Kuvatud on postitused sildiga jutuvestmine. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga jutuvestmine. Kuva kõik postitused

teisipäev, 13. juuli 2010

vanad mehed teavad, millest räägivad: Osho ja Sokrates

filosoofiline lugu (ja ta on seda, kuna jutt on Sokratesest): Sokratese juurde tuleb üks mees ja ütleb: "Sinu sõber, kellega sa hästi läbi saad, on sind tagaselja mustanud ja rääkinud midagi sinu kohta ja ma arvan, et peaksid seda kuulma!"
Sokrates vastab: "Enne, kui mulle sellest räägid, mõtle kolmele sõelale: tõde, headus ja vajalikkus. Kui see, mida tahad mulle rääkida, ei tule läbi kasvõi ühestki sõelast, siis ma ei taha kuulda, mida tahad öelda."

ja selline lugu ongi! kui asi pole tõde, ei ole hea uudis ega ka vajalik, või on ainult kaks neist kolmest, siis ei tasu tast üldse rääkida.

olen nõus, sest kui me maailmas räägiksime ainult sellest. ei, kui meedia kirjutaks ainult absoluutset tõde, mis oleks hea ja vajalik teada, siis inimesed võibolla ei taks Iraagi sõjast, tõsi küll. aga võibolla ei olekski Iraagis sõda!

teisalt jälle. kuulsin seda lugu juhtumisi ühelt kenalt targalt naiselt, ning tänu Andryle, kes mind kaasa kutsus selle naise - Moonika, juurde. pärast, kui olime Moonika kodust ära läinud, jalutasime Andryga Viru keskusesse, kust ta läks bussi peale.
ja head-aegaks ütles, Andry, kellele oli ka see lugu südamesse jäänud, et kirjuta mulle ikka... kui see, mida tahad öelda on: tõde ja hea ja vajalik. seega ma pole Andryle kirjutanud.

ning täna ma kirjutasin ühe üsna ebamugava ülestunnistuse ühele inimesele, kellel võibolla ei olnud ka vaja seda kuulda, aga kuna mul olu vaja see tõde temani toimetada, et saaksin süümepiinadeta elada, kuna hakkasin nüüd ausaks... siis paraku pidin temaga jagama midagi halvamaigulist - muidugi sõltub vaatevinklist ka, kas asi on halb või hea ja kellele millal...

sest vahel on nii, et läheb kolm aastat mööda ja siis alles saad aru, mida nt. Osho ütleb, kui ta soovitab (ja Jumal tänatud geniaalsuse eest, see on Tõsi, ta on seda soovitanud:) esmalt karju, laula või lalise välja see tekst, eestikeelne, või väljamõeldud keeles - mis iganes peab Sinu suust välja tulema ning siis heida end maapinnale pikali ja saa üheks Maailmakõiksusega.
olen teinud seda esimest osa päriselt, ja samal puhul tegin maapinnale heitmise - metsiku ja vaba - oma mõtteis, kuna oli veel liiga varaevad, et Emakese Maaga armatsema minna... ning tundsin end palju paremini kohe. Ausalt!

teisipäev, 12. jaanuar 2010

Sõpruse aasta



Kusagil novembrikuus asusin netis oma raamatukogu laenutusi pikendama ja leidsin nimekirja aasta jooksul laenutatud raamatutest.

Neid oli masendavalt palju, kusagil ligi 400. Tänagi tassisin raamatukogust 8 raamatut koju ja üks neist on juba läbi loetud. See on see kiirlugemise võlu ja vaev. Teised mekutavad, mina kugistan. Aga ega ma kõiki raamatuid kaanest kaaneni läbi loe, paljudega ma vaid tutvun.

Olen isegi bibliomantiat harrastanud. See on ennustamine raamatu abil. Küsid eneselt küsimuse ja avad raamatu suvaliselt kohalt. Teate, mõnigi kord see töötab. Tihedamalt, kui juhuslik statistika lubaks. Fenomenoloogiline tunnetus pluss paendlik mõtlemine lubaksid muidugi sajaprotsendilist vastavust, aga nii jäärapäine ma pole. Teinekord on isegi parim raamat tumm.

Kuid mitte sellest ei taht ma rääkida.

Lugemine on minu jaoks ennekõige vestlemine. Vestlus inimesega, kes raamatu on kirjutanud. Vestlus iseendaga, kes ma parajasti seda raamatut loen. Mõnede autoritega armastan vestelda üha uuesti ja uuesti. Pean neid lausa oma sõpradeks.

Siiski, sõpruse aastaks ei nimeta ma möödunut aastat mitte raamatute pärast, vaid oma kallite elusate ja armsate ja inimlike sõprade pärast.
Mitmetega nende seast, keda ma palju aastaid polnud näinud, sain taas kokku. Ja me vanad sidemed polnud kuhugi kadunud.
Mitmetega nende seast, kellega ma palju aastaid olen suhelnud, hakkasin äkki kuidagi veel tihemini ja soojemalt suhtlema.
Ma leidsin uusi sõpru, mitte küll palju, aga kõrge kullaprooviga inimesed on nad kõik.

Facebooki semud ja FB sõprus on lausa omaette teema.

Mis ma muud siia ikka otsa öelda oskan, kui et olen saatusele oma sõprade eest väga tänulik. Raha poolest olen ma rikas olnud haruharva, sõprade poolest olen aina rikkam ja rikkam.

Siia otsa sobib tsitaat Konfutsiuselt:

"vanad,
rahustada neid

sõbrad
olla nendega avameelne

noored
neid südames kanda.

Aitäh teile, mu armsad sõbrad
Jääge hääks

:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D

laupäev, 26. detsember 2009

Teateid küünlajalavabrikust

Pealtnäha oli see kõigest üks veidra kujuga pikk ja vana laud, mille mu armas venna Toomas leidis paar aastat tagasi mere kaldalt ning mis oli kaua kaua meres ligunenud, lainete ja liiva lihvida olnud.

