Seda et... ilus pühäba ommik praegast... maa valge, taevas selge, puud kollased... niuke hea avar tunne... kohvitan, nuuskan nina... unine veel, aga juba tajumas, et päev tuleb tore.... ... igat sugu toredat saab tehtud täna... ntx seesama kiri siin... ja muusikat saab kuulatud... hea on olla... olla on hea...
1
Siis tuleb meelde see tähtis asi, mis K-le tol päeval, kui Kaelkirjakut vaatasime, ja ta omale 12 tooli ostis (ei viitsinud jutumärke panna, pealegi tekib sedasi tore kahemõttelisus) rääkimata jäi. "Što takoe harašoo i što takoe ploha." Või see Võssotski rida... "Tam harašoo, no mne tuda ne nada." Ja selle lahtiseletamiseks tuleb suht kaugelt peale hakata.
Ntx Põdra majast metsa sees. Mingil öölaulupeokesel, mis toimus ärkamisaja õhinas mitte Lauluväljakul, vaid Toompeal, oli nii, et Toompea lossi katuselt (see võis ka Steinbocki loss olla) esinesid eri bändid rahvale. Missugused, enam ei mäleta, aga vist oli nende seas Justament ja... no see oli ikka kuradima rohkem kui kaks kümmet aastat tagasi... eh, skleroza.
Ja bändid mängisid oma repertuaari, ja siis lihtsalt laule, mida rahvas teab. Ja rahvas teab Eestimaal "Ei hõbedat kulda ei kasva me maal, vaid viljakandvat mulda ja ... Põdra maja metsa sees, väiksest aknast... ja nii edasi ja nii tagasi.... ja ühtäkki taipasin ma, misasi on rahvuse ühisteadvus... ja kuivõrd palju see väljendub laulutekstides, mida iga suvaline mats teab...
Saad sa aru, armas K, millest räägin. Kui ei, loe tekst korra veel üle.
Aga on olemas ka mingi ülemaailmne, piire ületav ühisteadvus... on näiteks põlvkondi, keda ühendab laul nimega..... teist põlvkonda ühendab laul ..... kolmandat laul....
Mul on hea sõber, Ringo Ringvee, kes sattus ühel päeval Tallinnas Pühavaimu kirikusse. Seal sai ta tuttavaks mingi ameerika vanahärraga, ja nad ajasid juttu. Niuke sõbralik vestlus oli. Ja korraga ütles sõber: And you know------- The times, they are a changing...
Mispeale vanahärra sulas nagu jäätis kuumaveepuhuri ees. Vaatas sõbrale otsa, et ah, mis, sina ka... kust sa tead seda rida... jeah, jube tore... yeah yeah....
Kuugelda nüüd korraks The Times They Are Changing. Vaata, mida leiad. Katsu tekst ka kätte saada ja libista lihtsalt silmadega üle. Ära hakka eriti tõlkima, tekst on jube keeruline.
2.
Armas K, see kohtumine mu sõbra ja tolle ameerika onu vahel toimus sügaval nõukaajal. Kordan: sügaval nõukaajal. Ja edasi läks nii, et ameerika onu võttis mu sõbra aadressi, siis läks mööda kolm kuud ja... mu sõbra postkasti (sellesse päris postkasti, siis ei olnud veel meilbokse ega arvutit, jah, me elasime kiviajal, Sa pold siis veel sündinud)... postkasti tuli kutse, et sõber tuleks postkontorisse, sest teda ootab seal pakk.
Sõber läks imestunult postkontorisse, et mis pakk, kuskohast, mis seal sees on. Ja seal oli sees kolm Bob Dylani plaati. (Ma ütlen veel ühe korra, tegevus toimus sügaval nõukaajal, kolm Dylani plaati maksid keskmisest kuupalgast rohkem, pluss saatmiskulud... ja et inimene üldse mäletas.... praeguseks on see ameerika taat kindla peale surnud.... olgu ta õnnistatud...)
Aga see lugu läheb edasi. Umbes kümme aastat tagasi õpetasin ma ühele rikkale mehele inglise keelt. Kui ma keeli õpetan, siis ma lasen alati, iga tund mingeid laule vastavas keeles. Me kuulame neid, me laulame neid. Me kuulasime mingit lihtsat laulu, aga ma juhtisin tolle rikka mehe tähelepanu asjaolule, et rida laulust võib olla määrava tähtsusega, võib ühendada inimesi. Rikas Mees kuulas mu jutu ära.
Läks kuu aega mööda, või kaks, ja Bob Dylan tuli Helsinkisse kontserti andma. Rikas Mees läks teda kuulama. Tuli tagasi, tuli mulle tundi, võttis kuskilt välja kilekoti, ütles: "Anna see särk tollele kutile, kellest sa rääkisid, sellele, kes tolle ameerika vanamehega kokku sai." Kotis oli Bob Dylani Euroopa tuuri T shirt.
