Rääkige sellest oma sõpradele ja lastele ja õdedele-vendadele!

 Eero piilub ajakirjandust peaaegu iga päev

tere, olen Pia Maria Uuetoa. eelmise õppeaasta alguses kohtusin lahedate noortega Rakverest, kes tahtsid kirjutama hakata. nüüd otsime endale uusi liikmeid juurde, kes tahaksid koos meiega igakuiselt täita ühte lehekülge Virumaa Teatajas ja vahepeal laupäeviti kokku saada, ning kirjutamisest rääkida, seda harjutada, õppida, analüüsida, nuumata, paitada, toksida, jne.

teisisõnu, vaadake siia!

meil on ka bloog.

liituge meiega ja te ei kahetse!

emme, kust tulevad kultuuriajakirjanikud?

Sõidan tolle hetkeni ainult nime poolest tuttava Liisiga bussis Näpile, et Birgitile külla minna.

Liis: "Mis koolis sa käid?"

Ma: "Tartu ülikoolis."

Liis: "Kas sul on siis paus praegu?"

vastan "Jah. Olen akadeemilisel puhkusel."

Liis: "Ah-ah."

mul on piinlik. olen Universitas Tartuensise tudeng, aga ei õpi ju praegu seal. tahaks pika loo rääkida sellest, kuidas vähehaaval aina enam ja enam pettusin oma õppejõududes (mõne erandiga) ja akadeemilisuse taotluses kõigi poolt (mõne erandiga) ning sellest, kuidas mul raha otsa sai ja mida arvan teaduslikkuse ülistamisest...

aga ei tee seda. lähen lihtsalt teise kohta õppima.

ja tunnen natuke kaasa neile kultuurihuviga noortele ajakirjanikele, kes kuulevad Pulleritsu käest, et kultuuriinimestega on mõttetu jännata, ja "ärge te jumala pärast kultuuriajakirjanikeks hakake!"

tartu ülikoolis tundsin end nagu sulanud šokolaadipiisk vees - mitte ei saanud nende hulka seguneda. vahest leian Tallinnas rohkem šoksi?

Mul elab Kundas sõber K

Mul elab Kundas üks sõber.

Ta meenutab välimuselt esimese video lauljannat (Ka tema huvitub matemaatikast)


Seespoolt meenutab ta teise video sisemust.


Kui mu sõber tõmbab vesipiipu, tulevad talle pähe hääd mõtted. Aga selles pole erilist miskit. Eriline on mu sõbra puhul see, et tema teeb oma mõtted teoks.

Ta on mulle lausa kallis.

Olen elule ja maailmale tänulik, et sihuke persoon siin maamuna peal ringi silkab.
Mingu tal ikka hästi.

Tervislikust toitumisest ehk kuhu on peidetud mehed

Klassiõdesid on mul olnud üsna palju, aga alles viimaste nädalate jooksul olen ma enamikuga neist lähemalt tutvunud. Mõned neist, tuleb välja, on üliandekad kasatšokitantsijad. Kuid minu lemmikuks läbi aastate on ikkagi jäänud Tema.

Mulle tundub, et poolehoid pole ainult minupoolne, vaid tihti lausa minu poole. Sest aina tihedamini juhtub Tema mulle oma eramuresid usaldama.

Vene keele tunnis pihtis Ta järgmise loo:

„Tead, ma käisin hiljuti Tallinnas riidepoes. Ja ma nägin seal sellist meest! Ta seisis leti taga, oli vist müüja. Aga no sa ei kujuta ette ka, missugune see mees oli! Ta oli täiesti eriline. Ma vaatasin teda. Meil tekkis kohe side. Tema vaatas mind vastu. Sa ei saa küll aru, aga ta oli lihtsalt niiii ilus mees. Meie vahel kohe tekkis mingi side.

Ma ei saanud oma silmi talt ära pöörata, no sa ei kujuta ette ka, milline mees see oli. No ja siis ma seisin seal ja vaatasin talle otsa, naeratasin. Siis hakkasin silmadega allapoole liikuma.

Jõudsin ta nimesildini ja pidin šoki saama. Tead mis seal kirjas oli?!?

Ene!

MA PIDIN ŠOKI SAAMA!

Mina vaatan ilusat meest ja siis tuleb välja, et ta on naine. Mida see tähendab?!? Kas ma olen lesbi? Miks see siis peab alati niimoodi olema? Miks kõik ilusad mehed peavad naised olema?“

Mina jäin nõutuks. Ma ei osanud teda kuidagi aidata, veidi halb tunnegi oli selle pärast. Õnneks Tema ei pannud mu saamatust tähele ning juba vahetunnis saime minna puhvetisse porgandit ostma, mis on uus hitt-toode ja maksab vaid 1.50.-.

Ja selle postituse eesmärk oligi teilt küsida, et kas teie kooli puhvetis ka porgandit ja õuna müüakse lisaks saiakestele. Noo?