Teen ebatavalist asja enda kohta, leidsin nilbelt hea blogi ja lihtsalt kopitan ja pastetan ühest loost osa... Einmal ist keinmal
Teile võib mitte meeldida keelekasutus, aga mõttekasutus, selle kohta ärge küll undama tulge. Robert Kurvitz on kirjutajaks, au ja kuulsus talle. ZA/UM on blogi nimi ja vaadake, kes on päise peal. Paljudele meist tuttav ja armas mehike, kas pole.
http://za-um.blogspot.com/
OK. HERE WE GO
Kas sa mäletad seda kohta, kus ma ütlesin „rolling stone“? No vot, nüüd tuleb välja, et see, mida ma seal tegin oli kirjanduslik võte nimega "fore-shadowing".
Rolling stone on viiekümnendate Ameerika slängis üks üpris spetsiifiline tüüp. Sõjajärgne „sitt paps“, kes teeb naisele kotid ja siis mõned aastad hiljem leiab, et see va kodu-värk ja laps on tema jaoks liiga igav. Ei tasu segamini ajada tavalise kotid-ja-sõjaväkke arhetüübiga, rolling stone on tast mõneti vastutustundlikum. See mees leiab, et „veerevatele kividele sammal ei kasva“ (sellest vanasõnast on tuletatud ka tema nimi) ja hakkab alles mõnda aega hiljem "edasi veerema". Et mitte manduda.
Bob Dylan´i „Papa was a rolling stone", ansambel „Rolling stones" ja samanimeline muusika-ajaleht peaksid nüüd lugeja jaoks arusaadavad olema.
d
Mis toob meid väga loogiliselt ja ilma vähimagi traagelduseta Pedeste Üheksakümnendate juurde. Seda sa ju mõtled kui ma ütlen sulle „The Gay Nineties“? Valesti mõtled. Mitte ainult ei ole see „gay“ kui homoseksuaal vaid vanamoodne viis öelda „lõbus“, need on ka teised üheksakümnendad. Ma räägin tuhande kaheksasaja üheksakümnendatest. Kas pole imelik mõelda, et kellegi jaoks olid kunagi hoopis teised üheksakümnendad?
„The Gay Nineties“ on nüüdseks täielikult ununenud kultuuriline nähtus Ameerikast, 20 saj algusest. Tuleb välja, et kunagi peeti aastaid 1890-1900 vägagi postiivseks ajaks. Tohutu teaduslik areng, majanduskasv, poliitiline stabiilsus maailmas jne.
„The Gay Nineties“ on selline kummaline nähtus nagu seda on nostalgiline periood, mis ei ole enam nostalgiline, kuna kõik need inimesed, kes siis elasid on surnud. Sellest kui vahva siis olla oli tehti filme (plakat vasakul), raamatuid, laule. Tegemist oli ajastulise meeleoluga a la „Pätsi aeg“ kuni pärast Teist Maailmasõda hakkasid need üheksakümnendad koos oma publikuga välja surema.
Ma sooviks veelkord rõhutada: seda ei ole enam, kuna keegi ei ole enam nostalgiline selle aja järgi. Kõik need koltunud tunded ja need inimesed, kes neid tundsid, neid filme vaatasid ja raamatuid lugesid, oma kolonialistliku lebotamise tippaegasid taga igatsesid, on nüüdseks surnud. Setting on aegunud. Kui keegi oskab mulle veel selliseid näiteid tuua, siis palun. Kommentaarium on avatud. Oleksin enam kui tänulik ja lugeja saaks oma ajaloo-musklit demonstreerida.
Sest et enamus selliseid nostalgiaid jäävad ju ajalukku alles, on "tuntud" niiöelda. Naiteks „Gay Nineties´i“ euroopalik, laialivalguvam variatsioon „La Belle Epoch“, ilus ajastu, oma Viini ja Klimpti ja muu sellisega.
Järgmine lugu räägib Mikhail Ivanovich Kalinist.
Kalinin, nagu me teame, oli bolševik. Tema järgi on nimetatud jabur Kalinini Oblast, Vene eksklaav Poola ja Leedu vahel. Ja selle pealinn Kaliningrad. Mida me ei tea, on see, et Kalinin oli Stalini ajal Nõukogude Liidu nominaalne riigijuht. Pioneerid kutsusid teda ka djeeduškaks, mitte ainult Stalinit. Tegelt oli see muidugi paras nali nagu Venemaa presidendiga kombeks on. Aga mitte sellest ei räägi see lugu. See lugu räägib sellest, kuidas Kalinin pani nii kõvasti tuusa, et mulle ausalt öeldes ei tulegi midagi tuusamat meelde, mida keegi kunagi teinud oleks.
