Käisin teatris, nägin etendust.
Väga erilist.
Üritasin sest kirjutada. Tundus lootusetu, et midagigi välja võiks tulla. Kui pärast lugesin, na-a-atu-kene, midagi nagu siiski tuli.
Üks lugu ikkagi ei mahtunud sinna.
"Godot" algab sõnadega: "There's nothing to do." Mees istub kivi peal, ei saa kinga jalast ja annab alla: "There's nothing to do."
Seda kuuleb mitu ja mitu korda. "Midagi pole teha. Ei, noh, pole midagi teha. Nii need asjad käivad. Lootusetu." Nagu eluski, on ju.
Kes juhuslikult kursis ei ole: Godost ei teata, kas ta üldse olemas on, missugune ta on ja kuivõrd mõtet on teda oodata. Täielik müstikus. Ei teata ka, mida Beckett mõtles, kui selle lavale mitte tuleva lavakuju lõi.
Nimi nagu vihjab, kes ta võiks olla .
Ja Poisi käest päritakse, milline see Godot on, habemega või ilma.
"Habemega," ütleb Poiss.
"Valge või musta habemega?"
"Valge habemega," vastab Poiss.
"No siis on asi hull," öeldakse selle peale:)
Aga tulles selle juurde tagasi, et "midagi pole teha", "et nagu elus", et "Godot" on ühtpidi sitaks absurdne ja teistpidi sitaks eluline, ja kummat siis rohkem on, siis vastus on ehk siin.
Kui San Quentini esietendusel eesriie avanes, tekkis meeletult pikk vaikus. Mees, kes kivil istus ja pidi esimese lause ütlema, ei suutnud suud lahti teha.
Ta vaatas saali, kus istus ta ema, keda ta polnud 19 aastat näinud. Ja ema kõrval istus mehe õde, kelle kohta ta ainult ema kirjadest teadis, et tal õde olemas on.
"HE looked at her sister. SHE WAS BEAUTIFUL! SHE WAS PREGNANT!" (Jönson peaaegu karjus neid sõnu).
Mees (kurjategija, eluaegne vang, näitleja) vaatas ja vaatas, kord oma õde ja siis oma ema, ja siis tegi ta lõpuks suu lahti. Ja ütles:
"There's nothing to do, mom! I love You!"
See ei olnud sugugi ainukene kord, mil mu ihukarvad end püsti ajasid.
Beckettist ja Godot' st veel seda et. Kui kunagi Iirimaale satute, uurige Iirimaal välja antud 20 eurost münti. Selle esiplaanil on Becketti nägu, taamal seisavad mõtlikult kaks “Godot” peategelast, läbi mündi kasvab puu. Nii suur, et ei mahu sinna hästi ära. Loodan et teil ei teki masendst, et selle 20 euriga pole midagi peale hakata. Ehkki, mine tea, kunsti jõud on ju nii suur.
Ja kui kunagi Pariisi satute, käige ära Montparnasse’i surnuaial, Becketti haual. Marmorist hauakivi on täpselt selline nagu Beckett soovis: “Ükskõik mis värvi, peaasi, et hall.”
Inimesed, nagu Beckett ja Jönson ja need teised, panevad su sirgema seljaga elama. Trellide taga on Spoon Jackson, kes mängis Godot's, triibulises särgis vaatab sulle otsa Jan Jönson
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar