Lõpuks jõudis kätte kauaoodatud päeva ja juba astusgi Brait bussile ja istus taha akna kõrvale. Talle meeldis bussisõidu ajal aknast välja vaadata, kuid peagi ta väsis ja jäi magama. Ärgates tundus talle nagu ta oleks teises universumis. Kogu maailm tundus palju huvitavam ja kirevam. Ta oleks justkui esimest korda silmad avanud. Kui ta vaatas aknast välja nägi ta enda ees filmi mida keritakse edasi. Kuid enda ette vaadates liikus kõik temaga sarnasel kiirusel. Ta tundis nagu ta oleks tunnistajaks, millelegi imelisele, kuid mitte keegi teine ei saanud sellest aru. Brüsssel oli veel väga kaugel kuid Brait tundis, et ta on kohale jõudnud. Mitte just Brüsselisse aga kohta mida ta on otsinud ja millel leidmist oodanud juba aastaid.
Buss peatus, pool teed oli läbitud, bussilt astus maha üks inimene see oli Brait. Esimest korda oma elus tundis ta ennast hästi, ta tundis et ta oli sattunud filmi. See oli see sama film mida tema oli vaadanud kuid nüüd vaatas seda keegi teine. Ta lootis, et kunagi suudab keegi veel näha elu nii nagu tema seda tegi. Selles lootuses asus ta jalgsi Brüsseli poole teadmisega et ka tema osaleb eluid muutvas filmis.
HOIDKE SILMAD LAHTI!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar