Antiik-Kreeka, kui võtta seda riigina, koosnes erinevatest maakondadest. Nende seas olid Sparta ja Lakoonia.
Sparta on tänapäeval meile tuntud fakti poolest, et seal visati "väärarenguga" imikud pärast sündi kaljudelt surnuks, veel on "spartalikud eluviisid" sõnapaar, mida järjest enam unustatakse, ja muidugi nood 300 uhket ja allaandmatut meest, kes mäekitsuses Pärsia armeed oma elu hinnaga kinni suutsid hoida, ning kelle auks siina on pandud mälestuskivi tekstiga - "Rändaja, tõtta ja vii Lakedaimoni rahvale teade:/ täitsime tõotuse siin, langenud viimseni me." (Johannes Semperi tõlge, mälu järgi osundasin).
Lakoonia andis panuse maailma kõnekunsti. Lakoonia elanikke treeniti rääkima asjast, väljendama end lakooniliselt.
Mingil hetkel tulid Sparta saadikud Lakoonia omavalitsusjuhtide juurde ja ütlesid:" Me kuulutame teile sõja. Tuleme teile kogu oma väega kallale. Nii et andke parem kohe alla. Sest kui me teie maa vallutame, siis tapame kõik teie mehed ja lapsed ja vägistame teie naised. Kui me teist võitu saame, meie halastust ei tunne.
Seega, andke heaga alla ja hakake meile maksu maksma.
Lakoonia riigijuhid kuulasid spartalaste pika tiraadi ära ja vastasid sellele ühe sõnaga: "Kui."
Eile vaatasin TV-3 uudistest, kuidas Edgar Savisaar analüüsis Eesti meedia olukorda. Tundus, et rääkimapanevaks jõuks oli asjaolu, et Kruuda oli sunnitud oma ajakirjad sulgema ning Savisaar tajus ohtu jääda ilma isiklikust propagandatorust. Huvipakkuv aga, või mis huvipakkuv, tarretamapanev oli lause (oleksite pidanud kuulma Savisaare hääletooni): "On selge, et Keskerakonna võimuletulek järgmistel valimistel on vältimatu, kui valijad seda tahavad.
Mu ema (82), ea poolest Savisaare põhilisse toetusgruppi kuuluv, käib juba aastaid valimas selleks, et anda hääl kesikute vastu. Ma ise ka.Mulle meeldivad mõnedki Keskerakonna ideed (astmeline tulumaks ntx), aga see, läbi mille nad tegutsevad on mu jaoks must Spiel. Keeldun sellele kaasa aitamast.
5 kommentaari:
ei tea kas oled näinud, aga sellest sündmusest mis on tollel tahvlil ka mainitud on, on ka koomiks ja veelgi enam - koomiksi järgi tehtud film. "300". väga omapärane minu meelest. just värvid ja..kas just sümbolistlikus..aga midagi veel.
Mina lugesin seda Savisaare ettekannet suure huviga. Esiteks on tegemist mõneti tavapäratu tekstiga, näiteks pikkuses -- ettekanne moodustus lausa neljast osast ja on 6 lehekülge pikk. Teiseks oli tegemist väga sisutiheda ja kontrastiderohke palaga. Ja kolmandaks võib ära märkida hetke ja sündmuse - kandis ju ES seda kõike ette Eesti Ajalehtede Liidu (seesama org, kust "Sirp" Tarandi juhtimisel hiljuti välja astus) korraldatud konverentsil "Meedia ja korruptsioon".
Nagu ES oma ettekande alguses korruptsiooni neljaks jagab, võib ära viilutada ka tema enda kõne: ühele poole meediaanalüüs ja teisele poliitpropaganda.
Alustades esimesest: vaevalt, et keegi vaidlustaks näiteks järgnevat probleemikäsitlust (tsiteerin siin-seal lõike ESi ettekandest, mille tervikteksti te ta blogist nt leiate):
"Mulle teeb muret, et Ajalehtede Liit vaikib massilise ajakirjanike koondamiste ajal ehk just siis kui selle organisatsiooni hääl peaks olema selgelt kuulda ja näha. ... Aga isegi ajakirjanikud ise ei tea, kui palju on viimastel kuudel tegelikult koondatud nende kolleege tervest meediasektorist ning kuidas kärbitakse töötasusid. ... Koondatavate hulga kasvuga pöördvõrdeliselt vähenes aga selle kohta meediast läbi tilkuv info."
Kõik me teame seda lugu, kuidas meedia on "seksikas". Nüüd saame aga hinnata, kuivõrd "seksikas" on meediatööstuse autokannibalism. Meediaettevõtted koondavad töötajad -- see on ju uudis, eks ole? Aga samas kirjutavad uudiseid ajakirjanikud, kelle kõrvalt kaovad töökaaslased. Ning organisatsioonid, mille eesmärgiks on infot koguda ja vahendada, loobuvadki ühtäkki oma põhimõttelisest rollist. Kogu see lugu sellest, kuidas mesilastarulik eesti info-organism iseenda kätt pureb, on kujundina lõpuks sama õõvastav kui lõppeval nädalal kõmumeedias laialdast kajastust leidnud teade viiruse tõttu käed-jalad kaotanud brasiilia modellist. Pisut Baudelaire'ilik, kas pole?
Või siis näiteks: "Meediapoliitika kujundamisel on ebaproportsionaalselt tugev meediaomanike hääl, samas kui ajakirjanike ja akadeemilised ringkonnad kas puudub, on sügavalt konspireerunud või surutud meedia ääremaadele."
