INTRO
Seda et... ilus pühäba ommik praegast... maa valge, taevas selge, puud kollased... niuke hea avar tunne... kohvitan, nuuskan nina... unine veel, aga juba tajumas, et päev tuleb tore.... ... igat sugu toredat saab tehtud täna... ntx seesama kiri siin... ja muusikat saab kuulatud... hea on olla... olla on hea...
1
Siis tuleb meelde see tähtis asi, mis K-le tol päeval, kui Kaelkirjakut vaatasime, ja ta omale 12 tooli ostis (ei viitsinud jutumärke panna, pealegi tekib sedasi tore kahemõttelisus) rääkimata jäi.
"Što takoe harašoo i što takoe ploha." Või see Võssotski rida... "Tam harašoo, no mne tuda ne nada."
Ja selle lahtiseletamiseks tuleb suht kaugelt peale hakata.
Ntx Põdra majast metsa sees.
Mingil öölaulupeokesel, mis toimus ärkamisaja õhinas mitte Lauluväljakul, vaid Toompeal, oli nii, et Toompea lossi katuselt (see võis ka Steinbocki loss olla) esinesid eri bändid rahvale. Missugused, enam ei mäleta, aga vist oli nende seas Justament ja... no see oli ikka kuradima rohkem kui kaks kümmet aastat tagasi... eh, skleroza.
Ja bändid mängisid oma repertuaari, ja siis lihtsalt laule, mida rahvas teab. Ja rahvas teab Eestimaal "Ei hõbedat kulda ei kasva me maal, vaid viljakandvat mulda ja ... Põdra maja metsa sees, väiksest aknast... ja nii edasi ja nii tagasi....
ja ühtäkki taipasin ma, misasi on rahvuse ühisteadvus... ja kuivõrd palju see väljendub laulutekstides, mida iga suvaline mats teab...
Saad sa aru, armas K, millest räägin. Kui ei, loe tekst korra veel üle.
Aga on olemas ka mingi ülemaailmne, piire ületav ühisteadvus... on näiteks põlvkondi, keda ühendab laul nimega..... teist põlvkonda ühendab laul ..... kolmandat laul....
Mul on hea sõber, Ringo Ringvee, kes sattus ühel päeval Tallinnas Pühavaimu kirikusse. Seal sai ta tuttavaks mingi ameerika vanahärraga, ja nad ajasid juttu. Niuke sõbralik vestlus oli. Ja korraga ütles sõber: And you know------- The times, they are a changing...
Mispeale vanahärra sulas nagu jäätis kuumaveepuhuri ees. Vaatas sõbrale otsa, et ah, mis, sina ka... kust sa tead seda rida... jeah, jube tore... yeah yeah....
Kuugelda nüüd korraks The Times They Are Changing. Vaata, mida leiad. Katsu tekst ka kätte saada ja libista lihtsalt silmadega üle. Ära hakka eriti tõlkima, tekst on jube keeruline.
2.
Armas K, see kohtumine mu sõbra ja tolle ameerika onu vahel toimus sügaval nõukaajal. Kordan: sügaval nõukaajal. Ja edasi läks nii, et ameerika onu võttis mu sõbra aadressi, siis läks mööda kolm kuud ja... mu sõbra postkasti (sellesse päris postkasti, siis ei olnud veel meilbokse ega arvutit, jah, me elasime kiviajal, Sa pold siis veel sündinud)... postkasti tuli kutse, et sõber tuleks postkontorisse, sest teda ootab seal pakk.
Sõber läks imestunult postkontorisse, et mis pakk, kuskohast, mis seal sees on. Ja seal oli sees kolm Bob Dylani plaati. (Ma ütlen veel ühe korra, tegevus toimus sügaval nõukaajal, kolm Dylani plaati maksid keskmisest kuupalgast rohkem, pluss saatmiskulud... ja et inimene üldse mäletas.... praeguseks on see ameerika taat kindla peale surnud.... olgu ta õnnistatud...)
Aga see lugu läheb edasi. Umbes kümme aastat tagasi õpetasin ma ühele rikkale mehele inglise keelt. Kui ma keeli õpetan, siis ma lasen alati, iga tund mingeid laule vastavas keeles. Me kuulame neid, me laulame neid.
Me kuulasime mingit lihtsat laulu, aga ma juhtisin tolle rikka mehe tähelepanu asjaolule, et rida laulust võib olla määrava tähtsusega, võib ühendada inimesi. Rikas Mees kuulas mu jutu ära.
Läks kuu aega mööda, või kaks, ja Bob Dylan tuli Helsinkisse kontserti andma. Rikas Mees läks teda kuulama. Tuli tagasi, tuli mulle tundi, võttis kuskilt välja kilekoti, ütles: "Anna see särk tollele kutile, kellest sa rääkisid, sellele, kes tolle ameerika vanamehega kokku sai."
Kotis oli Bob Dylani Euroopa tuuri T shirt.
Loomulikult andsin ma selle sõber Ringole edasi. Rääkisin loo ka ära ja .... sõbral oli hea meel muidugi.
3.
Vene kultuuriruumis on jube tähtsad mitu ja mitu ja mitu lauset.
Üks neist, mida teavad kõik vene lapsed pärineb Majakovskilt ja kõlab Što takoe harašoo i što takoe ploha.
Kui Sul see püss alati käepärast on.... mine tea, kes pihta saab... ja mis sellest pihtasaamisest kõiksugu toredat tulla võib.
Teine lause pärineb Võssotskilt. Tam harašoo, no mne tuda ne nada.
Milion milion milion alõh roz (Alla Pugatšova)
Kruužatja diski (Valeri Leontjev)
Ja nii edasi ja nii tagasi...
OUTRO
Ole tore ja armas edasi.
Uvidim, pagavarim, smejomsja
P.S. Kui jaksad, ja aega on ja, siis terve kontsert... praktiliselt
http://www.youtube.com/watch?v=hWEOaosGDi0&feature=PlayList&p=5EF8658334CEB84F&index=0&playnext=1
5 kommentaari:
võssotski elust on hea raamat
Marina Vlady (ta naine)
Katkenud lend
Mu meelest parem kui Mihkel Raua "Musta pori näkku" (mida ma tegelt väga väga kõrgelt hindan.)
Andry, selgita, miks sa "Musta pori" hindad. Sest ma `i saa aru! :)
aga tahtsin muidu veel kirjutada, et need Su avalikud kirjad ikka kuhjaga läbivad kolme sõela testi (see sokratese-teema).
tore, et neid avalikult kirjutad. Aitänks! :)
Must pori on hea raamat, sest see on aus ja jõuline autobiograafia. Rokikirjandus.
Mulle meeldivad rokimeeste biograafiad ja intekad (pikad Uncuti lood ntx) enesepõletamisest, kriisidest, joobumisest, tippudest, kuristikkudest.
See kõik on toiminud ja toimunud ka Eestis, ühtepidi pole vahet, kas Juhan Liiv või Mihkel Raud, Elton John või Jaak Joala, rokimeeste puhul on äärmuslikkus ja avameelsus suurem.
Mind ei huvita, kes keda kus pani ja mitu korda, aga paelub, mida sellest õpitakse ja järeldatakse.
SENFO
Okei. Nüüd saan aru ja pean lgu Su arvamusest.
Tänan, et aega võtsid :)
Postita kommentaar