Üks noor tüdruk Eestist rändab mitmendat aastat maailmas ringi. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis rahatult. Seljakott seljas, kepp käes, telk magamiseks kaasas. Ja aeg-ajalt kirjutab ta oma nägemistest-kogemistest siia .
Ma täpselt ei tea, mis või kes see on, aga viimati postitas ta sellised read:
One thousand roads there are, even more... But only one to walk.
Yet you shall recognise it without trouble, as you would recognise your brother among a thousand people:
You just have to look.
Lugege teda, ta on ilus. Soovitan alustada kuulates, paremal küljel on link raadiosaatele. And you just have to look...
Kuda see seal Pipis oligi. Et Pipi läks Tommy ja Annikaga linna peale šoppama ja hängima, ja märkas apteekri aknal silti ja palus Annikal see silt ette lugeda, ja Annika luges, et "Kas te kannatate tedretähtede all?", mis peale Pipi tungis sedamaid apteeki, jäi apteekri nina all seisma, tegi end suureks ja pikaks ja laiaks ning teatas: "EI!"
"Mis "ei", ei suutnud apteeker mõista.
Pipi siis seletas, et "Ma ei kannata mingil juhul tedretähtede all."
Apteeker imestas, et "kuda nii, noor preili, mis jutt see on. Teil ju nägu üleni tedretähti täis."
"Jah, aga need tedretähed meeldivad mulle hirmsasti," teatas Pipi ja avaldas soovi, (kui ma õieti mäletan) osta mingit möksi, mis veelgi rohkem tedretäppe tekitaks.
Hää küll, hää küll. Mina nüüd eriti kindlalt väita ei saa, et mulle mu haigus hirmsasti meeldiks. Kusjuures igatsugu möksi, et see tõbi veel enam pead tõstaks, oleks iisi osta ja tarbida (kasvõi kanepit). Aga ma julgen öelda, et ma juba pikemat aega ei kannata oma haiguse ALL.
Ma kannatan küll, aga ma kannatan oma haiguse PEAL.
Me maadleme, ja kuradima kaua oli nii, et tema kägistas mind ja mina jaksasin ainult siputada või tõmmelda.
Aga nüüd olen mina ta haardesse saanud, kui tahan, kägistan, kui ei taha, ei kägista.
Mis videosse puutub: sama tähtis selles loos on järgmine video
White Rabbit - Jefferson Airplane One pill makes you larger And one pill makes you small And the ones that mother gives you Don't do anything at all Go ask Alice When she's ten feet tall And if you go chasing rabbits And you know you're going to fall Tell 'em a hookah smoking caterpillar Has given you the call Call Alice When she was just small When men on the chessboard Get up and tell you where to go And you've just had some kind of mushroom And your mind is moving slow Go ask Alice I think she'll know When logic and proportion Have fallen sloppy dead And the White Knight is talking backwards And the Red Queen's "off with her head!" Remember what the dormouse said; "Keep YOUR HEAD
Kui Trubetsky Kesikuks hakkas, siis Juku-Kalle orgunnis särgid kirjaga Trubetsky ne praidjot. Sealt siis pealkiri
Käisin eila Pääsküla Säästukas toitu kokku ostmas, ja ennäe, Trube seal. (Ta elab praktiliselt Säästuka kõrval, seega ühtpidi on see ta kodupood, teistpidi... kui EE ajakirjanik taga lugu kokku leppis, siis Trube küsis, kas nad võiksid kohtuda Pääsküla Hesburgeris ja kas ajakirjanik teeks talle rukkiburgeri välja ta jutu eest. Tundus hale kuidagi.)
OK, mis veel tähtis teada, kui Trube Keski astus, ja veel Linnar Priimägi Delfisse temast kui meediaohvrist loo kirjutas, kandsin ma mõttes Trube maha. Ta suri ära mu jaoks.
A eila ärkas ta ellu. Seal Säästukas. Kus ta ostukäru lükkas. Kena king jalas, punane pluus, värskelt mustaks värvit juus, ja taga koos sõitis Säästukas ringi (sic!) lastejalgrattal nii umbes nelja aastane poisijõmm.
Hästi sõitis, empaatiliselt. Ei jäänd kellelegi jalgu ega midagi, ei ajanud toiduvirnu ümber.
Mõtlesin, et võiks ju Trubele tere öelda, ehkki me ei tunne üksteist.