See on seesama eeposlik lugu heitlusest ekspertide ja poliitiliste huvigruppide vahel. Üheti peavad konflikti ja võitlust ühiskonnaomasuseks suurem osa ühiskonnateooriaid (eesotsas muidugi (uus)marksistidega). Ja ükskõik, kuidas me ka ei püüaks selgitada, mis on demokraatia (eri deffisid on mingitel andmetel 500+), on heitlus ja kompromisside otsimine sellesse loomuliku koemustriga sisse disainitud.
Aga lõppude lõpuks siunavad sotsiaalteadlased ikkagi parteisid ja poliitikuid, kes omakorda teisi sotsiaalteadlasi oinasteks peavad ning majandusteadlased katkuvad peast juukseid kui eliit lõpuks avalikkuse ees nendib, et vist ongi väike tagasilöök.
Ja veel: "Ma tõesti arvan, et suur osa inimesi pärast praegust kriisi enam senise trükiajakirjanduse juurde ei naasegi. Noori pole trükiajakirjandus oma mõju alla saanudki."
See, tundub mulle, on köitev ennustus ning teps mitte ulme. Mõtlemiskoht igal juhul kõigile, kes vähegi paberist noortemeediat teevad, klassi- ja koolilehtedest (siinkohal: R.I.P. "tundRuudus"!?) kuni muude noortekülgedeni: kellele te õige kirjutate? Ma mitte ei nori siinkohal, vaid olen ma isegi selle küsimusega, nii vähe kui ma sellega ka tegelema olen pidanud, kimpus.
Ühesõnaga, minu arvates tegi meediaanalüüsi-Edgar vinget tööd. Kahju ainult, et suure tõenäosusega kirjutasid ettekande selle osa hoopistükis nimetud kavalpead-kõnekirjutajad, mitte ES ise. Muidu ma loodaksin küll, et ta need parteiasjad kus seda ja teist heidab ning akadeemilisse ellu tuleb. Kõike eelnevalt tsiteeritut võib muidugi otsekohe läbi keskerakonna-prisma käsitleda, kuid kui ettekandja nimi kõrvale jätta, leiab selliseid ja teisi huvitavaid kilde sealt veelgi.
Milline on aga see teine, poliitpropagandamaitseline viilakas tähemärgi-tordist?
"Te teate, et Keskerakond on kõigist Eesti erakondadest internetis üks aktiivsemaid ja laiema haardega."
Jah, tõepoolest, oleme näinud, et padupopulismi saab edukalt flash-animatsioonideks meisterdada (ehkki see 2008. aasta ES-i interaktiivne jõulukaart oli lõpuks lihtsalt naljakas).
Natuke hiljem: "Räägib sellest kuidas asjad meedias ja poliitikas tegelikult on ainult Kesknädal."
Pange tähele ka seda, kuidas ES legitimiseerib oma kõnes I&I blogi, ehkki muidu on I&I isegi eesti anderkraund-meedia mõttes personae non gratae.
Eriti õõvastav on aga ES väide, et "Tegelikult on valitsusele Keskerakonna näol selgelt alternatiiv olemas." Pange nimelt tähele s e d a sõnastust.
Seda propagandapoolt ma ei viitsi pikemalt käsitleda; see kõik on muidugi reaalpoliitiliselt oluline, kuid sel napib head rajavat-ehitavat mõttetihedust. Andry juba nagunii tõi eelnevalt teisi häid näiteid ja tal on selle musta Spieli osas siin absoluutselt õigus.
Cheers,
K.
to K.M.
Sügavad tänud, et viitsisid nii pikalt kirjutada. Oli mida lugeda ja mille üle mõelda.
Hetkel, õhtul hilisel ja pääga unise, ma lisaks ainult selle märkuse, et muidugimõista ei saanud selle tiraadi ja analüüsiga maha Savisaar ise.
Ta on vaimuhiiglase mõõtu küll oma intellektilt (ntx "Tähelaevas" rääkis ta nädal tagasi, miks ta omal ajal V klassis istuma jäi.
Põhjus oli väga lihtne, poiss luges filosoofiat ja ajaloolisi romaane ega õppinud seda, mida nõuti, seega oleks talle lihtsalt eriprogrammi vaja läinud), aga, aga, aga...
Neid infomasse, mida tänapäeval meediaprotsesside mõistmiseks on vaja ära seedida, ei suuda ainuisikuliselt isegi tema mitte alla neelata. Hea näide, kusagil paari nädala eest pillas ta teleekraani ees ühele noorele telereporterile: "Ärge tulge mulle rõõkima, et ajakirjanikud ei kirjuta oma lugudele kommentaare. Muidugi te teete seda."
No ja see on nii loll märkus, et hoia ja keela. On sul jah aega oma lugusid kommenteerida, kui pead pidevalt rabelema selle kallal, et need valmis kirjutada saaksid.
Ja tema blogi lugedes on ilmselge, et ta ise selle autor pole.
Tänan veel korra sisuka kommi eest. Katsume kambaga ka edaspidi selle väärilised olla.
kas keegi on lugenud, mida s*visaare nime alt kesknädalas avaldatakse? keegi istub küürakil klaviatuuri taga ja justnagu otsikski ÕS-ist sõnu, mida kasutada... see on kole.
kuidas sa saad öelda, armas Maria, et Kesknädal on kole.
kesknädal on ainukene perioodiliselt ilmuv hoomuriajakiri. Huumoriajakirjaks ei saa seda nimetada, huumor on madalam aste.
Hoomuriks pean ma nähtusi, mis sunnivad mitte naerma, vaid valuliselt ja sadomasohhistlikult naeru- ja mõttekrampides väänlema.
Postita kommentaar