Kusagil 20 aasta eest, Eesti hakkas siis vabaks saama sest Nöukajamast, hakkasid uued noored ja vihased luuletama. Merca ja Villu Tamme ja Liisi Ojamaa ja Trubetsky ja kes köik.
Osa neist kasutas ü tähe asemel y tähte (ntx kylm, yyrike, synd) ja osa neist kasutas ks asemel x tähte (kannax, laxama jne).
Osa läks veel kreisimaks ja kirjutas iga asja nii omamoodi kui vähegi sai. Asi kippus ikka rasekelt jaburaks jaburaks, tädid ja onud, kes keelenormide järele valvavad, pröökasid ja hurjutasid ja… Seda nimetati peenutsemiseks ja vöörmöjudele allumiseks ja kuidas iganes. Aga sel keeleliikumisel olid positiivsed väljundid jummalast ootamatul territooriumil, kes on sattunud lugema tänapäeva vöro murdelisi kirjatekste, see teab.
Tegelt pold asjas miskit uut. Juba nii aastat 80 tagasi (ma väga ei viitsi rehkendada) oli Eestimaal mees (Johannes Aavik), kes soovitas ü asemel y tähte kasutada.
Eesti keeles ei tuld sest miskit, aga soomlased on pea alati nii kirjutanud ja on täitsa elus. Ja voivat hyvin.(Tunnevad end hästi, soome keeli)Pöhimötteliselt vöiks ka hakata mingit keelerida ajama. Kasöi siinsamas blogis. Et silma torgata, sulli ja feimi saada ja yldse.
Näiteks kasutama k tähe asemel c tähte. On hea möte ju?!?
Cas polex cultuurne, curamus cyll.
Ei oleks, kui see on vaid vormi-sulli-feimi-sulla-mulla kysimus. See oleks justament seesama peenutsemine ja vöörmöjudele allumine ja mis iganes. Kadakasakslus aka kadakafaklus. (Tegelikult, midagi sellist, see oleks suht levind liigutus- omale vormi vöi mingi nipiga prozed peale tömmata - aga ka suht rõve liigutus, kogu aeg kuskil tänapäeval tehakse. Britney tissid, Koit Toome auto, Superstaari Tönise kaenlaalused…)
See sellex. Eesti keel ei muutu sellest kyll paremaks, kui ta ladina keele moodi välja näeks. Delfi kommentaar ei muutu Cicero köneks, Eesti ropplaul Catulluse poeesiaks. Seega cahjucs ei cutsu meid cuulsuse curvilised rajad.
Väljapääs ja ka sissepääs, ma arvan, kui iga yksik 1 yritaks kirjutada seda, mis ta mötleb. Mitte seda, mida temalt ootavad kool, vanemad, vöi söbrad, vöi see poiss vöi tydruk, kes talle köige rohkem meeldib, ces curamus iganes. Kui iga 1 oleks see, kes ta on. Kirjalikult. Kasvöi … ee… siinsamas blogis näiteks.
Ja oleks seda perioodiliselt. Khm-khm. (Aga lolliks ka ei tasu minna mingite deedlainide pärast).
Ahsoo. Väljapääs ja sissepääs. Et siis kuhu?
Eks ikka uude ja paremasse, ikka ilusamasse ja öigemasse.
Hee. Ehee. (Ausalt, mu surematu idealism ajab naerma ka mind ennast).
Löpetaks sedasi. Kuskil aastat 60 tagasi oli Tallinnas punt koolipoisse. Nad öppisid köik prantsuse keelt koolis ja öppisid suht mönuga. Sest nimelt juhtus sihuke asi, nad vötsid yhe prantsuskeelse söna, ja hakkasid seda omavahel kildu loopides pilduma.
See söna oli ”justament.” Prantslased hääldavad seda omas keeles nii – zhüstmaant. Proovi seda korraks öelda. Zhüstmaant. Köditab suud, keelt ja kurku, on ju. Kui tajusid seda, önnitlen Sind, Sul oneeldusi öppimaks ära maailma yks kaunemima kölaga keeli. (Pöidlad pihku, pingviinid! No mida. Mul on silmad tatti täis pritsitud.)
Aga tulles tagasi tunni teema juurde: need eesti koolipoisid hakkasid omavahel juttu ajades seda söna ytlema nii, nagu seda kirjutatakse. Justament. Mitte zhystmaant. Justament nii. Nii justament.
Nyyd ongi see söna eesti keeles ilusti olemas.
Ilus söna.
“Justament.”
Selline lugu siis. Moraalitu. Ses möttes, ma moraali siin välja ei tookski.
Röömsat jöudu sooviks kyll ja kyll ja kyll.
P.S. No ja mingi 30 aastat tagasi tuli kokku kamp Tartu koolipoisse, hakkasid bändi tegema. Vöite kolm korda arvata, mis nad bändile nimeks panid.
Vangile ei meeldi trellid
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar