Jätkates traditsiooni, mille tõi Magasiini armastusväärne ja põhimõttekindel Pia Maria - hinnata ja kommenteerida ajakirjandusguruks peetava PP töid ja tegemisi (kellest ei mina ega PM eriti lugu ei pea)...
... tahaks esitada ühe PP (Priit Pulleritsi) tõeliselt avarapilgulise ja krambivaba arvamusloo.
Kui Trubetsky Kesikuks hakkas, siis Juku-Kalle orgunnis särgid kirjaga Trubetsky ne praidjot. Sealt siis pealkiri
Käisin eila Pääsküla Säästukas toitu kokku ostmas, ja ennäe, Trube seal. (Ta elab praktiliselt Säästuka kõrval, seega ühtpidi on see ta kodupood, teistpidi... kui EE ajakirjanik taga lugu kokku leppis, siis Trube küsis, kas nad võiksid kohtuda Pääsküla Hesburgeris ja kas ajakirjanik teeks talle rukkiburgeri välja ta jutu eest. Tundus hale kuidagi.)
OK, mis veel tähtis teada, kui Trube Keski astus, ja veel Linnar Priimägi Delfisse temast kui meediaohvrist loo kirjutas, kandsin ma mõttes Trube maha. Ta suri ära mu jaoks.
A eila ärkas ta ellu. Seal Säästukas. Kus ta ostukäru lükkas. Kena king jalas, punane pluus, värskelt mustaks värvit juus, ja taga koos sõitis Säästukas ringi (sic!) lastejalgrattal nii umbes nelja aastane poisijõmm.
Hästi sõitis, empaatiliselt. Ei jäänd kellelegi jalgu ega midagi, ei ajanud toiduvirnu ümber.
Mõtlesin, et võiks ju Trubele tere öelda, ehkki me ei tunne üksteist.
A kummaline asi, Trube vaatab ainult enda ette.
Nagu oleks ta täiesti inimtühjas Säästukas.
Sürr.
Absurd.
A noh, ma ei viitsinud jännata, oleks võinud ju lihtsalt tee blokeerida ja öelda, et tere, vana anarhist jne.
Ei hakanud jamama.
Hakkasin hoopis mõtlema. Et mis siis, kui see poiss rattaga on ta poeg.
Ja kui Trube tahab, et ta pojal oleks kõik olemas, söök ja jook ja kook ja playstation ja... ja hea kool ja muusikaring ja ...
Siis ma saan temast väga hästi aru ega mõista teda kopkagi eest hukka.
Pealegi, na arvan, et Trubetsky saaga veel jätkub, praegune seis on alles kolmanda seeria lõpp.
Ja on laule, mille eest ma olen sellele mehele IGA VEST I TÄNU LIKK
Seda et... ilus pühäba ommik praegast... maa valge, taevas selge, puud kollased... niuke hea avar tunne... kohvitan, nuuskan nina... unine veel, aga juba tajumas, et päev tuleb tore.... ... igat sugu toredat saab tehtud täna... ntx seesama kiri siin... ja muusikat saab kuulatud... hea on olla... olla on hea...
1
Siis tuleb meelde see tähtis asi, mis K-le tol päeval, kui Kaelkirjakut vaatasime, ja ta omale 12 tooli ostis (ei viitsinud jutumärke panna, pealegi tekib sedasi tore kahemõttelisus) rääkimata jäi. "Što takoe harašoo i što takoe ploha." Või see Võssotski rida... "Tam harašoo, no mne tuda ne nada." Ja selle lahtiseletamiseks tuleb suht kaugelt peale hakata.
Ntx Põdra majast metsa sees. Mingil öölaulupeokesel, mis toimus ärkamisaja õhinas mitte Lauluväljakul, vaid Toompeal, oli nii, et Toompea lossi katuselt (see võis ka Steinbocki loss olla) esinesid eri bändid rahvale. Missugused, enam ei mäleta, aga vist oli nende seas Justament ja... no see oli ikka kuradima rohkem kui kaks kümmet aastat tagasi... eh, skleroza.
Ja bändid mängisid oma repertuaari, ja siis lihtsalt laule, mida rahvas teab. Ja rahvas teab Eestimaal "Ei hõbedat kulda ei kasva me maal, vaid viljakandvat mulda ja ... Põdra maja metsa sees, väiksest aknast... ja nii edasi ja nii tagasi.... ja ühtäkki taipasin ma, misasi on rahvuse ühisteadvus... ja kuivõrd palju see väljendub laulutekstides, mida iga suvaline mats teab...