Selleks ajaks kui Kalinin oma suure žesti tegi, oli heaks tavaks kujunenud, et kõigile teistele partei kommunistidele (peale Stalini) tulevad mehed riigi poolt finantseeritud terrori organisatsioonist öösel ukse taha. Ja viivad ta põrgu. Need mehed, kes Kalinini ukse taha tulid, olid NKVDst. (Nüüd on umbes sama hea aeg kui mistahes teine aeg, tuletamaks meelde, mis seksikaid nimesid seesamune terrori organisatsioon veel kandnud on. Olgu ette ära mainitud, et ma ei tee seda mustkunsti-trikki vikipeedia abil. Ma olen sama kõva kui endine pärandimiljonär Martin Luiga. Ma oskan ka öelda: „Ohranka-Tšekaa-GPU-(o)GPU-NKVD-NKGB-MGB-MVD-KGB-FSD“)
Niisiis. On öö ja enkavedšnikud tulevad Kalinile ukse taha. Sa kujuta ette, mis kauni parketiga, avar, stalinistlik korter tal võis olla. Partei koorekiht ikkagi. Kalinin tuleb uksele, seal kuskil ta selja taga on naine mures ja lapsed magavad. Mehed mustades nahkmantlites näitavad Kalinile töötõendit ja paluvad tal kaasa tulle. Kalinin saab kohe aru, mis värk on. See on nüüd see koht, kus ta gulagisse läheb. Aga Kalinin, vastupidiselt nendele ülejäänud miljonitele, on Marxi idee jaoks natuke liiga tähtis. Ja Kalinin teab seda. Ei ole nii, et Marxi idee jaoks tähtis Kalinin läheb Norilski koksi kaevama.
„Kes te türa oleta sellised üldse, et te Kalinit öösel tülitama tulete?!“ ütleb ta ja võtab seina pealt mõõga. Mõõk on Kalininil niisama kodus, seina peal. That’s the kind of guy Kalinin is. Mõõgaga vehkides ajab ta enkavedešnikud tänavale. On öö, Moskva kesklinn. Vaesed mehed on segaduses. Nad ei tea, mida teha. Tavaliselt nii ei juhtu. Tavaliselt nad tulevad lihtalt kaasa või tõmblevad enne niisama sihitult ringi ja siis tulevad. Aga mitte Kalinin. Kalinin vehib mõõgaga ja ütleb: „Get the fuck off my street“. Ja noh, Kalinin on kõva mees, jube piinlik oleks Kalininga tõmblema hakata. Ah jaa, ja tal on mõõk ka.
Mehed lähevad koju ära, hiljem kaebavad ülemusele, et Kalinin ei tulnud, võttis mõõga ja saatis vittu. Ülemus läheb Stalini juurde: „Kuule, Kalinin ei tulnud, saatis vittu.“ Mille peale Stalin ütleb, et paras NKVD-le, et Kalinin nad vittu saatis.
Kalinin ei lähe kunagi gulagisse. Ta sureb vanadusse, oma kaunis datškas, pensionil. Keegi ei nussi taga enam. Vot selline lugu siis. Ja pane nüüd hästi tähele: see on päriselt sündinud lugu. Nii oligi. Allikas: „Müstiline Venemaa“.
Mis toob meid väga sulava ja loomuliku üleminekuga järgmise tükini. Selleks on Timbuktu. Selle Aafrika linna nimest tuleb väljend „from here to Timbuktu“, mis sümboliseerigu seda, kuidas 18. sajandi eurooplase jaoks tähendas Timbuktu maailma lõppu. Tegelikult on ta sulle üpris lähedal. Lääne-Saharas täpsemalt. Jah, see on linn Sahara kõrbes ja kunagi oli see üks maailma rikkamaid linnasid. Praegu on see Mali vabariigis ja ei ole üks maailma rikkamaid linnasid.
