Pismo drugu, katoraja živjot v gorode Kunda

INTRO

Seda et... ilus pühäba ommik praegast... maa valge, taevas selge, puud kollased... niuke hea avar tunne... kohvitan, nuuskan nina... unine veel, aga juba tajumas, et päev tuleb tore.... ... igat sugu toredat saab tehtud täna... ntx seesama kiri siin... ja muusikat saab kuulatud... hea on olla... olla on hea...


1

Siis tuleb meelde see tähtis asi, mis K-le tol päeval, kui Kaelkirjakut vaatasime, ja ta omale 12 tooli ostis (ei viitsinud jutumärke panna, pealegi tekib sedasi tore kahemõttelisus) rääkimata jäi.
"Što takoe harašoo i što takoe ploha." Või see Võssotski rida... "Tam harašoo, no mne tuda ne nada."
Ja selle lahtiseletamiseks tuleb suht kaugelt peale hakata.

Ntx Põdra majast metsa sees.
Mingil öölaulupeokesel, mis toimus ärkamisaja õhinas mitte Lauluväljakul, vaid Toompeal, oli nii, et Toompea lossi katuselt (see võis ka Steinbocki loss olla) esinesid eri bändid rahvale. Missugused, enam ei mäleta, aga vist oli nende seas Justament ja... no see oli ikka kuradima rohkem kui kaks kümmet aastat tagasi... eh, skleroza.

Ja bändid mängisid oma repertuaari, ja siis lihtsalt laule, mida rahvas teab. Ja rahvas teab Eestimaal "Ei hõbedat kulda ei kasva me maal, vaid viljakandvat mulda ja ... Põdra maja metsa sees, väiksest aknast... ja nii edasi ja nii tagasi....
ja ühtäkki taipasin ma, misasi on rahvuse ühisteadvus... ja kuivõrd palju see väljendub laulutekstides, mida iga suvaline mats teab...

Saad sa aru, armas K, millest räägin. Kui ei, loe tekst korra veel üle.

Aga on olemas ka mingi ülemaailmne, piire ületav ühisteadvus... on näiteks põlvkondi, keda ühendab laul nimega..... teist põlvkonda ühendab laul ..... kolmandat laul....

Mul on hea sõber, Ringo Ringvee, kes sattus ühel päeval Tallinnas Pühavaimu kirikusse. Seal sai ta tuttavaks mingi ameerika vanahärraga, ja nad ajasid juttu. Niuke sõbralik vestlus oli. Ja korraga ütles sõber: And you know------- The times, they are a changing...

Mispeale vanahärra sulas nagu jäätis kuumaveepuhuri ees. Vaatas sõbrale otsa, et ah, mis, sina ka... kust sa tead seda rida... jeah, jube tore... yeah yeah....

Kuugelda nüüd korraks The Times They Are Changing. Vaata, mida leiad. Katsu tekst ka kätte saada ja libista lihtsalt silmadega üle. Ära hakka eriti tõlkima, tekst on jube keeruline.

2.

Armas K, see kohtumine mu sõbra ja tolle ameerika onu vahel toimus sügaval nõukaajal. Kordan: sügaval nõukaajal. Ja edasi läks nii, et ameerika onu võttis mu sõbra aadressi, siis läks mööda kolm kuud ja... mu sõbra postkasti (sellesse päris postkasti, siis ei olnud veel meilbokse ega arvutit, jah, me elasime kiviajal, Sa pold siis veel sündinud)... postkasti tuli kutse, et sõber tuleks postkontorisse, sest teda ootab seal pakk.

Sõber läks imestunult postkontorisse, et mis pakk, kuskohast, mis seal sees on. Ja seal oli sees kolm Bob Dylani plaati. (Ma ütlen veel ühe korra, tegevus toimus sügaval nõukaajal, kolm Dylani plaati maksid keskmisest kuupalgast rohkem, pluss saatmiskulud... ja et inimene üldse mäletas.... praeguseks on see ameerika taat kindla peale surnud.... olgu ta õnnistatud...)