Saad sa aru, armas K, millest räägin. Kui ei, loe tekst korra veel üle.
Aga on olemas ka mingi ülemaailmne, piire ületav ühisteadvus... on näiteks põlvkondi, keda ühendab laul nimega..... teist põlvkonda ühendab laul ..... kolmandat laul....
Mul on hea sõber, Ringo Ringvee, kes sattus ühel päeval Tallinnas Pühavaimu kirikusse. Seal sai ta tuttavaks mingi ameerika vanahärraga, ja nad ajasid juttu. Niuke sõbralik vestlus oli. Ja korraga ütles sõber: And you know------- The times, they are a changing...
Mispeale vanahärra sulas nagu jäätis kuumaveepuhuri ees. Vaatas sõbrale otsa, et ah, mis, sina ka... kust sa tead seda rida... jeah, jube tore... yeah yeah....
Kuugelda nüüd korraks The Times They Are Changing. Vaata, mida leiad. Katsu tekst ka kätte saada ja libista lihtsalt silmadega üle. Ära hakka eriti tõlkima, tekst on jube keeruline.
2.
Armas K, see kohtumine mu sõbra ja tolle ameerika onu vahel toimus sügaval nõukaajal. Kordan: sügaval nõukaajal. Ja edasi läks nii, et ameerika onu võttis mu sõbra aadressi, siis läks mööda kolm kuud ja... mu sõbra postkasti (sellesse päris postkasti, siis ei olnud veel meilbokse ega arvutit, jah, me elasime kiviajal, Sa pold siis veel sündinud)... postkasti tuli kutse, et sõber tuleks postkontorisse, sest teda ootab seal pakk.
Sõber läks imestunult postkontorisse, et mis pakk, kuskohast, mis seal sees on. Ja seal oli sees kolm Bob Dylani plaati. (Ma ütlen veel ühe korra, tegevus toimus sügaval nõukaajal, kolm Dylani plaati maksid keskmisest kuupalgast rohkem, pluss saatmiskulud... ja et inimene üldse mäletas.... praeguseks on see ameerika taat kindla peale surnud.... olgu ta õnnistatud...)
Aga see lugu läheb edasi. Umbes kümme aastat tagasi õpetasin ma ühele rikkale mehele inglise keelt. Kui ma keeli õpetan, siis ma lasen alati, iga tund mingeid laule vastavas keeles. Me kuulame neid, me laulame neid. Me kuulasime mingit lihtsat laulu, aga ma juhtisin tolle rikka mehe tähelepanu asjaolule, et rida laulust võib olla määrava tähtsusega, võib ühendada inimesi. Rikas Mees kuulas mu jutu ära.
Läks kuu aega mööda, või kaks, ja Bob Dylan tuli Helsinkisse kontserti andma. Rikas Mees läks teda kuulama. Tuli tagasi, tuli mulle tundi, võttis kuskilt välja kilekoti, ütles: "Anna see särk tollele kutile, kellest sa rääkisid, sellele, kes tolle ameerika vanamehega kokku sai." Kotis oli Bob Dylani Euroopa tuuri T shirt.
Loomulikult andsin ma selle sõber Ringole edasi. Rääkisin loo ka ära ja .... sõbral oli hea meel muidugi.
3.
Vene kultuuriruumis on jube tähtsad mitu ja mitu ja mitu lauset. Üks neist, mida teavad kõik vene lapsed pärineb Majakovskilt ja kõlab Što takoe harašoo i što takoe ploha. Kui Sul see püss alati käepärast on.... mine tea, kes pihta saab... ja mis sellest pihtasaamisest kõiksugu toredat tulla võib. Teine lause pärineb Võssotskilt. Tam harašoo, no mne tuda ne nada. Milion milion milion alõh roz (Alla Pugatšova) Kruužatja diski (Valeri Leontjev)
Ja nii edasi ja nii tagasi...
