esmalt vabandan, et pole PIKKA aega siia ühtegi rida kirjutanud. mu energia on viimasel ajal muude asjade peale kulunud ja pole olnud aega mõelda ühtegi blogimist väärt mõtet (selle koha jaoks siin).
aga nüüd sain järjekordse tõuke ja meeldetuletuse, et see blog siin on olemas ja vajab kirjutajaid-lugejaid. sest ilma nendeta poleks ju ühtegi blogi alles. loogiline! :)
teate, ma käin ülikoolis. õpin ajakirjandust ja avalikke suhteid. meid on kursusel kokku 75. järgmisel õppeaastal hakkavad need, kes soovivad saada ajakirjanikeks, õppima selliseid aineid nagu reporteri töö jne ja need, kes tahavad saada avalike suhete juhtideks või pressiesindajateks, teisi aineid. praegu õpime veel kõik koos samu aineid nagu näiteks meedia ja kommunikatsioon, sissejuhatus sotsiaalteadustesse jne. väga põnev on. olen vestelnud peaaegu kõigiga igavates loengutes tagapingis või vähem igavatel kursusepidudel siidriklaasi taga. paljud meist on eemal oma perest ja parimatest sõpradest, mis tähendab seda, et otsitakse uusi kaaslasi, kellele oma saladusi rääkida või et oleks sõpru ka siin, Tartus. kõik on väga avatud, peaaegu midagi ei jäeta endale teadmiseks, kõigest räägitakse. osalt ka selle pärast, et ollakse pisut hirmul ja stressis eksamite ja õppejõudude (nt Marju Lauristin) pärast ja tahetakse kellelegi sellest rääkida. jagatud mure on ikkagi pool mure.
selle pika sissejuhatusega tahan jõuda selleni, et (see oletus tuleneb siis kursakaaslaste juttudest ja olemisest) paljud meist ei tea tegelikult, kelleks nad saada tahavad ja miks nad siin on. rääkisin ühe Teelega sellest, kas ta valib sügisel avalikud suhted või ajakirjanduse ja ta ütles, et hakkab ajakirjandust õppima, aga ei taha tegelikult ajakirjanikuks saada, vaid hoopis meeldib talle maalida (aga kunstnikele ei maksta hästi). üks teine tüdruk valib ka järgmisel aastal ajakirjanduse, aga sellepärast, et ta vendadel on (ja tsiteerin:) "Etv-s tohhuijaa tutvusi". ka neid, kes oma vanematele tulevase bakalaureuse kraadiga meelehead tahavad teha, on üsna palju. veel üks äärmiselt võluv tüdruk meie hulgas on Helen, kes õppis eelmisel aastal (siis ühe õppeaasta e. kaks semestrit) matemaatilist statistikat ja enne seda aasta molekulaarbioloogiat vms. võin küll faktidega eksida, aga suund ja keerukusaste jäävad samaks.
niisiis. meie kursusel on palju neid, kes veel mõtlevad, et mis toimub ja mille pärast. hiljuti küsis üks mu lähedane sõber, te kuidas saab teada, mis on inimese eesmärk elus, me rääkisime sellest. ja selgus, et ta kahtleb, kas valitud elukutse on tema elu kutse. kui aus olla, tundus suvel juba, et ta kiirustab natuke ülikooli minekuga. ta lihtsalt tegi sisseastumiskatseid erinevatele erialadele ja läks, kuhu vastu võeti. mis ei tähenda, et see eriala, mida ta õpib, oleks madala prestiižiga. nüüd on ta aga jõudnud sinnamaale, et tegi pausi, mõtles järele ja hakkas kahtlema. tore, et see üldse juhtus, sest palju hullem oleks, kui ta oleks läbinud ülikooli, läinud tööle ja siis ühel päeval 31-aastasel taibanud --- see on vale koht, kus ma olen. sest paljud inimesed on mingil hetkel oma elus enda jaoks kas liiga väärikad või vanad või koledad selleks, et paar sammu käidud teel tagasi astuda ja otsast peale alustada. loodan, et see sõber, kellest viimasena rääkisin, loeb seda postitust, mõtleb veel ja astub vajalikud sammud. kui mitte, on ta ikkagi mu parim sõber.
mida ma teile tahan öelda, on (seda ütlevad tihtipeale vanemad ja targemad noorematele, aga mitte rumalamatele): kasuta oma võimalusi. ja tunne ära märgid, mis annavad mõista, et liigud valele poole. ja veel: kunagi pole hilja, aga sa pead seda esmalt iseendale tunnistama.