Siis hää sõber Bianca kirjutas, kuidas tema on hindama hakanud omatehtud kinke, sest sinna sisse on tegija pannud oma aega, tahtmist, hingesooja. Tuli meelde, omal ajal muid asju ma ei kinkinudki.

Ja siis kinkis hää sõber Taavi mulle ära oma veidi kipaka, aga minu käes kenasti funkava tikksae.

Ja siis selgus, et rahakotil on põsed jumalast lohkus ja poekingitusi ei saa lihtsalt kõikidele teha. Nõnda alustaski tööd küünlajalavabrik.

Tööline ja omanik ühes ja samas isikus oli küll veidi mures, kuidas tulevane produktsioon vastu võetakse, aga juba on saabunud esimene tänukiri. Nii et...

Lõpetuseks, küünlajalavabrik ekspordib oma toodangut väga kaugetesse maadesse, näiteks Jaapanisse, Rootsi ja Austraaliasse.

reede, 18. detsember 2009

Kolm härrasmeest võtavad napsu


Ikka juhtub, eks.

Seda esineb küll harva, et üks neist on hiinlane, teine jaapanlane, kolmas iirlane.

Joovad õlut ja viina peale, sest "Piva bez vodki, eta dengi na veter.", ja mõõdavad üksteist pilguga. Nagu meeste seltskonnas ikka: et kes meist see kõige alfam isane on.

Korraga hakkab hiinlane peenikese häälega piiksuma: piip-piip. Hiinlane heidab pilgu vöö vahele, pomiseb midagi tähtsalt ja kuulutab:" Mul on piipar naha alla opereeritud." Joovad aga õlut edasi, ja viinakest peale ja.

Korraga hakkab jaapanlase poolt kostuma mingit keerulist meloodiat. "Tuut, piipadi-plärr-piip..." Jaapanlane tõstab käe suu juurde, lobiseb midagi pikalt, kihistab vahepeal naerda, lõpetab jutu ja teatab:" Ah see? No mul on mobla käenaha alla opereeritud."

Joovad edasi ja ... vaatavad iirlase poole. Oleks nagu tema kord oma trump välja käia.

Iirimaa pole aga teatavasti kunagi kõrgtehnoloogias Aasiaga konkureerida suutnud. Seal on rohkem nagu kanakitkumise vabrikuid, saeveskeid ja pruulikodasid, kus meiegi mehepojad tööd ja leiba leiavad.

Ja iirlane ongi vakka. Ja härrasmehed joovad ja joovad, ikka õlut ja viina sinna kõrvale. Ja hiinlane ja jaapanlane pilgutavad omavahel silma, ja naeratavad üleolevalt iirlase poole vaadates.

Õllejoomine aga viib põiekani, ning iirlane kaobki vetsu.
Ta on seal kaua.

Kaua-kaua.

Eitule ega tule tagasi

(Oi, mind huvitaks teada saada, kas keegi lugejatest kujutab ette, misasja see iirlane sääl vetsus omale naha alla opereerib. Aga noh, keegi ju ei kommi.)

Korraga tuleb iirlane peldikust tagasi, näost veel kergelt punane, ta püksivärvli vahelt lohiseb ta taga nii künemeetrine vetsupabeririba.

"Poisid, mul on faks!" kuulutab iirlane.

kolmapäev, 9. detsember 2009

Bob Dylan meets the Beatles

Yekati jee
Bob Dylan ja neli vennikest Liverpoolist.
Multikas
Fanni

You´re quite funny
You are quite cool
You are quite funny, man
jne

Valner Valme kirjutas Postimehe AKs, et Dylan on välja and 57 plaati, toonud au sisse folkroki, teinud tosina kannapöördeid, tema võib nüüd lõpuks ka jõuluplaadi teha, miks mitte.
Ta võiks isegi ABBA kaveritest plaadi teha, ikka oleks huvitav.

Nüüd ma kuulengi vaimukõrvas Dylanit kähiseval häälel laulmas:
Everybody screamed, when I kissed the teatcher
Või mis veel vingem
Oo-oo -Dancing Queen, young and sweet...
Või siis
I started to sing before
I started to talk...

teisipäev, 8. detsember 2009

Millest räägivad jänesed kirikus


Aron Urbile

Mitugi inimeselooma, nende seas ka ajakirjanikud, on teada taht, mismoodi see näidend ja lavastus sündis.
Ma ei viitsi enam jahvatada, siit saab siis lugeda ja asja sisse pugeda.

Millest kõnelevad jänesed kirikus

Minimononäidend Rakvere teatri jõuluetenduse "Jäneste kirik" teemadel
TEGELANE: AE, üks kahest "Jäneste kiriku" autorist.
KOHT: New York, psühhoanalüütiku kabinet.
AEG: Parajasti praegu
Täpsustus: Et see lugu on sündinud Virumaa Toetaja (kõige õigem nimi) kultuuritoimetaja Inna Grünfeldti ettepanekust, et "Jäneste kirikust" võiks rääkida kuidagi vähe vallatumas vormis kui muidu, siis kujutatagu ette: tegemist on mitte intervjuuga vaid psühhoanalüütiku ja patsiendi vestlusega, psühhoanalüütik on tasemel, mitte sihuke, kes pihtimuse lõpus küsib: "Kuulge, kust te need kingad saite?" ning analüütik on vähe IG moodi. Sihuke mõistatuuslik, mõistev ja alailmata muigav.

No nii. Millest me täna vestleme?