OUTRO
Ole tore ja armas edasi. Uvidim, pagavarim, smejomsja
P.S. Kui jaksad, ja aega on ja, siis terve kontsert... praktiliselt http://www.youtube.com/watch?v=hWEOaosGDi0&feature=PlayList&p=5EF8658334CEB84F&index=0&playnext=1
"The Kinks Ray Davies was once forced to make a 6,000 mile round trip from New York to London to record one word in a song. Davies had to change the word 'Coca- Cola' to 'Cherry Cola' on the bands single 'Lola' due to an advertising ban at BBC Radio. Watch a performance of Lola from Top of the Pops on the attached link!"
tere, olen Pia Maria Uuetoa. eelmise õppeaasta alguses kohtusin lahedate noortega Rakverest, kes tahtsid kirjutama hakata. nüüd otsime endale uusi liikmeid juurde, kes tahaksid koos meiega igakuiselt täita ühte lehekülge Virumaa Teatajas ja vahepeal laupäeviti kokku saada, ning kirjutamisest rääkida, seda harjutada, õppida, analüüsida, nuumata, paitada, toksida, jne.
Hey hey, my my Rock and roll can never die There's more to the picture Than meets the eye. Hey hey, my my.
Out of the blue and into the black You pay for this, but they give you that And once you're gone, you can't come back When you're out of the blue and into the black.
The king is gone but he's not forgotten Is this the story of johnny rotten? It's better to burn out 'cause rust never sleeps The king is gone but he's not forgotten.
Hey hey, my my Rock and roll can never die There's more to the picture Than meets the eye.
Seda tean küll, et Magasiinil on tõsised puutepunktid igavikuliste väärtustega
ning enamik siinsetest tekstidest pole aegumisemärki külge saanud.
Sõnaühend "Lääne Viru noorteblogi" tuleks ära muuta.
Tehtagu pakkumisi.
Nii palju on muutunud. Meis kõigis, meie kõigiga. (Muide, paremuse poole)
Ja tänud Pia-Mariale ning Peetrile, kes asja vahepeal elusana on hoidnud.
Ehk ka mõni teine ....mm .... (taipate isegi, mida mõtlen)
Rein Sikk on väljapoolt sihuke võluv mehetükk, kel suunurgad alatasa kõrvuni, silmad peas säramas kui Tootsi silgud kuuvalgel, jutt voolab tal vulinal ja ringi liigub ta enam vähem alati rahvatantsija hüpleval sammul. (Seda kirglemist ja karglemist leiab teinekord isegi ta lehelugudes) Sõnaga, välimuse poolest ei meenuta ta uimase matsirahva järeltulijat või lõputu kaamose kätte sisemiselt poolsurnuks külmunud soomeugrilast kohe mitte. Aga just seesama pealtnäha muretu mehike on kirjutanud raamatu “Minu ugrimugri”
Soome-ugri kultuurist ja inimestest kirjutatud lood ja laulud kipuvad olema ikka ja jälle sihukesed kurvameelsed ja saepurused. Halavas tundetoonis. Rahvaste väljasuremistest või üksikisikute sissekukkumistest võitluses mõne kasuahne ametniku või kompaniiga, ja sellest, et kõikide meie pärisosa on kõle ja külm ja pime ilm, millest läbi kostab ainult ugrimugri jonnakas olemusnohin. Siku Sinu oopus soome-ugri maailmast ja selle esindajatest on aga elurõõmus ja -jaatav, justkui oleks tegemist mingi hoopis teise maailmajao ja rahvaga.
Omajagu "süüd" on siin raamatu vormil. Enamiku vahejuhtumistest suudab Sikk välja pakkuda anekdoodina, mis teadagi üks lõbusamaid kirjandusžanre üldse. Süžeed korjab autor maast üles sama hõlpsalt kui teravapilguline seeneline tänavusel sügisel seeni. Ja pannile kõlbab ning hea maitseb pea kõik. Isegi lihtne lugu, kuidas Sikk külastab sama külapoodi, mida maailmakuulus saami lauljatar Mari Boine. Või kuidas sõbraga õues ugrimugri huntide ulgu kuulates, kõlaritel võimunupp põhjas, kohalikud külakoerad hundidisko ajal ulgudes hulluks lähevad ja pärast kolm päeva metsa suunas ettevaatlikke pilke heidavad.
Kohati on kahju ka, et autor natuke enamat ei taotle, kui lustlik ja meeldejääv reisikirijajupp või kentsaka sündmuse jäävustus. Kasvõi Kadrina valvejoodiku Juliuse elupiltidest saanuks mõni teine kirjutaja kätte väga korraliku novelli või lausai pisemat sorti romaani.