Aga see lugu läheb edasi. Umbes kümme aastat tagasi õpetasin ma ühele rikkale mehele inglise keelt. Kui ma keeli õpetan, siis ma lasen alati, iga tund mingeid laule vastavas keeles. Me kuulame neid, me laulame neid.
Me kuulasime mingit lihtsat laulu, aga ma juhtisin tolle rikka mehe tähelepanu asjaolule, et rida laulust võib olla määrava tähtsusega, võib ühendada inimesi. Rikas Mees kuulas mu jutu ära.

Läks kuu aega mööda, või kaks, ja Bob Dylan tuli Helsinkisse kontserti andma. Rikas Mees läks teda kuulama. Tuli tagasi, tuli mulle tundi, võttis kuskilt välja kilekoti, ütles: "Anna see särk tollele kutile, kellest sa rääkisid, sellele, kes tolle ameerika vanamehega kokku sai."
Kotis oli Bob Dylani Euroopa tuuri T shirt.

Loomulikult andsin ma selle sõber Ringole edasi. Rääkisin loo ka ära ja .... sõbral oli hea meel muidugi.

3.

Vene kultuuriruumis on jube tähtsad mitu ja mitu ja mitu lauset.
Üks neist, mida teavad kõik vene lapsed pärineb Majakovskilt ja kõlab Što takoe harašoo i što takoe ploha.
Kui Sul see püss alati käepärast on.... mine tea, kes pihta saab... ja mis sellest pihtasaamisest kõiksugu toredat tulla võib.
Teine lause pärineb Võssotskilt. Tam harašoo, no mne tuda ne nada.
Milion milion milion alõh roz (Alla Pugatšova)
Kruužatja diski (Valeri Leontjev)

Ja nii edasi ja nii tagasi...

OUTRO

Ole tore ja armas edasi.
Uvidim, pagavarim, smejomsja



P.S. Kui jaksad, ja aega on ja, siis terve kontsert... praktiliselt
http://www.youtube.com/watch?v=hWEOaosGDi0&feature=PlayList&p=5EF8658334CEB84F&index=0&playnext=1

Savist särk ja puust perse

Puust juust

Automaatne muffin

Seksikutsu

Ajabinokkel



Bimonokkel

Lihakehaviha

tampoonšampoon

savihavi

lorutoru

Nuputamist (eriti) nutikaile

Oleks mul võlukepike, ma võluksin end jälle matemaatika tundidesse, esimesest klassist peale, ja õpiksin ainult selle õpiku järgi. Oh. Oh oleks mul võlukepike, ma võluks... esimesest... selle õpiku ... Oh, ....mul... võluks.... järgi....
Mõned näited.

*Hästi väljaõpetatud tuletõrjuja on see, kes oskab end kiiresti riidesse panna. Kui keskmine hästi väljaõpetatud tuletõrjuja tõmbab püksid jalga kolme sekundi jooksul, siis mitu paari pükse tõmbab hästi väljaõpetatud tuletõrjuja viie minuti jooksul?

*Kaks arvu, 5 ja 3, jõudsid kord punkti, kus vahetevahel on vahedel vahe vahel. Ning hakkasid seal oma vahet otsima. Mis on 5 ja 3 vahe?

*Hunt kutsus oma sünnipäevale 3 põrsakest, 7 kitsetalle ja 1 Punamütsikese. Mitu isuäratavat külalist kutsus hunt oma sünnipäevale?

*Ühel andekal kunstnikul oli valge koerake, mustvalge televiisor ja elu täis halle argipäevi. Kunstnik ostis 45 purgitäit erinevaid rõõmsatoonilisi värve ning asus töö kallale. Mustvalge teleka värviliseks muutmise peale kulus tal seitse purki värvi. Kolm korda rohkem kulus tal valge koerakese kirjuks võõpamiseks. Mitu purgitäit rõõmsatoonilisi värve jäi kunstnikul oma hallide argipäevade rõõmsamaks muutmiseks?


