Meie armsas eesti keeles on üks imeilus liitsõna. Jah, leeklill, mida rohkem tuntakse kreekapärase nime all floks. Eks lilled isegi näe päris kaunid välja, kuid mõelgem, milliseid keelelisi kaunidusi võimaldab seesama roosaõieline lillekene, mida me möödudes kreeklaste kombel floksiks nimetame. Näiteks kannab üks floksiliik nimetust padjandleeklill. Kas ei kõla kenasti?
Või mõelgem veidike laiemalt, missuguseid huvitavaid l-tähega sõnaühendeid ja lauseid saab leeklilli kasutades moodustada. Leegitsevad leeklilled näiteks. Või lillelised leeklilled lebavad leekides. Leeklambid lesivad leeklillede leegionis. Lesed leinavad leesikatest leitud leeklilli. Leenu Levo leeritab leedu leeklilli.
Kuid kujutlege nüüd, et eelmistes lausetes oleks leeklillede asemel kasutatud flokse. Leenu Levo leeritab leedu flokse? Leegitsevad floksid? Naljakas. Imelik Kurb.
Eelnenud näite põhjal võime järeldada, et f-täht ei muuda me keelt põrmugi kaunimaks. Hoopis vastupidi.
Sedasi kipuvad olema lood ka teiste võõrtähtedega. Võõrnimede väljaütlemiseks on nad küll vajalikud, kuid võõrsõnade kasutamist eesti keeles tuleks tunduvalt piirata. Seda saab teha igaüks. Miks öelda läpptopp, kui on võimalik öelda rüperaal? Miks öelda enesetaputerrorist, kui on võimalik öelda põuepommar?
Igaüks saab ka ise eesti keelt rikastada, mõeldes võõrsõnade asemele uusi sõnu. Uskuge, see võib väga lõbus olla. Ja eriti lõbus on nende sõnade sihilik kasutamine suheldes tuttavatega, kes neid sõnu kuulnudki pole. Ja kõige lõbusam on peale omamõeldud sõna lahtiseletamist öelda hämmastunud tuttavale nii muuseas: "Ma lugesin seda ühest raamatust."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar