Bob + Tiina = ???

Selline vörrand siis, mitme tuntuga. 

Tähistamaks eelöhtut. Talna tuleb homme Bob Dylan.

Tiina, mu leedi, kohtab teda Saku Suurhallis.

Önneks viibib kohtamisel teisigi, muidu oleksin mures. 

Jaak Johanson ytleb Dylani kontserdi kohta suurepäraselt

Olgem rõõmsad, et selline Shakespeare’i  ja Puškini mõõtu anne on saanud täispika elukaare teha ja et me tõesti oleme tunnistajaks väga tähenduslikule tegelasele, ja et ta elab koos meiega ning meil on võimalus vaadata, kuidas ta oma lugusid räägib. 
 

Tõnis Mägi lisab

Nii kui Dylan tunneb, et asi läheb käest ära, et hakkab laval valetama, nii on kõik! Siis tõmbab ta kas kapuutsi pähe või läheb üldse minema. Nagu ka siis, kui ta tajub, et teda tahetakse valmisolevaks nimetada, monumenti valada, nii ta kohe pöördub uude suunda. 
 

Kas ma mainisin juba eelpool, et Tiina mu leedi istub esimeses reas. Vaatab yles Bobi poole.

Kas ta öhkab ja ohkab?  
Vaevalt? 
Mis ta siis teeb? 

Ma ei saa jätta Tiinat tsiteerimata. ”Ma arvasin, et Dylan on nii vana, et ta on ammu juba surnud…”

Selge, mis ta teeb. Ta vaatab ja imestab, et BD on elus. Elus ja surematu. 

Dylanist vöiks nii pikalt rääkida. Kuidas ta yldse ju laulda ei oska näiteks. Kuidas ta laulab köigest, mis inimesega elus juhtub. 

Panen siia hoopis yhe kirja ja kolm vastust. (Kummalisel kombel on köik kolm vastajat ajalehtede peatoimetamisega seotud: Kalle oli Rakvere gymna koolilehe pea, Priit on eraka koolilehe päälik ja Aarne yhe mu sydamele sympaatse maakonnalehe kapten.) 

Niisiis, mina kirjutasin midagi sellist jaburalt kiuslikku, et kujuta ette, uksekell, teed ukse lahti ja seal seisab Dylan, kidra käes. Ytleb ”jou, kuule, mul on pool tundi aega, sa vöid tellida mult kolm laulu, kannan sulle laivis ette. Nimeta.”

Ja hakkab kitrat häälestama. Niisiis, juba ta tömbabki sörmedega yle keelte ja vaatab teile kysivalt otsa.

KALLE VASTAS NII

 

1) "Knockin' on Heaven's Door"; sest see on tema Bohemian Rhapsody,

masside laul. Legendaarseimad järjestatud akordid planeedi

popteadlikusesse. Jne... Mina olen ka Dylani pihta mass, sest ma ei

kuula teda süvalt, vähemalt senini pole. Kõige jaoks on oma aeg,

ilmselt. 

2) "Hurricane", sest see on tõsielust, see on sotsiaalne! kriitiline!

terav! raevukas! Kõik kitarri kuus keelt vastu selgemate ja hägusamate

vaenlaste ja valetajate ja vassijate nägu! Ma olen üldse valmis

inimestega tuliselt vaidlema hakkama, kui mõni ignorant viskab

pahakspanu mõne tema arvates mõttetu pophiti pihta, mis tegelikult

võimsat sotsiaalset agendat kannab (nt M.I.A. "Paper Planes" viimati).

OK, tean, see on suht mõttetu, aga kuskil peab kirg ka olema. 

3) "All Along The Watchtower", sest see on trikikas laul. Närviline

kergelt. Nagu angerjas. Lipsab käte vahelt. Heitleb. Ja võib-olla

Hendrixi kaver lisab ka mingi lisapauerit, perifeerset väärtust, mis

seda lugu väärtustab. 

Napilt jäi välja "Subterranen Homesick Blues" või siis mõni neist...

Mis naistest. "Just Like a Woman". Näiteks. 

A ja poole tunniga jõuaks Bob vabalt ÜLE 3 loo esitada :D

PRIITU POISSI SÖNAS SEDASI

 

esiteks paluks tal laulda blowing in the wind'i ta enda versioonis

ja siis sama lugu uuesti, heli läätsa sõnadega vastust teab vaid tuul

ja siis veel uuesti minu enese tõlkes pealkirjaga tuule sosin,

mille kirjale kaasa panen (polles -just-just polles!- läätsa versiooniga läbinisti tuttav).

 

ja AARNE, AINUS ME SEAST, KES YHE TEISE ROBERTIGA (Bob Dylani öige nimi oli kunagi Robert Zimmerman) VESTELNUD 
 
 
 

    Kui Bob Dylan oleks ukse taga ja tahaks laule laulda, siis ma kukuksin kõigepealt perseli… 

Seejärel tõuseks üles ja võtaks videokaamera ja kitarri ning ütleks, et nüüd saada mind mu enda laulule "Oo, mister Hommik". Ja siis panen selle video Yotubesse üles. 