Loomulikult andsin ma selle sõber Ringole edasi. Rääkisin loo ka ära ja .... sõbral oli hea meel muidugi.
3.
Vene kultuuriruumis on jube tähtsad mitu ja mitu ja mitu lauset. Üks neist, mida teavad kõik vene lapsed pärineb Majakovskilt ja kõlab Što takoe harašoo i što takoe ploha. Kui Sul see püss alati käepärast on.... mine tea, kes pihta saab... ja mis sellest pihtasaamisest kõiksugu toredat tulla võib. Teine lause pärineb Võssotskilt. Tam harašoo, no mne tuda ne nada. Milion milion milion alõh roz (Alla Pugatšova) Kruužatja diski (Valeri Leontjev)
Ja nii edasi ja nii tagasi...
OUTRO
Ole tore ja armas edasi. Uvidim, pagavarim, smejomsja
P.S. Kui jaksad, ja aega on ja, siis terve kontsert... praktiliselt http://www.youtube.com/watch?v=hWEOaosGDi0&feature=PlayList&p=5EF8658334CEB84F&index=0&playnext=1
"The Kinks Ray Davies was once forced to make a 6,000 mile round trip from New York to London to record one word in a song. Davies had to change the word 'Coca- Cola' to 'Cherry Cola' on the bands single 'Lola' due to an advertising ban at BBC Radio. Watch a performance of Lola from Top of the Pops on the attached link!"
seda ütles ta meie blogis, mis räägib.. ee.. selle nimi on paljad inimesed. idee on selles, et Nuda püsiks Veritas, või hoopis et Veritas püsiks Nuda...
No olen mina ikka üritanud mõelda, misasi see progress on. Kas on ta karvane ja kole, või ümmargune ja ilus. Õnneks Mihkel Mutt seletas asja ära, tuleb välja, tegemist on nähtusega, mis sisaldab endas kõiki eelpool kirja pandud omadusi:
"Kui saab üldse mõõta progressi ajaloos, siis ongi selleks eluliste valikute võimaluste suurenemine keskmise inimese jaoks. Muidugi saab väita ka vastupidist, et pole hirmsamat needust kui valikuvabadus. Ent kas pole see võimalus ise - käsitleda seda needuse või õnnistusena - omakorda siiski näide valikuvõimalusest?"
Igatahes on progress edasiminek. Tagasi minna on mõttetu ja pole võimalik.
Enda lugusid räägivad inimesed, kes on saanud HIV-positiivse diagnoosi. Nende seas on nii narkomaane, geisid, vange.. Aga ka esimene mees Eestis, kes diagnoosi sai.
Kui terviseministeerium esimesest nakatunust meediat teavitas, siis nad pidid probleemide vältimiseks valetama nakatunule võõra ameti ja elukoha. (Ja HIV-nakkus isegi oli pärit kaugelt maalt, kust meremees ta siis peale korjas.)
Tsitaat:
Inimesed, mu kallid inimesed, ma olen samasugune nagu teie. Ma olen inimene! Ma tahan elada! Armastada! Saada terveid lapsi! Ma ei ole metsloom, ma ei ole värdjas. Ma olen teie poeg või tütar, õde, sõbratar, klassiõde, kursuseõde, ema või isa, mees või naine. Te ei anna mulle võimalust ennast avada ja rahus elada, ilma metsiku hirmuta olla avameelne. Ma ei taha elada nagu tagaaetud metsloom. Te kardate mind, ei salli mind, te pöördute minust ära, aga mille pärast? See ei ole juba ainult minu häda, see on kogu inimkonna häda, aga mina juba olen oma diagnoos, kuid kas teie ka seda teate?
Inimesed, mul on ilma teieta halb, ma kannatan väga teie mõistmatuse pärast, ilma teie kaastunde ja abita. Ma olen üksindusest ja ärapöördumistest nii väsinud. Kuid ma tahan elada koos teiega, ärge tõugake mind ära, ärge tõmmake mulle risti peale ja ärge matke mind elavalt. Ma olen samasugune osa maailmast, nagu teiegi.
(Kristel, 22)
Muidugi on ülioluline ka see:
Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mul- lakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina uputab või sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja sellepärast ära iialgi päri, kel- lele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.
"Nad ei suuda kunagi aru saada, et ka minul on olnud süda soe ja see polnud kuri," kirjutas Auchwitzi surmalaagri komandant Rudolf Höss oma hukkamiseelses kirjas. Ian Baxter on kirjutanud oma uurimissubjektist kiretu ja põnevalt faktirohke, ning seetõttu kolmemõõtmeliselt mõjuva raamatu.
Tahe suutäis ajaloohuvilistele, kena vaheldus pajatustele a la "Hilteri koer Bondi tema kaasaegsete kirpude mälestustes".
