Mind viidi laupäeval kontserdile. Mõned hetked enne selle algust sain veel hoiatuse: “Kui sa neid laval näed, siis ära ehmu. Nad pole tegelikult päris hukas.”
Tegu oli end glamuur-punkbändiks nimetava Kasemahlakese albumi „Kadunud süütus” esitluskontserdiga. Mängivad nad 1980.aastate camp muusikat (teadjamees Internet räägib nii). Kõigele lisaks on see tasuta kuulatav siit.
Näiteks Unemati lugu ehk B-põhjust sellele sissekandele või siis “Süütus Pariisis” - mulle tekitas see samasuguse elevuse tunde, et kohekohe hakatakse näitama multikaid, mille lõpus ilmub sõna КОНЕЦ, mille ma väiksena lugesin välja KOHEU ja äraspidise loogika abil arvasin, et kohe tuleb uus (multikas).
Üldiselt pole minu muusikamaitse ehk see, mida ma igapäevaselt kodus mängima paneks. Aga saadud elamus oli väga tore. Seda enam, et bändi tehakse lihtsalt selle pärast, et oleks lõbus.
Et albumi tegijad olid minu kontserdiviija tuttavad, sain tema sabas hiilides neile ka pärispäris ligi. Bändi liige Urmet küsis mult: “Oli ju ilus kontsert, onju?” Endal näos siiras rõõm oma bändi tegemisest.
Ja tagasiteel mõtlesin ma sellele, et millal ja kas üldse mina ütlesin mõne enda tehtud asja kohta oli ju hea/oli ju hästi tehtud vms :)
PS! [Oma osa elamusse andis ka keskond. Nimelt toimus see muide täiesti uue kuue saanud Athena keskuse pööningusaalis. Minu ülikooliajal, mis polnudki väga ammu, oli see peahoone juures asuv maja kole ja räämas ja seda ehtis silt “Volga”. Silt on sellel endiselt alles, aga maja on jälle “üles leitud”- nüüd on see juba iseenesest vaatamist väärt. Mulle oli, kes ma olen kohati väsinud “klaas-metall-lagedad pinnad” stiilist.]
Tegu oli end glamuur-punkbändiks nimetava Kasemahlakese albumi „Kadunud süütus” esitluskontserdiga. Mängivad nad 1980.aastate camp muusikat (teadjamees Internet räägib nii). Kõigele lisaks on see tasuta kuulatav siit.
Näiteks Unemati lugu ehk B-põhjust sellele sissekandele või siis “Süütus Pariisis” - mulle tekitas see samasuguse elevuse tunde, et kohekohe hakatakse näitama multikaid, mille lõpus ilmub sõna КОНЕЦ, mille ma väiksena lugesin välja KOHEU ja äraspidise loogika abil arvasin, et kohe tuleb uus (multikas).
Üldiselt pole minu muusikamaitse ehk see, mida ma igapäevaselt kodus mängima paneks. Aga saadud elamus oli väga tore. Seda enam, et bändi tehakse lihtsalt selle pärast, et oleks lõbus.
Et albumi tegijad olid minu kontserdiviija tuttavad, sain tema sabas hiilides neile ka pärispäris ligi. Bändi liige Urmet küsis mult: “Oli ju ilus kontsert, onju?” Endal näos siiras rõõm oma bändi tegemisest.
Ja tagasiteel mõtlesin ma sellele, et millal ja kas üldse mina ütlesin mõne enda tehtud asja kohta oli ju hea/oli ju hästi tehtud vms :)
PS! [Oma osa elamusse andis ka keskond. Nimelt toimus see muide täiesti uue kuue saanud Athena keskuse pööningusaalis. Minu ülikooliajal, mis polnudki väga ammu, oli see peahoone juures asuv maja kole ja räämas ja seda ehtis silt “Volga”. Silt on sellel endiselt alles, aga maja on jälle “üles leitud”- nüüd on see juba iseenesest vaatamist väärt. Mulle oli, kes ma olen kohati väsinud “klaas-metall-lagedad pinnad” stiilist.]
2 kommentaari:
miks pilti pole
professionaalne kysimus selline.
ma kordan
miks pilti pole?
ja ma ei saa kordamata jätta oma vana kysimust
Kuidas saab syytust kaotada?
Kus ma selle syytuse nyyd paningi. Näh, ei ole. Kukkus maha, vist siis kui poest väälja tulin. jne
:D:D:D:Djavascript:void(0)
Publish Your Comment
Postita kommentaar