Aga esimest korda kuulsin Dylanit äkki siis, kui ta laulis, et vastust teab vaid tuul (Blowin in the wind) - see oli ca 1987. aastal (Kalju Komissarovi punkversioon vanast heast Williami Hamletist koos Lavakunstikateedri 13. lennuga kusagil vanalinnas). Küllap laseks tal siis seda laulda nostalgia pärast, sest see oli mu lemmikaeg elus, Eesti oli teel vabadusele, olin noor ja hea olla ja ülepea oli vähem lollust ja ülbust. Ise olin seni vaid heavy metalit kuulanud ning Bob Dylani nukker pala paitas selle kõrval imeliselt kõrvu. 

    Siis muidugi see koputamise lugu taevaväravale (Knockin’ on the Heavens door), mida ma ma nautisin Guns n Rosesi esituses, kuid mis enam nende esituses üldse ei meeldi. Aga Dylani käes küll. 

    Ja siis see tass kohvi (One more cup of coffee) , sellega oli selline pull lugu, et kui Plant Haapsalus laulis, ütles ta vahepeal, et nüüd esitab ühe Dylani loo, vaikusehetkel ma hüüdsin vahele kohvilaulu pealkirja umbes, et "Jee, One more cup a Coffee", siis Plant ütles "aitäh" ja laulis hoopis teise loo. Aga mind saadab tänaseni teadmine, et  olen Robert Plantiga (Dylani nimekaim ju) paar sõna juttu ajanud. 
 

Ma ise ei suutnud kolme laulu välja valida.  

Lähen uuele katsele. Mul on i tunesis vist (?) köik Dylani laulud.

Otsustasin, et kuulan nad köik korra uuesti läbi…….. 

P.S. Huvitav, kas leedi Tiina sealt esimesest reast Bobile midagi ka hyyab.

Vöi piisab teineteisemöistmisest pilkudest?  

P.P.S. Kui keegi viitsiks kirjutada kommentaaridesse möne Dylani loo, mis talle meeldib, ja miks, mul oleks niiiiiiiiiiiiiii hea meel.

Jokerman

Posted by Andry

Kuidas sündis vene keele B täht?

Elas kord Kriips....

|

Ta oli algul üksik ja otsis endale paarilist

||

Ta leidis endale sõbra

⌠⌡

Nüüdseks kui nad olid kaua elanud kasvas Kriipsu pruudile Kõht ette...

Б

Nüüdseks on Kriipsul ja tema naisel palju temasuguseid lapsi

ƀƁƃƂƄƅ

Tänan lugemast...

Ei saa mitte vaiki olla...

Oli 23. veebruar 2007. aastal ja Rakvere Teatri suures majas võttis maavanem Urmas Tamm vabariigi 89. aastapäeva puhul vastu auväärt virulasi. Pakkus neile süüa-juua, käepigistuse ja pisikese kontserdi. Kontserdi, mis Virumaa Teataja usinate reporterite käe all legendaarseks saanud on. Ja mitte kava läbimõelduse või meeliülendavuse, vaid hiigelpikkuse poolest.
Selle kuulsa kontserdi avas Bonzo, seistes Rakvere Teatri rõdul ja lauldes "Kui siit pilve piirilt alla vaatan..." Ta on seda laulu laulnud varem ja hiljem, aga tookord oli eriline. Sest oli Vabariigi aastapäeva eelõhtu ja rõdu oli hästi valitud paik. Kordasime sama võtet samas saalis tänavusel emadepäeva kontserdil, kui mina sealsamas rõdul seisin ja lugesin Friedrich Kuhlbarsi "Inglit". Oli küll plagiaat, aga noh...

Vabariigi aastapäeva kontserdist aasta, kuu, nädal ja mõned päevad hiljem, 3. aprillil 2008 oli meil Rakvere Rahvamajas näiteringi proov. Valmistasime ette katkendit Kivirähu romaanist "Mees, kes teadis ussisõnu". Meie tolle päeva proovisaalist kaks korrust allpool, oli Bonzo plaadi "Ei saa mitte vaiki olla" esitluskontsert. Plaadil, kui keegi ei tea, esitab Bonzo üksi kuulsaid isamaalisi koorilaule, nagu näiteks "Ta lendab mesipuu poole", "Vaikne kena kohakene", "Koit" ja paljud teised. Kontserdile ma tookord ei läinud, aga üles kuulis laulud ära küll. Ja sai aru, et Bonzo on kuulsatele lauludele päris avangardsed tõlgendusvõimalused leidnud.

