Savist särk ja puust perse

Puust juust

Automaatne muffin

Seksikutsu

Ajabinokkel



Bimonokkel

Lihakehaviha

tampoonšampoon

savihavi

lorutoru

Sügav vagu napil põllul

Kui mõtlen raamatuvirnale, mille möödunud aasta jooksul läbi kammisin, siis onJuurika 101 albumit nende seast üks kiiremini silme ette kerkijaid. Vägev elamus. Oli ja on.

Ma armastan lugejana ootamatuid fakte ja sügavaid seoseid. Teadasaamine, et “Kukerpille” varustas väljamaa folkmuusika plaatidega Inglismaal elav legendaarse punase viiuldaja Eduard Sõrmuse lesk... heh. Mõnes muus kultuuris oleks see liin ammu romaaniks kirjutatud.
Ma armastan kiireid ja vaimukaid võrdlusi. Kui keegi paneb kirja, et “Smilers” leiab alati eksimatult publiku G-punkti üles, “Terminaator” asendab selle aga innuka kaissukippumisega, ma ruigan mõnust ja võtan kirjapaneja ees maha mitu mütsi.

Muidugi ma virisen ka. Nende 101 plaadi seas on asju, mida mina mingil juhul kuulata ei viitsi. Beibepopp näiteks. Elu on selleks liiga lühike.J a Sven Lõhmus ikka nii tegija ei ole, nagu ta Juurele tundub, siiamaani vähemalt. No ja metal ja heavy, need pole minu teetassid ega -sordid. Mulle antagu jatsu, folki, trubaduure ja barde. Aga kas see popipõllule ka mahuks? Mnjah, võtan virina pooleldi tagasi.

Ja siianii pole ma küll osaniud välja nuputada levižanri, mida Juur valgustamata oleks jätnud. Iga liin saab oma pai ja patsutuse kätte. Ja see on kõva sõna, demonstreerib kirjutaja teadmist ja oskust tasakaalu säilitada ka pilvelõhkujate vahele tõmmatud köiejupil. Taas kukub paar mütsi põrandale.

Ent. Põnevam kui plaadiloetelu, on selle raamatu puhul kirjutaja enda isiksus. Ma arvan, et mitte ainult minu jaoks. Juur on ju avalik kuju, teda tunnevad kirjud koerad ja tuvastavad isegi end pildituks jkamminud joodikud. Wim Wenders õpetas kunagi (mitte mulle, Roman Baskinile), et kui filmi vaadata, siis näeb vaadates ka seda inimest, kes filmi taga. Nii ongi. Siit raamatust paistab kenasti välja, mis mehega tegemist.

Aga ega tea ka. Googeldage ja vaadake Juurest tehtud fotosid. Suuremal osal neist vaatab ta kaamerasse, omal käed risti rinnal. Mida sa varjad mees? Miks sa ei ava end oma publikule. Kas sinus pulbitsevad salapahed, mis tõusevad pinnale kui kuuvalgetel öödel kusagil äärelinna patumülkas püherdad. Ei tea, ei tea.

Aga polegi tähtis. Lõppude lõpuks loeb ju välimus, kas pole.

See on mees, kellele elu on lill. Või isegi "suur lilleaed" Läheb läbi rukkipõllu, laseb vilet, lõõb lepakaikaga nõgesid ja maltsa kahte lehte. Igapäevases elus ja igalaupäevases “Postimehe” naljalisas.
See mees märkab maailma ja oskab asju meeles pidada, järjekindlalt. Oskab nende asjade kohta teravalt öelda, ära panna, nii et klaasid klirisevad ja lollid ja kurdidki punastavad. Kuradima kummalisel kombel on selles kõigepanemises sooja hoolivust., sealt vaatab vastu isegi nihuke pateetiline nähtus nagu mission impossible - maailma parendamise soov. (Ehkki siinkohal kergitab Juurikas ise, kui ta seda lugu lugema juhtub, imestunult kulmu.

