Mitte all, vaid hoopis peal.

Kuda see seal Pipis oligi. Et Pipi läks Tommy ja Annikaga linna peale šoppama ja hängima, ja märkas apteekri aknal silti ja palus Annikal see silt ette lugeda, ja Annika luges, et "Kas te kannatate tedretähtede all?", mis peale Pipi tungis sedamaid apteeki, jäi apteekri nina all seisma, tegi end suureks ja pikaks ja laiaks ning teatas: "EI!"

"Mis "ei", ei suutnud apteeker mõista.

Pipi siis seletas, et "Ma ei kannata mingil juhul tedretähtede all."

Apteeker imestas, et "kuda nii, noor preili, mis jutt see on. Teil ju nägu üleni tedretähti täis."

"Jah, aga need tedretähed meeldivad mulle hirmsasti," teatas Pipi ja avaldas soovi, (kui ma õieti mäletan) osta mingit möksi, mis veelgi rohkem tedretäppe tekitaks.

Hää küll, hää küll. Mina nüüd eriti kindlalt väita ei saa, et mulle mu haigus hirmsasti meeldiks. Kusjuures igatsugu möksi, et see tõbi veel enam pead tõstaks, oleks iisi osta ja tarbida (kasvõi kanepit).
Aga ma julgen öelda, et ma juba pikemat aega ei kannata oma haiguse ALL.

Ma kannatan küll, aga ma kannatan oma haiguse PEAL.

Me maadleme, ja kuradima kaua oli nii, et tema kägistas mind ja mina jaksasin ainult siputada või tõmmelda.

Aga nüüd olen mina ta haardesse saanud, kui tahan, kägistan, kui ei taha, ei kägista.

Mis videosse puutub: sama tähtis selles loos on järgmine video

White Rabbit - Jefferson Airplane
One pill makes you larger
And one pill makes you small
And the ones that mother gives you
Don't do anything at all
Go ask Alice
When she's ten feet tall

And if you go chasing rabbits
And you know you're going to fall
Tell 'em a hookah smoking caterpillar
Has given you the call
Call Alice
When she was just small

When men on the chessboard
Get up and tell you where to go
And you've just had some kind of mushroom
And your mind is moving slow
Go ask Alice
I think she'll know

When logic and proportion
Have fallen sloppy dead
And the White Knight is talking backwards
And the Red Queen's "off with her head!"
Remember what the dormouse said;
"Keep YOUR HEAD

Kehtima jäävad sellised viivud

See on vana mõte mul olnud. See video üles panna siin.

Olen sobivat päeva oodanud. Sihukest erilist. Nagu oli täna.

Kus oled ise rahul maailmaga ja kohe täitsa
suur osa maailmast on rahul sinuga.

Ja kõikidel kallitel inimestel su ümber
on kah hea.
Ja neil ka, kes on olemas,
kes on Sulle tähtsad,
ja nad on su lähedal,
mõned ka kaugel,
aga tunne on,
nagu oleks nad lähedal.
Sest nad on tähtsad inimesed.
Nagu me kõik.

Koos olla on hea. Ma ei räägi siin koosolekutest, eks ole.

Kõik me oleme erinevad, aga milleski ühte moodi.

Nagu siin videos.

Niuke päev, mismoodi see va Faust selle kohta pomises.
"Oo kaunis hetk, sa peatu viivuks!"

Vähenõudlik härrasmees see va Faust.
Niuksed hetked ei lähegi üle mingitpidi.

Sest mismoodi see va Ristikivi asja kohta mainis
"Kõik, mis on kunagi olnud, on kusagil alles."

Tänud.

Hull juba enne aastat 1984

Pange kõrvaga tähele seda meest,
koos temaga me viibime
hip hopi ja tecno
sünniallika läheduses

Pange silmaga tähele
kaasaegset tantsu,
Dali mõjutusi,
animatsioonitehnikat,
ja kui olete asja
lõpuni vaadanud,
no palun
kerige korraks tagasi
esimeste kaadriteni.

Aasta oli siis
1983.


Mis toimub teie kodus, kui te kodunt väljas olete?
Ei miskit erilist.
Kas olete selles nii kindel? Ka nüüd, pärast selle video vaatamist?

Mees, kes kohtas Stirlitzit (Kuulsa isa poeg)

Seoses Strilitzi anekdootidega tuleb meelde konkreetne lugu.

Nõuka ajal oli kõige kuulsam inimene maailmas Lenin. Koolides ja lasteaedades käisid lastega kohtumas inimesed, kes oma silmaga Leninit olid näinud.

Vaikselt hakkasid nood inimesed välja surema.

Siis hakkasid kohtumistel käima inimesed, kes olid näinud inimesi, kes on näinud Leninit:)
Kui see pole jabur, kui see pole isikukultus, siis mis see on?