Täna oli Rakveres raamatulaat ja kirjameeste vahel astusid laadalavale Bonzo ja Ahti Bachblum (või Bacblum, nagu on trükitud Rakvere linnapäevade voldikusse). Napilt meetrikõrguselt lavalt vaatas Bonzo ja laulis, et vaatab alla pilve piirilt. Nõnda, et ta seda ise kahtlemata uskus. Ja vaatajagi mõneks hetkeks uskuma panna suutis. Ostsin laadalava kõrvalt enesele plaadi "Ei saa mitte vaiki olla". Tuleb tõtt tunnistada, nii mõnedki Bonzo interpretatsioonid (näiteks tangostatud "Meil aiaäärne tänavas") kõlavad võõralt ja kummastavaltki, ometi on neis usku. Usku lauldavasse.

Näiteks Blacky lauludes pole ma kunagi midagi säärast kuulnud. Bläck Rokiti omades samuti mitte. Biitlite omades vahest küll.

Bunner the Blog

Elas kord seitsme karjamaa ja metsa taga tagasihoidlik jänes, keda ümbruskond tundis Bunneri nime all. Tema meelistegevus oli porgandite järamine ning lisaks sellele nautis ta väga teatejookse. Jänkul oli ka kolm head sõpra: rebane Rudolf, kuldnokk Katariina ja sipelgas Sigfried. Koos sõpradega võis ta päevad läbi majanduslangusest rääkida, sealjuures igavust tundmata. Ja see oli tema kodukohas enneolematu.

Ühel ilusal kevadpäeval saabus Bunnerile teade: hiljutise reklaamikampaania käigus otsustas Elion kõigile uruelanikele sisse seada traadita interneti. Jänesekesekene hüppas rõõmust nii hea uudise üle kõrgele õhku. Ja kogemata lõi pea ära: eks see ole ju teada, et urul madal lagi on.

Niisiis. Kohe, kui jänkuke väikesest peapõrutusest toibus, jooksis ta sõpradele rõõmusõnumit teatama. Kohapeal selgus aga, et ka Bunneri sõbrad olid sama kirja saanud. Koos asuti pead murdma selle üle, mida põnevat uue internetiühendusega peale hakata. Paari tunni jooksul esitas küll üks, küll teine oma ettepanekuid, aga laiema avalikkuse heakskiitu need ei pälvinud.

Järgmisel hommikul saabuski kauaoodatud internetibuss ja keskpäevaks sai töö tehtud. Mitu päeva ei väljunud sõbrad oma urgudest: arvutimaailm tundus lihtsalt nii põnev.

Kuid viimaks tüdinesid loomakesed lihtsalt ringi surfamisest. Oli vaja lisada põnevust. Ja äkki, just siis kui Bunner, Rudolf, Katariina ning Sigfried murul päikesevanni võtsid, tuli Bunneril idee. See tundus jänkule nii vapustavalt hea, et ta pikemalt mõtlemata, lausa alateadlikult püsti kargas. Ja muidugi õnnestus tal sealjuures oma pea vastu piksevarrast ära lüüa. Sellega põhjustas ta sõprade seas paanika. Kõik hüppasid püsti ja hakkasid ringi vaatama, ega ometi kuskilt hüääne ei paista: ega siis muidu niimoodi püsti ei karata.

Aga siis hüüdis Bunner:"Heureka!"

Teised vaatasid jänest imelikult. Selle peale seletas Bunner kiirustades ja valju häälega:"Ma tean, ma tean! Hakkame blogi pidama!"

Teised vaatasid ikka imelikult.

"Mis see veel on?" uuris Sigfried.

"Ma surfasin ühel päeval netis ja leidsin ühe koha, kus ...," seletas Bunner," no ma mõtlesin, et võiks ise ka midagi sellist teha: kirjutame oma põnevatest juhtumistest ja nii saavad kõik neist osa."

Selle peale pääses valla heameelelaine.

"Teeme jah!"

"Kui hea mõte!"

"Sa oled geenius, Bunner!"

Nii hakkasidki sõbrad pidama Ururahva blogi. Ja Bunnerit tuntakse kõikjal seitsmel heinamaal ning metsas Bunner the Blog`i nime all. Kui Sa hoolikalt otsid, võib-olla õnnestub Sul isegi heade sõprade Rudolfi, Katariina, Sigfriedi ja Bunneri blogi üles leida ning nende tegemistest selle kaudu osa saada.

"Bam-bam-bam-bam...unemati, too mulle öö.."

Mind viidi laupäeval kontserdile. Mõned hetked enne selle algust sain veel hoiatuse: “Kui sa neid laval näed, siis ära ehmu. Nad pole tegelikult päris hukas.”

Tegu oli end glamuur-punkbändiks nimetava Kasemahlakese albumi „Kadunud süütus” esitluskontserdiga. Mängivad nad 1980.aastate camp muusikat (teadjamees Internet räägib nii). Kõigele lisaks on see tasuta kuulatav siit.