Doktor, teate, mm... ma käisin pojaga metsas, looduse õpperajal...
(julgustavalt) See teeb head.
Jah, poiss oli nädal aega haige olnud, toas ja arvutis istunud. See oli õpperada, seal olid sildid...
(veidi kategooriliselt) Ehk räägime siiski te muredest?
Oeh. Olgu siis. Doktor, need karud ja jänesed, ja koer, oeh, oooh, see koer, nad ei jäta mind rahule. Nad tulid jälle mind kiusama.
See on ju nii vana lugu! Vahepeal jõudsite juba kõik unustada!
Jah-jah! Jaaaaaaah.
20 aastat tagasi hakkas see kõik peale. Kõigepealt tuli koer, eks ole. Te soovitasite lihtsalt mul oma nägemus kirja panna.
Sain mingiks ajaks rahu.
A siis tuli see karu, kes tahtis teada, misasi see inimeste maailm on? Ma panin selle loo ka kirja. A siis hakkasid karud ja koerad omavahel rääkima. Oeh. Oi-oi-oi. Ooooi.
(rahustavalt) Rääkige edasi.
Ja siis hakkas üks teine inimene, kelle nimi on Lennuk, ka kõiki neid tegelasi nägema, ta tiirutas mu ümber, tuli jutuga, et...
Inimene, kelle nimi on Lennuk? Kuulge, see kõlab...
... uhkelt? Ärevakstegevalt? Nagu kinnismõte? Just, täpselt. Aga on olemas selline inimene, ausõna.
Kummaline!
See pole midagi. Kui Lennuk hakkas koera ja karusid nägema, ja mu ümber tiirutama, ja aru ma ei saanud, on ta pommitaja või hävitaja või hoopis helikopter, no siis ta leidis, et jäneseid on kuidagi nagu solvatud, et neid nii vähe on kuulda ja näha.
Jänesefiilia?!
Ei, ei-ei. Ta kirjutas sellesse näidendisse natuke jäneseid juurde, umbes täpselt kolmkümmend kilo. Ja nüüd on nii, neid jäneseid ja karusid ja koera hakkavad teised inimesed ka nägema.
(Pominal, kahvatudes) Kollektiivne nägemus. Psühhoos?
Ei, see näidend lavastatakse ühes toredas teatris... Kes tahab, tuleb vaatama.
Ah soo!!! See on näidend!!! Ah nii! Mul lipsas see kõrvust mööda. (Naerab) Ja seal hakkavad etendused toimuma.
Just.
(Itsitab kõõksumiseni) Ma juba mõtlesin tablettide peale. Epideemilise hulluse vastu.
Näidendi kirjutamine on natuke nagu vastupidi ajakirjandus. Aga palju parem. Ajakirjanik läheb, nuhutab elu ja inimesi, kirjutab loo. See on alati vaesem ja lahjem kui elu ja need inimesed. Kui kirjutad näidendi ja see lavale pääseb, on see alati rikkam ja värvilisem, kui su visioonid.
Ja see on nii hea tunne! Näha neid olematuid tegelinskeid äkki kõva häälega rääkimas, ringi kargamas, mõõgaga vehkimas. Ei mäletagi, mil ma end nii terviklikuna tundnud olen.
Teater, see on tore.
Teater on nagu elu. Elu ei ole kunagi
puhas, veatu ja sirgjooneline. Teater ka mitte.
Kas see ei tekita teil pingeid, et...ee, Lennuk te näidendit natuke ümber on kirjutanud?
Absoluutselt vastupidi. Mõelge ise, keda on Urmas Lennuk dramatiseerinud? Hemingway, Leskov, Tammsaare jt surematud klassikud. (Irooniliselt) Ma tunnen end selles seltskonnas vägagi hästi.
Millest see tükk räägib?
See on muinasjutt, you know. Ja muinasjutt räägib ikka inimestest. See muinasjutt räägib sellest, et inimene peab oma sisemise hääle üles leidma, you know. Ja et väline hääl, mis kõikide kõrvu jõuab, ei pruugi õige olla. Ja veel sinna juurde Kõige Tähtsamast, you just name it...
Aga pealtnäha on see lihtsalt üks tore ja põnev lugu. Karust, kes läheb maailma ja jänestest, kes seal maailmas end äkki vabana tunnevad.
Sel juhul pole ju teil muret miskit?
Muret? Näitlejatel ikka natuke on, lavastajatel ka ja kunstnikel ja teistel, aga see on rõõmus mure.
Lennukil oli vahepeal suur mure. Tema soovis, et igal etendusel oleks 2 last, kes hakkaks mõtlema, misasi see ühiskond on. Sellega on hooletu, mul on meilboks väikeste inimeste kirju täis, kes kõik lubavad sel teemal mõtlema hakata.
Aga te ise?
Mul omal... Ma olin vist III või IV klassi poiss, igatahes nii suur, et ema lasi mu üksinda teatrisse. See oli näärietendus. Väikevend ja Karlsson. Pärast oli näärivana, igaüks sai kommipaki, mina ka.
Nii.
Mulle etendus eriti ei meeldinudki, sest raamat ise meeldis mulle nii väga: Ja aru ma ei saanud, kuidas üks täiskasvanud mees Väikevenda võib mängida. Aga näärivana oli tore, kommipakk oli mõnus, oli palju rahvast, lauldi ja naerdi, etenduse ajal ja pärast ka, ja kõigest sellest jäi mu sisse arusaam, et teater - see on mõnu.
Kui igal etendusel ühe väikese inimese sisse see arusaam jääb, ma olen siis jummalast õnnelik. Aga...
Aga...
Teate, doktor, kui ma pojaga metsas käisin, õpperajal, seal oli silt. Jäneste kohta. Ja seal oli kirjas: "Jänese elu peamine eesmärk on olla pisikiskjatele söögiks!"
(Muigab) Ei mingit identiteedikriisi.
Me lugesime seda lauset, mõtlesime, tõmbaks joone alla. Ma ei suutnud poega kiusamata jätta, küsisin, et mis sinu elu peamine eesmärk on. Poeg vastas tõredalt, et igatahes mitte söögiks olla. Vaat, kui suured inimesed selle peale mõtleks sekundiks, selle eesmärgi...
Siis mul poleks enam muret mingit.

Kui mitte...

(Ootusärevalt) No-o-h?

Ma olen ühe näidendi kirjutanud, nüüd see pääses lavale, sellega on oki-toki.
A ma olen elus ka ühe luuletuse kirjutanud, hirmsasti tahaks seda kellelegi ette lugeda.

(Kergenduses) Laske tulla. Lugege kohe kõva häälega.


Hääl
KEEGI MUL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE,
MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE!!!

MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE,
KEEGI MUL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE.