Stirlitzit mängis legendaarne näitleja Vjatšelslav Tihhonov, kes hiljuti siit eluteatrist sinna Suurde Teatrisse läks. Proovid tal juba käivad seal, aga mitte seda ei taha ma rääkida.
Tema esimene suur roll oli filmis "Sõda ja rahu", kus ta mängis vürst Andrei Bolkonskit, kelle protorüübiks on Peeter Volksonski esiisa ja ta oli kuulus üle Venemaa. Siis alles tuli Maksim Issajev, ehk Stirlitz.

Tegin kaks aastat tagasi, 25. märtsil 2007 oma elu tähtsaima intervjuu. Oma isaga. Sinnamaani ei teadnud ma tast suurt midagi!?
Isa on mul terve elu olnud taksojuht. Ja muide: Eesti NSV I järgu autojuht!!!
See oli kõva sõna. Ei ühtegi avariid 25 aasta jooksul.

Nii, ja üks inimene, keda ta oma taksos kord vedas, oli Vjatseslav Tihhonov.

Kui te mind järgmine kord näete, siis vaadake hoolega; te näete inimest, kes on näinud inimest, kes on oma autos sõidutanud Vjatšeslav Tihhonovi.

Vestlus oli arvatavasti selline:

"Tere. Kuhu sõidame?"
"Hotelli "Astoria"."

(,,,)

"Olge lahked, 1 rubla 45."
"Palun. Tagasi pole vaja."

P.S. Aga Pärnu rannahoone juures
jooksis mulle ükskord peaga kõhtu
Jevgeni Leonov!

Ausõna.

(Ta on umbes 160 pikk)

Pööras nuka tagant välja ja...
pauhh.

Mul elab Kundas sõber K

Mul elab Kundas üks sõber.

Ta meenutab välimuselt esimese video lauljannat (Ka tema huvitub matemaatikast)


Seespoolt meenutab ta teise video sisemust.


Kui mu sõber tõmbab vesipiipu, tulevad talle pähe hääd mõtted. Aga selles pole erilist miskit. Eriline on mu sõbra puhul see, et tema teeb oma mõtted teoks.

Ta on mulle lausa kallis.

Olen elule ja maailmale tänulik, et sihuke persoon siin maamuna peal ringi silkab.
Mingu tal ikka hästi.

"Vahitorni" konkurent

Herr Wimberg sõnasteles kord
oma blogis märkimisväärsest
ajakirjast - "Vahitorni" hirmsast konkurendist,
mis minule - ajakir jade kogujale - oli sootuks tundmata.

Ma küsima, kas ajakiri nihuke,
millest herr Wimberg kirjuti, on olemas see päriselt.

Mispääle Contra won Connula
minule kena lingi pihku pistis
ja kui ma selle avatud sain
täitusid mu sõõrmed magusatest
ja süüdimatutest vaimukeerutuste
aroomidest.

Sinugagi jagama neid
lahkelt olen nõus
oo lugeja, kes armastad
sa vaimupingutusi,
mis maalähedasteks nobedasti muutuvad.

Nii rikkamaks on saanud
minu kogu päevakaja ületavaid
kirjatükke ja laienenud
armsa emakeelse leha
täiel rinnal sissehingajate ring

"Las näitlejannad mängivad. Ülevoolavalt" (Jean Genet)

Eesti keeles ilmus hiljuti raamat, autoriks väga sümpaatne Agu Sisask, jaapani filoloog. Raamat räägib tema elust, rahulikes ja ootamatutes seostes, nagu üks hea elu seda vääribki, väärt lugemine sõnaga.

Päris hakatuses tuleb mängu Käbi Laretei, teine suurepärane inimene, lisaks võrratu kirjanik.

Ühes kohas raamatu jooksul märkab Agu Sisask kontserdil käies, et Rootsi publiku seast mõnelgi muusikasõbral on kombeks klassikalise muusika kontserdile minnes partituur kaasa võtta ja seda ettekande ajal jälgida. "Ja kui te teaksite, millist sügavat naudingut see pakub," lisab Käbi Laretei selle peale.

Kui eile Rakvere teatri "Toatüdrukute" etendusele kutse sain, haarasin raamatukogust kaasa Jean Genet näidendi Ott Ojamaa tõlkes. Umbes 40 lehekülge, selle loeb lipsti läbi, seda enam, et olen tükki kunagi näinud, mõtlesin ma, aga tutkit, brat.

Genet tekst sunnib sind peatuma. Ka siis, kui lugu enne pealispindselt meeles, haaravad su säärest buldogina mingid laused, tahaks nad kohe alla tõmmata.

Ainult üks näide:
Solange: (...) "Vaata, sa vaata ainult, kui hästi, kui ilusti armuline proua kannatab oma kauniduses. Valu muudab ta teiseks inimeseks! Saanud teada, et tema armuke on varas, jäi ta ka politsei ees kindlaks. Ta tantsis rõõmust. Nüüd on ta uhke hüljatud naine, keda kaks murest murtud ning hoolitsevat toatüdrukut kahelt poolt käe alt hoiavad. Kas sa nägid teda? Kuidas tema hingepiin sätendab nagu briljandid tema ehetel, läigib nagu tema kleitide satiin, nagu lühtrite kristall. Claire, minu roima ilu peaks lunastama minu mure armetuse. Pärast oleksin maja põlema pannud."