Pisivigadele vaatamata on see suur raamat. Ega enamik eestlastest ei tunne oma sugulusrahvustega tegelikku sugulust. Soomlastega saab koos mõnusasti viina võtta, jah, ning nende juttu mõikab enam vähem alati, aga veel mõnusam on nende üle irvitada ja neid poroks sõimata. Ungarlased räägivad mingit sihukest palavat pudrukeelt ja viiuldavad ja söövad pipart ja joovad veini, no mis sugulased need meiesugusele tuhli ja jahusousti peale kasvanule. Ja mardid ja hansid ja neenestid ja sõlkupid ja kes iganes, no need on pooleldi venelased ja pooleldi tšuktšid, alaarenenud igatahes.
Ja siin suudab Sikk peaaegu et vee veiniks muuta. Ta paneb eestlase ja udmurdi või saami südame samasse rütmi põksuma ning ei rõhu mitte sellele, et inimesed me kõik, kes siia ilma sünnime, siin natuke aega rabeleme ja siis jälle kardina taha kaome, vaid näitab, et näe, samamoodi kui meid siin tallasid suuremad ja tugevamad, tallatakse neid seal. Ja nemad panevad vastu samaga, millega meie: jonni, arusaamatu ning loomahääli meenutava undamisega, võimega ellu jääda tingimustes, kus rõhujad ja tallajad poole tunniga vedru välja viskaksid.
Kahte lausesse kokkupakitult. Üldjuhul on soome-ugri paradigma halav. Siku ugrimugri paradigma on reibas ja kirglik, rõõmsameelne ning kirev. Ja säärase kursimuutuse algatamise eest võiks iga soomeugrilane 25 miljonist Sikule õlle välja teha. (Mida loodetavasti juhtuma ei saa, säärasele koormusele ei pea vastu isegi ugrimugri põis, selline õhupallina lõputult veniv.)
Kasutades Yoshi Oida, ülemaailma tuntud jaapani teatripraktiku terminit “näitleja keha”, mis peab Oida arvates olema suurem, kui näitleja füüsiline keha, sest muidu ei suuda ta publikut end lava peal jälgima panna, võib öelda, et selle raamatu “keha” on tunduvalt suurem kui raamatu füüsilised mõõtmed või lehekülgede arv.
Täielikult pääseb see ugrimugri vägi, jonn ja sisu, mis autor raamatusse on mahutanud, täies jõus ja ilus valla sel päeval, kui kasvõi mõni üksik peatükk mõnesse väiksema ja madalama enesehinnanguga ugrimugri keelde ära tõlgitud saab. Ja see juhtub! Sest seda on ugrimugri maailmale vaja. Ja kui Sikk lisaks Kaera-Jaani taktis kirjutamisele ka näiteks labajalarokki ja india tantristlikke pominaid oma kirjanduslikku relvastusse suudaks lisada, ning teemat jätkata, siis mina igatahes ei imesta, kui ugrimugri maailm püstitab ühel päeval autorile suure ugrimugri rahvuslike ornamentidega kaetud samba püsti paneb.
Kui mõtlen raamatuvirnale, mille möödunud aasta jooksul läbi kammisin, siis onJuurika 101 albumit nende seast üks kiiremini silme ette kerkijaid. Vägev elamus. Oli ja on.
Ma armastan lugejana ootamatuid fakte ja sügavaid seoseid. Teadasaamine, et “Kukerpille” varustas väljamaa folkmuusika plaatidega Inglismaal elav legendaarse punase viiuldaja Eduard Sõrmuse lesk... heh. Mõnes muus kultuuris oleks see liin ammu romaaniks kirjutatud. Ma armastan kiireid ja vaimukaid võrdlusi. Kui keegi paneb kirja, et “Smilers” leiab alati eksimatult publiku G-punkti üles, “Terminaator” asendab selle aga innuka kaissukippumisega, ma ruigan mõnust ja võtan kirjapaneja ees maha mitu mütsi.
Muidugi ma virisen ka. Nende 101 plaadi seas on asju, mida mina mingil juhul kuulata ei viitsi. Beibepopp näiteks. Elu on selleks liiga lühike.J a Sven Lõhmus ikka nii tegija ei ole, nagu ta Juurele tundub, siiamaani vähemalt. No ja metal ja heavy, need pole minu teetassid ega -sordid. Mulle antagu jatsu, folki, trubaduure ja barde. Aga kas see popipõllule ka mahuks? Mnjah, võtan virina pooleldi tagasi.