Hössi elu arengukaar on märkimisväärne. Hilisem massimõrvar sünnib ilma süvausklikus peres. Isa Franz on huumorisooneta, distsipliinile pühendunud. Mängib see Hössi saatuses rolli? Võimalik. Igatahes valib ta isaga sarnaselt sõjaväelase elukutse. Pärast I maailmasõda liitub ta SS-, saab salamõrvaga "käe märjaks".
Miks Höss on sedavõrd märkimisväärne isiksus, et temast nii palju on kirjutatud? Vastus ei peitu ainuüksi asjaolus, et mees suutis üles ehitada maailma kõige funktsionaalsema tapakeskuse. Ta suutis enamat. Olla tööpäeva jooksul halastamatu ja nutikas timukas, õhtul soe ja perele andunud isa. Juhtida päeval uue krematooriumi "sisseõnnistamist" (... valiti välja 900 Vene sõdurit, kelle peal gaasikambrit katsetada. Seekord viibis Höss kohal ja lootis, et protsess on kiire ja tõhus." lk 64) Ja kirjutada surmaeelses kirjas südamlikke ja tundelisi ridu oma lastele. "Minu Burling, sa kallis väike poiss! Hoia oma õnnelikku lapselikku loomust. Julm elu rebib sind, mu kallis poiss, küllalt varsti välja lapsemaailmast." Äratab ju heldimust, kas pole?!
Eespool sai mainitud Baxteri skupturaalset kirjutamismeetodit. Hössil oli armulugu juuditarist vangi Eleonore Hodysega, kelle ta poolvägisi enda omaks tegi ja rasestas. Samal ajal karistas ta SS ohvitsere, kes naisvangidega amüseerisid, karmilt. Mis see siis oli? Keelde ja eelarvamusi ületav armastus? Või pidevalt raseda naisega abielus olemisest väsinud mehe kiim? Baxter ei kommenteeri. Ta ütleb vaid, et enne hukkamist "hoiti Hössi samas keldris, kus tal oli olnud armulugu Eleonore Hodysega."Mida Höss seal viibides mõtles või tundis, jääb arutleda lugejale.
Hössi kõige hirmsam iseloomujoon oli tema tavalisus. Ta oli tavaline karjerist, tavaline tubli pereisa. Mulle meenuvad noored inimesed, kellega aastat viis tagasi rääkisin nende tulevasest elukutsevalikust. Enamik neist läks õppima juurat. Mitte seepärast, et neid huvitasid seadusedžunglid või kriminaalne maailm. "Seal saab palju pappi ja head karjääri teha," väitsid nad.
Ausõna, ma loodan, et need noored on kas eriala vahetanud või siis juurat armastama õppinud.
Fred Jüssi tunnistab oma vestluses Urmas Otiga (raamat nimega "Mr Fred" - soovitan igati), et talle meeldib "päris" kirju ja kaarte saata.
Tihti saab ta kirjasaajalt vastuseks telefonikõne, milles mainitakse, et Jüssi kiri oli ainuke "päris" kiri, mille adressaat aasta jooksul on saanud. Kõiksugu arved ja reklaamid, mis küll nimelise pöördumisega algavad, ei kuulu siinkohal ju kuidagi kõneainesse, eks ole.
Ka mulle meeldib kirju kirjutada ja saata, kuid kahjuks saan neid väga vähe vastu. Eile ent oli see päev.
Hea sõber saatis mulle patsaka ajalehti, Virumaa Toetajat, ja ühtlasi oli ümbrikus väike paberileheke. See tegi mu sisemuse soojaks, eriti südame piirkonnas. Toon kirja siinkohal ära, kahju, et ma seda skanneerida ei saa, sest käekirjas peegelduvad väga ilusti kirjutaja veetlevad puusanõksud ning randmeviiped.
Paberi ülemisel äärel on salapärane valem, is meenutab keskkooli aegset keemiakonspekti: B12+B6+B1= Milgamma N
Kiri ise kõlab nii:
Kulla Andry!
Mõtlesin, et lihtsalt lehti on ju nadi saata, peaks ikka mõne rea kirjutama kah.Saadan siis uue aasta puhul sulle mulle tundmatu ravimi retsepti.Ja ole rõõmus - seda ravimit ei lähe sul vaja - nii nagu miljoneid teisigi tinktuure, tablette ja süste ja salve ja antibiootikume jne. (kui, siis ainult mõnda üksikut ja imevähe).No on ju hästi. Ole terve ja tervitatud!Sinu K
Aus olles ei vajaks see video lisanduseba ühtegi sõna või tähte.