Nii ka juhtub, et mure armetus lunastatakse, siia juurde, ma ei pea vist pikalt seletama, kui mannetu näitekirjanikuna ma ennast selle tsitaadi trükkimise ajal tundsin. ;D (Juba läks üle.)

Algus meeldis mulle väga. Genet ütleb: (näe, mitte ei pääse veel ühest tsitaadist) "Lavastajad peavad hoolitsema, et liikumine poleks mitte juhuslik: teenijad ja proua peavad ühest lava punktist teise liikudes joonistama mõtteka geomeetrilise kujundi. Ma ei oska öelda, mis mõte see oleks, aga see geomeetria ei tohi olla lihtne edasi tagasi käimine. See peab olema kirja pandud, nagu öeldakse, et lindude lennus on kirja pandud ended, mesilaste lennus elutegevus, teatud poeetide kõnnakus aga surmategevus."

NII KA ON. Solange ja Claire, ehk siis Lichtfeldt ja Mälberg alustavad mingi väliselt seosetu tantsulise liikumisega, mis kordub kolm korda nagu keritaks videot edasi-tagasi, ja kus on kirjas üsna suur osa kõigest, mis nõidendis edaspidi juhtub. ("nÕidend" on tõesti hea sõna.)

Vahepeal mulle ei meeldinud. Kisa ja kära, nagu eesti teatris ikka. Aga mind päästis partituur, ma küll ei lugenud seda, aga see oli meeles, ja kõik, mis tuli ja tehti, mis kõlas, oli nii ootamatute rõhkudega, et hoidis teadvust ärkvel.

Aga siis tuli Armuline Proua. Anneli Rahkema.

Boože moi!

Muidugi juhtub, et ma lähen teatrisse ja ei tunne näitlejat lavalt ära. Oletame, tal on mask ees. Või mängib ta seal kuskil taga massis. Või ma lihtsalt pole teda enne näinud.

Aga kui ma olen samal päeval sama inimese käest samale etendusele kutse saanud, no praeguse seisuga mul Alzheimer veel kallale pole pääsenud.

Aga Anneli Rahmead vaadates pidin ma endale ütlema, et see ei ole keegi viimasel hetkel asendaja, see on AR.

Ja kurat küll, kui ilusa rolli ta tegi. Ja ega ülejäänud temast kuskile maha ei jäänud. Ja ega Õunapuu kunstnikutöö kuidagi lahjem ei olnud. Aga sellest kõigest on teised piisavalt kirjutanud, kes tahab, mingi lihtsalt Rakvere teatri koduleheküljele. Oldagu lahked, palun väga.

On asju, mida näeb vaid iga üksik vaataja. Hetkel, mil Claire Mälberg vannis ellu ärkab, sealt välja tuleb, peegli poole astub, märg, must, liibuvas kombinees, valge vaht käsivarrel, haaras mind rõõmus õudus.

See on õudne tunne, kui sa mingid kolm viimast kuud oled magama jäädes tajunud, et surm on su poole teel. Ahvatlev, vastupandamatu ja isegi halastav. Aga ikkagi - surm.
See ei ole kergesti läbielatav tunne...

Ja siis sa näed teda.
Aga ta kõnnib sinust eemale.
Jee!

Samal õhtul vaatasin ühe silmaga "Chicagot" telekast. Catherine Zeta-Jones, Renee Zwellinger, kes mulle üpris hästi muidu meeldivad. Pärast "Toatüdrukuid" olid nad kuidagi küündimatud. Mõtlesin: tüdrukud, Katja ja Renee, tulge Rakverre, õppige Ülle ja Tiina käest.

Ah et keda Anneli Rahkema mulle meenutab. Kuulake Scarlett Johanssoni esimest plaati.

Kuradi imeline, et nii väike teater, ja selles võetakse hambusse nii suur nÕidend, ja kõik panevad kümnesse. Tuleb jah, tänulik olla.

P.S. No ja kui ma selle Chicago jutu paar päeva hiljem Üllele ette laulsin, ütles ta, et kõige ägedam tunnustus nende jaoks oli see, kui öeldi, et te mängite nagu mehed.

Peaksin tõepoolest terve sissekande ära kustutama, pealkirja ära muutma. "Nad mängivad nagu mehed." Muud pole vajagi.

Ostap Benderi matused

Täna mängib Rakvere teater viimast korda "12 tooli". Margus Grosnõi teeb Benderina sellise sitaks hea rolli, ta ületab Eino Baskinit ja Tõnu Kilgast, kes samuti Benderit on teinud, umbes sama palju kui Michael Jordan mistahes Tartu "Rocki" mängijat.
Tahtsin kindlasti vaatama minna, aga jalad läksid paiste, rahakotil põsed lohku, jäi ära. Viisin aga raamatuid raamatukokku, keegi oli samas tagasi toonud Trubetsky suure luulekogu, lõin selle suvalisest kohast lahti ja vaata aga vaata


Ostap Benderi laul
Trubetsky ja Juri Mihailov

Ei, ma ei nuta ja ma ei hala!
Ma vastan avameelselt - pisaraid ei vala:
Mis on me elu? Mäng! Ja pole minu süü,
et šansse keegi oksjonil ei müü.
Ja kelle eeski mul vabandada?
Ei saa mind keegi edutada, tagandada!
Ja kas siis mu talent ja hingeline sarm
Ei ole väärt, et suur on honorar?