Eesti rahva paremad pojad ja tütred võiksid sellise olemisviisi peale tihedamini mõelda, end sellest nakatada lasta. Ärge propageerige gripivaktsiini, meil oleks teistlaadi süsti tarvis hoopis. Tuleks rahvuslikule tervisele kasuks;, vaimsele, füüsilisele.

Muidugi on Juurel isiksusena omad konksud ka küljes. Selge see, ta pole ju monument, inimene ikkagi. A ta võtab oma konkse ja kannatusi ka kuidagi mõnuga. Nii vähemalt paistab kõrvalt vaadates. Ja mõnikord kannatab Juurikas verbaalse mölapidamatuse käes, aga selles teda süüdistada ei maksa, kuna ta vanaema on Polkovniku Lesk.

Muusika juurde tagasi tulles:: raisk, kui õhuke on Eesti popkultuur.!!! Luban omalt poolt - kui järgmisel kolmapäeval Viking lotoga jackpoti võidan, eraldan sellest paar miljonit, mille eesr saab vähemalt aasta aega kaasaegset kutuuriajakirja välja anda. Midagi sinna kanti, nende horisontide suunas, mida valgustavad Wired, Mojo, või Uncut:. Üritaks vähemalt.

emme, kust tulevad kultuuriajakirjanikud?

Sõidan tolle hetkeni ainult nime poolest tuttava Liisiga bussis Näpile, et Birgitile külla minna.

Liis: "Mis koolis sa käid?"

Ma: "Tartu ülikoolis."

Liis: "Kas sul on siis paus praegu?"

vastan "Jah. Olen akadeemilisel puhkusel."

Liis: "Ah-ah."

mul on piinlik. olen Universitas Tartuensise tudeng, aga ei õpi ju praegu seal. tahaks pika loo rääkida sellest, kuidas vähehaaval aina enam ja enam pettusin oma õppejõududes (mõne erandiga) ja akadeemilisuse taotluses kõigi poolt (mõne erandiga) ning sellest, kuidas mul raha otsa sai ja mida arvan teaduslikkuse ülistamisest...

aga ei tee seda. lähen lihtsalt teise kohta õppima.

ja tunnen natuke kaasa neile kultuurihuviga noortele ajakirjanikele, kes kuulevad Pulleritsu käest, et kultuuriinimestega on mõttetu jännata, ja "ärge te jumala pärast kultuuriajakirjanikeks hakake!"

tartu ülikoolis tundsin end nagu sulanud šokolaadipiisk vees - mitte ei saanud nende hulka seguneda. vahest leian Tallinnas rohkem šoksi?

Jäneste kiriku esimene arvustus üldse

Tuleviku teatriteadlaste peale mõeldes, kes mitte "Jäneste kiriku", vaid selle esimese blogiarvustajaga tutvust ja uurimust ja igasugust muud põnevat seksi teevad, olgu ära toodud ajalooline tõde:

"Jäneste kiriku" esimene arvustus üldse ilmus kaks päeva peale esietendust, esmaspäeval 09.12.2009 blogis "Teater nõuab nuppu".

Minu enese jaoks oli see kirjatükk liiga tugevalt intellektuaalse kallakuga. Alles teisel vaatamiskorral, viimasest reast mängu jälgides tabasin: jah, Becket ja tema Godot on täitsa olemas, ja puu ka, mille all Vladimir ja Estragon jaurasid.

Ainult et see puu on horisontaali pandud.

Tänud kirjutajale vähemalt tagantjärgi. (Mu esimene reaktsioon, nii suuline kui ka kirjalik, oli veidi karvane ja turris, nagu kaks päeva vihmaveetünnis ligunenud siilipojal, kel hing siiski sisse jäänud.)

Millest räägivad jänesed kirikus

Aron Urbile

Mitugi inimeselooma, nende seas ka ajakirjanikud, on teada taht, mismoodi see näidend ja lavastus sündis.
Ma ei viitsi enam jahvatada, siit saab siis lugeda ja asja sisse pugeda.