KESSE SÄÄL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE,
MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE???

MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE,

KESSE SÄÄL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE???

MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE,
KUULATES KOPUTUST SÜDAME PÄÄLE,
ÄRA SA LÕPUKS TUNDA VÕID HÄÄLE -

HÄÄLE,
MIS KOPUTAB -
SÜDAME PÄÄLE.

laupäev, 5. detsember 2009

Rein Raua 2 sekundi novellid


Raua Reinu kahe sekundi novellid on võrratud.

Kõige viimases on ta avastanud, et kiirtoidurestorani külastajate seas on ülekaalus ülekaalulised, eelviimases nendib autor, et "adventilaator on käivitunud", enne seda annab ta nõu Kaarinile lennata koos Jüriga (Lenda Jüriga, Kaarin)

Kas teate veel novelle, mida ühes lauses kolm tükki ümber jutustada saab?!

ROHKEM ON SIIN

reede, 4. detsember 2009

Tarantino kui väärt tõbras


Vaatasime Joonaga Tarantino viimast filmi Inglorious Basterds.

Tüüpiline Tarantino - gripping - (eesti keeles pole sõna, mille tähendus oleks samas kinnihaarav, kinnihoidev, haigusega seotud, haigettegev.) Ka teisel ja kolmandamal vaatamisel.

Tüüpiline Tarantino: palju mõttetut möla, mida vaatajana pingeliselt jälgid. Ja killud: "How to make your way to Carnegie Hall? Practice."

Tüüpiline Tarantino: sadismi ja verd ikka kapa ja kahega, aga samas on tunda, et ta paneb selle kõik sisse, sest armastab oma vaatajat.

Tüüpiline Tarantino: hea ja ootamatusi täis käsikiri (Hitler ja tema sajad kuuliaugud kasvõi,) palju vihjeid, millest oma lugu ehitada, suurepärane jutuvestja taju.

Tüüpiline Tarantio: tugevad näitlejatööd suht tundmatute tegijate poolt.

Tarantino Top 3:
Pulp Fiction
Death Proof
Inglorious Basterds

No ja lisaks sebis ta omal ajal Uma Thurmaniga.
Krt, mõni tõbras lihtsalt on tegija.

teisipäev, 1. detsember 2009

Nuputamist (eriti) nutikaile

Oleks mul võlukepike, ma võluksin end jälle matemaatika tundidesse, esimesest klassist peale, ja õpiksin ainult selle õpiku järgi. Oh. Oh oleks mul võlukepike, ma võluks... esimesest... selle õpiku ... Oh, ....mul... võluks.... järgi....
Mõned näited.

*Hästi väljaõpetatud tuletõrjuja on see, kes oskab end kiiresti riidesse panna. Kui keskmine hästi väljaõpetatud tuletõrjuja tõmbab püksid jalga kolme sekundi jooksul, siis mitu paari pükse tõmbab hästi väljaõpetatud tuletõrjuja viie minuti jooksul?

*Kaks arvu, 5 ja 3, jõudsid kord punkti, kus vahetevahel on vahedel vahe vahel. Ning hakkasid seal oma vahet otsima. Mis on 5 ja 3 vahe?

*Hunt kutsus oma sünnipäevale 3 põrsakest, 7 kitsetalle ja 1 Punamütsikese. Mitu isuäratavat külalist kutsus hunt oma sünnipäevale?

*Ühel andekal kunstnikul oli valge koerake, mustvalge televiisor ja elu täis halle argipäevi. Kunstnik ostis 45 purgitäit erinevaid rõõmsatoonilisi värve ning asus töö kallale. Mustvalge teleka värviliseks muutmise peale kulus tal seitse purki värvi. Kolm korda rohkem kulus tal valge koerakese kirjuks võõpamiseks. Mitu purgitäit rõõmsatoonilisi värve jäi kunstnikul oma hallide argipäevade rõõmsamaks muutmiseks?


Allikas: Grigori Oster "Zadatšnik"

teisipäev, 17. november 2009

See päev on kordaläinud, mil leida õnnestub kaks anekdooti, uut ja vaimukat.

Mõlemad Virumaa Toetajast, üks Rakvere Raipest, teine talituse seina päält.

Kaks planeeti saavad kokku ja üks küsib: Kuule, sa oled kuidagi kahvatu ja näed vilets välja.
Jah, ma olengi haige, vastab teine. Käsin lausa arsti juurde, doktor tegi igasugu analüüsid, imes verd nagu Dracula ja toppis musse voolikuid igasse kraatrisse ja tead, see on ikka väga karm tõbi, nimega homo sapiens.
Oh, ära muretse, lohutab teda esimene planeet, see haigus on karm küll, ma mäletan, aga läheb õige ruttu ja iseenesest mööda.

Teine räägib masust Morna linnakeses

Meile kõigile armsas Mornas kõnnib ringi ilge masu. Kellelgi raha pole, kõik on kõigile võlgu.

Siis astub hotelli uksest sisse rikas turist, maksab hotellipidajale 100 eurot, läheb tuppa.
Hotellipidaja võtab sada euri ja kimab kaupmehe juurde ja maksab oma välad ära. Kaupmehel maru hea meel, tema tõttab pagari juurde saiaarvet klaarima. Pagar jälle jooksujalu möldri manu, jahu eest tasuma. Mölder hüppab autosse ja kimab kummide vilinal linna litsi juurde. Lits ohkab kergendatult ja läheb hotelli ning tasub kõikide kordade eest, mil ta tunnikeseks teiseks numbrituba on üürinud.

Turist tuleb trepist alla, teatab, et temale siin hotellis ja siin linnas ei meeldi ja võtab raha tagasi ning kaob.

Ent kuigi keegi midagi ei teeninud, on terve linn oma võlgadest lahti saanud ja kõik vaatavad optimistlikult tuleviku poole.