Las raevusteb tuul nõnda kuri.
Halluduste merede peal.
Ja valendab, valendab mu üksik puri
Ja foonil on laevade read!

Ma pole rüüvel ja pole ka apostel
Ja kulgeb vaimustuse hüüatuste kostel
Mu elu nagu mäng ja vahel tundub siis,
Et ees mind ootab siiski paradiis!
Mul puudub korter, puudub sängki!
Kuid, inglid, vaikige, te vaadake ma mängin!
Ja väga võimalik, et keset jaotusi
On vähem võite, kui on kaotusi.

Las raevutseb...

Ma pole lapsik ja pole ihne.
Ka minu jaoks ei ole sugugi kõik lihtne
Ja väga võimalik, et halliks muredest
Ma lähen varem ülejäänutest.
Kuid ma ei nuta ja ma ei kelgi.
Mu hing võib jätta teisse kustumatu helgi.
Ja väga võimalik, et nagu unedes
Mul merelt kumab sadam tuledes.

Las raevutseb tuul nõnda kuri
Halluduste merede peal -
Ja valendab, valendab mu üksik puri
Ja foonil on laevade read.

Ja valendab ja valendab mu üksik puri
Siin terasest laevade seas.

Rakvere laval ei valendanud õnneks Grosnõi üksi, Peeter Jakobi tegi suurepärase Vorobjaninovi, Tiina Mälberg lõi ja lehvitas, Peeter Rästas oli surnud ämm, suurte inglitiibadega, ... eh, Jaanika Juhansonil on palju, tõesti väga palju veel ees.

Benderist siin ja sääl ilma pääl, noh kuugeldage, aga võib ka siit uurida

Ühtlasi teatan, et ühinesin facebookis Ostab Benderi fännklubiga, mille liikmed on kohustatud üksikuid leskemandaid kosima, malesimultaane korraldama ning kõigile uupujaile, kedakohtavad, selgitama, et nende pääsemine tuleb neist endist vaid.

Kuningas King (minimuinasjutt)

Kunagi ammu elas kord kuningas King, kes ei armastanud kunagi kanda ei krooni ei kingi. See-eest oli ta hääks sõbraks Martin Luther King ning oma võõraspoja King Kongiga sai ta kõige krooniks samuti talutavalt läbi.

Õnneks olge (minimuinasjutt)

Elas kord Õnne, kes tõi kõigile õnne. Õnneks oli Õnnel õnne nii palju, et eneselegi üle jäi.
Õnneks oli.
Õnneks olge
Lugu on inspireerit konkreet inimesest - Õnne Kivimaast. Kuugeldasin, et ta pilti siia panna, a tuli niuke, all tekst: Õnn on elamises...
No las ta siis olla

Laused nagu elud

Olin kuskil 19, kui lõpuks taipasin, et see, et lapsepõlves sidus ema mulle lipsu ette ainult siis, kui ma lamasin, tuli sellest, et ema töötas matusekontoris.

Hakkasin uskuma jumala huumorimeelde hetkel, kui Selveri saalis olev teenindustelefon pikalt helises, ma selle vastu võtsin ja helistajaks oli mu kõige parem sõber.

Järgmist kahjuks ei saa tõlkida:

The day I lost my virginity was the day my Virgin Mobile cell phone broke.

Aga järgmist elu ja lugu saab

Sel hetkel kui kassapidaja viskas mõistva pilgu mu naise poole, kes ostis parajasti raseduse ajal võetavaid vitamiine, taipasin, et ta on esimene inimene peale meie kahe, kes teab, et ootame last.

Originaal:
As the cashier gave a knowing look to my wife as she scanned the prenatal vitamins, I realized this random girl is the first person on earth to know we are having a baby.


Aga vaadake parem ise, mis teile säält südamesse ja meelde jääb.

NB! Tekstid on esilugemisel ehk tsipa keerulised, a kel inglise keelega natukenegi hea suhe, leiab kindla peale maiuspalu.

Kõndis kord Õnn mööda laia ilma

Kõndis kord Õnn mööda laia ilma. Igaühel, kes talle vastu tuli, täitis ta ühe soovi.

Ühel päeval astus Õnn mööda teed ega pannudki tähele, et tee peal on Auk. Ta kukkus sinna sisse ega suutnud sealt väja saada kohe mitte kuidagi.

Augu juurde sattus mitmeid ja mitmeid inimesi, kõigil neist oli mingi soov nagu meil ikka on, ja Õnn loomulikult täitis need soovid.

Ühel päeval tuli augu juurde Noormees. Ta nägi Õnne, kuid ei hakanud tema käest midagi nõudma, vaid küsis hoopis: "Mida sina, Õnn, kõige rohkem sooviksid?"