Näiteks Unemati lugu ehk B-põhjust sellele sissekandele või siis “Süütus Pariisis” - mulle tekitas see samasuguse elevuse tunde, et kohekohe hakatakse näitama multikaid, mille lõpus ilmub sõna КОНЕЦ, mille ma väiksena lugesin välja KOHEU ja äraspidise loogika abil arvasin, et kohe tuleb uus (multikas).

Üldiselt pole minu muusikamaitse ehk see, mida ma igapäevaselt kodus mängima paneks. Aga saadud elamus oli väga tore. Seda enam, et bändi tehakse lihtsalt selle pärast, et oleks lõbus.

Et albumi tegijad olid minu kontserdiviija tuttavad, sain tema sabas hiilides neile ka pärispäris ligi. Bändi liige Urmet küsis mult: “Oli ju ilus kontsert, onju?” Endal näos siiras rõõm oma bändi tegemisest.
Ja tagasiteel mõtlesin ma sellele, et millal ja kas üldse mina ütlesin mõne enda tehtud asja kohta oli ju hea/oli ju hästi tehtud vms :)

PS! [Oma osa elamusse andis ka keskond. Nimelt toimus see muide täiesti uue kuue saanud Athena keskuse pööningusaalis. Minu ülikooliajal, mis polnudki väga ammu, oli see peahoone juures asuv maja kole ja räämas ja seda ehtis silt “Volga”. Silt on sellel endiselt alles, aga maja on jälle “üles leitud”- nüüd on see juba iseenesest vaatamist väärt. Mulle oli, kes ma olen kohati väsinud “klaas-metall-lagedad pinnad” stiilist.]

ARMAS AUSTER

Armastusest on siin blogis, jah, juba kirjutatud, ma kirjutan veel.
Ma armastan yhte austerit.
Austrid on kummalised asjad, räägitakse, et neid syyes pidi olema eriti veetlev ja terav elamus, kui auster veel pooleldi elusana su söögitorust alla libiseb.
Ma ei tea, ma pole värske ehk elusa austri söömist proovinud. Konserveeritud auster on lihtsalt yks hapukas nälkjas.

Mina armastan yhte austerit, seda, kelle nimi kirjutatakse suure tähega. Auster, Paul, ameerika kirjanik.
Miks ma teda armastan? Ah, ei viitsi seletada. Vihjan vaid, et tema läheb ja läheb sealt vaimsest söögitorust alla, ega lakka vingerdamast, ega sure ega seedu.

Ma pigem toon ära yhe katkendi. Raamatu nimi on "New Yorgi riloogia". Löik räägib detektiivist, kelle nimi on Blue ja kes jalutab yle silla.
"Blue isa oli köva käsi faktide tundmise peale ning jutustas pojale mälestussammaste ja pilvelöhkujate saamislugusid. (...) Taat oli syndinud selsamal aastal, kui suld valmis sai, ja see seos pysis Blue'l alati meeles, otsekui oleks sild olnud isale omamoodi mälestusmärgiks. Lugu, mida ta tol päeval isaga yle nendesamade puulaudade kodu poole vantsides kuulis, jäi talle millegipärast alatiseks meelde. Lugu rääkis sellest, kuidas sillma arhitekt John Roebling vaid möni päev pärast jooniste valmimist sadamakai ja praami vahel jala lömastas ja kolme nädala pärast gangreeni suri. Ta ei oleks pruukinud surra, ytles Blue isa, ent ainus ravi, mida ta tunnistas, oli vesiravi, millest aga ei olnud abi, ning Blue pani imeks, et mees, kes oli kogu elu yle veeväljade sildu ehitanud, et inimesed märjaks ei saaks, vöis uskuda, e ainus töhus ravi seisneb enese vette kastmises. Pärast John Roeblingi surma sai peainseneriks tema poeg Washington, ja seegi oli yks imelik lugu. Washington Roebling oli tollal vaid kolmekymne yhe aastane ja ilma igasuguste ehituskogemusteta, kui välja arvata kodusöja ajal konstrueeritud puusillad, kuid osutus isast koguni andekamaks.
Aga ysna pea pärast Brooklyni silla ehitustööde algust jäi ta yhe tulekahju ajal mitmeks tunniks kinni veealusesse kessooni, mille tagajärjel ta haigestus raskekujulisse kessoontöppe, piinarikkasse haigusse, mille puhul lämmastikumullid verre kogunevad.
Pärast ägedat haigushoogu, mis ta äärepealt hauda oleks viinud, jäi ta invaliidiks ega saanud enam kunagi lahkuda oma ylakorruse toast Brooklyn Heightsis, kuhu ta koos naisega elama oli asunud. Seal ta siis istus pikki aastaid, vaadates iga ppäev läbi pikksilma sillaehituse edenemist, läkitades igal hommikul naisega juhtnööre ning joonistades inglise keelt mittevaldavatele vöörtöölistele yksikasjalikke värvilisi skitse, et nad teaksid, mida järgmiseks ette vötta, ja tähelepanuväärne oli see, et kogu sild oli tal söna otseses möttes peas, ta oli mällu talletanud iga viimase kui osa köige pisema teras- ja kivikilluni välja, ja kuigi Washington Roebling ei töstnud iial oma jalga sillale, oli see temas tervikuna olemas, otsekui oleks see köigi nende aastate jooksul tema kehaga kuidagiviisi kokku kasvanud."