Millest kõnelevad jänesed kirikus

Minimononäidend Rakvere teatri jõuluetenduse "Jäneste kirik" teemadel
TEGELANE: AE, üks kahest "Jäneste kiriku" autorist.
KOHT: New York, psühhoanalüütiku kabinet.
AEG: Parajasti praegu
Täpsustus: Et see lugu on sündinud Virumaa Toetaja (kõige õigem nimi) kultuuritoimetaja Inna Grünfeldti ettepanekust, et "Jäneste kirikust" võiks rääkida kuidagi vähe vallatumas vormis kui muidu, siis kujutatagu ette: tegemist on mitte intervjuuga vaid psühhoanalüütiku ja patsiendi vestlusega, psühhoanalüütik on tasemel, mitte sihuke, kes pihtimuse lõpus küsib: "Kuulge, kust te need kingad saite?" ning analüütik on vähe IG moodi. Sihuke mõistatuuslik, mõistev ja alailmata muigav.

No nii. Millest me täna vestleme?
Doktor, teate, mm... ma käisin pojaga metsas, looduse õpperajal...
(julgustavalt) See teeb head.
Jah, poiss oli nädal aega haige olnud, toas ja arvutis istunud. See oli õpperada, seal olid sildid...
(veidi kategooriliselt) Ehk räägime siiski te muredest?
Oeh. Olgu siis. Doktor, need karud ja jänesed, ja koer, oeh, oooh, see koer, nad ei jäta mind rahule. Nad tulid jälle mind kiusama.
See on ju nii vana lugu! Vahepeal jõudsite juba kõik unustada!
Jah-jah! Jaaaaaaah.
20 aastat tagasi hakkas see kõik peale. Kõigepealt tuli koer, eks ole. Te soovitasite lihtsalt mul oma nägemus kirja panna.
Sain mingiks ajaks rahu.
A siis tuli see karu, kes tahtis teada, misasi see inimeste maailm on? Ma panin selle loo ka kirja. A siis hakkasid karud ja koerad omavahel rääkima. Oeh. Oi-oi-oi. Ooooi.
(rahustavalt) Rääkige edasi.
Ja siis hakkas üks teine inimene, kelle nimi on Lennuk, ka kõiki neid tegelasi nägema, ta tiirutas mu ümber, tuli jutuga, et...
Inimene, kelle nimi on Lennuk? Kuulge, see kõlab...
... uhkelt? Ärevakstegevalt? Nagu kinnismõte? Just, täpselt. Aga on olemas selline inimene, ausõna.
Kummaline!
See pole midagi. Kui Lennuk hakkas koera ja karusid nägema, ja mu ümber tiirutama, ja aru ma ei saanud, on ta pommitaja või hävitaja või hoopis helikopter, no siis ta leidis, et jäneseid on kuidagi nagu solvatud, et neid nii vähe on kuulda ja näha.
Jänesefiilia?!
Ei, ei-ei. Ta kirjutas sellesse näidendisse natuke jäneseid juurde, umbes täpselt kolmkümmend kilo. Ja nüüd on nii, neid jäneseid ja karusid ja koera hakkavad teised inimesed ka nägema.
(Pominal, kahvatudes) Kollektiivne nägemus. Psühhoos?
Ei, see näidend lavastatakse ühes toredas teatris... Kes tahab, tuleb vaatama.
Ah soo!!! See on näidend!!! Ah nii! Mul lipsas see kõrvust mööda. (Naerab) Ja seal hakkavad etendused toimuma.
Just.
(Itsitab kõõksumiseni) Ma juba mõtlesin tablettide peale. Epideemilise hulluse vastu.
Näidendi kirjutamine on natuke nagu vastupidi ajakirjandus. Aga palju parem. Ajakirjanik läheb, nuhutab elu ja inimesi, kirjutab loo. See on alati vaesem ja lahjem kui elu ja need inimesed. Kui kirjutad näidendi ja see lavale pääseb, on see alati rikkam ja värvilisem, kui su visioonid.
Ja see on nii hea tunne! Näha neid olematuid tegelinskeid äkki kõva häälega rääkimas, ringi kargamas, mõõgaga vehkimas. Ei mäletagi, mil ma end nii terviklikuna tundnud olen.
Teater, see on tore.
Teater on nagu elu. Elu ei ole kunagi puhas, veatu ja sirgjooneline. Teater ka mitte.