Ülemisel pildil kaks planeeti jutuhoos.
Alumisel pildil Morna linna lits, kel majandusõitsengu ajal olid käed jalad tööd täis

neljapäev, 1. oktoober 2009

No neil on ikka raskeltvedanud, kes õpivad vene keelt, mitte armeenia keelt



Vene keelega on mitut pidi keeruline.
Näiteks, osad tähed on meie jaoks võõrad, osad tähed tuttavad, aga häälduvad teisiti. Süüdi on selles kaks munka, Kirill ja Mefodi, kes slaavi tähestiku kehtima panid. Nad olid sihukesed originaalitsejad vennad, ei tahtnud copy pastet teha, õige ka ühtpidi, aga nende lahendus, et vene keele H on kõrva jaoks N või M on kõrva jaoks T, see on kuidagi poolik.
Või siis tähtede järjekjord tähestikus. No oli neid nüüd vaja segamini peksta.

Ühtteist originaalset suutsid nad ikka kahe peale välja mõelda. Tähed Jaa ja Juu ja kõik need loodushäältest inspireerit põrisemised ja susisemised.

Õnneks on osa tähti meie jaoks tuttavad: A ja O kasvõi, mille vahele mahub kreeklaste meelest algus ja lõpp, alfa ja omega.

Siiski, mõõdukas originaalsus on teinekord terviseks ja mõjub laiadele rahvamassidele palsamina. Sest armeenia keele tähestiku lõi originaalitsejast munk, copy paste olid tema jaoks sama mis Peltsebul ja Lutsifer, tema otsustas, et armeenia tähestik koosnegu vaid tähtedest, mida mitte üheski teises tähestikus pole.

Nõrgema mõistusega ajavad need konksud ja kaared hulluks. Ruunidelegi on kergem pihta saada.

Seega on vene keel tervislikum, kui armeenia keel, see peaks nüüd selge olema.

Üks asi on veel, mis vene keele puhul ajudele hakkab. Nad ei kasuta sõna ON. Ei ütle, et "see on ilus tüdruk" Ütlevad "See ilus tüdruk"

Selle pisikese sõnakese puudumises avaldub täiel määral vene rahva suurus ja viletsus.
Nad ei kasuta sõna ON, neil pole seda tarvis; nad on niigi kindlad, et kõik, mis nad ütlevad, ON nii, nagu nad seda ütlevad. Tüdruk (on) ilus, maailm (on) suur, betoon (on) tugev...

Aga samas, aga samas. Mine Sa ikka tea. Äkki maailm ei ole suur, ja see tüdruk, kellest jutt, ei võidaks missivalimis, ning betoonseina sisse tekiks näpulöögist auk.

Siit tekivad suured sisemised kahtlused ja kõhklused.
Ja see paneb vene rahva jooma. Rängalt jooma.
Nii et pilt kaob. Ja näha pole ei tüdrukut, maailma ega betooni.

Na zdarovje!

esmaspäev, 29. juuni 2009

Kõrk preili ja kolm venda


Elasid kord kolm venda vennikest: Astro Nautija, Kosmo Nautija ja Taiko Nautija. Nad kõik armastasid ühte ja sama neidu - Astro Noomijat.
Ent kõrk preili tõrjus kõik vendade lähenemiskatsed.

pühapäev, 21. juuni 2009

Muudame miinused plussideks


Paps ei vingunud enam mu kehvade hinnete kallal pärast seda , kui võitsin 100 dollarit lühijutu eest, mis kirjeldas, kui jube igav on mul matemaatika tunnis


Originaal: My dad stopped complaining about my bad grades when I won $100 for a short story I wrote out of boredom during math class.
Veel sihukesi vahvaid lugusid

reede, 22. mai 2009

Nilbelt hea

Teen ebatavalist asja enda kohta, leidsin nilbelt hea blogi ja lihtsalt kopitan ja pastetan ühest loost osa... Einmal ist keinmal

Teile võib mitte meeldida keelekasutus, aga mõttekasutus, selle kohta ärge küll undama tulge. Robert Kurvitz on kirjutajaks, au ja kuulsus talle. ZA/UM on blogi nimi ja vaadake, kes on päise peal. Paljudele meist tuttav ja armas mehike, kas pole.
http://za-um.blogspot.com/

OK. HERE WE GO


Kas sa mäletad seda kohta, kus ma ütlesin „rolling stone“? No vot, nüüd tuleb välja, et see, mida ma seal tegin oli kirjanduslik võte nimega "fore-shadowing".

Rolling stone on viiekümnendate Ameerika slängis üks üpris spetsiifiline tüüp. Sõjajärgne „sitt paps“, kes teeb naisele kotid ja siis mõned aastad hiljem leiab, et see va kodu-värk ja laps on tema jaoks liiga igav. Ei tasu segamini ajada tavalise kotid-ja-sõjaväkke arhetüübiga, rolling stone on tast mõneti vastutustundlikum. See mees leiab, et „veerevatele kividele sammal ei kasva“ (sellest vanasõnast on tuletatud ka tema nimi) ja hakkab alles mõnda aega hiljem "edasi veerema". Et mitte manduda.

Bob Dylan´i „Papa was a rolling stone", ansambel „Rolling stones" ja samanimeline muusika-ajaleht peaksid nüüd lugeja jaoks arusaadavad olema.

d
Mis toob meid väga loogiliselt ja ilma vähimagi traagelduseta Pedeste Üheksakümnendate juurde. Seda sa ju mõtled kui ma ütlen sulle „The Gay Nineties“? Valesti mõtled. Mitte ainult ei ole see „gay“ kui homoseksuaal vaid vanamoodne viis öelda „lõbus“, need on ka teised üheksakümnendad. Ma räägin tuhande kaheksasaja üheksakümnendatest. Kas pole imelik mõelda, et kellegi jaoks olid kunagi hoopis teised üheksakümnendad?

„The Gay Nineties“ on nüüdseks täielikult ununenud kultuuriline nähtus Ameerikast, 20 saj algusest. Tuleb välja, et kunagi peeti aastaid 1890-1900 vägagi postiivseks ajaks. Tohutu teaduslik areng, majanduskasv, poliitiline stabiilsus maailmas jne.