Siia juurde tasuks kuulmismeele jaoks mängima panna suvalise Bob Marley laulu (kes teab, kuidas Marley suri, see teab, miks).

Andry Ervald

Andres ja ananass

Tulin siis koolist täna koju ja mõtlesin, et võiks midagi põnevat osta, läksingi poodi ja ostsin endale ananassi.
Tegelikult enne kui ma räägin oma ananassist edasi, peaks ma blogisse kirjutama reedeti, aga kuna see reede olen mina Leedumaal, Balangas või kuskil seal, kirjutan ma praegu selle valmis ja Priidukene postitab siis selle. Põldma, Priit Põldma loomulikult.
Jõudsin koju ja avastasin, et ema polegi kodus, kuidas siis ananassi süüa??? Ma ise pole mingisugune suurem ananassi pooleks lõikaja. Masendav eks? Ei jäänudki muud üle, kui ma võtsin noa kätte ja vähemalt üritasin, jah eks öeldakse, et üritamine on pool võitu. See loomulikult ei aidanud. Võtsin uuesti noa kätte ja lõin selle sügavale ananassi sisse. Üritasin veel kord teda lõigata ja ei tule väljaaaaa. Vihastasin viskasin ananassi nurka ja noa kraanikaussi. Võtsin paari minuti pärast uuesti ananassi kätte ja murdsin ta julmalt pooleks, ja mis välja tuli- isu läks ära, kui ma seda sööma hakkasin. NO MILLE PÄRAST MA PIDIN KELL 12.00 PÄEVAL SELLISE ASJA PÄRAST NÄRVITSEMA? Igatahes mul läks hästi, rahunesin maha ja hakkasin kohvrit pakkima, ikkagi Leedumaale ju. Aga kui te kunagi ostate ananassi ja hakkate seda lõikama, küsige alati ema abi!
See on ohtlik, kodus ärge seda palun järgi tehke ja komplikatsioonide tekkimisel palun pöörduge arsti või apteekri poole.
Andres ja ananass- muide ananass on prügikastis juba poolteist tundi olnud. Ei tea kas peaks välja ka viima või?
Andres Novi, 28.05.2008

Ameeriklastega sõbraks!

Sel suvel lapsed laagrisse!

28. mail Rakvere Eragümnaasiumi neljandal vahetunnil toimus saalis lühike powerpointi esituses tutvustus projektist summer EC 08. Esitlus on eriti mõeldud noortele, kellel on igav ja ei ole suvel midagi teha. koolis. Tegu on teist hooaega käivitunud eesti-ameerika sõprussidemetel tugineva laagriga noortele vanuses 13-18. Kuidas sinna pääseb?

Esmalt peab huviline olema vastavas vanusegrupis ning tuleb minna aadressile http://www.goingup.ee/englishcamp/.html. Sellel lingil ootab külastajat ees lühike tutvustav ülevaade. Pääsemiseks tuleb saata taiskuu@hot.ee täidetud ankeet ning tasuda osamaks kakssada krooni pärast seda lisandub veel nelisada. Kokku kuulub tasumisele kuussada krooni, milles laager pakub sooja ööbimiskoha koolis, söögikorrad, pesemisvõimaluse ning hulgaliselt mänge, võistulusi ja noorteõhtuid kinldasti võistluste võitjatele on garanteeritud auhinnad.

Mis on EC?

English Camp on nädal, mis on mõeldud sinule ja su sõpradele, et te saaksite kohtuda inglise keelt rääkivate inimestega. See on suurepärane viis kuidas harjutada oma väikegrupis rääkimist inglise keeles igapäevastel teemadel. English Camp pole lihtsalt vestlemine, vaid on täidetud tegevustega, mis hoiavad sind tegevuses terve päeva. Otsi üles keegi kes on varem käinud English Campis ja sa kuuled, et see oli nende parim nädal terves aastas.

Selle aasta suve laager toimub Jõgeva maakonnas Pala koolis ning kestab tervenisti viis päeva.

Ühesõnaga, et laagrisse saada kinldasti peab olema kiire, sest eelmine aasta on näidanud, et osavõtjaid on palju ning laagrisse pääsejaid on vaid viiskümmen, mis on isegi selle aasta raames kahekümne võrra suurenenud.