Allikas: Grigori Oster "Zadatšnik"

Magasiinikud! minge noorte meediaklubi laagrisse. ja tulge mu meediaringi ka. ainult laager algab 30. ja meediaring algab 31. oktoobril... ma igatahes ootan teid väga.

No neil on ikka raskeltvedanud, kes õpivad vene keelt, mitte armeenia keelt

Vene keelega on mitut pidi keeruline.
Näiteks, osad tähed on meie jaoks võõrad, osad tähed tuttavad, aga häälduvad teisiti. Süüdi on selles kaks munka, Kirill ja Mefodi, kes slaavi tähestiku kehtima panid. Nad olid sihukesed originaalitsejad vennad, ei tahtnud copy pastet teha, õige ka ühtpidi, aga nende lahendus, et vene keele H on kõrva jaoks N või M on kõrva jaoks T, see on kuidagi poolik.
Või siis tähtede järjekjord tähestikus. No oli neid nüüd vaja segamini peksta.

Ühtteist originaalset suutsid nad ikka kahe peale välja mõelda. Tähed Jaa ja Juu ja kõik need loodushäältest inspireerit põrisemised ja susisemised.

Õnneks on osa tähti meie jaoks tuttavad: A ja O kasvõi, mille vahele mahub kreeklaste meelest algus ja lõpp, alfa ja omega.

Siiski, mõõdukas originaalsus on teinekord terviseks ja mõjub laiadele rahvamassidele palsamina. Sest armeenia keele tähestiku lõi originaalitsejast munk, copy paste olid tema jaoks sama mis Peltsebul ja Lutsifer, tema otsustas, et armeenia tähestik koosnegu vaid tähtedest, mida mitte üheski teises tähestikus pole.

Nõrgema mõistusega ajavad need konksud ja kaared hulluks. Ruunidelegi on kergem pihta saada.

Seega on vene keel tervislikum, kui armeenia keel, see peaks nüüd selge olema.

Üks asi on veel, mis vene keele puhul ajudele hakkab. Nad ei kasuta sõna ON. Ei ütle, et "see on ilus tüdruk" Ütlevad "See ilus tüdruk"

Selle pisikese sõnakese puudumises avaldub täiel määral vene rahva suurus ja viletsus.
Nad ei kasuta sõna ON, neil pole seda tarvis; nad on niigi kindlad, et kõik, mis nad ütlevad, ON nii, nagu nad seda ütlevad. Tüdruk (on) ilus, maailm (on) suur, betoon (on) tugev...

Aga samas, aga samas. Mine Sa ikka tea. Äkki maailm ei ole suur, ja see tüdruk, kellest jutt, ei võidaks missivalimis, ning betoonseina sisse tekiks näpulöögist auk.

Siit tekivad suured sisemised kahtlused ja kõhklused.
Ja see paneb vene rahva jooma. Rängalt jooma.
Nii et pilt kaob. Ja näha pole ei tüdrukut, maailma ega betooni.

Na zdarovje!

Muudame miinused plussideks

Paps ei vingunud enam mu kehvade hinnete kallal pärast seda , kui võitsin 100 dollarit lühijutu eest, mis kirjeldas, kui jube igav on mul matemaatika tunnis


Originaal: My dad stopped complaining about my bad grades when I won $100 for a short story I wrote out of boredom during math class.
Veel sihukesi vahvaid lugusid

Nilbelt hea

Teen ebatavalist asja enda kohta, leidsin nilbelt hea blogi ja lihtsalt kopitan ja pastetan ühest loost osa... Einmal ist keinmal

Teile võib mitte meeldida keelekasutus, aga mõttekasutus, selle kohta ärge küll undama tulge. Robert Kurvitz on kirjutajaks, au ja kuulsus talle. ZA/UM on blogi nimi ja vaadake, kes on päise peal. Paljudele meist tuttav ja armas mehike, kas pole.
http://za-um.blogspot.com/

OK. HERE WE GO

Kas sa mäletad seda kohta, kus ma ütlesin „rolling stone“? No vot, nüüd tuleb välja, et see, mida ma seal tegin oli kirjanduslik võte nimega "fore-shadowing".