"August välja saada loomulikult," teatas Õnn.

Noormees aitaski Õnne august välja ning läks oma teed.
Õnn aga kõndis koos temaga.

Selle looga tahan teada anda, et eesti keeli on ilmunud üks imeline raamat. Keegi tore mees on tohutu hulga toredaid jutte kokku otsinud ja eesti keelde tõlkinud (selleks pole teie alandlik teener).

Mõnes järgmises sissekandes täpsustan raamatu kordinaadid, seniks las olla need mõned lood reklaamiks.

Remake Brat2

Kultusfilmi Brat ja Brat 2 remake on tulemas

Mul on au seda Bratti tunda.
Võrratu poiss.
Vägev tegelane.

Iga abielumehe unistus...

... on naine tuhande käega.

Ühes käes on kallikesel lapp, teises kohvitass, kolmandas kulp, neljandas pessaar, viiendaga ta embab, kuuendaga koristab, seitsmendaga paitab pead, kaheksandaga küpsetab...

Eesti mehel on vaja vaid kahte kätt. Üht õllepurgi ja teist telekapuldi jaoks.

Eh. Ei ole siin nalja midagi.

Puhas ilu.

Nüüd saab terve aasta pulli

Seoses sellesamusega... et noh... oot- oot, mis ma tahtsingi ütleda... seda et.... igatahes on nüüd nii, et... daamised ja härrased... aa.. õigus jah... käes on ju... misasi siis, huvitav küll... polegi nagu midagi mul käes.... mul jällegi on jäänud tühjad pihud... ei-ei, mitte nii... mitte seda... õigus! meelde tuli! ... käes on ju pühvliaasta.

Seega, palju õnne pühvlile. Esiteks sellepärast, et nii kenad lehmad tema olemasolu üle rõõmustavad. Lisaks sellepärast, et pole sel pühvlil midagi molutada ega mäletseda. Tegusid on vaja teha. Siin on nimekiri. Oldagu lahked, loetagu läbi ja viidagu ellu.

• Et eestlased mõistaksid, kuivõrd lahedad on vene inimesed ja vene kultuur ja vastupidi. (AE)
• Et kliima jaheneks. (PP)
• Et Euroopa kultuuripealinn 2011 saaks omale kultuurse meeri. (PP)
• Et õpetajad jääksid Eestisse ja õpilased ka. (PP)
• Et oleks iga päev vähemalt 17 põhjust kooli minemiseks. (KL)
• Et Pihlaka kohvikus mängiks vaiksem muusika. (AE)
• Et kodututele kassidele oleks pühvli aasta hea aasta. (LMT)
• Et Hagar lõpuks ometi rohelist teed pakuks ja teleka kaotaks. (KL)
• Et Rakveres avataks hip-hop treeningsaalid. (PK)
• Et kõik oleks parem kui varem. (PP)
• Et Kärt leiaks toreda peika ja see peika oleks...tõesti tore. (AE)
• Et kõik pillid alati hääles püsiksid. (KL)
• Et mu vend mulle elektrikitarrimängu selgeks õpetaks. (PK)
• Et Pluuto kuulutataks jälle planeediks. (PP)
• Et me ärkaks igal hommikul hea tujuga. Ja läheks magama ka. (AE)
• Et jahimehed ei laseks enam akendesse kuuliauke. (LMT)
• Et Peeter endale lõpuks ometi habeme kasvataks ja võib-olla Priit ja. (KL)
• Et Harry Potter läbi kamina Art Cafesse lendaks. (PK)
• Et T-tähed ei muutuks enam ühtedeks. (LMT)
• Et Postimees pühendaks ühe A4 laupäeval noortele. (PK)
• Et jahimehed laseksid loomade asemel kuuliauke püssidesse. (PP)
• Et ma saaks lõpuks aru, mida tähendab Spiel, mida Vahing, Unt ja need teised hullud kogu aeg mängisid. (AE)
• Et ma kohtuksin sõbraliku vampiiriga. (LMT) + PILT!
• Et kõik kuradi materialistid kaugustesse kaoks. (KL)
• Et ma teeksin Priit Pulleritsu või Priit Pulleritsiga intervjuu. (PK)
• Et nafta asemel hakkaksime energiat saama Strandbergilt. (PP)
• Et tõde tõuseks ja õitseks. (AE)
• Et kõik lapsed läheksid hommikul kooli heameelega. (AE)
• Et Eesti vutikoondis võidaks Brasiiliat 10:0. (AE)
• Et Nickelback esineks Rakvere vallimäel. (PK)
• Et Magasiin ilmutaks end vähemalt korra supernumbrina. (KL)
• Et vikerkaare otsas oleks kullakang. (LMT)
• Et Harry Potteri saaga jätkuks. (PK)
• Et kõik soovid täituks. (PP)
• Et Vahur Kersna mindki intervjueeriks. (PK)
• Et koolid muutuksid vägivallast vabaks. (PK)
• Et ka suvel söödaks piparkooke. (LMT)
• Et kliima enam ei soojeneks. (LMT)
  
