Üle kändude, läbi kivide

Kahele noorpaarile.

M-le ja E-le,

kes vahetevahel pisut kakelevad

ja Maarjale ja Shyole,

kes heameelega pisut rohkem

koos oleksid,et kasvõi

natu-natukene kakeleda.

No ja miks ka mitte

mõnele vanapaarile.

Näiteks Taavile ja Ingale.

Nemad juba teavad...

Teoreetiliselt on abielu kahe inimese üheks saamine. Ent tegelikus elus – ja teeme nüüd selle asja kohe päris selgeks – te üheks ei saa. Te olete kaks erinevat inimest. Ja kaks inimest saavad lihtsalt teineteisega harjuda.

Näiteks voodis. Kui mitte arvestada kõiki teise inimese kõrval magamise positiivseid külgi, siis sageli pole üldse kerge aru saada, mis kuhugi kuuluma peab. Käed ja jalad, sinu isiklikud, mis sind terve päeva sugugi ei seganud, on äkitselt tülinaks ees.

Paljud inimesed viilivad jäsemete paigutamise otsusest kõrvale sellega, et magavad ühises voodis lihtsalt oma poole peal. Seda lahendust on nimetatud „individualistlikuks vabastiilis magamiseks.” Ent isegi sel juhul tuleb valikuid teha.

Ma ise näiteks pooldan levinud stiili „üks käsi üle lauba, teine käsi vabalt kubemel”. (Üheksa meest kümnest magavad vähemalt ühe käega kubet kattes. Mitte et see ohu korral teab mis turvalisust pakuks, aga kui keegi juhtuks ründama või kavatseks ühtteist pihta panna, siis sa vähemasti märkad seda ja jääb mingigi võimalus ründajad oma plaanist loobuma keelitada.)

Ent tõeline väljakutse on see, kui sa pead leidma rahupaiga nelja käe ja jala jaoks. See, kas teate, pole sugugi nii lihtne.

Näiteks on olemas positsioon „Naise pea mehe rinnal, mehe käsi ümber naise õlgade”, mida on kiidetud rinnakarvades sobramise lihtsuse tõttu. Veel kasutatakse positsiooni „Lebamine vastamisi, ühe ülemine jalg ümber teise jalgade.” Ning hõlpsasti meelde jääv „Lamamine teise peal, nii et kehamass on ühtlaselt jaotatud” - asend, mis üldjuhul on vestluse jaoks väga sobiv, aga pikalt lobisevate või unele orienteeritud paaride puhul ei pruugi end õigustada.

Magamise jaoks on olemas loomulikud klassikaline „Lusikas” ja „Tagurpidi lusikas”, mõlemad väga nauditavad, ent hingamise mõttes komplitseeritud. Üks teist võib ära lämbuda, ja mina isiklikult olen alati olnud seisukohal, et mugavusel pole mõtet, kui ise surnud oled.

Tegeleda tuleb ka kliimat puudutavate küsimustega. Asi pole üksnes selles, et kaks inimest tunnevad end ühes voodis kahe erineva temperatuuri juures olevat, nad ei jõua oma aistingutes ligilähedale ka mitte. Üks külmub ja teine keeb. Vahepealset varianti, kahju küll, lihtsalt ei eksisteeri. Ning te mõlemad olete närvis, et teine miskipärast samamoodi ei tunne. „Kuidas sul külm saab olla. Kui mina higistan praegu nagu vihmametsas…

Asja tuum on see, et kui üks inimene end ebamugavalt tunneb, peaks teine end kehvasti tundma täpselt samal, mitte aga täiesti vastupidisel põhjusel.

Kahe inimese teineteisega harjumise peamine tööpõld on siiski seotud käitumisega. Selles vallas keeravad asjad tõeliselt põnevaks. Sest pärast nii pikki üksi elatud aastaid paistab vana „mina” ikka veel läbi, ükskõik kui palju sa seda „meie” värviga ka üle ei võõpa.

Ning harilikult pole see hea.

Paljud mehed arvavad, et suurim kompliment, mida nad oma naisele teha saavad, on käituda temaga nagu ühega oma semudest. Eetika kuldreeglist „Käitu teisega, nagu sa tahad, et sinuga käitutaks”, saab „Käitu teisega, nagu sa oleksid üksi”.

Mehed mõtlevad:” Me ju ei vaja ometigi enam mingeid tobedaid formaalsusi. Võtame lõdvalt! Oleme, nagu me tegelikult oleme.” Naised aga mõtlevad: „Parem mitte”. Sest nad teavad suurepäraselt, kuhu see välja viib.

„No kuule!”

„Mäh?! Mis on!?”

„Sa just peeretasid mu käe peale.”

„Sorri. Ma tõesti ei pannud tähele.”

Kes taolised katsumused (või peaks ütlema "pikaajalised piinad", või tuleks siinkohal teaduskeeles "Storming-norming-performingu" rada pidi minna), igatahes, kes midagi sellist on pikalt läbi ja üle elanud ja kokku jäänud, need teavad. (Tegemist on videos kostuva laulu tekstiga)