Rolling stone on viiekümnendate Ameerika slängis üks üpris spetsiifiline tüüp. Sõjajärgne „sitt paps“, kes teeb naisele kotid ja siis mõned aastad hiljem leiab, et see va kodu-värk ja laps on tema jaoks liiga igav. Ei tasu segamini ajada tavalise kotid-ja-sõjaväkke arhetüübiga, rolling stone on tast mõneti vastutustundlikum. See mees leiab, et „veerevatele kividele sammal ei kasva“ (sellest vanasõnast on tuletatud ka tema nimi) ja hakkab alles mõnda aega hiljem "edasi veerema". Et mitte manduda.

Bob Dylan´i „Papa was a rolling stone", ansambel „Rolling stones" ja samanimeline muusika-ajaleht peaksid nüüd lugeja jaoks arusaadavad olema.

d
Mis toob meid väga loogiliselt ja ilma vähimagi traagelduseta Pedeste Üheksakümnendate juurde. Seda sa ju mõtled kui ma ütlen sulle „The Gay Nineties“? Valesti mõtled. Mitte ainult ei ole see „gay“ kui homoseksuaal vaid vanamoodne viis öelda „lõbus“, need on ka teised üheksakümnendad. Ma räägin tuhande kaheksasaja üheksakümnendatest. Kas pole imelik mõelda, et kellegi jaoks olid kunagi hoopis teised üheksakümnendad?

„The Gay Nineties“ on nüüdseks täielikult ununenud kultuuriline nähtus Ameerikast, 20 saj algusest. Tuleb välja, et kunagi peeti aastaid 1890-1900 vägagi postiivseks ajaks. Tohutu teaduslik areng, majanduskasv, poliitiline stabiilsus maailmas jne.

„The Gay Nineties“ on selline kummaline nähtus nagu seda on nostalgiline periood, mis ei ole enam nostalgiline, kuna kõik need inimesed, kes siis elasid on surnud. Sellest kui vahva siis olla oli tehti filme (plakat vasakul), raamatuid, laule. Tegemist oli ajastulise meeleoluga a la „Pätsi aeg“ kuni pärast Teist Maailmasõda hakkasid need üheksakümnendad koos oma publikuga välja surema.

Ma sooviks veelkord rõhutada: seda ei ole enam, kuna keegi ei ole enam nostalgiline selle aja järgi. Kõik need koltunud tunded ja need inimesed, kes neid tundsid, neid filme vaatasid ja raamatuid lugesid, oma kolonialistliku lebotamise tippaegasid taga igatsesid, on nüüdseks surnud. Setting on aegunud. Kui keegi oskab mulle veel selliseid näiteid tuua, siis palun. Kommentaarium on avatud. Oleksin enam kui tänulik ja lugeja saaks oma ajaloo-musklit demonstreerida.

Sest et enamus selliseid nostalgiaid jäävad ju ajalukku alles, on "tuntud" niiöelda. Naiteks „Gay Nineties´i“ euroopalik, laialivalguvam variatsioon „La Belle Epoch“, ilus ajastu, oma Viini ja Klimpti ja muu sellisega.

Järgmine lugu räägib Mikhail Ivanovich Kalinist.

Kalinin, nagu me teame, oli bolševik. Tema järgi on nimetatud jabur Kalinini Oblast, Vene eksklaav Poola ja Leedu vahel. Ja selle pealinn Kaliningrad. Mida me ei tea, on see, et Kalinin oli Stalini ajal Nõukogude Liidu nominaalne riigijuht. Pioneerid kutsusid teda ka djeeduškaks, mitte ainult Stalinit. Tegelt oli see muidugi paras nali nagu Venemaa presidendiga kombeks on. Aga mitte sellest ei räägi see lugu. See lugu räägib sellest, kuidas Kalinin pani nii kõvasti tuusa, et mulle ausalt öeldes ei tulegi midagi tuusamat meelde, mida keegi kunagi teinud oleks.