aga nüüd sain järjekordse tõuke ja meeldetuletuse, et see blog siin on olemas ja vajab kirjutajaid-lugejaid. sest ilma nendeta poleks ju ühtegi blogi alles. loogiline! :)
teate, ma käin ülikoolis. õpin ajakirjandust ja avalikke suhteid. meid on kursusel kokku 75. järgmisel õppeaastal hakkavad need, kes soovivad saada ajakirjanikeks, õppima selliseid aineid nagu reporteri töö jne ja need, kes tahavad saada avalike suhete juhtideks või pressiesindajateks, teisi aineid. praegu õpime veel kõik koos samu aineid nagu näiteks meedia ja kommunikatsioon, sissejuhatus sotsiaalteadustesse jne. väga põnev on. olen vestelnud peaaegu kõigiga igavates loengutes tagapingis või vähem igavatel kursusepidudel siidriklaasi taga. paljud meist on eemal oma perest ja parimatest sõpradest, mis tähendab seda, et otsitakse uusi kaaslasi, kellele oma saladusi rääkida või et oleks sõpru ka siin, Tartus. kõik on väga avatud, peaaegu midagi ei jäeta endale teadmiseks, kõigest räägitakse. osalt ka selle pärast, et ollakse pisut hirmul ja stressis eksamite ja õppejõudude (nt Marju Lauristin) pärast ja tahetakse kellelegi sellest rääkida. jagatud mure on ikkagi pool mure.
selle pika sissejuhatusega tahan jõuda selleni, et (see oletus tuleneb siis kursakaaslaste juttudest ja olemisest) paljud meist ei tea tegelikult, kelleks nad saada tahavad ja miks nad siin on. rääkisin ühe Teelega sellest, kas ta valib sügisel avalikud suhted või ajakirjanduse ja ta ütles, et hakkab ajakirjandust õppima, aga ei taha tegelikult ajakirjanikuks saada, vaid hoopis meeldib talle maalida (aga kunstnikele ei maksta hästi). üks teine tüdruk valib ka järgmisel aastal ajakirjanduse, aga sellepärast, et ta vendadel on (ja tsiteerin:) "Etv-s tohhuijaa tutvusi". ka neid, kes oma vanematele tulevase bakalaureuse kraadiga meelehead tahavad teha, on üsna palju. veel üks äärmiselt võluv tüdruk meie hulgas on Helen, kes õppis eelmisel aastal (siis ühe õppeaasta e. kaks semestrit) matemaatilist statistikat ja enne seda aasta molekulaarbioloogiat vms. võin küll faktidega eksida, aga suund ja keerukusaste jäävad samaks.
niisiis. meie kursusel on palju neid, kes veel mõtlevad, et mis toimub ja mille pärast. hiljuti küsis üks mu lähedane sõber, te kuidas saab teada, mis on inimese eesmärk elus, me rääkisime sellest. ja selgus, et ta kahtleb, kas valitud elukutse on tema elu kutse. kui aus olla, tundus suvel juba, et ta kiirustab natuke ülikooli minekuga. ta lihtsalt tegi sisseastumiskatseid erinevatele erialadele ja läks, kuhu vastu võeti. mis ei tähenda, et see eriala, mida ta õpib, oleks madala prestiižiga. nüüd on ta aga jõudnud sinnamaale, et tegi pausi, mõtles järele ja hakkas kahtlema. tore, et see üldse juhtus, sest palju hullem oleks, kui ta oleks läbinud ülikooli, läinud tööle ja siis ühel päeval 31-aastasel taibanud --- see on vale koht, kus ma olen. sest paljud inimesed on mingil hetkel oma elus enda jaoks kas liiga väärikad või vanad või koledad selleks, et paar sammu käidud teel tagasi astuda ja otsast peale alustada. loodan, et see sõber, kellest viimasena rääkisin, loeb seda postitust, mõtleb veel ja astub vajalikud sammud. kui mitte, on ta ikkagi mu parim sõber.
mida ma teile tahan öelda, on (seda ütlevad tihtipeale vanemad ja targemad noorematele, aga mitte rumalamatele): kasuta oma võimalusi. ja tunne ära märgid, mis annavad mõista, et liigud valele poole. ja veel: kunagi pole hilja, aga sa pead seda esmalt iseendale tunnistama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar