Vana Kivinägu

Buster Keaton, Vana Kivinägu, mees, kes ekraanil eal ei naeratanud.

Nagu kõikide suurte tummfilmi koomikutega - Chaplin, Harold Lloyd, Max Linder - tema naljades on traagikat ja sügavat elufilosoofiat.

Vapustav rebasehärra...

...kelle sugulane eelmises sissekandes esines, mõnedki ei tea, et tema tegemisi ja kavaldamisi saab uurida ka keeles kodumaises.

Film nii kõrget latti ei ületanudkui lugu, ega ilmutanud ka sihukest osavust kui Fantastic Mr Foxi sugulane eelmises sissekandes.

Raamat tegi filmile puhtalt ära.

Head (loe: maailmakuulsad) pildid, hea (loe: sama) lugu, hulk fänne üle laia ilma.
Selle koha pealt unikaalne raamat, et paneb lapse mõtlema, kas oma pere päästmiseks tohib kelmust teha, lausa vargil käia?




Mida arvad Sina, hea lugeja?

Väike arvustus kah, jah.

Mees, kes kohtas Stirlitzit (Kuulsa isa poeg)

Seoses Strilitzi anekdootidega tuleb meelde konkreetne lugu.

Nõuka ajal oli kõige kuulsam inimene maailmas Lenin. Koolides ja lasteaedades käisid lastega kohtumas inimesed, kes oma silmaga Leninit olid näinud.

Vaikselt hakkasid nood inimesed välja surema.

Siis hakkasid kohtumistel käima inimesed, kes olid näinud inimesi, kes on näinud Leninit:)
Kui see pole jabur, kui see pole isikukultus, siis mis see on?

Stirlitzit mängis legendaarne näitleja Vjatšelslav Tihhonov, kes hiljuti siit eluteatrist sinna Suurde Teatrisse läks. Proovid tal juba käivad seal, aga mitte seda ei taha ma rääkida.
Tema esimene suur roll oli filmis "Sõda ja rahu", kus ta mängis vürst Andrei Bolkonskit, kelle protorüübiks on Peeter Volksonski esiisa ja ta oli kuulus üle Venemaa. Siis alles tuli Maksim Issajev, ehk Stirlitz.

Tegin kaks aastat tagasi, 25. märtsil 2007 oma elu tähtsaima intervjuu. Oma isaga. Sinnamaani ei teadnud ma tast suurt midagi!?
Isa on mul terve elu olnud taksojuht. Ja muide: Eesti NSV I järgu autojuht!!!
See oli kõva sõna. Ei ühtegi avariid 25 aasta jooksul.

Nii, ja üks inimene, keda ta oma taksos kord vedas, oli Vjatseslav Tihhonov.

Kui te mind järgmine kord näete, siis vaadake hoolega; te näete inimest, kes on näinud inimest, kes on oma autos sõidutanud Vjatšeslav Tihhonovi.

Vestlus oli arvatavasti selline:

"Tere. Kuhu sõidame?"
"Hotelli "Astoria"."

(,,,)

"Olge lahked, 1 rubla 45."
"Palun. Tagasi pole vaja."

P.S. Aga Pärnu rannahoone juures
jooksis mulle ükskord peaga kõhtu
Jevgeni Leonov!

Ausõna.

(Ta on umbes 160 pikk)

Pööras nuka tagant välja ja...
pauhh.

Tarantino kui väärt tõbras

Vaatasime Joonaga Tarantino viimast filmi Inglorious Basterds.

Tüüpiline Tarantino - gripping - (eesti keeles pole sõna, mille tähendus oleks samas kinnihaarav, kinnihoidev, haigusega seotud, haigettegev.) Ka teisel ja kolmandamal vaatamisel.

Tüüpiline Tarantino: palju mõttetut möla, mida vaatajana pingeliselt jälgid. Ja killud: "How to make your way to Carnegie Hall? Practice."

Tüüpiline Tarantino: sadismi ja verd ikka kapa ja kahega, aga samas on tunda, et ta paneb selle kõik sisse, sest armastab oma vaatajat.