• Et Araali meri hakkaks kasvama. (LMT)
• Et Rakvere eragümnaasiumis stardiks õpilasesindus. (PK)
• Et saaksin palju uusi tarkusi,teadmisi ammutada. (EB)
• Et oleksin oma tulevikuplaanides kindel. (EB)
  
• Et mul oleks laiem silmaring ja ma avastaksin MAAILMA :) läbi reisimise (EB)
  
• Et ma jõuaks endas selgusele, et mis saab pärast keskkooli. (EB)
• Et leiaksin uusi sõpru, et õpilastel läheks hinnetega hästi ja kevad ruttu tuleks. (MT)
• Et ma oleksin õnnelik ka edaspidi ja üle kõige soovin kõike head oma sõpradele ja tuttavatele. (JK)
• Et inimesed naerataksid palju. (MM)
  
• Et päike paistaks. (EK)
• Et maailmas oleks rahu. (LK)
• Et ma lõpetaksin üheksanda klassi väga-väga heade hinnetega. (EK)
• Et tuleks hea seeneaasta. (LK)
• Et igaüks leiaks oma Rekka. (MM)
• Et Eestimaa külades leiduks rohkem maju, kus oleksid kanad, lehmad, sead ja hobused. (JS)
• Et ma õpiks kõigile talutavat kohvi valmistama. (LT)
• Et Chuck Norris enam Hollywoodis filme ei rikuks.(LT)
• Et Eesti oskaks kokku panna riigieelarve ilma toetusi vähendamata, vaid pingisoojendajate palku vähendades.(LT)
  
• Et Õhtu Hommikult midagi õpiks.(LT)
• Et rohelised marsimehikesed lõpuks kapist välja tuleks.(LT)
• Et Olav Mäe jääks igavesti Eragümnaasiumisse. (MM)
• Et Hermann Simm saaks õiglase karistuse. (LK)
• Et kõik muu oleks ka korras. (EK)

Soovisid: Kärt Lindlo, Lagle Maria Tamm, Peeter Karjus, Priit Põldma, Andry Ervald, Eleri Kang, Jaana Skvortsova, Liisa Tulvik, Maris Toomel, Cäty Torm, Elina Bandurina, Maris Alanurm, Maarja Männiste, Liina Klammer.

Ühtlasi teatame, et mõnedki me seast on asunud asju ajama, et see, mis soovitud, ka täide saaks viidud.

Hurraa! Edasi uute kõrgendike poole, seltsimehed!

Üks sõna

Antiik-Kreeka, kui võtta seda riigina, koosnes erinevatest maakondadest. Nende seas olid Sparta ja Lakoonia.

Sparta on tänapäeval meile tuntud fakti poolest, et seal visati "väärarenguga" imikud pärast sündi kaljudelt surnuks, veel on "spartalikud eluviisid" sõnapaar, mida järjest enam unustatakse, ja muidugi nood 300 uhket ja allaandmatut meest, kes mäekitsuses Pärsia armeed oma elu hinnaga kinni suutsid hoida, ning kelle auks siina on pandud mälestuskivi tekstiga - "Rändaja, tõtta ja vii Lakedaimoni rahvale teade:/ täitsime tõotuse siin, langenud viimseni me." (Johannes Semperi tõlge, mälu järgi osundasin).

Lakoonia andis panuse maailma kõnekunsti. Lakoonia elanikke treeniti rääkima asjast, väljendama end lakooniliselt.

Mingil hetkel tulid Sparta saadikud Lakoonia omavalitsusjuhtide juurde ja ütlesid:" Me kuulutame teile sõja. Tuleme teile kogu oma väega kallale. Nii et andke parem kohe alla. Sest kui me teie maa vallutame, siis tapame kõik teie mehed ja lapsed ja vägistame teie naised. Kui me teist võitu saame, meie halastust ei tunne.
Seega, andke heaga alla ja hakake meile maksu maksma.

Lakoonia riigijuhid kuulasid spartalaste pika tiraadi ära ja vastasid sellele ühe sõnaga: "Kui."

Eile vaatasin TV-3 uudistest, kuidas Edgar Savisaar analüüsis Eesti meedia olukorda. Tundus, et rääkimapanevaks jõuks oli asjaolu, et Kruuda oli sunnitud oma ajakirjad sulgema ning Savisaar tajus ohtu jääda ilma isiklikust propagandatorust. Huvipakkuv aga, või mis huvipakkuv, tarretamapanev oli lause (oleksite pidanud kuulma Savisaare hääletooni): "On selge, et Keskerakonna võimuletulek järgmistel valimistel on vältimatu, kui valijad seda tahavad.

Mu ema (82), ea poolest Savisaare põhilisse toetusgruppi kuuluv, käib juba aastaid valimas selleks, et anda hääl kesikute vastu. Ma ise ka.

Mulle meeldivad mõnedki Keskerakonna ideed (astmeline tulumaks ntx), aga see, läbi mille nad tegutsevad on mu jaoks must Spiel. Keeldun sellele kaasa aitamast.