Aga kui juba ütlemiseks läks, siis olgu, tsiteerime kurti Vonnegutti:
"Ja milline Ameerika kingitus ülejäänud maailmale on maailmas tegelikult kõige hinnatum? Selleks on afroameerika jats ja selle tuletised. Mis on minu määratlus jatsu kohta? "Kõrgema taseme turvaseks".
Tuleviku teatriteadlaste peale mõeldes, kes mitte "Jäneste kiriku", vaid selle esimese blogiarvustajaga tutvust ja uurimust ja igasugust muud põnevat seksi teevad, olgu ära toodud ajalooline tõde:
"Jäneste kiriku" esimene arvustus üldse ilmus kaks päeva peale esietendust, esmaspäeval 09.12.2009 blogis "Teater nõuab nuppu".
Minu enese jaoks oli see kirjatükk liiga tugevalt intellektuaalse kallakuga. Alles teisel vaatamiskorral, viimasest reast mängu jälgides tabasin: jah, Becket ja tema Godot on täitsa olemas, ja puu ka, mille all Vladimir ja Estragon jaurasid.
Ainult et see puu on horisontaali pandud.
Tänud kirjutajale vähemalt tagantjärgi. (Mu esimene reaktsioon, nii suuline kui ka kirjalik, oli veidi karvane ja turris, nagu kaks päeva vihmaveetünnis ligunenud siilipojal, kel hing siiski sisse jäänud.)
Mitugi inimeselooma, nende seas ka ajakirjanikud, on teada taht, mismoodi see näidend ja lavastus sündis. Ma ei viitsi enam jahvatada, siit saab siis lugeda ja asja sisse pugeda.
Millest kõnelevad jänesed kirikus
Minimononäidend Rakvere teatri jõuluetenduse "Jäneste kirik" teemadel TEGELANE: AE, üks kahest "Jäneste kiriku" autorist. KOHT: New York, psühhoanalüütiku kabinet. AEG: Parajasti praegu Täpsustus: Et see lugu on sündinud Virumaa Toetaja (kõige õigem nimi) kultuuritoimetaja Inna Grünfeldti ettepanekust, et "Jäneste kirikust" võiks rääkida kuidagi vähe vallatumas vormis kui muidu, siis kujutatagu ette: tegemist on mitte intervjuuga vaid psühhoanalüütiku ja patsiendi vestlusega, psühhoanalüütik on tasemel, mitte sihuke, kes pihtimuse lõpus küsib: "Kuulge, kust te need kingad saite?" ning analüütik on vähe IG moodi. Sihuke mõistatuuslik, mõistev ja alailmata muigav. No nii. Millest me täna vestleme? Doktor, teate, mm... ma käisin pojaga metsas, looduse õpperajal... (julgustavalt) See teeb head. Jah, poiss oli nädal aega haige olnud, toas ja arvutis istunud. See oli õpperada, seal olid sildid... (veidi kategooriliselt) Ehk räägime siiski te muredest? Oeh. Olgu siis. Doktor, need karud ja jänesed, ja koer, oeh, oooh, see koer, nad ei jäta mind rahule. Nad tulid jälle mind kiusama. See on ju nii vana lugu! Vahepeal jõudsite juba kõik unustada! Jah-jah! Jaaaaaaah. 20 aastat tagasi hakkas see kõik peale. Kõigepealt tuli koer, eks ole. Te soovitasite lihtsalt mul oma nägemus kirja panna. Sain mingiks ajaks rahu. A siis tuli see karu, kes tahtis teada, misasi see inimeste maailm on? Ma panin selle loo ka kirja. A siis hakkasid karud ja koerad omavahel rääkima. Oeh. Oi-oi-oi. Ooooi. (rahustavalt) Rääkige edasi. Ja siis hakkas üks teine inimene, kelle nimi on Lennuk, ka kõiki neid tegelasi nägema, ta tiirutas mu ümber, tuli jutuga, et... Inimene, kelle nimi on Lennuk? Kuulge, see kõlab... ... uhkelt? Ärevakstegevalt? Nagu kinnismõte? Just, täpselt. Aga on olemas selline inimene, ausõna. Kummaline! See pole midagi. Kui Lennuk hakkas koera ja karusid nägema, ja mu ümber tiirutama, ja aru ma ei saanud, on ta pommitaja või hävitaja või hoopis helikopter, no siis ta leidis, et jäneseid on kuidagi nagu solvatud, et neid nii vähe on kuulda ja näha. Jänesefiilia?! Ei, ei-ei. Ta kirjutas sellesse näidendisse natuke jäneseid juurde, umbes täpselt kolmkümmend kilo. Ja nüüd on nii, neid jäneseid ja karusid ja koera hakkavad teised inimesed ka nägema. (Pominal, kahvatudes) Kollektiivne nägemus. Psühhoos? Ei, see näidend lavastatakse ühes toredas teatris... Kes tahab, tuleb vaatama. Ah soo!!! See on näidend!!! Ah nii! Mul lipsas see kõrvust mööda. (Naerab) Ja seal hakkavad etendused toimuma. Just. (Itsitab