Ja siianii pole ma küll osaniud välja nuputada levižanri, mida Juur valgustamata oleks jätnud. Iga liin saab oma pai ja patsutuse kätte. Ja see on kõva sõna, demonstreerib kirjutaja teadmist ja oskust tasakaalu säilitada ka pilvelõhkujate vahele tõmmatud köiejupil. Taas kukub paar mütsi põrandale.
Ent. Põnevam kui plaadiloetelu, on selle raamatu puhul kirjutaja enda isiksus. Ma arvan, et mitte ainult minu jaoks. Juur on ju avalik kuju, teda tunnevad kirjud koerad ja tuvastavad isegi end pildituks jkamminud joodikud. Wim Wenders õpetas kunagi (mitte mulle, Roman Baskinile), et kui filmi vaadata, siis näeb vaadates ka seda inimest, kes filmi taga. Nii ongi. Siit raamatust paistab kenasti välja, mis mehega tegemist.
Aga ega tea ka. Googeldage ja vaadake Juurest tehtud fotosid. Suuremal osal neist vaatab ta kaamerasse, omal käed risti rinnal. Mida sa varjad mees? Miks sa ei ava end oma publikule. Kas sinus pulbitsevad salapahed, mis tõusevad pinnale kui kuuvalgetel öödel kusagil äärelinna patumülkas püherdad. Ei tea, ei tea.
Aga polegi tähtis. Lõppude lõpuks loeb ju välimus, kas pole.
See on mees, kellele elu on lill. Või isegi "suur lilleaed" Läheb läbi rukkipõllu, laseb vilet, lõõb lepakaikaga nõgesid ja maltsa kahte lehte. Igapäevases elus ja igalaupäevases “Postimehe” naljalisas. See mees märkab maailma ja oskab asju meeles pidada, järjekindlalt. Oskab nende asjade kohta teravalt öelda, ära panna, nii et klaasid klirisevad ja lollid ja kurdidki punastavad. Kuradima kummalisel kombel on selles kõigepanemises sooja hoolivust., sealt vaatab vastu isegi nihuke pateetiline nähtus nagu mission impossible - maailma parendamise soov. (Ehkki siinkohal kergitab Juurikas ise, kui ta seda lugu lugema juhtub, imestunult kulmu.
Eesti rahva paremad pojad ja tütred võiksid sellise olemisviisi peale tihedamini mõelda, end sellest nakatada lasta. Ärge propageerige gripivaktsiini, meil oleks teistlaadi süsti tarvis hoopis. Tuleks rahvuslikule tervisele kasuks;, vaimsele, füüsilisele.
Muidugi on Juurel isiksusena omad konksud ka küljes. Selge see, ta pole ju monument, inimene ikkagi. A ta võtab oma konkse ja kannatusi ka kuidagi mõnuga. Nii vähemalt paistab kõrvalt vaadates. Ja mõnikord kannatab Juurikas verbaalse mölapidamatuse käes, aga selles teda süüdistada ei maksa, kuna ta vanaema on Polkovniku Lesk.
Muusika juurde tagasi tulles:: raisk, kui õhuke on Eesti popkultuur.!!! Luban omalt poolt - kui järgmisel kolmapäeval Viking lotoga jackpoti võidan, eraldan sellest paar miljonit, mille eesr saab vähemalt aasta aega kaasaegset kutuuriajakirja välja anda. Midagi sinna kanti, nende horisontide suunas, mida valgustavad Wired, Mojo, või Uncut:. Üritaks vähemalt.
filosoofiline lugu (ja ta on seda, kuna jutt on Sokratesest): Sokratese juurde tuleb üks mees ja ütleb: "Sinu sõber, kellega sa hästi läbi saad, on sind tagaselja mustanud ja rääkinud midagi sinu kohta ja ma arvan, et peaksid seda kuulma!"