Kala M Buur

Anule ja Ingridile pühendet.
Tänutähex
nende lugematute hõrgutiste eest,
mida Te väikesed valged käed
on küpsetanud.

Tänane päev kinkis sõnakalamehele mitmeid keni purikaid.

Kirjutasin ühele toredale mehele kirja, mees oli natuke kurb,
ta rääkis "vanadest headest aegadest. Lohutasin teda:

"Ei ole paremat halvemat aega.
On ainult hetk, milles viibime praega.

Või supiga.
Kõige parem on muidugi magustoidu kallal mekutada. Tass head latet või klaas veini sinna kõrvale, mm... jne, jne".

Päeval kirjutasime ühe teise toreda mehega kultuuriüritustele lisandunud käibemaksuprotsendist ehk jänesemaksust. Leidsime, et parim viis jänesemaksu kaotamiseks on Jänese maksast pasteeti teha. Nii enam vähem ka kirjutasime. Näis, kas, kes ja kus avaldab. Äkki teeb seda KesKus?

Õhtul käisime ühe toreda sõpsiga kepikõnnil. (Siinkohal kala M Buuri ärge oodake.)

Kõndimise käigus arenes meil selline vestlus:
Mina: Kas läheme otse mäkke, või läbi pargi.
Tema: Läbi pargi.
Mina: Läbi Aivi Pargi nimelise pargi.
Tema: Just.
Mina: (pisut puhkides) Sa tead, eks ole, et Tallinna Lennujaamale tahetakse Lennart Mere nimi panna. Pannakse ka nähtavasti. Siis on see Lennu jaam.
Tema: (kergelt ähkides) Ah nii.
Mina: Aga kas sa tead, milline tuntud Tallinna kultuuritempel juba kannabki ühe kuulsa eesti muusiku nime?
Tema: Ei. Kelle?
Mina: Linnahall. Ivo Linna nimeline hall.
Tema: (feministliku alatooniga) Hm. Miks mitte Reet Linna nimeline?
Mina: (Õhku ahmides) Tõepoolest!? Miks mitte? Mine tea. Äkki ongi.

Neid Kala M Buure korjus veel, jätan mõned tagataskusse, kunagi hea pannile visata.

Pildil eesti kalamburistika üks salajasi suurkujusid Veiko I. Connen. Vaimustas kalamburistika Ring konti juba varajases nooruses, kui teatas, et "suudab portugali keeles "oo" ütelda. Eelistab pesitseda varjulistes paikades, kus saab rahus oma teravkeelseid pärlikeesid häilida, et need siis Austajas Konna imetleva pilgu all sõnanöörile lükkida. Avalikkuse ette ilmub haruharva. Antud juhul suutis piltnik ta tabada Aegviidu metsade sügavustest.

Spiel, must ja valge

"Nüüd alustame kasvatuslike möngudega,"
teatas Koduvana rangel häälel.
Muumitroll vädistas õudusest õlgu
ja pleektatsud vaatasid Koduvana poole
liikumatu pilguga.
(Tsiteeritud mälu järgi)

Pildil Muumipere ja My ja Nuuskmõmmik,
kes üritavad meeltäraheitlikult
minema tõtates
kasvatuslikke mänge vältida

Spiel ehk špiil, nagu Priit seda väljendit oma viimases kirjas mulle kasutas, misasi see on. Mäletate, istusime Pihlaka kohvikus, panime pühvliaasta soove kirja. Ja ma pahvatasin: "Mina soovin, et ma saaks lõpuks ometi aru, mida tähendab see neetud Spiel, millega Vahing, Unt ja Hermaküla ja need teised hullud kogu aeg tegelesid!" Ja lisasin, pöördudes Priidu poole: "Seleta mulle see asi ära, hiljem, ausalt."

Istusimegi pärastpoole Priiduga kahekesi teise laua taha, jäin teda ootavalt vaatama. Pärast pisikest pausi ja kerget ohet lausus Priit: "Spiel, see on.... Inimese mäng inimesega."

Viimases kirjas saatis Priit mulle tsitaadi: "Mäng on tõeline ja ainuke tee iseenda tegeliku minani." (Vaino Vahing)

Olen nõus. Olen tänulik. Lisaksin. Nii nagu eksisteerib must ja valge maagia, eksisteerib ka must ja valge Spiel. See Spiel, mille põhiliselt Vahing juhtis, oli mustapoolne.

Samas, aeg oli selline. Kõik pidi olema norm, igaüks pidi olema ühesugune, kandma nõukogude inimese hingelist univormi. Nemad olid esimesed, kes näitasid teistsuguse võimalikkust. "Au ja kuulsus meie vapratele teerajajatele." (Salinger)

Mis muudab Spieli mustaks?
Omakasupüüdlus. Tänapäeval kohtab Spieli pea kõikjal ühiskonnas. Sest Spielis sisaldub tubli annust manipulatsiooni. Reklaam, ajalehtede netikujundus, tele- ja raadio saatekõllid, kaupluste vaateaknad, pudelisildid, piimapakid ............................, ............................., ........................... (täida lüngad ise), see on manipulatsioon, ja enamasti omakasupüüdlik.