kõõksumiseni) Ma juba mõtlesin tablettide peale. Epideemilise hulluse vastu. Näidendi kirjutamine on natuke nagu vastupidi ajakirjandus. Aga palju parem. Ajakirjanik läheb, nuhutab elu ja inimesi, kirjutab loo. See on alati vaesem ja lahjem kui elu ja need inimesed. Kui kirjutad näidendi ja see lavale pääseb, on see alati rikkam ja värvilisem, kui su visioonid. Ja see on nii hea tunne! Näha neid olematuid tegelinskeid äkki kõva häälega rääkimas, ringi kargamas, mõõgaga vehkimas. Ei mäletagi, mil ma end nii terviklikuna tundnud olen. Teater, see on tore. Teater on nagu elu. Elu ei ole kunagi puhas, veatu ja sirgjooneline. Teater ka mitte. Kas see ei tekita teil pingeid, et...ee, Lennuk te näidendit natuke ümber on kirjutanud? Absoluutselt vastupidi. Mõelge ise, keda on Urmas Lennuk dramatiseerinud? Hemingway, Leskov, Tammsaare jt surematud klassikud. (Irooniliselt) Ma tunnen end selles seltskonnas vägagi hästi. Millest see tükk räägib? See on muinasjutt, you know. Ja muinasjutt räägib ikka inimestest. See muinasjutt räägib sellest, et inimene peab oma sisemise hääle üles leidma, you know. Ja et väline hääl, mis kõikide kõrvu jõuab, ei pruugi õige olla. Ja veel sinna juurde Kõige Tähtsamast, you just name it... Aga pealtnäha on see lihtsalt üks tore ja põnev lugu. Karust, kes läheb maailma ja jänestest, kes seal maailmas end äkki vabana tunnevad. Sel juhul pole ju teil muret miskit? Muret? Näitlejatel ikka natuke on, lavastajatel ka ja kunstnikel ja teistel, aga see on rõõmus mure. Lennukil oli vahepeal suur mure. Tema soovis, et igal etendusel oleks 2 last, kes hakkaks mõtlema, misasi see ühiskond on. Sellega on hooletu, mul on meilboks väikeste inimeste kirju täis, kes kõik lubavad sel teemal mõtlema hakata. Aga te ise? Mul omal... Ma olin vist III või IV klassi poiss, igatahes nii suur, et ema lasi mu üksinda teatrisse. See oli näärietendus. Väikevend ja Karlsson. Pärast oli näärivana, igaüks sai kommipaki, mina ka. Nii. Mulle etendus eriti ei meeldinudki, sest raamat ise meeldis mulle nii väga: Ja aru ma ei saanud, kuidas üks täiskasvanud mees Väikevenda võib mängida. Aga näärivana oli tore, kommipakk oli mõnus, oli palju rahvast, lauldi ja naerdi, etenduse ajal ja pärast ka, ja kõigest sellest jäi mu sisse arusaam, et teater - see on mõnu. Kui igal etendusel ühe väikese inimese sisse see arusaam jääb, ma olen siis jummalast õnnelik. Aga... Aga... Teate, doktor, kui ma pojaga metsas käisin, õpperajal, seal oli silt. Jäneste kohta. Ja seal oli kirjas: "Jänese elu peamine eesmärk on olla pisikiskjatele söögiks!" (Muigab) Ei mingit identiteedikriisi. Me lugesime seda lauset, mõtlesime, tõmbaks joone alla. Ma ei suutnud poega kiusamata jätta, küsisin, et mis sinu elu peamine eesmärk on. Poeg vastas tõredalt, et igatahes mitte söögiks olla. Vaat, kui suured inimesed selle peale mõtleks sekundiks, selle eesmärgi... Siis mul poleks enam muret mingit. Kui mitte... (Ootusärevalt) No-o-h? Ma olen ühe näidendi kirjutanud, nüüd see pääses lavale, sellega on oki-toki. A ma olen elus ka ühe luuletuse kirjutanud, hirmsasti tahaks seda kellelegi ette lugeda. (Kergenduses) Laske tulla. Lugege kohe kõva häälega.
Hääl KEEGI MUL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE, MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE!!! MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE, KEEGI MUL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE.
KESSE SÄÄL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE, MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE??? MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE, KESSE SÄÄL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE???
MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE, KUULATES KOPUTUST SÜDAME PÄÄLE, ÄRA SA LÕPUKS TUNDA VÕID HÄÄLE - HÄÄLE, MIS KOPUTAB - SÜDAME PÄÄLE.