A kummaline asi, Trube vaatab ainult enda ette.
Nagu oleks ta täiesti inimtühjas Säästukas.
Sürr.
Absurd.
A noh, ma ei viitsinud jännata, oleks võinud ju lihtsalt tee blokeerida ja öelda, et tere, vana anarhist jne.
Ei hakanud jamama.
Hakkasin hoopis mõtlema. Et mis siis, kui see poiss rattaga on ta poeg.
Ja kui Trube tahab, et ta pojal oleks kõik olemas, söök ja jook ja kook ja playstation ja... ja hea kool ja muusikaring ja ...
Siis ma saan temast väga hästi aru ega mõista teda kopkagi eest hukka.
Pealegi, na arvan, et Trubetsky saaga veel jätkub, praegune seis on alles kolmanda seeria lõpp.
Ja on laule, mille eest ma olen sellele mehele IGA VEST I TÄNU LIKK
Seda et... ilus pühäba ommik praegast... maa valge, taevas selge, puud kollased... niuke hea avar tunne... kohvitan, nuuskan nina... unine veel, aga juba tajumas, et päev tuleb tore.... ... igat sugu toredat saab tehtud täna... ntx seesama kiri siin... ja muusikat saab kuulatud... hea on olla... olla on hea...
1
Siis tuleb meelde see tähtis asi, mis K-le tol päeval, kui Kaelkirjakut vaatasime, ja ta omale 12 tooli ostis (ei viitsinud jutumärke panna, pealegi tekib sedasi tore kahemõttelisus) rääkimata jäi. "Što takoe harašoo i što takoe ploha." Või see Võssotski rida... "Tam harašoo, no mne tuda ne nada." Ja selle lahtiseletamiseks tuleb suht kaugelt peale hakata.
Ntx Põdra majast metsa sees. Mingil öölaulupeokesel, mis toimus ärkamisaja õhinas mitte Lauluväljakul, vaid Toompeal, oli nii, et Toompea lossi katuselt (see võis ka Steinbocki loss olla) esinesid eri bändid rahvale. Missugused, enam ei mäleta, aga vist oli nende seas Justament ja... no see oli ikka kuradima rohkem kui kaks kümmet aastat tagasi... eh, skleroza.
Ja bändid mängisid oma repertuaari, ja siis lihtsalt laule, mida rahvas teab. Ja rahvas teab Eestimaal "Ei hõbedat kulda ei kasva me maal, vaid viljakandvat mulda ja ... Põdra maja metsa sees, väiksest aknast... ja nii edasi ja nii tagasi.... ja ühtäkki taipasin ma, misasi on rahvuse ühisteadvus... ja kuivõrd palju see väljendub laulutekstides, mida iga suvaline mats teab...
Saad sa aru, armas K, millest räägin. Kui ei, loe tekst korra veel üle.
Aga on olemas ka mingi ülemaailmne, piire ületav ühisteadvus... on näiteks põlvkondi, keda ühendab laul nimega..... teist põlvkonda ühendab laul ..... kolmandat laul....
Mul on hea sõber, Ringo Ringvee, kes sattus ühel päeval Tallinnas Pühavaimu kirikusse. Seal sai ta tuttavaks mingi ameerika vanahärraga, ja nad ajasid juttu. Niuke sõbralik vestlus oli. Ja korraga ütles sõber: And you know------- The times, they are a changing...
Mispeale vanahärra sulas nagu jäätis kuumaveepuhuri ees. Vaatas sõbrale otsa, et ah, mis, sina ka... kust sa tead seda rida... jeah, jube tore... yeah yeah....
Kuugelda nüüd korraks The Times They Are Changing. Vaata, mida leiad. Katsu tekst ka kätte saada ja libista lihtsalt silmadega üle. Ära hakka eriti tõlkima, tekst on jube keeruline.
2.
Armas K, see kohtumine mu sõbra ja tolle ameerika onu vahel toimus sügaval nõukaajal. Kordan: sügaval nõukaajal. Ja edasi läks nii, et ameerika onu võttis mu sõbra aadressi, siis läks mööda kolm kuud ja... mu sõbra postkasti (sellesse päris postkasti, siis ei olnud veel meilbokse ega arvutit, jah, me elasime kiviajal, Sa pold siis veel sündinud)... postkasti tuli kutse, et sõber tuleks postkontorisse, sest teda ootab seal pakk.