„The Gay Nineties“ on selline kummaline nähtus nagu seda on nostalgiline periood, mis ei ole enam nostalgiline, kuna kõik need inimesed, kes siis elasid on surnud. Sellest kui vahva siis olla oli tehti filme (plakat vasakul), raamatuid, laule. Tegemist oli ajastulise meeleoluga a la „Pätsi aeg“ kuni pärast Teist Maailmasõda hakkasid need üheksakümnendad koos oma publikuga välja surema.

Ma sooviks veelkord rõhutada: seda ei ole enam, kuna keegi ei ole enam nostalgiline selle aja järgi. Kõik need koltunud tunded ja need inimesed, kes neid tundsid, neid filme vaatasid ja raamatuid lugesid, oma kolonialistliku lebotamise tippaegasid taga igatsesid, on nüüdseks surnud. Setting on aegunud. Kui keegi oskab mulle veel selliseid näiteid tuua, siis palun. Kommentaarium on avatud. Oleksin enam kui tänulik ja lugeja saaks oma ajaloo-musklit demonstreerida.

Sest et enamus selliseid nostalgiaid jäävad ju ajalukku alles, on "tuntud" niiöelda. Naiteks „Gay Nineties´i“ euroopalik, laialivalguvam variatsioon „La Belle Epoch“, ilus ajastu, oma Viini ja Klimpti ja muu sellisega.


Järgmine lugu räägib Mikhail Ivanovich Kalinist.

Kalinin, nagu me teame, oli bolševik. Tema järgi on nimetatud jabur Kalinini Oblast, Vene eksklaav Poola ja Leedu vahel. Ja selle pealinn Kaliningrad. Mida me ei tea, on see, et Kalinin oli Stalini ajal Nõukogude Liidu nominaalne riigijuht. Pioneerid kutsusid teda ka djeeduškaks, mitte ainult Stalinit. Tegelt oli see muidugi paras nali nagu Venemaa presidendiga kombeks on. Aga mitte sellest ei räägi see lugu. See lugu räägib sellest, kuidas Kalinin pani nii kõvasti tuusa, et mulle ausalt öeldes ei tulegi midagi tuusamat meelde, mida keegi kunagi teinud oleks.

Selleks ajaks kui Kalinin oma suure žesti tegi, oli heaks tavaks kujunenud, et kõigile teistele partei kommunistidele (peale Stalini) tulevad mehed riigi poolt finantseeritud terrori organisatsioonist öösel ukse taha. Ja viivad ta põrgu. Need mehed, kes Kalinini ukse taha tulid, olid NKVDst. (Nüüd on umbes sama hea aeg kui mistahes teine aeg, tuletamaks meelde, mis seksikaid nimesid seesamune terrori organisatsioon veel kandnud on. Olgu ette ära mainitud, et ma ei tee seda mustkunsti-trikki vikipeedia abil. Ma olen sama kõva kui endine pärandimiljonär Martin Luiga. Ma oskan ka öelda: „Ohranka-Tšekaa-GPU-(o)GPU-NKVD-NKGB-MGB-MVD-KGB-FSD“)

Niisiis. On öö ja enkavedšnikud tulevad Kalinile ukse taha. Sa kujuta ette, mis kauni parketiga, avar, stalinistlik korter tal võis olla. Partei koorekiht ikkagi. Kalinin tuleb uksele, seal kuskil ta selja taga on naine mures ja lapsed magavad. Mehed mustades nahkmantlites näitavad Kalinile töötõendit ja paluvad tal kaasa tulle. Kalinin saab kohe aru, mis värk on. See on nüüd see koht, kus ta gulagisse läheb. Aga Kalinin, vastupidiselt nendele ülejäänud miljonitele, on Marxi idee jaoks natuke liiga tähtis. Ja Kalinin teab seda. Ei ole nii, et Marxi idee jaoks tähtis Kalinin läheb Norilski koksi kaevama.

„Kes te türa oleta sellised üldse, et te Kalinit öösel tülitama tulete?!“ ütleb ta ja võtab seina pealt mõõga. Mõõk on Kalininil niisama kodus, seina peal. That’s the kind of guy Kalinin is. Mõõgaga vehkides ajab ta enkavedešnikud tänavale. On öö, Moskva kesklinn. Vaesed mehed on segaduses. Nad ei tea, mida teha. Tavaliselt nii ei juhtu. Tavaliselt nad tulevad lihtalt kaasa või tõmblevad enne niisama sihitult ringi ja siis tulevad. Aga mitte Kalinin. Kalinin vehib mõõgaga ja ütleb: „Get the fuck off my street“. Ja noh, Kalinin on kõva mees, jube piinlik oleks Kalininga tõmblema hakata. Ah jaa, ja tal on mõõk ka.

Mehed lähevad koju ära, hiljem kaebavad ülemusele, et Kalinin ei tulnud, võttis mõõga ja saatis vittu. Ülemus läheb Stalini juurde: „Kuule, Kalinin ei tulnud, saatis vittu.“ Mille peale Stalin ütleb, et paras NKVD-le, et Kalinin nad vittu saatis.

Kalinin ei lähe kunagi gulagisse. Ta sureb vanadusse, oma kaunis datškas, pensionil. Keegi ei nussi taga enam. Vot selline lugu siis. Ja pane nüüd hästi tähele: see on päriselt sündinud lugu. Nii oligi. Allikas: „Müstiline Venemaa“.


Mis toob meid väga sulava ja loomuliku üleminekuga järgmise tükini. Selleks on Timbuktu. Selle Aafrika linna nimest tuleb väljend „from here to Timbuktu“, mis sümboliseerigu seda, kuidas 18. sajandi eurooplase jaoks tähendas Timbuktu maailma lõppu. Tegelikult on ta sulle üpris lähedal. Lääne-Saharas täpsemalt. Jah, see on linn Sahara kõrbes ja kunagi oli see üks maailma rikkamaid linnasid. Praegu on see Mali vabariigis ja ei ole üks maailma rikkamaid linnasid.