Sokrates vastab: "Enne, kui mulle sellest räägid, mõtle kolmele sõelale: tõde, headus ja vajalikkus. Kui see, mida tahad mulle rääkida, ei tule läbi kasvõi ühestki sõelast, siis ma ei taha kuulda, mida tahad öelda."
ja selline lugu ongi! kui asi pole tõde, ei ole hea uudis ega ka vajalik, või on ainult kaks neist kolmest, siis ei tasu tast üldse rääkida.
olen nõus, sest kui me maailmas räägiksime ainult sellest. ei, kui meedia kirjutaks ainult absoluutset tõde, mis oleks hea ja vajalik teada, siis inimesed võibolla ei taks Iraagi sõjast, tõsi küll. aga võibolla ei olekski Iraagis sõda!
teisalt jälle. kuulsin seda lugu juhtumisi ühelt kenalt targalt naiselt, ning tänu Andryle, kes mind kaasa kutsus selle naise - Moonika, juurde. pärast, kui olime Moonika kodust ära läinud, jalutasime Andryga Viru keskusesse, kust ta läks bussi peale.
ja head-aegaks ütles, Andry, kellele oli ka see lugu südamesse jäänud, et kirjuta mulle ikka... kui see, mida tahad öelda on: tõde ja hea ja vajalik. seega ma pole Andryle kirjutanud.
ning täna ma kirjutasin ühe üsna ebamugava ülestunnistuse ühele inimesele, kellel võibolla ei olnud ka vaja seda kuulda, aga kuna mul olu vaja see tõde temani toimetada, et saaksin süümepiinadeta elada, kuna hakkasin nüüd ausaks... siis paraku pidin temaga jagama midagi halvamaigulist - muidugi sõltub vaatevinklist ka, kas asi on halb või hea ja kellele millal...
sest vahel on nii, et läheb kolm aastat mööda ja siis alles saad aru, mida nt. Osho ütleb, kui ta soovitab (ja Jumal tänatud geniaalsuse eest, see on Tõsi, ta on seda soovitanud:) esmalt karju, laula või lalise välja see tekst, eestikeelne, või väljamõeldud keeles - mis iganes peab Sinu suust välja tulema ning siis heida end maapinnale pikali ja saa üheks Maailmakõiksusega.
olen teinud seda esimest osa päriselt, ja samal puhul tegin maapinnale heitmise - metsiku ja vaba - oma mõtteis, kuna oli veel liiga varaevad, et Emakese Maaga armatsema minna... ning tundsin end palju paremini kohe. Ausalt!
Sõidan tolle hetkeni ainult nime poolest tuttava Liisiga bussis Näpile, et Birgitile külla minna.
Liis: "Mis koolis sa käid?"
Ma: "Tartu ülikoolis."
Liis: "Kas sul on siis paus praegu?"
vastan "Jah. Olen akadeemilisel puhkusel."
Liis: "Ah-ah."
mul on piinlik. olen Universitas Tartuensise tudeng, aga ei õpi ju praegu seal. tahaks pika loo rääkida sellest, kuidas vähehaaval aina enam ja enam pettusin oma õppejõududes (mõne erandiga) ja akadeemilisuse taotluses kõigi poolt (mõne erandiga) ning sellest, kuidas mul raha otsa sai ja mida arvan teaduslikkuse ülistamisest...
aga ei tee seda. lähen lihtsalt teise kohta õppima.
ja tunnen natuke kaasa neile kultuurihuviga noortele ajakirjanikele, kes kuulevad Pulleritsu käest, et kultuuriinimestega on mõttetu jännata, ja "ärge te jumala pärast kultuuriajakirjanikeks hakake!"
tartu ülikoolis tundsin end nagu sulanud šokolaadipiisk vees - mitte ei saanud nende hulka seguneda. vahest leian Tallinnas rohkem šoksi?
Heino Rannap on mehe nimi, kes suure ja tõsise tööga maha on saanud ja kokku on pannud raamatu "Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest." Kokku 300 lehekülge, igal leheküljel 3-4 juttu vähemalt, siin siis kolm peaaegu et esimesena ettejuhtuvat.
Pärast Aarne Oidi muusikalise komöödia "Muhulaste imelikud juhtumused" esietendust korraldas Juhan Smuul Estonia Valges saalis suure peo. Elektripliidi peal oli suur pada, milles keesid viinerid, pliidi kõrval oli kaks suurt õlletünni, mille Smuul oli Muhumaalt kaasa toonud. Kirjahärra oli väga äratehtud näoga, istus toolil, mõlemal pool laulja näitsik ja nemad kolmekesi lauslid kolm tundi järjest "On kallis mulle kodupaik." Oli väga südamlik pidu.
Helilooja Cyrillus Kreegiga käis alati kaasas vigurjutt. See mõjutas ka teisi tema sõpru samamoodi vastama. Karikaturist Gori näiteks tutvustab oma joonistusel heliloojat Esimese Eesti Kreekviemi autorina. Kreegi muusikatunnid Haapsalu seminaris olnud väga huvitavad, vaba improvisatsiooniga. Õpilastele öelnud ta: "Minu ees olete kõik ühesugused ja muist veel paremad."