Kõige viimases on ta avastanud, et kiirtoidurestorani külastajate seas on ülekaalus ülekaalulised, eelviimases nendib autor, et "adventilaator on käivitunud", enne seda annab ta nõu Kaarinile lennata koos Jüriga (Lenda Jüriga, Kaarin)
Kas teate veel novelle, mida ühes lauses kolm tükki ümber jutustada saab?!
Vaatasime Joonaga Tarantino viimast filmi Inglorious Basterds.
Tüüpiline Tarantino - gripping - (eesti keeles pole sõna, mille tähendus oleks samas kinnihaarav, kinnihoidev, haigusega seotud, haigettegev.) Ka teisel ja kolmandamal vaatamisel.
Tüüpiline Tarantino: palju mõttetut möla, mida vaatajana pingeliselt jälgid. Ja killud: "How to make your way to Carnegie Hall? Practice."
Tüüpiline Tarantino: sadismi ja verd ikka kapa ja kahega, aga samas on tunda, et ta paneb selle kõik sisse, sest armastab oma vaatajat.
Tüüpiline Tarantino: hea ja ootamatusi täis käsikiri (Hitler ja tema sajad kuuliaugud kasvõi,) palju vihjeid, millest oma lugu ehitada, suurepärane jutuvestja taju.
Tüüpiline Tarantio: tugevad näitlejatööd suht tundmatute tegijate poolt.
Tarantino Top 3: Pulp Fiction
Death Proof
Inglorious Basterds
No ja lisaks sebis ta omal ajal Uma Thurmaniga. Krt, mõni tõbras lihtsalt on tegija.
Oleks mul võlukepike, ma võluksin end jälle matemaatika tundidesse, esimesest klassist peale, ja õpiksin ainult selle õpiku järgi. Oh. Oh oleks mul võlukepike, ma võluks... esimesest... selle õpiku ... Oh, ....mul... võluks.... järgi.... Mõned näited.
*Hästi väljaõpetatud tuletõrjuja on see, kes oskab end kiiresti riidesse panna. Kui keskmine hästi väljaõpetatud tuletõrjuja tõmbab püksid jalga kolme sekundi jooksul, siis mitu paari pükse tõmbab hästi väljaõpetatud tuletõrjuja viie minuti jooksul?
*Kaks arvu, 5 ja 3, jõudsid kord punkti, kus vahetevahel on vahedel vahe vahel. Ning hakkasid seal oma vahet otsima. Mis on 5 ja 3 vahe?
*Hunt kutsus oma sünnipäevale 3 põrsakest, 7 kitsetalle ja 1 Punamütsikese. Mitu isuäratavat külalist kutsus hunt oma sünnipäevale?
*Ühel andekal kunstnikul oli valge koerake, mustvalge televiisor ja elu täis halle argipäevi. Kunstnik ostis 45 purgitäit erinevaid rõõmsatoonilisi värve ning asus töö kallale. Mustvalge teleka värviliseks muutmise peale kulus tal seitse purki värvi. Kolm korda rohkem kulus tal valge koerakese kirjuks võõpamiseks. Mitu purgitäit rõõmsatoonilisi värve jäi kunstnikul oma hallide argipäevade rõõmsamaks muutmiseks?
Mul on au tunda ühte (tegelikult paljusid, aga jutt on siin ühest) imelist inimest. Ta nimi on Mannu.
Ta on imeline nii seest kui väljast. Ta õpib Tartus konnade ja inimhingede lahkamist.
Tean teda juba 20 aastat, meil on omad naljad.
Korra olid meie suhted äärmiselt pingelised, ta oli siis kusagil neljane ja ma tahtsin hetkeks tema kaisujänest (või mis iganes elukas see oli) laenata, aga Mannu vaatas mulle silma, silmis vihkamine.
Aegajalt peame Mannuga tähelepanuväärseid telefonivestlusi. Meie viimane vestlus keerles jõuluteemade ümber, Mannu teatas, et ta usub kategooriliselt kindlalt päkapikke.
Aga jõuluvana, küsisin mina Tema on veidi müstilisem tegelane mu jaoks, teatas Mannu. Tema puhul ma nii väga ei arva, et ta olemas on. Aga ma ei lase end sellest segada. Ma olen endal välja arendanud sellise mälu, et kui ma esimesel advendihommikul ärkan, teen silmad lahti ja näen jõulukalendrit, siis ma rõõmustan väga ja mõtlen, et kuidas see küll siia sai. Ja ma olen meelega ära unustanud, et ostsin selle kalendri ise eelmisel ühtul Konsumist.
See ei ole haugi mälu, see on Mannu mälu. Sellist mälu soovingi kõigile, vähemat jõulude paiku.
Nüüd tuleb üks veider küsimus. Sina kaotasid oma isa, mina enda oma. Ega sa kuskil oma tagumises ajusopis ei mõtle, et äkki see on Jumala karistus selle eest, et oled edukas?