Tüüpiline Tarantino: hea ja ootamatusi täis käsikiri (Hitler ja tema sajad kuuliaugud kasvõi,) palju vihjeid, millest oma lugu ehitada, suurepärane jutuvestja taju.

Tüüpiline Tarantio: tugevad näitlejatööd suht tundmatute tegijate poolt.

Tarantino Top 3:
Pulp Fiction

Death Proof

Inglorious Basterds

No ja lisaks sebis ta omal ajal Uma Thurmaniga.
Krt, mõni tõbras lihtsalt on tegija.

Parim film, mida näinud olen

Peeter pakkus sihukese teema. Ma tahaks küll väga kirjutada sellest, kuis mulle ei meeldi luua parimate edetabeleid, kui ajutised ja seetõttu mõttetud nad mulle näivad. Ja tahaks lisada, et pole üldse suurem asi filmivaataja. Aga kuna teema on antud ja õhku visatud, ei taha seda eirata, päälkirjaga vaidlusse laskuda. Kuid täpsustan siiski - kirjutan filmidest, mis mind mõjutand ja mulle oluliseks osutund on. Paremusjärjestuseta, suvalises reas.

• Miloš Formani "Lendas üle käopesa". Vabadus ja hullus, julmus ja argus, võitlus ja allaandmine, kollektiiv ja isiksus selle sees - inimhinge igapäevaselt saatvad teemad mõjusas koosluses ühes linateoses.
• Jaak Kilmi "Kohtumine tundmatuga". Nii palju säravat fantaasiat ühes filmis. Nii palju julgust ja vabameelsust (tele)ajaloo käsitlemisel. Imetlusväärne!
• Janno Põldma ja Heiki Ernitsa "Leiutajateküla Lotte". Nii naljakas kui selle filmi tunnustamine ka näib - see lihtsalt on südamlikkuse triumf eesti filmikunstis. Lisaks on seal rohkelt intelligentseid naljakesi, mida kõike ühe vaatamisega ära ei tabagi.
• Miloš Formani "Amadeus". Jälle Forman! Aga mis sa teed, ta lihtsalt on andekas mees. Suutis isegi Hollywoodis teha filmi, mis kõnetab kõiki maailma loojaid igal ajal ja igas kohas. Kuid mis pole mingi deep friigifilm, vaid mõjub ka mitteloojatele. Võib-olla neile isegi enam.
• Ilmar Raagi "August 1991" (pildil). Nimetaksin seda oma lemmikfilmiks, kuid ta pole kindlasti parim nähtud film - ta meeldib mulle väga, kuid saan objektiivseil põhjuseil aru, et ta pole mingi maailma filmikunsti tippsaavutus. On lihtsalt ilus ja patriootlik lugu lihtsatest ja ilusatest inimestest. Eestlastest ja meie vabadusest. Palju suurepäraseid näitlejatöid. Ja mõned hetked, mis oma tagasihoidliku suurejoonelisusega igal vaatamiskorral ihukarvad turri tõstavad.
• Kaljo Kiisa "Nipernaadi". Eesti kirjandusklassika õnnestunumaid ekraniseeringuid. Gailiti vaim ekraanil, Juhan Viidingu ja Ernst Enno mõjutustega.
• Stephen Frearsi "Kuninganna". Suurepärane, mõtlemapanev sissevaade kuningavõimu võimalikkusesse ja võimuinimeste sisemaailma. Kohustuslik vaatamine igaühele, kel soov võimulolijaid kritiseerida. Sel pühapäeval ETV-s, vaadake!

Nagu näete, on mu nimistus ebaproportsionaalselt palju eesti filme. Mis teha. Möönan, et paljud olulised maailmakino kullafondi kuuluvad teosed on mul nägemata. Aga teemapüstitus oligi ju parimad nähtud filmid. Saadaksin tänusõnad veel hääle sõbrale, kolleegile ja filmiasjatundjale Johannes Kengile, kelle soovitusi mööda olen ära näinud hulga suurepäraseid filme. Aitäh, Johannes!

Tänan tähelepanu eest! Kohtume järgmistel kordadel!