Selleks ajaks kui Kalinin oma suure žesti tegi, oli heaks tavaks kujunenud, et kõigile teistele partei kommunistidele (peale Stalini) tulevad mehed riigi poolt finantseeritud terrori organisatsioonist öösel ukse taha. Ja viivad ta põrgu. Need mehed, kes Kalinini ukse taha tulid, olid NKVDst. (Nüüd on umbes sama hea aeg kui mistahes teine aeg, tuletamaks meelde, mis seksikaid nimesid seesamune terrori organisatsioon veel kandnud on. Olgu ette ära mainitud, et ma ei tee seda mustkunsti-trikki vikipeedia abil. Ma olen sama kõva kui endine pärandimiljonär Martin Luiga. Ma oskan ka öelda: „Ohranka-Tšekaa-GPU-(o)GPU-NKVD-NKGB-MGB-MVD-KGB-FSD“)

Niisiis. On öö ja enkavedšnikud tulevad Kalinile ukse taha. Sa kujuta ette, mis kauni parketiga, avar, stalinistlik korter tal võis olla. Partei koorekiht ikkagi. Kalinin tuleb uksele, seal kuskil ta selja taga on naine mures ja lapsed magavad. Mehed mustades nahkmantlites näitavad Kalinile töötõendit ja paluvad tal kaasa tulle. Kalinin saab kohe aru, mis värk on. See on nüüd see koht, kus ta gulagisse läheb. Aga Kalinin, vastupidiselt nendele ülejäänud miljonitele, on Marxi idee jaoks natuke liiga tähtis. Ja Kalinin teab seda. Ei ole nii, et Marxi idee jaoks tähtis Kalinin läheb Norilski koksi kaevama.

„Kes te türa oleta sellised üldse, et te Kalinit öösel tülitama tulete?!“ ütleb ta ja võtab seina pealt mõõga. Mõõk on Kalininil niisama kodus, seina peal. That’s the kind of guy Kalinin is. Mõõgaga vehkides ajab ta enkavedešnikud tänavale. On öö, Moskva kesklinn. Vaesed mehed on segaduses. Nad ei tea, mida teha. Tavaliselt nii ei juhtu. Tavaliselt nad tulevad lihtalt kaasa või tõmblevad enne niisama sihitult ringi ja siis tulevad. Aga mitte Kalinin. Kalinin vehib mõõgaga ja ütleb: „Get the fuck off my street“. Ja noh, Kalinin on kõva mees, jube piinlik oleks Kalininga tõmblema hakata. Ah jaa, ja tal on mõõk ka.

Mehed lähevad koju ära, hiljem kaebavad ülemusele, et Kalinin ei tulnud, võttis mõõga ja saatis vittu. Ülemus läheb Stalini juurde: „Kuule, Kalinin ei tulnud, saatis vittu.“ Mille peale Stalin ütleb, et paras NKVD-le, et Kalinin nad vittu saatis.

Kalinin ei lähe kunagi gulagisse. Ta sureb vanadusse, oma kaunis datškas, pensionil. Keegi ei nussi taga enam. Vot selline lugu siis. Ja pane nüüd hästi tähele: see on päriselt sündinud lugu. Nii oligi. Allikas: „Müstiline Venemaa“.

Mis toob meid väga sulava ja loomuliku üleminekuga järgmise tükini. Selleks on Timbuktu. Selle Aafrika linna nimest tuleb väljend „from here to Timbuktu“, mis sümboliseerigu seda, kuidas 18. sajandi eurooplase jaoks tähendas Timbuktu maailma lõppu. Tegelikult on ta sulle üpris lähedal. Lääne-Saharas täpsemalt. Jah, see on linn Sahara kõrbes ja kunagi oli see üks maailma rikkamaid linnasid. Praegu on see Mali vabariigis ja ei ole üks maailma rikkamaid linnasid.

Tänapäeva Mali vabariik võtab oma nime 12-13 saj õilmitsenud mustanahaliste kuningriigi järgi. Malid olid vähe kõvad, neil oli raskeklt kulda ja nii said nad Saharasse, kaubateele Timbuktu linna ehitada. Sinna püstitasid nad ka Sankore ülikooli, mis on maailma vanim ülikool. Või üks vanimatest, olenevalt arvajast.