Ma arvan, et see on Jumala viis teada anda, et mul tuleb täiskasvanule kohaseid otsuseid ilma isa abita vastu võtta. Kui on vaja otsuseid teha, räägid ikka oma vanematega, kes on sind tundnud sellest ajast, kui olid tattnina. Nüüd pean ilma isa õpetuste ja abita otsuseid vastu võtma. See on test. Nii ma arvan.
Mina ja sina oleme ühed vähesed õnnelikud mustanahalised, kellel olid isad.
Tõsi.
Ma mõtlen, et kaotada isa, kui enamik, keda tean või kellega koos olen üles kasvanud, isegi ei tea oma isa. Kõige rohkem ajab mind närvi, kui näen tüüpe, kes on sama vanad kui mu isa, aga kel pole sittagi. Lähen kodukanti tagasi ja näen mingit kuradima joodikut, kes on 60 ja lihtsalt tšillib. Aga mu isa on läinud. Kas sind ei aja selline asi endast välja?
Minuga on samuti - kui kellelgi on laps ja ta ei kanna lapse eest hoolt või laseb jalga. Ajab närvi küll. Kui tegid lapse, siis kanna ka hoolt. Sul on vastutus. Mitte et jooksed ringi, naudid elu ja naine või tüdruk kannatavad. See on kurb ja musta kogukonda ka ei aita. Kindlasti kohtab see laps tulevikus igasuguseid probleeme, kuna tal polnud mõlemaid vanemaid. See on tänapäeval üks meie ühiskonna probleeme. Üks neist.
Chris Rocki intervjuu Michael Jordaniga Vibe 1997.Vibe Parimad intervjuud 1992-2007 Üle Õla 2009
Meil seisis pööningul kena EW aegne riidekapp, seisis niisama, sõbral oli vaja, mis ta seal niisama seisab, muidugi kinkisime ära.
Sõber sai siis kapi, aga mina meeldiva üllatuse. Vanasti seisis see kapp minu toas, mul oli kombeks kapi küljeseinale kleepida mingeid paberitükke, mida tahtsin tõesti-tõesti meeles hoida.
Pööningul seistes oli see kapikülg vastu otsaseina. Kiskusin kapi nüüd tükkideks ja leidsin ühtlasi üles mitu asja, mida tõesti tõesti tahan meeles hoida. Epu pildi ja siis selle luuletuse, mille Joonas kunagi välja mõtles.
Mulle nii meeldib selle eetiline hoiak, luuletus ise kõlab nii:
OSKUSED
Kui ma rääkida ei taha, panen mina moka maha. Pole olla enam paha - ei pea rääkima, ei taha.
Kuulata on hoopis parem - Pole pärast hääl mul kare. Mõni karjub, kui on tõre, Hääl tal pärast seda hõre.
Joosta on mul kähku vaja Kui ma olen jooksurajal. Üldse tegevusi palju: Oskus teha vahvaid nalju...
"Ma olin neli aastat laulnud ja staariks polnud saanud. Hakkasin juba arvama, et mind ei avastatagi. Kuid siis saabus preili (Diana) Ross mu karjääri päästma."
Nii ütles 10 aastane Michael Jackson.
Allikas: "Vibe Parimad intervjuud 1992-2007" Kirjastus Üle Õla 2009
Eesti keeles ilmus hiljuti raamat, autoriks väga sümpaatne Agu Sisask, jaapani filoloog. Raamat räägib tema elust, rahulikes ja ootamatutes seostes, nagu üks hea elu seda vääribki, väärt lugemine sõnaga.
Päris hakatuses tuleb mängu Käbi Laretei, teine suurepärane inimene, lisaks võrratu kirjanik.
Ühes kohas raamatu jooksul märkab Agu Sisask kontserdil käies, et Rootsi publiku seast mõnelgi muusikasõbral on kombeks klassikalise muusika kontserdile minnes partituur kaasa võtta ja seda ettekande ajal jälgida. "Ja kui te teaksite, millist sügavat naudingut see pakub," lisab Käbi Laretei selle peale.
Kui eile Rakvere teatri "Toatüdrukute" etendusele kutse sain, haarasin raamatukogust kaasa Jean Genet näidendi Ott Ojamaa tõlkes. Umbes 40 lehekülge, selle loeb lipsti läbi, seda enam, et olen tükki kunagi näinud, mõtlesin ma, aga tutkit, brat.
Genet tekst sunnib sind peatuma. Ka siis, kui lugu enne pealispindselt meeles, haaravad su säärest buldogina mingid laused, tahaks nad kohe alla tõmmata.