Esineb ka valget Spieli. Toon näite, ja ärge pange tähele, et ise selles osaline olen.

Asi algas sellest, et käisime sõpradega tihti Alutaguse metsades (loe Valgehobuse mäel) matkamas. Ühel esimestest kordadest tuli hää sõber Taavi metsa ja tal oli peas hallist plastmassist ja kuldsete sarvedega viikingikiiver. Teate küll, mänguasjapoed on neid täis.

Tagasiteel jalutas meile metsa vahel vastu noorpaar. Küll nemad jõllitasid Taavit ja tema kiivrit. Taavit rõõmustas see väga, meid teised muigasime ka. (Aasta oli siis umbes 1992, mingitest Tolkieni maailmal põhinevatest mängudest ei teatud Eestis veel muhvigi, meie ka ei teand.)

Nüüd uuritagu järgnevat fotot.


Seltskond asutab end suusaretkele. Et aga niisama suusatamine on igavavõitu, kannavad osavõtjad kostüüme ja parukaid.
Eriti naljaks oli suusaretkel muide noorhärra koerakesega, kel seljas on oma toonase sõbranna öösärk. Ta armastab riske ning sõitis alla kõrgetest mägedest. Seda tehes lasi ta end poolkükki, paistis, nagu istuks keegi vanaldane leedi poti peal.

Teised suusatajad ütlesid meid nähes:" Hullud!"

Mis neist hulludest on saanud?
Noor daam vasakult, Sille (ma ei mäleta ta abielupõlve nime kohe mitte), on väga vahvas abielus, viimaste andmete kohaselt oli ta lasteaiakasvataja lasteaias, kus käivad võõrkeelsed lapsed. Rõõmsameelne neiu lillakas dressis, Airiin Demir, ootab hetkel kuulu järgi teist last. Ta elab Norras, peab psühholoogiametit, milles teda väga kõrgelt hinnatakse, on abielus äärmiselt sümpaatse ja huvitava Türgi mehega (keda hüütakse Johniks, sest need türgi nimed, teate... :), nad plaanivad nüüd Eestisse tagasi kolida. Airiin on olnud üks mu Rootsi keele õpetajatest.
Härra koerakesega, Tauno Gund, elas tükk aega Kreekas, millises maakera punktis ta hetkel viibib, ei teagi. Tauno on kreeka-õigeusu preester, õnnelikus abielus, laste kohta andmed puuduvad.
Pildistaja, kui ma ei eksi, oli see Henn Ruukel, on Skypeis mingi kõva pomo, tohutult kihvt isa, õudselt mõnus ja rahulik mees igas asendis.
Taavi, kellest enne juttu oli, ta teeb ilusaid asju, on disainimees reklaamifirmas,, tema kavand eesti krooni müntidele pääses kümne parema hulka omal ajal. Ta on pärisisa oma kasutütrele ja mõnna isa oma pärispojale.
See mees, "pikk kui latt, loll kui tatt". teda ma tunnen ka päris hästi, aga temast ma ei viitsi rääkida.

Mis neid kõiki ühendab?
Õige. Nad on maitsenud valget Spieli.

Mis ühendab Vahingut, Unti ja Hermaküla veel peale Spieli ning teatri- ja kirjandushuvi?
Nende suremise viis. Hermaküla poos end üles. Unt suri maksavähki, ta näol peegeldus ärevus ja rahutus, (kirjeldas Ingo Normet) , Vahingu kustumise kohta ma täpselt ei tea, aga ma usun, seegi pall veeres umbes samasse auku.

"Au ja kuulsus meie vapratele teerajajatele".

Mis ühendab valge Spieli mängijaid? Homo vita ludenseid? Valgeid mänge mängivaid inimesi?
Noh, loodan, ma ei sõnu ära, aga eile, kui Maria mul külas käis, laususin:" Mina tahan elada rõõmsa, nutika ja reipa vanainimesena 89 aastaseks, siis kokku kukkuda ja päevapealt ära kustuda. Ja mu matustel peab nalja saama! Ne dai boh, kui seal kõva häälega naerda ei möirata".

Seega. Otsige üles oma 2047. aasta kalendermärkmikud ja tehke sinna sissekanne:" Andry matused. Mõelda välja hea nali." Sest muidu ajan end kirstus tudisedes püsti ja hakkan kõva häälega kõiki oma habemega anekdoote pajatama. Kuna valehambaid, mis ma selle aja peale juba kindlasti oman, mulle suhu pole kaasa pandud, saab see olema üks tüütu ja arusaamatu lalisemine. Hoidku jumal selle eest. (Ja huvitav, kas nii pikad kirstud, nagu mulle vaja läheb, in juba selleks ajaks seeriatootmisse jõudnud?)

Selle nimel tuleb muidugi pingutada. Aga asi on seda väärt. Mõtlen muidugi XXXXLLLL mõõdus kirstude seeriatootmisse juurutamist.