Põhjus, miks selle teate siia magasiinikute blogisse postitasin seisneb selles, et kui võimalus avaneb ja vabu laagrikohti on, siis kavatsen minna ja arendada oma inglise keele oskust. Ning samuti tevaitada kõiki teisi huvilisi.

Arvamus

Maailm soosib hetkel erinevaid arvamusi. See tähendab, et kui oled teistega sarnane, siis vaadatakse sind kuidagi veidralt. Alustades välimusest, siis näiteks samasuguseid riideid kandvad inimesed tunnevad kohtudes ebamugavust. Teisalt aga oled soositud ja lahe, kui ostad enda hõlbus samast poest, kust teisedki. Selle tulemusel peavad poed, mida peetakse lahedateks või mis tahavad, et neid lahedateks peetakse, tegema suures koguses rõivaid ja veel erinevaid. Taoline teguviis aga toob endaga kaasa suure hulga riideid, mida ei osteta ja mida seejärel ei ole kuhugi panna mis jällegi omakorda, pika kaarega, on selge Maa raiskamine. 

Hetkel on ühed kõvemad oma arvamuse väljahüüdjad ja ka pealesurujad erinevad keskkonnakaitsjad ja muud taolised aktivistid. Eesti koolidesse nad veel jõudnud ei ole, aga küll nad tulevad, mis toobki meid selle juurde, et just kool on see koht, kus põkkuvad eriliselt paljude inimeste arvamused - õpetajate, laste, lastevanemate, omavalitsuse jmt tegelaste omad. Niisiis on just arvamuste paljusus see, mis teeb koolist kooli

Alõi

See on katkend vanast vene lasteraamatust.
Head lugemist!

Piirivalvevägedesse saabus noorsõdur Koškin. See oli punapõskne lõbus noormees.
Komandor küsis:"Nimi?"
"Pagana pihta, mu nimi on ju Koškin,"vastas Koškin.
"Miks pagana pihta?" küsis komandör ja lisas: "Vasta selgelt ja lühidalt, ei mingeid paganaid. Vaat mis, Koškin," jätkas komandör. "Kas sa koeri Armastad?"
"Seltsimees kapten," vastas Koškin. "Ütlen selgelt ja lühidalt: mitte eriti. Nad hammustavad mind."
"Noh, Armastad või mitte, aga sina, Koškin, lähed instruktorite kooli õppima!"

Koškin saabus koerte instuktorite kooli. Tegelikult oli selle nimi teenistuskoerte instruktorite kool.
Vaneminstrutor ütles Koškinile: "Võta see kutsikas! Sa pead temast tõelise koera kasvatama!"
"Et ta hammustaks?" küsis Koškin.
Vaneminstuktor vaatas Koškinile karmilt otsa ja vastas: "Jah!"
Koškin silmitses kutsikat. See oli väike, lontis kõrvadega loom. Kõrvad rippusid, nagu oleks pooleks murtud. Kutsikas oli alles hiljuti hakanud märkama, mis maailmas toimub.
"Pane talle nimi," ütles vaneminstruktor. "Sel aastal Algavad meil kõikide koerte nimed A tähega - Abrek, Akbar, Artur, Aršin jne. Selge?"
"Selge!" vastas Koškin.
***
Koškin hakkas mõtlema: "Mis nimi sellele logardile küll anda?
Tähendab A tähega... Arbuus?... Ei kõlba... Areool? Ei, stopp, see on ju oreool, O tähega."
"Andsid vast ülesande!" ütles Koškin kutsikale.
Koškin võttis mõttes läbi kõik sõnad, mida ta teadis A tähega Algavat.
Lõpuks panigi ta koerale sellise nime, et ise hakkas mõnust naermagi. Koera nimeks sai Alõi*.

Alõi tähendab vene keeles "helepunane".

Rohkem ma edasi ei räägi, sest muidu ei loeks keegi seda raamatut. See on parajalt õhuke ja sobib suvel aja veetmiseks.
"Alõi" Juri Koval

Armas Sina,

Kaks päeva tagasi, laupäeval, toimus Palmse külastuskeskuses ühe näituse avamine, see ei olnud ühegi kunstniku näitus, vaid Athena kunstikooli õpilastöödenäitus, kus oli igalt õpilaselt parim teos ka üles pandud. Näituse avamisega seoses toimus ka Athena kooli lõpuaktus, kus iga õpilane sai oma ärateenitud tunnistuse ja õppetajad ärateenitud lilled. Ma soovitan sul sealt näitusel käia, kuna mine sa tea mõne(kümne) aasta pärast võib mõni neist olla Eesti tuntuim kunstnik.
Athena koolis saab peale kunsti tegeleda ka tantsu ja filmiga ja palju muuga. Minugi teekond Athenas ei alanud kunsti osakonnast, kus ma olen nüüd, vaid aastaid tagasi tantsu osakonnast. Seal on võimalus tantsida, joonistada, maalida ja teha palju muud ilma suurema pingeta, kuna seal pole õpetajaid, kes oma arvamust peale suruvad. Siinsed õpetajad suunavad noori ja aitavad neil oma mõtteid realiseerida.