Gustav Ernesaks pajatab: "Oli uue, Nõukogude Eesti hümni loomise aeg. (...) Iga laulu esimene rida on ju kõige tähtsam, meeldejäävam. See rida kõlas nii: "Jää seisma, Kalevite kange rahvas." Jaan Kärner hakkas protestima, miks siis rahvas alati seisma peab, näiteks trammiski sõites tahab ta ju ka istuda. Lõppude lõpuks kõlas hümni esimene rida: "Jää kestma, Kalevite kange rahvas." Sellega jäi kõikide süda rahule.
Kusagil novembrikuus asusin netis oma raamatukogu laenutusi pikendama ja leidsin nimekirja aasta jooksul laenutatud raamatutest.
Neid oli masendavalt palju, kusagil ligi 400. Tänagi tassisin raamatukogust 8 raamatut koju ja üks neist on juba läbi loetud. See on see kiirlugemise võlu ja vaev. Teised mekutavad, mina kugistan. Aga ega ma kõiki raamatuid kaanest kaaneni läbi loe, paljudega ma vaid tutvun.
Olen isegi bibliomantiat harrastanud. See on ennustamine raamatu abil. Küsid eneselt küsimuse ja avad raamatu suvaliselt kohalt. Teate, mõnigi kord see töötab. Tihedamalt, kui juhuslik statistika lubaks. Fenomenoloogiline tunnetus pluss paendlik mõtlemine lubaksid muidugi sajaprotsendilist vastavust, aga nii jäärapäine ma pole. Teinekord on isegi parim raamat tumm.
Kuid mitte sellest ei taht ma rääkida.
Lugemine on minu jaoks ennekõige vestlemine. Vestlus inimesega, kes raamatu on kirjutanud. Vestlus iseendaga, kes ma parajasti seda raamatut loen. Mõnede autoritega armastan vestelda üha uuesti ja uuesti. Pean neid lausa oma sõpradeks.
Siiski, sõpruse aastaks ei nimeta ma möödunut aastat mitte raamatute pärast, vaid oma kallite elusate ja armsate ja inimlike sõprade pärast. Mitmetega nende seast, keda ma palju aastaid polnud näinud, sain taas kokku. Ja me vanad sidemed polnud kuhugi kadunud. Mitmetega nende seast, kellega ma palju aastaid olen suhelnud, hakkasin äkki kuidagi veel tihemini ja soojemalt suhtlema. Ma leidsin uusi sõpru, mitte küll palju, aga kõrge kullaprooviga inimesed on nad kõik.
Facebooki semud ja FB sõprus on lausa omaette teema.
Mis ma muud siia ikka otsa öelda oskan, kui et olen saatusele oma sõprade eest väga tänulik. Raha poolest olen ma rikas olnud haruharva, sõprade poolest olen aina rikkam ja rikkam.
"Nad ei suuda kunagi aru saada, et ka minul on olnud süda soe ja see polnud kuri," kirjutas Auchwitzi surmalaagri komandant Rudolf Höss oma hukkamiseelses kirjas. Ian Baxter on kirjutanud oma uurimissubjektist kiretu ja põnevalt faktirohke, ning seetõttu kolmemõõtmeliselt mõjuva raamatu.
Tahe suutäis ajaloohuvilistele, kena vaheldus pajatustele a la "Hilteri koer Bondi tema kaasaegsete kirpude mälestustes".
Hössi elu arengukaar on märkimisväärne. Hilisem massimõrvar sünnib ilma süvausklikus peres. Isa Franz on huumorisooneta, distsipliinile pühendunud. Mängib see Hössi saatuses rolli? Võimalik. Igatahes valib ta isaga sarnaselt sõjaväelase elukutse. Pärast I maailmasõda liitub ta SS-, saab salamõrvaga "käe märjaks".