Kas see ei tekita teil pingeid, et...ee, Lennuk te näidendit natuke ümber on kirjutanud?
Absoluutselt vastupidi. Mõelge ise, keda on Urmas Lennuk dramatiseerinud? Hemingway, Leskov, Tammsaare jt surematud klassikud. (Irooniliselt) Ma tunnen end selles seltskonnas vägagi hästi.
Millest see tükk räägib?
See on muinasjutt, you know. Ja muinasjutt räägib ikka inimestest. See muinasjutt räägib sellest, et inimene peab oma sisemise hääle üles leidma, you know. Ja et väline hääl, mis kõikide kõrvu jõuab, ei pruugi õige olla. Ja veel sinna juurde Kõige Tähtsamast, you just name it...
Aga pealtnäha on see lihtsalt üks tore ja põnev lugu. Karust, kes läheb maailma ja jänestest, kes seal maailmas end äkki vabana tunnevad.
Sel juhul pole ju teil muret miskit?
Muret? Näitlejatel ikka natuke on, lavastajatel ka ja kunstnikel ja teistel, aga see on rõõmus mure.
Lennukil oli vahepeal suur mure. Tema soovis, et igal etendusel oleks 2 last, kes hakkaks mõtlema, misasi see ühiskond on. Sellega on hooletu, mul on meilboks väikeste inimeste kirju täis, kes kõik lubavad sel teemal mõtlema hakata.
Aga te ise?
Mul omal... Ma olin vist III või IV klassi poiss, igatahes nii suur, et ema lasi mu üksinda teatrisse. See oli näärietendus. Väikevend ja Karlsson. Pärast oli näärivana, igaüks sai kommipaki, mina ka.
Nii.
Mulle etendus eriti ei meeldinudki, sest raamat ise meeldis mulle nii väga: Ja aru ma ei saanud, kuidas üks täiskasvanud mees Väikevenda võib mängida. Aga näärivana oli tore, kommipakk oli mõnus, oli palju rahvast, lauldi ja naerdi, etenduse ajal ja pärast ka, ja kõigest sellest jäi mu sisse arusaam, et teater - see on mõnu.
Kui igal etendusel ühe väikese inimese sisse see arusaam jääb, ma olen siis jummalast õnnelik. Aga...
Aga...
Teate, doktor, kui ma pojaga metsas käisin, õpperajal, seal oli silt. Jäneste kohta. Ja seal oli kirjas: "Jänese elu peamine eesmärk on olla pisikiskjatele söögiks!"
(Muigab) Ei mingit identiteedikriisi.
Me lugesime seda lauset, mõtlesime, tõmbaks joone alla. Ma ei suutnud poega kiusamata jätta, küsisin, et mis sinu elu peamine eesmärk on. Poeg vastas tõredalt, et igatahes mitte söögiks olla. Vaat, kui suured inimesed selle peale mõtleks sekundiks, selle eesmärgi...
Siis mul poleks enam muret mingit.
Kui mitte...
(Ootusärevalt) No-o-h?
Ma olen ühe näidendi kirjutanud, nüüd see pääses lavale, sellega on oki-toki.
A ma olen elus ka ühe luuletuse kirjutanud, hirmsasti tahaks seda kellelegi ette lugeda.
(Kergenduses) Laske tulla. Lugege kohe kõva häälega.

Hääl
KEEGI MUL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE,
MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE!!!
MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE,
KEEGI MUL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE.

KESSE SÄÄL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE,
MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE???
MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE,
KESSE SÄÄL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE???

MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE,
KUULATES KOPUTUST SÜDAME PÄÄLE,
ÄRA SA LÕPUKS TUNDA VÕID HÄÄLE -
HÄÄLE,
MIS KOPUTAB -
SÜDAME PÄÄLE.