Järgmise aastani

Armastusega,

Mina.

Amirid.

Mõned kuud tagasi lubasin ma endale ühe mõnusa kino päeva, mis põhimõtteliselt tähendas kahtteist tundi filmide ja punaste pehmete toolide seltsis. Muidugi ei puudunud kummikommid, äärmiselt kiiresti sulavad shokolaadikommid ja mineraalvesi.

Üks filmidest oli Oscari nominant ''Lohelennutaja'' ning ka võitja, kui ma ei eksi. Afkanistani ja USA koostööl valminud linateos jutustas hõredalt täidetud saalile loo, mis rääkis kahe poisi tugevast sõprusest.Üks neist kandis nime Amir ja teine Hannan.Esimene neist jõuka afkaani poeg, teine nende teenri poeg. Nende lemmik tegevus, nagu ka pealkiri ütleb lohelennutamine, mis ühendab neid tugevaks meeskonnaks ja veel tugevamateks kaaslasteks.Nende päevad on koos muretud ja helged.

Ainus must pilv nende kohal on rassiline(või siis hõimuline)erinevus, mille pärast Hannani pilatakse ja vihatakse.
Ühel õnnetul päeval vägistatakse Hannan kamba suuremate poiste poolt, kes teevad seda ettekäändel temast õige rassi esindaja teha. Amir näeb seda pealt, kuid ei astu vahele.
Edasipidi hakkab Amir Hannani vihkama ja sööb ta majast koos tolle isaga välja.
Aastaid hiljem saab ta kõne, kus Hannan palub abi oma poja päästmiseks riigist, kus möllab sõda.

Siin kohal ma peatan filmi lühikokkuvõtte, sest oma mõte tikub vahele.

Tihtipeale mõtlen ma, et miks ka tavaelus on olemas selliseid situatsioone, kus inimesed sind lihtsalt jätavad sellesse suurde hädamülkasse, mida sa ise pole kokku keeranud.Miks inimesed on nagu Amir?
Või tegelikult oli Amiri tegu õige?Sest lõppude-lõpuks oli ta lahkeim ja armsaim inimene maamunal. Ta tegi oma teo heaks ja vere hinnaga.Äkki polegi igapäeva Amirid pahad?
Ma tean, et ma olen isegi olnud Amir kellegile.Kindlasti oleme me kõik Amirid, kuid, kas meil on julgust oma vigu parandada ja heastada kahjut, mida oleme tekitanud?
Ma loodan, et on.

Jõudu ja Jaksu kõigile uueks nädalaks!

Üks täiesti tõestisündinud lugu

Albert avas autosse astumiseks autoukse. Aednik Amanda aitas Albertil autosse astuda.
“Aga aeroplaan?” avastas Amanda.
“Ahvileivapuu all,” andis Albert Amandale aeroplaani asukohast aimu. “Andke aeroplaani, andke aeroplaani!” ahastas Albert. Amanda asus automaatselt ahvileivapuu alla.
“Avaarlased anastasid Albaania,” andis auto armatuuril asunud autoraadio Albertile aroomide abil andmeid Albaania asjadest. Albert armastas agentuuri Aroomiraadio a´la Albania.
*
Amfiibaeroplaanis, ahvileivapuu all, andus aktsiaseltsi Atsoni Aeroplaanid ainuomanik Artuuro Atson alamõõdulisele Assamalla aktrissile Anastassiale. Armuhetk Anastassiaga andis avaarist Artuurole Albaania anastamise ajaks alibi. Amanda astus ahvileivapuu alla.
“Armastuse aeroplaan!” arvas Amanda armunutest. “Ainulaadne, autentne autoriekseplar!”
“Ahjaa,” avastasid armastajad Amanda.
“Andke aksessuaarid!” avaldas Amanda afekti ajel agressiivse avalduse.
“Aksessuaarid?”
“Ahvenad, alligaatorid ajalehtedega ahendatud akvaariumist! Arbuusid, ananassid, apelsinid aisakelladega alasilt! Akakapsad, akantsused ajalooliselt alarmeeritud aiast!” Amandale anti aksessuaarid, Amanda astus asjade Albertile andmiseks autosse.
*
“Alpidesse! Avaare alistama!” aktiveeris Albert aktseleraatorile astudes auto. Aktsioon “Avaaride alistamine” algas aeroplaanita, aga aksessuaaridega.

A nagu Aeg

Pühapäeval sõitsin bussiga Viljandist Rakverre. See on ikka üsna pikk sõit. Nii et kui ma enda arvates juba oleks pidanud kodus olema, teatas silt rõõmsalt – Rakvere 78.