Ainult üks näide: Solange: (...) "Vaata, sa vaata ainult, kui hästi, kui ilusti armuline proua kannatab oma kauniduses. Valu muudab ta teiseks inimeseks! Saanud teada, et tema armuke on varas, jäi ta ka politsei ees kindlaks. Ta tantsis rõõmust. Nüüd on ta uhke hüljatud naine, keda kaks murest murtud ning hoolitsevat toatüdrukut kahelt poolt käe alt hoiavad. Kas sa nägid teda? Kuidas tema hingepiin sätendab nagu briljandid tema ehetel, läigib nagu tema kleitide satiin, nagu lühtrite kristall. Claire, minu roima ilu peaks lunastama minu mure armetuse. Pärast oleksin maja põlema pannud."
Nii ka juhtub, et mure armetus lunastatakse, siia juurde, ma ei pea vist pikalt seletama, kui mannetu näitekirjanikuna ma ennast selle tsitaadi trükkimise ajal tundsin. ;D (Juba läks üle.)
Algus meeldis mulle väga. Genet ütleb: (näe, mitte ei pääse veel ühest tsitaadist) "Lavastajad peavad hoolitsema, et liikumine poleks mitte juhuslik: teenijad ja proua peavad ühest lava punktist teise liikudes joonistama mõtteka geomeetrilise kujundi. Ma ei oska öelda, mis mõte see oleks, aga see geomeetria ei tohi olla lihtne edasi tagasi käimine. See peab olema kirja pandud, nagu öeldakse, et lindude lennus on kirja pandud ended, mesilaste lennus elutegevus, teatud poeetide kõnnakus aga surmategevus."
NII KA ON. Solange ja Claire, ehk siis Lichtfeldt ja Mälberg alustavad mingi väliselt seosetu tantsulise liikumisega, mis kordub kolm korda nagu keritaks videot edasi-tagasi, ja kus on kirjas üsna suur osa kõigest, mis nõidendis edaspidi juhtub. ("nÕidend" on tõesti hea sõna.)
Vahepeal mulle ei meeldinud. Kisa ja kära, nagu eesti teatris ikka. Aga mind päästis partituur, ma küll ei lugenud seda, aga see oli meeles, ja kõik, mis tuli ja tehti, mis kõlas, oli nii ootamatute rõhkudega, et hoidis teadvust ärkvel.
Aga siis tuli Armuline Proua. Anneli Rahkema.
Boože moi!
Muidugi juhtub, et ma lähen teatrisse ja ei tunne näitlejat lavalt ära. Oletame, tal on mask ees. Või mängib ta seal kuskil taga massis. Või ma lihtsalt pole teda enne näinud.
Aga kui ma olen samal päeval sama inimese käest samale etendusele kutse saanud, no praeguse seisuga mul Alzheimer veel kallale pole pääsenud.
Aga Anneli Rahmead vaadates pidin ma endale ütlema, et see ei ole keegi viimasel hetkel asendaja, see on AR.
Ja kurat küll, kui ilusa rolli ta tegi. Ja ega ülejäänud temast kuskile maha ei jäänud. Ja ega Õunapuu kunstnikutöö kuidagi lahjem ei olnud. Aga sellest kõigest on teised piisavalt kirjutanud, kes tahab, mingi lihtsalt Rakvere teatri koduleheküljele. Oldagu lahked, palun väga.
On asju, mida näeb vaid iga üksik vaataja. Hetkel, mil Claire Mälberg vannis ellu ärkab, sealt välja tuleb, peegli poole astub, märg, must, liibuvas kombinees, valge vaht käsivarrel, haaras mind rõõmus õudus.
See on õudne tunne, kui sa mingid kolm viimast kuud oled magama jäädes tajunud, et surm on su poole teel. Ahvatlev, vastupandamatu ja isegi halastav. Aga ikkagi - surm. See ei ole kergesti läbielatav tunne...
Ja siis sa näed teda. Aga ta kõnnib sinust eemale. Jee! Samal õhtul vaatasin ühe silmaga "Chicagot" telekast. Catherine Zeta-Jones, Renee Zwellinger, kes mulle üpris hästi muidu meeldivad. Pärast "Toatüdrukuid" olid nad kuidagi küündimatud. Mõtlesin: tüdrukud, Katja ja Renee, tulge Rakverre, õppige Ülle ja Tiina käest.
Ah et keda Anneli Rahkema mulle meenutab. Kuulake Scarlett Johanssoni esimest plaati.
Kuradi imeline, et nii väike teater, ja selles võetakse hambusse nii suur nÕidend, ja kõik panevad kümnesse. Tuleb jah, tänulik olla.
P.S. No ja kui ma selle Chicago jutu paar päeva hiljem Üllele ette laulsin, ütles ta, et kõige ägedam tunnustus nende jaoks oli see, kui öeldi, et te mängite nagu mehed.
Peaksin tõepoolest terve sissekande ära kustutama, pealkirja ära muutma. "Nad mängivad nagu mehed." Muud pole vajagi.