Tänapäeva Mali vabariik võtab oma nime 12-13 saj õilmitsenud mustanahaliste kuningriigi järgi. Malid olid vähe kõvad, neil oli raskeklt kulda ja nii said nad Saharasse, kaubateele Timbuktu linna ehitada. Sinna püstitasid nad ka Sankore ülikooli, mis on maailma vanim ülikool. Või üks vanimatest, olenevalt arvajast.

Timbuktu kui müstiline kullalinn kadus eurooplase teadvusest kuskil 20 sajandi alguses.

d

Ja nüüd, lõpetuseks, mana esile oma kõige viktoriaanlikum, hot potato Briti aksent ja ütle: Lieutenant Colonel Sir Francis Edward Younghousband. Ehk lühidalt: Sir Francis Younghousband.

Kas sulle ei tundu, et midagi on valesti selle nimega? "Younghousband". Vaata seda tüüpi! Younghousband... no on midagi valesti sellega! Kuidagi absurnde on. Absurdsed vuntsid, absurdne nimi. Alguses mulle jäi see mees just selle naljaka pildi ja nime pärast meelde. Ja sellepärast, et ta oli Briti ohvitser koloniaal-Indias ja massimõrvar. Just nii. Sir Francis Younghousband - officer, mass murderer. Ent lähemal uurimisel ilmnesid järjest hullemad asjaolud. See mees, nimelt, ei ole pärit planeedilt Maa.

Igati tubli, stiff upper lip Briti sõjaväe-koolitusega mees oli. Palju muid härrasmehele sobilikke huvisid ka. Tegeles kartograafiaga ja nii. Saadeti Indiasse. Seal Younghousband läbis Gobi kõrbe ja kaardistas esimese tee Mantšuuriast Indiasse, piidles Eversti tipu poole, jõi vaenlase kapteni, Gromchevskyga Karakorami mägedes viina ja imetles kasakate ratsutamisoskusi. Gromchevskyle, omakorda, avaldasid muljet Younghousbandi gurkha-sõdurid ja nende vägev püssitulistamine. Good times, good times. But when were those times? Not coincidentally it was „The Gay Nineties“.

Seejärel juhatas Sir Francis Younghousband briti invasiooni Tiibetisse ja tappis seal hästi palju vaenlase sõdureid, kelle ta tegelikult oleks pidanud vangi võtma. Ja siis... ee... juhtus midagi. Midagi, mille tulemusena ta eluloo kirjutanud härrasmees võtab Sir Franicis Younghousbandi kokku järgmiselt: „brought up an Evangelical Christian, read his way into Tolstoyan simplicity, experienced a revelatory vision in the mountains of Tibet, toyed with telepathy in Kashmir, proposed a new faith based on virile racial theory then transformed it into what Bertrand Russell called 'a religion of atheism. (Younghousband was) a premature hippy who had great faith in the power of cosmic rays and claimed that there are extraterrestrials with translucent flesh on the planet Altair.“

Wait? What? Cosmic Rays, planet Altair, where did this come from? No on selline ajalugu! Pole midagi teha.

Kurb koht tuleb seal, kus telepaatiaga tegelev, just telepaatilise nägemuse saanud Younghousband avastab järsku, et see massimõrv oli kohtav viga. Kõik elu on nüüd Francise arvates püha ja täiuslik. Loe veel sellest, kuidas Francise arvates asjadega on ta raamatust: „Life in the Stars: An Exposition of the View that on some Planets of some Stars exist Beings higher than Ourselves, and on one a World-Leader, the Supreme Embodiment of the Eternal Spirit which animates the Whole”(1927). Et, mis seal toimub või? No see mees käis esimesena välja Gaia hüpoteesi, fännas panteisimi, pakkus, et planeedil Altair (võib olla ka Stellair) elab Kristuse-laadne olend, kes sealt telepaatiliselt tarkust kiirgab. Selle tarkuse hulgas oli ka vaba-armastus, nagu välja tuleb ("freedom to unite when and how a man and a woman please" ja “marriage laws being a matter of outdated custom."). Kõige ilusam asi, mida Younghousband öelnud on, tuleb kirjas oma armukesele. Kes vähemalt selle järgi otsustades oli Franicsest ka lapseootel. Jäägu see siis ka käesoleva lõpetuseks:


...why shouldn't an exceptionally spiritual woman like you who has already had the idea of giving birth to a Christ and who is now wedded in the spirit [to me?] crown her experience and give birth to a God-Child who will manifest God more completely even than Jesus did?”

pühapäev, 17. mai 2009

Kuningas King (minimuinasjutt)




Kunagi ammu elas kord kuningas King, kes ei armastanud kunagi kanda ei krooni ei kingi. See-eest oli ta hääks sõbraks Martin Luther King ning oma võõraspoja King Kongiga sai ta kõige krooniks samuti talutavalt läbi.

laupäev, 16. mai 2009

Õnneks olge (minimuinasjutt)

Elas kord Õnne, kes tõi kõigile õnne. Õnneks oli Õnnel õnne nii palju, et eneselegi üle jäi.
Õnneks oli.
Õnneks olge
Lugu on inspireerit konkreet inimesest - Õnne Kivimaast. Kuugeldasin, et ta pilti siia panna, a tuli niuke, all tekst: Õnn on elamises...
No las ta siis olla

Laused nagu elud




Olin kuskil 19, kui lõpuks taipasin, et see, et lapsepõlves sidus ema mulle lipsu ette ainult siis, kui ma lamasin, tuli sellest, et ema töötas matusekontoris.

Hakkasin uskuma jumala huumorimeelde hetkel, kui Selveri saalis olev teenindustelefon pikalt helises, ma selle vastu võtsin ja helistajaks oli mu kõige parem sõber.

Järgmist kahjuks ei saa tõlkida:

The day I lost my virginity was the day my Virgin Mobile cell phone broke.

Aga järgmist elu ja lugu saab

Sel hetkel kui kassapidaja viskas mõistva pilgu mu naise poole, kes ostis parajasti raseduse ajal võetavaid vitamiine, taipasin, et ta on esimene inimene peale meie kahe, kes teab, et ootame last.

