Bob + Tiina = ???

Selline vörrand siis, mitme tuntuga. 

Tähistamaks eelöhtut. Talna tuleb homme Bob Dylan.

Tiina, mu leedi, kohtab teda Saku Suurhallis.

Önneks viibib kohtamisel teisigi, muidu oleksin mures. 

Jaak Johanson ytleb Dylani kontserdi kohta suurepäraselt

Olgem rõõmsad, et selline Shakespeare’i  ja Puškini mõõtu anne on saanud täispika elukaare teha ja et me tõesti oleme tunnistajaks väga tähenduslikule tegelasele, ja et ta elab koos meiega ning meil on võimalus vaadata, kuidas ta oma lugusid räägib. 
 

Tõnis Mägi lisab

Nii kui Dylan tunneb, et asi läheb käest ära, et hakkab laval valetama, nii on kõik! Siis tõmbab ta kas kapuutsi pähe või läheb üldse minema. Nagu ka siis, kui ta tajub, et teda tahetakse valmisolevaks nimetada, monumenti valada, nii ta kohe pöördub uude suunda. 
 

Kas ma mainisin juba eelpool, et Tiina mu leedi istub esimeses reas. Vaatab yles Bobi poole.

Kas ta öhkab ja ohkab?  
Vaevalt? 
Mis ta siis teeb? 

Ma ei saa jätta Tiinat tsiteerimata. ”Ma arvasin, et Dylan on nii vana, et ta on ammu juba surnud…”

Selge, mis ta teeb. Ta vaatab ja imestab, et BD on elus. Elus ja surematu. 

Dylanist vöiks nii pikalt rääkida. Kuidas ta yldse ju laulda ei oska näiteks. Kuidas ta laulab köigest, mis inimesega elus juhtub. 

Panen siia hoopis yhe kirja ja kolm vastust. (Kummalisel kombel on köik kolm vastajat ajalehtede peatoimetamisega seotud: Kalle oli Rakvere gymna koolilehe pea, Priit on eraka koolilehe päälik ja Aarne yhe mu sydamele sympaatse maakonnalehe kapten.) 

Niisiis, mina kirjutasin midagi sellist jaburalt kiuslikku, et kujuta ette, uksekell, teed ukse lahti ja seal seisab Dylan, kidra käes. Ytleb ”jou, kuule, mul on pool tundi aega, sa vöid tellida mult kolm laulu, kannan sulle laivis ette. Nimeta.”

Ja hakkab kitrat häälestama. Niisiis, juba ta tömbabki sörmedega yle keelte ja vaatab teile kysivalt otsa.

KALLE VASTAS NII

 

1) "Knockin' on Heaven's Door"; sest see on tema Bohemian Rhapsody,

masside laul. Legendaarseimad järjestatud akordid planeedi

popteadlikusesse. Jne... Mina olen ka Dylani pihta mass, sest ma ei

kuula teda süvalt, vähemalt senini pole. Kõige jaoks on oma aeg,

ilmselt. 

2) "Hurricane", sest see on tõsielust, see on sotsiaalne! kriitiline!

terav! raevukas! Kõik kitarri kuus keelt vastu selgemate ja hägusamate

vaenlaste ja valetajate ja vassijate nägu! Ma olen üldse valmis

inimestega tuliselt vaidlema hakkama, kui mõni ignorant viskab

pahakspanu mõne tema arvates mõttetu pophiti pihta, mis tegelikult

võimsat sotsiaalset agendat kannab (nt M.I.A. "Paper Planes" viimati).

OK, tean, see on suht mõttetu, aga kuskil peab kirg ka olema. 

3) "All Along The Watchtower", sest see on trikikas laul. Närviline

kergelt. Nagu angerjas. Lipsab käte vahelt. Heitleb. Ja võib-olla

Hendrixi kaver lisab ka mingi lisapauerit, perifeerset väärtust, mis

seda lugu väärtustab. 

Napilt jäi välja "Subterranen Homesick Blues" või siis mõni neist...

Mis naistest. "Just Like a Woman". Näiteks. 

A ja poole tunniga jõuaks Bob vabalt ÜLE 3 loo esitada :D

PRIITU POISSI SÖNAS SEDASI

 

esiteks paluks tal laulda blowing in the wind'i ta enda versioonis

ja siis sama lugu uuesti, heli läätsa sõnadega vastust teab vaid tuul

ja siis veel uuesti minu enese tõlkes pealkirjaga tuule sosin,

mille kirjale kaasa panen (polles -just-just polles!- läätsa versiooniga läbinisti tuttav).

 

ja AARNE, AINUS ME SEAST, KES YHE TEISE ROBERTIGA (Bob Dylani öige nimi oli kunagi Robert Zimmerman) VESTELNUD 
 
 
 

    Kui Bob Dylan oleks ukse taga ja tahaks laule laulda, siis ma kukuksin kõigepealt perseli… 

Seejärel tõuseks üles ja võtaks videokaamera ja kitarri ning ütleks, et nüüd saada mind mu enda laulule "Oo, mister Hommik". Ja siis panen selle video Yotubesse üles. 

Aga esimest korda kuulsin Dylanit äkki siis, kui ta laulis, et vastust teab vaid tuul (Blowin in the wind) - see oli ca 1987. aastal (Kalju Komissarovi punkversioon vanast heast Williami Hamletist koos Lavakunstikateedri 13. lennuga kusagil vanalinnas). Küllap laseks tal siis seda laulda nostalgia pärast, sest see oli mu lemmikaeg elus, Eesti oli teel vabadusele, olin noor ja hea olla ja ülepea oli vähem lollust ja ülbust. Ise olin seni vaid heavy metalit kuulanud ning Bob Dylani nukker pala paitas selle kõrval imeliselt kõrvu. 

    Siis muidugi see koputamise lugu taevaväravale (Knockin’ on the Heavens door), mida ma ma nautisin Guns n Rosesi esituses, kuid mis enam nende esituses üldse ei meeldi. Aga Dylani käes küll. 

    Ja siis see tass kohvi (One more cup of coffee) , sellega oli selline pull lugu, et kui Plant Haapsalus laulis, ütles ta vahepeal, et nüüd esitab ühe Dylani loo, vaikusehetkel ma hüüdsin vahele kohvilaulu pealkirja umbes, et "Jee, One more cup a Coffee", siis Plant ütles "aitäh" ja laulis hoopis teise loo. Aga mind saadab tänaseni teadmine, et  olen Robert Plantiga (Dylani nimekaim ju) paar sõna juttu ajanud. 
 

Ma ise ei suutnud kolme laulu välja valida.  

Lähen uuele katsele. Mul on i tunesis vist (?) köik Dylani laulud.

Otsustasin, et kuulan nad köik korra uuesti läbi…….. 

P.S. Huvitav, kas leedi Tiina sealt esimesest reast Bobile midagi ka hyyab.

Vöi piisab teineteisemöistmisest pilkudest?  

P.P.S. Kui keegi viitsiks kirjutada kommentaaridesse möne Dylani loo, mis talle meeldib, ja miks, mul oleks niiiiiiiiiiiiiii hea meel.

Jokerman

Posted by Andry