ARMAS AUSTER

Armastusest on siin blogis, jah, juba kirjutatud, ma kirjutan veel.
Ma armastan yhte austerit.
Austrid on kummalised asjad, räägitakse, et neid syyes pidi olema eriti veetlev ja terav elamus, kui auster veel pooleldi elusana su söögitorust alla libiseb.
Ma ei tea, ma pole värske ehk elusa austri söömist proovinud. Konserveeritud auster on lihtsalt yks hapukas nälkjas.

Mina armastan yhte austerit, seda, kelle nimi kirjutatakse suure tähega. Auster, Paul, ameerika kirjanik.
Miks ma teda armastan? Ah, ei viitsi seletada. Vihjan vaid, et tema läheb ja läheb sealt vaimsest söögitorust alla, ega lakka vingerdamast, ega sure ega seedu.

Ma pigem toon ära yhe katkendi. Raamatu nimi on "New Yorgi riloogia". Löik räägib detektiivist, kelle nimi on Blue ja kes jalutab yle silla.
"Blue isa oli köva käsi faktide tundmise peale ning jutustas pojale mälestussammaste ja pilvelöhkujate saamislugusid. (...) Taat oli syndinud selsamal aastal, kui suld valmis sai, ja see seos pysis Blue'l alati meeles, otsekui oleks sild olnud isale omamoodi mälestusmärgiks. Lugu, mida ta tol päeval isaga yle nendesamade puulaudade kodu poole vantsides kuulis, jäi talle millegipärast alatiseks meelde. Lugu rääkis sellest, kuidas sillma arhitekt John Roebling vaid möni päev pärast jooniste valmimist sadamakai ja praami vahel jala lömastas ja kolme nädala pärast gangreeni suri. Ta ei oleks pruukinud surra, ytles Blue isa, ent ainus ravi, mida ta tunnistas, oli vesiravi, millest aga ei olnud abi, ning Blue pani imeks, et mees, kes oli kogu elu yle veeväljade sildu ehitanud, et inimesed märjaks ei saaks, vöis uskuda, e ainus töhus ravi seisneb enese vette kastmises. Pärast John Roeblingi surma sai peainseneriks tema poeg Washington, ja seegi oli yks imelik lugu. Washington Roebling oli tollal vaid kolmekymne yhe aastane ja ilma igasuguste ehituskogemusteta, kui välja arvata kodusöja ajal konstrueeritud puusillad, kuid osutus isast koguni andekamaks.
Aga ysna pea pärast Brooklyni silla ehitustööde algust jäi ta yhe tulekahju ajal mitmeks tunniks kinni veealusesse kessooni, mille tagajärjel ta haigestus raskekujulisse kessoontöppe, piinarikkasse haigusse, mille puhul lämmastikumullid verre kogunevad.
Pärast ägedat haigushoogu, mis ta äärepealt hauda oleks viinud, jäi ta invaliidiks ega saanud enam kunagi lahkuda oma ylakorruse toast Brooklyn Heightsis, kuhu ta koos naisega elama oli asunud. Seal ta siis istus pikki aastaid, vaadates iga ppäev läbi pikksilma sillaehituse edenemist, läkitades igal hommikul naisega juhtnööre ning joonistades inglise keelt mittevaldavatele vöörtöölistele yksikasjalikke värvilisi skitse, et nad teaksid, mida järgmiseks ette vötta, ja tähelepanuväärne oli see, et kogu sild oli tal söna otseses möttes peas, ta oli mällu talletanud iga viimase kui osa köige pisema teras- ja kivikilluni välja, ja kuigi Washington Roebling ei töstnud iial oma jalga sillale, oli see temas tervikuna olemas, otsekui oleks see köigi nende aastate jooksul tema kehaga kuidagiviisi kokku kasvanud."

Siia juurde tasuks kuulmismeele jaoks mängima panna suvalise Bob Marley laulu (kes teab, kuidas Marley suri, see teab, miks).

Andry Ervald