Paar pinki eespook võttis üks vanadaam kotist pudeli, kus sees morss ja jõi. Vaatasin enda kõrval vedelevat veepudelit, mille raske raha eest poest saanud. Ja hakkasin mõtlema...

Kunagi ammuammu, kui mina veel algklassides käisin ja klassiekskursioon toimus, siis oli minul ja minu pinginaabril alati kaasas selline plastmassist termose moodi pudel, kus sees morss. Mul on siiamaani meeles see plastmassilõhn, mis morssi juues ninna lõi.

Eriti vingel päeval sain kaasa partidega termosega teed. Kõrvale olid võileivad või vanaema õunakook.

Nii ka teistel. Mõnel kõvemal vennal oli kaasas Mehukati pudel. Kuigi ka seal sees oli morss, mis ilmselt polnud tehtud sellest maagilisest mehukatist.

Olid ajad.

Mäletan kui mõned aastad tagasi tuli turule taas kamašokolaad ja mu õppejõud väga tabavalt välja tõi, et paljud meist ei tormanud seda šokolaadi ostma selle pärast, et tegu oleks millegi jube heaga, vaid selle pärast, et tegu oli ju ka-ma-šo-ko-laa-di-ga. Asjaga kuskilt minevikust.

Noh, ka mina haaran alati poest kukekujulise pulgakommi, kui ma selle kuskilt leian. Isegi kui ta enam ei maitse nii kui SEE pulgakomm, mis mulle osteti turuplatsilt. Sellelt Rakvere omalt, kus praegu on keskväljak ja kuplid.

Tulin just lugu tegemast. Kuulasin üht endist koolipapat, kes rääkis kaks tundi niimoodi jutti, et lausel ja lausel vahet polnud ja suurt midagi vahele öelda ei saanud.

Kui hakkasin lahkuma, pistis käe pihku ja ütles: “Kirjutage nüüd ükskõik mida ise tahate, aga minule oli oluline, et te mind ära kuulasite. Mind pole ammu keegi ära kuulanud.”

Ja kuigi teema “A nagu aeg” võib tunduda kohati ümmarguse ja mitte midagi ütlevana, siis kohati on ta vähemalt minu jaoks kõikemäärav.

Kuigi mul on viimasel ajal ajast rohkem rõõmu kui asjadest, sain eile postist kätte ühe ASJA, mille üle mul on hea meel.

Ja see on vähem otstarbekas kui vaha linaleoumile, mida ma kogu aeg luban endale osta, aga seni pole leida õnnestunud.

Ja see asi oli plaat, sealt ka read:

On sündmuseid
neid, mida maha ei pese
ka cillit bang

Nii et cillitbangikindlat AEGA teile, magasiinlased.

Teema A, nagu Apelsin sidruni koortega.

Magasiin kujutab endast kui suurt A tähte mis varjab ennast selle esimese tähestiku tähe taha. See pole nali, sest ka a täht alustas väikeselt kuid temagi nägi ära, et vaja kasvada suureks ja muutus suureks A täheks.
Näen, tunnen, tean ja haistan on iseloomulikud sõnad blogile millest ma kirjutan.
Pole olemas ealeski tühja kohta ilma täitmata raamiga kus tegelikult on ikka midagi sees küll.
Mitte et tahtsin rääkida blogist, vaid sellest suurest A tähest mis on kritseldatud nime sildile näitamaks, et meie nimedes see nimi olemas on.
Aga ka mitte sellest ei tahtnud rääkida, vaid tahtsin ma kirjutada sellest, et kukkus alati välja midagi mis välja poleks pidanud kukkuma...

Istume REG vaateakna taga ja näeme, Apelsin oma sidruni koortega õunapuu otsa varjutama jäänud...
Pole see aeg sügis, talv ega sombune kevad vaid see on meis südameis mitte näidata välja seemneid muutmata nende olemust anname sellele meki maitsta hapuna, kuid tegelikult?
Kas meil jagub jäksu ja jõudu anda edasi oma A tähe tugevus, visata pilk oma nimedele ja seemnetele mida me õunapuu istutamisel maha paneme.
Austritest rääkimata on näha, et tegelikult maitse jääb samaks kas neid puuduks või jaguks neid kõigile.
Viskasin pilgu peale ja nägin, et koma oli puudu...
Kas polnud koomiline olukord?

A kui ahvid. Pole me siiski enda eelased ja jääme eestlasteks...
Seda ei suuda siiani uskuda välismaalased kes sisse rändavad. Või eksin?
Propagandat ma riikidele teha ei taha, seega viskan veel viimased read...
joonistatud ussile jalgu lisama on sama koomiline olukord kui kolm meest, kes leidsid ühe poti veiniga.
OLGE MÖNUSAD :)