Timbuktu kui müstiline kullalinn kadus eurooplase teadvusest kuskil 20 sajandi alguses.

d

Ja nüüd, lõpetuseks, mana esile oma kõige viktoriaanlikum, hot potato Briti aksent ja ütle: Lieutenant Colonel Sir Francis Edward Younghousband. Ehk lühidalt: Sir Francis Younghousband.

Kas sulle ei tundu, et midagi on valesti selle nimega? "Younghousband". Vaata seda tüüpi! Younghousband... no on midagi valesti sellega! Kuidagi absurnde on. Absurdsed vuntsid, absurdne nimi. Alguses mulle jäi see mees just selle naljaka pildi ja nime pärast meelde. Ja sellepärast, et ta oli Briti ohvitser koloniaal-Indias ja massimõrvar. Just nii. Sir Francis Younghousband - officer, mass murderer. Ent lähemal uurimisel ilmnesid järjest hullemad asjaolud. See mees, nimelt, ei ole pärit planeedilt Maa.

Igati tubli, stiff upper lip Briti sõjaväe-koolitusega mees oli. Palju muid härrasmehele sobilikke huvisid ka. Tegeles kartograafiaga ja nii. Saadeti Indiasse. Seal Younghousband läbis Gobi kõrbe ja kaardistas esimese tee Mantšuuriast Indiasse, piidles Eversti tipu poole, jõi vaenlase kapteni, Gromchevskyga Karakorami mägedes viina ja imetles kasakate ratsutamisoskusi. Gromchevskyle, omakorda, avaldasid muljet Younghousbandi gurkha-sõdurid ja nende vägev püssitulistamine. Good times, good times. But when were those times? Not coincidentally it was „The Gay Nineties“.

Seejärel juhatas Sir Francis Younghousband briti invasiooni Tiibetisse ja tappis seal hästi palju vaenlase sõdureid, kelle ta tegelikult oleks pidanud vangi võtma. Ja siis... ee... juhtus midagi. Midagi, mille tulemusena ta eluloo kirjutanud härrasmees võtab Sir Franicis Younghousbandi kokku järgmiselt: „brought up an Evangelical Christian, read his way into Tolstoyan simplicity, experienced a revelatory vision in the mountains of Tibet, toyed with telepathy in Kashmir, proposed a new faith based on virile racial theory then transformed it into what Bertrand Russell called 'a religion of atheism. (Younghousband was) a premature hippy who had great faith in the power of cosmic rays and claimed that there are extraterrestrials with translucent flesh on the planet Altair.“

Wait? What? Cosmic Rays, planet Altair, where did this come from? No on selline ajalugu! Pole midagi teha.

Kurb koht tuleb seal, kus telepaatiaga tegelev, just telepaatilise nägemuse saanud Younghousband avastab järsku, et see massimõrv oli kohtav viga. Kõik elu on nüüd Francise arvates püha ja täiuslik. Loe veel sellest, kuidas Francise arvates asjadega on ta raamatust: „Life in the Stars: An Exposition of the View that on some Planets of some Stars exist Beings higher than Ourselves, and on one a World-Leader, the Supreme Embodiment of the Eternal Spirit which animates the Whole”(1927). Et, mis seal toimub või? No see mees käis esimesena välja Gaia hüpoteesi, fännas panteisimi, pakkus, et planeedil Altair (võib olla ka Stellair) elab Kristuse-laadne olend, kes sealt telepaatiliselt tarkust kiirgab. Selle tarkuse hulgas oli ka vaba-armastus, nagu välja tuleb ("freedom to unite when and how a man and a woman please" ja “marriage laws being a matter of outdated custom."). Kõige ilusam asi, mida Younghousband öelnud on, tuleb kirjas oma armukesele. Kes vähemalt selle järgi otsustades oli Franicsest ka lapseootel. Jäägu see siis ka käesoleva lõpetuseks:

“...why shouldn't an exceptionally spiritual woman like you who has already had the idea of giving birth to a Christ and who is now wedded in the spirit [to me?] crown her experience and give birth to a God-Child who will manifest God more completely even than Jesus did?”

