Muinasjutt tantsivast elevandist

TÄHELEPANU TÄHELEPANU
KUULUTUS KUULUTUS

Homme õhtulesineb
meie teatris

MAAILMA
KÕIGE HUVITAVAM BALERIIN
VÕRRATU EFREMIINE

Ühe mõnusa linnakese seintele ilmusid suured müürilehed. Sellesama jutuga, mida sa juba lugesid.

Järgmisel päeval oli teater rahvast täis. Publik ootas haudvaikuses. Lõpuks kustus valgus, muusika hakkas mängima. Eesriie avanes.

Laval seisis elevant. Heleroosa baleriiniseelik seljas, lont graatsiliselt välja sirutatud, tulipunane roos kõrvade vahel.

Ja elevant hakkas tantsima.

Elevant tantsusaalis! Elevant ja baleriin! No teate! Midagi säärast polnud keegi kunagi näinud. On ju elevant kõige raskem loom maa peal. Ega tema suuda kõrgele hüpata. Ei ole temast keeruliste sammude astujat.

Elevant tantsiski väga lihtsate sammudega. Astus ühele poole ja teisele poole. Kummardas ja sirutas lonti. Paar korda ta isegi hüppas natuke. Kroonlühtrid teatri laes tilisesid iga kord. Publik vaatas rohkem lakke kui lavale.

Etendus sai otsa. Publik plaksutas natuke ja läks laiali.

Järgmisel päeval tegi ajakirjanikutädi Inna kohalikus ajalehes elevant Efremiinega intervjuu.

Efremiine rääkis, et kui ta oli väike tüdruk, nii umbes kolmesajakilone elevandibeebi, leidis ta kord puu alt ühe ajakirja. Seal oli imekauni baleriini pilt. Baleriinil oli seljas õhuline seelik, lillepärg peas ning ta lendas kõrgel maapinna kohal.

“See pilt meeldis mulle nii väga!” ohkas Efremiine. “Ma otsustasin, et ka minust saab baleriin.”

Kõik aga, isa ja ema, sugulased ja tuttavad, kõik, kes tema plaanist kuulsid, hakkasid puhkima ja ähkima.

“Kas sa rumal oled peast? Sina ja baleriin! No mõtle ometi! Vaata kui suur ja raske sa oled!”

“Mis siis! Olen jah suur, olen jah raske kah! Aga see ei tähenda, et ma baleriin ei võiks olla.”

Efremiine läks pealinna, balletikooli. Seal öeldi talle: ”Kuulge, te olete nii suur ja paks, te ei kõlba baleriiniks.”

Efremiine ei löönud põnnama. “Siit uksest ma sisse tulin ja siit lähen ma välja vaid siis, kui baleriiniks olen saanud,” kuulutas ta.

Balletiõpetajad proovisid teda uksest välja lükata. Ei jaksanud. Hakkaski Efremiine baleriiniks õppima.

See nõudis palju hoolt ja vaeva ja õppemaksu. Õnneks sai Efremiine tööle tuletõrjesse. Ta oli tuletõrjeprits. Tänu temale kustutati kõik tulekahjud väga kiiresti. Tuletõrjepealik tegi Efremiinele ettepaneku, et ta lõpetaks oma mõttetu kooliskäimise ning tuleks nende juurde tööle.

Efremiine raputas kangekaelselt pead. “Ma kustutan tulekahjusid heameelega! Kuid see on mulle siiski vaid hobi. Minu kutsumus on ballett!” teatas ta.

Ennäe! Ühel päeval olidki Efremiinel baleriinipaberid käes. Ja ta asus etendusi andma. Tavaliselt oli nii, et peale esimest etendust ei osanud publik õieti midagi öelda. Efremiine tantsis küll kenasti, sammud olid tal selged ja hüppas ta õigel ajal. Aga kroonlühtrid laes, need tilisesid

Ent varem või hiljem said kõik teada, kui visa ja järeleandmatu oli Efremiine olnud, kui palju ta vaeva oli näinud. Kuidas kõik tema soovile vastu olid olnud.

Ja siis tuldi tema tantsu uuesti vaatama. Teine kord ja kolmas kord ja veel mitu korda

Et kroonlühtrid laes kergelt kõikusid ja aknaklaasid pisut klirisesid, see tegi asja veelgi põnevamaks.

Ja siis, no siis alles Efremiinele plaksutati.

See võib ka huvi pakkuda