Tänapäeva Mali vabariik võtab oma nime 12-13 saj õilmitsenud mustanahaliste kuningriigi järgi. Malid olid vähe kõvad, neil oli raskeklt kulda ja nii said nad Saharasse, kaubateele Timbuktu linna ehitada. Sinna püstitasid nad ka Sankore ülikooli, mis on maailma vanim ülikool. Või üks vanimatest, olenevalt arvajast.
Timbuktu kui müstiline kullalinn kadus eurooplase teadvusest kuskil 20 sajandi alguses.
d
Ja nüüd, lõpetuseks, mana esile oma kõige viktoriaanlikum, hot potato Briti aksent ja ütle: Lieutenant Colonel Sir Francis Edward Younghousband. Ehk lühidalt: Sir Francis Younghousband.
Kas sulle ei tundu, et midagi on valesti selle nimega? "Younghousband". Vaata seda tüüpi! Younghousband... no on midagi valesti sellega! Kuidagi absurnde on. Absurdsed vuntsid, absurdne nimi. Alguses mulle jäi see mees just selle naljaka pildi ja nime pärast meelde. Ja sellepärast, et ta oli Briti ohvitser koloniaal-Indias ja massimõrvar. Just nii. Sir Francis Younghousband - officer, mass murderer. Ent lähemal uurimisel ilmnesid järjest hullemad asjaolud. See mees, nimelt, ei ole pärit planeedilt Maa.
Igati tubli, stiff upper lip Briti sõjaväe-koolitusega mees oli. Palju muid härrasmehele sobilikke huvisid ka. Tegeles kartograafiaga ja nii. Saadeti Indiasse. Seal Younghousband läbis Gobi kõrbe ja kaardistas esimese tee Mantšuuriast Indiasse, piidles Eversti tipu poole, jõi vaenlase kapteni, Gromchevskyga Karakorami mägedes viina ja imetles kasakate ratsutamisoskusi. Gromchevskyle, omakorda, avaldasid muljet Younghousbandi gurkha-sõdurid ja nende vägev püssitulistamine. Good times, good times. But when were those times? Not coincidentally it was „The Gay Nineties“.
Seejärel juhatas Sir Francis Younghousband briti invasiooni Tiibetisse ja tappis seal hästi palju vaenlase sõdureid, kelle ta tegelikult oleks pidanud vangi võtma. Ja siis... ee... juhtus midagi. Midagi, mille tulemusena ta eluloo kirjutanud härrasmees võtab Sir Franicis Younghousbandi kokku järgmiselt: „brought up an Evangelical Christian, read his way into Tolstoyan simplicity, experienced a revelatory vision in the mountains of Tibet, toyed with telepathy in Kashmir, proposed a new faith based on virile racial theory then transformed it into what Bertrand Russell called 'a religion of atheism. (Younghousband was) a premature hippy who had great faith in the power of cosmic rays and claimed that there are extraterrestrials with translucent flesh on the planet Altair.“
Wait? What? Cosmic Rays, planet Altair, where did this come from? No on selline ajalugu! Pole midagi teha.
Kurb koht tuleb seal, kus telepaatiaga tegelev, just telepaatilise nägemuse saanud Younghousband avastab järsku, et see massimõrv oli kohtav viga. Kõik elu on nüüd Francise arvates püha ja täiuslik. Loe veel sellest, kuidas Francise arvates asjadega on ta raamatust: „Life in the Stars: An Exposition of the View that on some Planets of some Stars exist Beings higher than Ourselves, and on one a World-Leader, the Supreme Embodiment of the Eternal Spirit which animates the Whole”(1927). Et, mis seal toimub või? No see mees käis esimesena välja Gaia hüpoteesi, fännas panteisimi, pakkus, et planeedil Altair (võib olla ka Stellair) elab Kristuse-laadne olend, kes sealt telepaatiliselt tarkust kiirgab. Selle tarkuse hulgas oli ka vaba-armastus, nagu välja tuleb ("freedom to unite when and how a man and a woman please" ja “marriage laws being a matter of outdated custom."). Kõige ilusam asi, mida Younghousband öelnud on, tuleb kirjas oma armukesele. Kes vähemalt selle järgi otsustades oli Franicsest ka lapseootel. Jäägu see siis ka käesoleva lõpetuseks:
“...why shouldn't an exceptionally spiritual woman like you who has already had the idea of giving birth to a Christ and who is now wedded in the spirit [to me?] crown her experience and give birth to a God-Child who will manifest God more completely even than Jesus did?”