Laused nagu elud

Olin kuskil 19, kui lõpuks taipasin, et see, et lapsepõlves sidus ema mulle lipsu ette ainult siis, kui ma lamasin, tuli sellest, et ema töötas matusekontoris.

Hakkasin uskuma jumala huumorimeelde hetkel, kui Selveri saalis olev teenindustelefon pikalt helises, ma selle vastu võtsin ja helistajaks oli mu kõige parem sõber.

Järgmist kahjuks ei saa tõlkida:

The day I lost my virginity was the day my Virgin Mobile cell phone broke.

Aga järgmist elu ja lugu saab

Sel hetkel kui kassapidaja viskas mõistva pilgu mu naise poole, kes ostis parajasti raseduse ajal võetavaid vitamiine, taipasin, et ta on esimene inimene peale meie kahe, kes teab, et ootame last.

Originaal:
As the cashier gave a knowing look to my wife as she scanned the prenatal vitamins, I realized this random girl is the first person on earth to know we are having a baby.


Aga vaadake parem ise, mis teile säält südamesse ja meelde jääb.

NB! Tekstid on esilugemisel ehk tsipa keerulised, a kel inglise keelega natukenegi hea suhe, leiab kindla peale maiuspalu.

Keelt õpib keelt kuulates

Panin üles eelkõige iseendale: Et meeles püsiks ja tahtmine ei kaoks. Kama kolmteist, millise keele puhul. Allikas: värske Horisont.

Uus-Meremaa teadlane väidab, et on leidnud uue tõhusa meetodi keelte õppimiseks: tuleb lihtsalt keele kõnelejaid kuulata, ka jutu sisust tingimata aru saamata. Paul Sulzberger Victoria Ülikoolist ütles, et uute sõnade omandamise võime on otseselt seotud sellega, kui tihti on meie kõrvu kostnud neid sõnu moodustavaid häälikuühendeid.

Nii et kui soovite õppida hispaania keelt, on kasulik sageli kuulata näiteks hispaaniakeelset raadiot. See hõlbustab märgatavalt uute sõnade õppimist ja uue keele mõistmist.

Sulzberger möönab, et tema uurimistulemused on seniste keeleõppeteooriatega mõneti vastuolus. Tema keskne hüpotees on, et tundmatu keele pelk kuulaminegi loob ajju uued närvistruktuurid, mis keele külgejäämist soodustavad. Just samal põhimõttel omandavad emakeele ka väikesed lapsed.


Sulzberger asus keeleõppemetoodikaid uurima pärast seda, kui oli seitse aastat Uus-Meremaa üliõpilastele vene keelt õpetanud ja hakanud huvi tundma, miks mõned õppurid õpingud pooleli jätavad.

Allikas: PhysOrg.com, New study may revolutionize language learning

Idu on ses loos pikk ja sihvakas, võin oma kogemuse põhjal öelda. Võõral maal ja võõras keeles viibides on esialgu jubedalt pusimist, et õppida ära uued häälikuühendid ja tajuda, kus üks sõna algab, teine lõpeb. Tere tulemast, armeenia keel. Hi hi hiina keel. Ja mida sina seal kügeled, baskide keel.
Ammu ei viitsi enam õppida keeli, kus lause "Ma armastan sind" ülesehitus on standartne: alus-öeldis-sihitis. Seega tuleb laiemalt ringi vaadata.

Kahju, et pole käepärast head jaapani keele õpsi.

Suurepärane mänguasjake

Pandagu tähele, meie blogi paremas servas on translaatrori nimeline mänguasjakse.

Kirjutate eesti keeles mistahes lolli mõtteavalduse, lasete inglise keelde tõlkida, kõik saavad aru; lasete prantsuse keelde tõlkida, kõik erutuvad rõõmsalt, lasete vene keelde tõlkida, võite molli saada, kui jutt ikka eriti loll on.