Originaal:
As the cashier gave a knowing look to my wife as she scanned the prenatal vitamins, I realized this random girl is the first person on earth to know we are having a baby.


Aga vaadake parem ise, mis teile säält südamesse ja meelde jääb.

NB! Tekstid on esilugemisel ehk tsipa keerulised, a kel inglise keelega natukenegi hea suhe, leiab kindla peale maiuspalu.

neljapäev, 14. mai 2009

Jube, kui ilus on armastus (viimane Dylan)


Eellugu, küsin plaadipoes, et kas teil Bruce Springsteeni viimast on?
Müüja vaatab arvutist, küsib enne, et kas kõva P-ga.

Raamatupoodide müüjad ei loe raamatuid ega tea neist ja plaadipoodide müüjad kuulavad raadiot. Noh, mitte kõik, aga siiski.

Küsisin ka Dylani viimast. Kah pold. Ma siis laulan ise.

"Well I Love You pretty baby"
Midagi nii banaalselt suudab jäägitult usutavalt laulda aint Dylan.

Selle laulu tehti nüüd ka film. Pöörane film.
IFC and IFC.com are proud to present the first look at a short film for Bob Dylan's new song "Beyond Here Lies Nothin'", directed by Nash Edgerton and featuring Amanda Aardsma and Joel Stoffer. Visit IFC.com for an exclusive look at the film. It will air on IFC tonight at 10:15 p.m.

Siin see on:

Tekst, kes nüansse tahab puurida:

Beyond here lies nothing

Oh well, I love you pretty baby
You're the only love I've ever known
Just as long as you stay with me
The whole world is my throne
Beyond here lies nothin'
Nothin' we can call our own

Well, I'm movin' after midnight
Down boulevards of broken cars
Don't know what I'd do without it
Without this love that we call ours
Beyond here lies nothin'
Nothin' but the moon and stars

Down every street there's a window
And every window's made of glass
We'll keep on lovin' pretty baby
For as long as love will last
Beyond here lies nothin'
But the mountains of the past

Well, my ship is in the harbor
And the sails are spread
Listen to me, pretty baby
Lay your hand upon my head
Beyond here lies nothin'
Nothin' done and nothin' said

JUBE, KUI ILUS ON ARMASTUS!

Kes täiuslikku maitseelamust jaksab tahta, otsib üles Loomingu 2008/1 ja loeb läbi Peeter Sauteri näidendi "Keldris".

Dylan oleks filmi nigu Sauteri pealt maha pand.


neljapäev, 5. märts 2009

Head muutumist, aga mitte totaalset

Kõiki mu häid sõpru iseloomustab üks ühine joon - nad oskavad häid lugusid rääkida. Sedakorda kinkis loo hää sõber Taavet, kellele omakorda kinkis selle loo üks tore Türgi juurtega mees nimega Aka Sultan.

Järgnev lugu manitseb ettevaatlikkusele. Teate küll seda lausungit, et suurim suutmine on enese muutmine. Ärge liiga hoogu minge. Sest.

Elab Naine, selline keskealine. Ühel päeval, Naine läheb näost siniseks, ahmib õhku, kukub põrandale kõps kokku, infarkt! Jube!

Õnneks on kiirabi kohe kohal, kirurgil skalpell peos, naine tuuakse ellu tagasi. Ta tuleb haiglavoodis teadvusele ja talle meenub võimas surmajärgne kogemus.

Meenub, kuidas ta sattus Jumala juurde. Ja et Jumal ütles (sooja ja jämeda häälega, mul on Taaveti hääl veel kõrvas: "No kuhu Sina nüüd ronid? Sul on veel aega, tervelt 42 aastat, 8 kuud, 6 tundi ja 32 minutit. Mine aga heaga tagasi." 

Naine saab haiglast välja. Ja mõtleb, mul on ju nii palju aega. Ma pean seda hästi kasutama. Lasen omale õige silikoonid panna. Panebki.

"Ka veidi rasvaimu ei teeks paha," tuleb Naisele pähe veidi hiljem. Lasebki rasva imeda.

"Hm, peaksin hakkama trennis käima." Hakkabki.

Lasen juuksed ka ära blondeerida. Lasebki.

Tuleb juuksuri juurest välja, läheb üle tee, pidurite krigin, kolaki, Naine jääb auto alla ja sureb silmapilkselt.

Satub jälle Jumala juurde. Ütleb: "Mida sa mulle rääkisid? Kas sul häbi eiole, mis?! Mul pidi ju nii palju aega olema. Kõik need aastad, kuud ja minutid. Sa ise lubasid."

"Tead, mis," laiutab Jumal käsi. "Ma ei tundnud Sind lihtsalt ära."

Seega: ettevaatust- ettevaatust. Rahu, ainult rahu.

kolmapäev, 4. märts 2009

Kõndis kord Õnn mööda laia ilma


Kõndis kord Õnn mööda laia ilma. Igaühel, kes talle vastu tuli, täitis ta ühe soovi.

Ühel päeval astus Õnn mööda teed ega pannudki tähele, et tee peal on Auk. Ta kukkus sinna sisse ega suutnud sealt väja saada kohe mitte kuidagi.

Augu juurde sattus mitmeid ja mitmeid inimesi, kõigil neist oli mingi soov nagu meil ikka on, ja Õnn loomulikult täitis need soovid.

Ühel päeval tuli augu juurde Noormees. Ta nägi Õnne, kuid ei hakanud tema käest midagi nõudma, vaid küsis hoopis: "Mida sina, Õnn, kõige rohkem sooviksid?"

"August välja saada loomulikult," teatas Õnn.

Noormees aitaski Õnne august välja ning läks oma teed.
Õnn aga kõndis koos temaga.


Selle looga tahan teada anda, et eesti keeli on ilmunud üks imeline raamat. Keegi tore mees on tohutu hulga toredaid jutte kokku otsinud ja eesti keelde tõlkinud (selleks pole teie alandlik teener).

Mõnes järgmises sissekandes täpsustan raamatu kordinaadid, seniks las olla need mõned lood reklaamiks.