Miks Höss on sedavõrd märkimisväärne isiksus, et temast nii palju on kirjutatud? Vastus ei peitu ainuüksi asjaolus, et mees suutis üles ehitada maailma kõige funktsionaalsema tapakeskuse. Ta suutis enamat. Olla tööpäeva jooksul halastamatu ja nutikas timukas, õhtul soe ja perele andunud isa. Juhtida päeval uue krematooriumi "sisseõnnistamist" (... valiti välja 900 Vene sõdurit, kelle peal gaasikambrit katsetada. Seekord viibis Höss kohal ja lootis, et protsess on kiire ja tõhus." lk 64) Ja kirjutada surmaeelses kirjas südamlikke ja tundelisi ridu oma lastele. "Minu Burling, sa kallis väike poiss! Hoia oma õnnelikku lapselikku loomust. Julm elu rebib sind, mu kallis poiss, küllalt varsti välja lapsemaailmast." Äratab ju heldimust, kas pole?!
Eespool sai mainitud Baxteri skupturaalset kirjutamismeetodit. Hössil oli armulugu juuditarist vangi Eleonore Hodysega, kelle ta poolvägisi enda omaks tegi ja rasestas. Samal ajal karistas ta SS ohvitsere, kes naisvangidega amüseerisid, karmilt. Mis see siis oli? Keelde ja eelarvamusi ületav armastus? Või pidevalt raseda naisega abielus olemisest väsinud mehe kiim? Baxter ei kommenteeri. Ta ütleb vaid, et enne hukkamist "hoiti Hössi samas keldris, kus tal oli olnud armulugu Eleonore Hodysega."Mida Höss seal viibides mõtles või tundis, jääb arutleda lugejale.
Hössi kõige hirmsam iseloomujoon oli tema tavalisus. Ta oli tavaline karjerist, tavaline tubli pereisa. Mulle meenuvad noored inimesed, kellega aastat viis tagasi rääkisin nende tulevasest elukutsevalikust. Enamik neist läks õppima juurat. Mitte seepärast, et neid huvitasid seadusedžunglid või kriminaalne maailm. "Seal saab palju pappi ja head karjääri teha," väitsid nad.
Ausõna, ma loodan, et need noored on kas eriala vahetanud või siis juurat armastama õppinud.
At sa nunnu, kus tuli pikki ja halvustavaid kommentaare!:D Oo, ja mis imepäraseid nimetusi mulle antakse: "lihtkirjanik" ;D
Lugesin kommid läbi, raputasin end umbes samamoodi nagu lombist läbi astuv kass käppi. Hetk hiljem muigasin
Kommijatest on muidugi kahju. Et nad ei taipa, et teise inimese kaela kallatud sitt kukub pähe neile endile. Aga mis see minu asi on.
Carlos Castaneda ütleb, et maailmas pole asju, tundeid, nähtusi, millest nimene ei suudaks hetkega eemalduda. Siiani pole ma enese juures seda oskust täheldanud, nüüd siis korra juba olen.
Fred Jüssi tunnistab oma vestluses Urmas Otiga (raamat nimega "Mr Fred" - soovitan igati), et talle meeldib "päris" kirju ja kaarte saata.
Tihti saab ta kirjasaajalt vastuseks telefonikõne, milles mainitakse, et Jüssi kiri oli ainuke "päris" kiri, mille adressaat aasta jooksul on saanud. Kõiksugu arved ja reklaamid, mis küll nimelise pöördumisega algavad, ei kuulu siinkohal ju kuidagi kõneainesse, eks ole.
Ka mulle meeldib kirju kirjutada ja saata, kuid kahjuks saan neid väga vähe vastu. Eile ent oli see päev.
Hea sõber saatis mulle patsaka ajalehti, Virumaa Toetajat, ja ühtlasi oli ümbrikus väike paberileheke. See tegi mu sisemuse soojaks, eriti südame piirkonnas. Toon kirja siinkohal ära, kahju, et ma seda skanneerida ei saa, sest käekirjas peegelduvad väga ilusti kirjutaja veetlevad puusanõksud ning randmeviiped.
Paberi ülemisel äärel on salapärane valem, is meenutab keskkooli aegset keemiakonspekti: B12+B6+B1= Milgamma N
Kiri ise kõlab nii:
Kulla Andry!
Mõtlesin, et lihtsalt lehti on ju nadi saata, peaks ikka mõne rea kirjutama kah.Saadan siis uue aasta puhul sulle mulle tundmatu ravimi retsepti.Ja ole rõõmus - seda ravimit ei lähe sul vaja - nii nagu miljoneid teisigi tinktuure, tablette ja süste ja salve ja antibiootikume jne. (kui, siis ainult mõnda üksikut ja imevähe).No on ju hästi. Ole terve ja tervitatud!Sinu K