Kõige ohutum, tõlkige soome keelde, või siis miskitesse hiero glüü fi de SS e

Everybody, shake your tongue
Everybody, lets have fun
Everybody, twist your lips
and move your mental hips.

Long live les pantalon rouge!!!

Parem varblane peos, kui tuvi matustel (KMS)

Istusid koos
jutuhoos
kolm sõbrakest hääd-
Preili K, härra A, härra P
olid need.

Neiu K
endaga
oli toond
ta
ta
taa

ja oh rõõmu,
mida tundsid
härra P, härra A
kui neiu K
nendega nõus
oli seda
ja
ga
ma

Siis härra A, härra P

preili K

asusid mängima:

pähetükkivaid luuleridu

kui lumehelbeid 

üksteisele kraesse puistama

Käib aimamatuid radu pidi armastus (Kareva)
Ma ei kirjuta vastikuid ridu (Viiding)
Igav liiv ja tühi väli (Liiv)
Kes neid suudaks lahuta (Koidula)

Mu isa oli tuumafüüsik (Lindlo)
Memm kinkis mulle karabiini (Viiding)
Ikka korterisügavustes hiilgavad meie silmad (Luik)
Kui kaunis oli see. (Koidula)

Aina igasugu pudipadi pähe tuleb taguda meil koolis (Aimla)
Kimbukese sinilolli kinkisin ma sinule (Ehin)
Me saame hakkama, ükskõik kuidas (Chalice)
Ikka täitsa pekkis (Pehk)
Seda asendab ka mesilasevaha (Viiding)
Oma laulu ei leia ma üles (Tungal)
Naabri Antsul oli peni (rahvalik laul)
Ma vaatan valget lage (Kareva)
Piilupart oli rongijuht (Niit)
Strawberry fields forever...(Lennon-McCartney)
Vaino Vahing on tapnud sadu kasse ja tapab veelgi (Unt)
Let It Be (Lennon-McCartney)
Kassa armastad mind maailma ääreni (Rooste)
Sa armasta siis minu silmi kui nendes on maailmataevast (PE Rummo).

Keegi mul koputab südame pääle (härra A)

Me oleme inkubaatori lapsed ja sellest taagast lahti ka ei saa (härra P)

Selline mäng seega. Kultuurne ajaviide. Seltskond ütleb kordamööda ja järjest suvalisi pähetulevaid värsiridu eesti või maailma või udmurdi luulest.
Kuni see põnev on.
Kel parajasti ei plahhhhvata, võib passida.

Näitab ühisteadvust, avardab silmaringi ilma ripsmelainerita, lubab oma erudeeritusega eputada, toob välja, kes ja mis ollakse...

Ja kokku saab sest mõnigi kord uue luuletuse. Kui ei usu, lugege see posu sääl ülal uuesti läbi, autorite nime kõrvale jättes.

"Kuid inimese hinges, sääl heljub surmani, kui kaunis kauge kaja sest luulest ometi."

Anna haava, võta näppu.

Mõtteavaldus

"We human beings belong to language. In language we love and hate, we admire and despise. We interpret our crises as individual and social. We suffer, and exalt, and despair. In language, we receive the gift of being human.
All the feeling, the thinking, the action, and the things of the world as we know it are given to us in language."

Fernando Flores

Sel teemal võiks muidugi tunduvalt pikemalt meelt avaldada, kasvõi nii, et saepurumaitse lõpuks suhu tuleb. Ent hetkel, miskipärast tundub, kõik oluline on siin sees olemas. Bai vö vei, oleks ma veel eesti keele õps või inka õps või mistahes, pransa või vene keele, ma laseks selle lause oma õpilastel pähe õppida ja küsiks seda tsitaati neilt igas tunnis. Kuni on näha, et see on kohale jõudnud.

Soovitan see puuga pilt suuremaks klikkida. Keelepilt on tegelt Rolling Stionesi logo, üks kuulsamaid läänemaailma hieroglüüfe.