Sõber läks imestunult postkontorisse, et mis pakk, kuskohast, mis seal sees on. Ja seal oli sees kolm Bob Dylani plaati. (Ma ütlen veel ühe korra, tegevus toimus sügaval nõukaajal, kolm Dylani plaati maksid keskmisest kuupalgast rohkem, pluss saatmiskulud... ja et inimene üldse mäletas.... praeguseks on see ameerika taat kindla peale surnud.... olgu ta õnnistatud...)
Aga see lugu läheb edasi. Umbes kümme aastat tagasi õpetasin ma ühele rikkale mehele inglise keelt. Kui ma keeli õpetan, siis ma lasen alati, iga tund mingeid laule vastavas keeles. Me kuulame neid, me laulame neid. Me kuulasime mingit lihtsat laulu, aga ma juhtisin tolle rikka mehe tähelepanu asjaolule, et rida laulust võib olla määrava tähtsusega, võib ühendada inimesi. Rikas Mees kuulas mu jutu ära.
Läks kuu aega mööda, või kaks, ja Bob Dylan tuli Helsinkisse kontserti andma. Rikas Mees läks teda kuulama. Tuli tagasi, tuli mulle tundi, võttis kuskilt välja kilekoti, ütles: "Anna see särk tollele kutile, kellest sa rääkisid, sellele, kes tolle ameerika vanamehega kokku sai." Kotis oli Bob Dylani Euroopa tuuri T shirt.
Loomulikult andsin ma selle sõber Ringole edasi. Rääkisin loo ka ära ja .... sõbral oli hea meel muidugi.
3.
Vene kultuuriruumis on jube tähtsad mitu ja mitu ja mitu lauset. Üks neist, mida teavad kõik vene lapsed pärineb Majakovskilt ja kõlab Što takoe harašoo i što takoe ploha. Kui Sul see püss alati käepärast on.... mine tea, kes pihta saab... ja mis sellest pihtasaamisest kõiksugu toredat tulla võib. Teine lause pärineb Võssotskilt. Tam harašoo, no mne tuda ne nada. Milion milion milion alõh roz (Alla Pugatšova) Kruužatja diski (Valeri Leontjev)
Ja nii edasi ja nii tagasi...
OUTRO
Ole tore ja armas edasi. Uvidim, pagavarim, smejomsja
P.S. Kui jaksad, ja aega on ja, siis terve kontsert... praktiliselt http://www.youtube.com/watch?v=hWEOaosGDi0&feature=PlayList&p=5EF8658334CEB84F&index=0&playnext=1
Enda lugusid räägivad inimesed, kes on saanud HIV-positiivse diagnoosi. Nende seas on nii narkomaane, geisid, vange.. Aga ka esimene mees Eestis, kes diagnoosi sai.
Kui terviseministeerium esimesest nakatunust meediat teavitas, siis nad pidid probleemide vältimiseks valetama nakatunule võõra ameti ja elukoha. (Ja HIV-nakkus isegi oli pärit kaugelt maalt, kust meremees ta siis peale korjas.)
Tsitaat:
Inimesed, mu kallid inimesed, ma olen samasugune nagu teie. Ma olen inimene! Ma tahan elada! Armastada! Saada terveid lapsi! Ma ei ole metsloom, ma ei ole värdjas. Ma olen teie poeg või tütar, õde, sõbratar, klassiõde, kursuseõde, ema või isa, mees või naine. Te ei anna mulle võimalust ennast avada ja rahus elada, ilma metsiku hirmuta olla avameelne. Ma ei taha elada nagu tagaaetud metsloom. Te kardate mind, ei salli mind, te pöördute minust ära, aga mille pärast? See ei ole juba ainult minu häda, see on kogu inimkonna häda, aga mina juba olen oma diagnoos, kuid kas teie ka seda teate?
Inimesed, mul on ilma teieta halb, ma kannatan väga teie mõistmatuse pärast, ilma teie kaastunde ja abita. Ma olen üksindusest ja ärapöördumistest nii väsinud. Kuid ma tahan elada koos teiega, ärge tõugake mind ära, ärge tõmmake mulle risti peale ja ärge matke mind elavalt. Ma olen samasugune osa maailmast, nagu teiegi.
(Kristel, 22)
Muidugi on ülioluline ka see:
Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mul- lakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina uputab või sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja sellepärast ära iialgi päri, kel- lele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.
