kolmapäev, 20. mai 2009

Unenägu suurest majast


Joonasel, meie pojal oli mitu päeva vähe kehv olla, ta jäi koju, lihtsalt munes niisama ja osales aiatöödel (ma loodan, et ta klassijuhataja neid ridu ei loe).

Täna ärkas ta suht koht hilja, meie olime juba hommikuselt jalutuskäigult tagasi, tema ikka veel horisontaalis. Sellistel puhkudel on mul kombeks teda masseerida, et tal veri käima läheks, uni jalga laseks ja tekiks tahtmine elusaks hakata.

Asungi siis teda masseerima.
Joonas nohiseb mõnust.
Korraga ütleb ta:
"Ma olen viimasel ajal igasuguseid veidraid unenägusid nägema hakanud."
"Noo," lausun mina. "Milliseid siis. Ma loodan, et seal osalevad nappides riietes neiud."

"Täna öösel," alsutab Joonas, "olin ma näiteks unes Rakveres. Seal meie kodu juures, aga kõik oli kuidagi pime ja hämar, nagu mingis vaimudemaailmas."
"Antimateeria, must auk, antimaailm," pakun mina abivalmilt.

"No ja ma olin saanud 18 ja siis tulid sina ja ütlesid:" Tead, sa oled 18, nüüd lähme ja teeme esimese suitsu."
"No nii" imestan mina. Ja kuidas oli?"
"Väga lahe oli," vastab Joonas.
Mina hakkasin naerma, no ma ei tea, Joonas tõesti ei tee suitsu. Samas, Iirimaal on komme, kui poiss käib leeris ära, siis ta läheb otse kirikust pubisse ja tema ristiisa teeb talle välja esimese õlle. Ja ma olen otsustanud salamisi enda sees, et kui Joonas kuskil mingi aja juba 18 on olnud, siis ma viin ta kohvikusse ja tellin talle esimese õlle, joob ta seda siis või ei joo, suva, ja räägime juttu.

"Aga siis oli nii, et me hakkasime koju tulema," jätkab Joonas, "ja tead küll seda naabri maja, eks ole (selles elab üks kuulus eesti poliitik, milllegipärast tundub see olulisena. A.E.), ja ma vaatan, et seal maja küljes on mu klassiõde, nagu koer, koerakett kaelas.
Me jõuame koju, ma ütlen, et kuule, ma lähen tagasi, vaatan, mis värk on, kas kõik on ikka korras.
Lähen klassiõe juurde, küsin, mis värk on, kas kõik on ikka korras ja tema ütleb, et jah, ära pabista, kõik on ok."
"Ja mis siis sai?" küsin mina.
"Siis ma ärkasin üles, lausus Joonas.

Ma uurisin veel, et milline tunne tal unenäost sisse jäi, sest unenägudest arusaamiseks
pole tavaliselt esmatähtis, mida täpselt nähakse või mis juhtub, vaid see, mis maitse asjast suhu jääb pärast ärkamist.
Joonas väitis, et hea tunne oli.

"Tead," jätkas Joonas, "mis on kõige tobedam mu unenägude juures. Alati elan ma unes niisuguses suures plokkidest korrusmajas, kõik minuga juhtub ka tavaliselt selles majas.
Näiteks ükskord mind kutsuti unes mingile peole ja see pidu oli kaks korrust kõrgemal kui ma ise elan.

Aga kamm on see, et ma ei tea, mismoodi mu enda elamine välja näeb, mu enda korter. Kui ma sealt peolt tagasi tulin, no jõudsin oma kodu ukseni, astusin sisse, panin esikus tule põlema ja ärkasin üles."

Maja on unenägudes muide väga sageli artefakt, mis sümboliseerib inimese elu.
Päris tore ju, kui maja on suur.

4 kommentaari:

ilves@metsas.ee ütles ...

huvitav teooria. ma näen tihti unes, et elan või olen suures eramajasmajas-villas, kus on väga palju väljaehitamata tube, väga palju täismöbleeritud ja luksuslikke, aga mittekasutatavaid tube, hubaseid katusekambreid ja urge, saunu, kaminaruume, halle, keerdtreppe jms. ja peaaegu alati on mingis toas mu isa. hm...
samas, kui mastaapi veidi tagasi tõmmata ja pildilised detailid välja jätta, siis sõnalises kirjeldusplaanis kattub kõik selle kohaga, kus ma elan. välja arvatud see isa-osa. taaskord hm...

ilves@metsas.ee ütles ...

majasmajas? jälle hm...

Joonas ütles ...

noh, aapo, aga su elu on ju rikas ja selles on palju võimalusi, nii et sobib nagu, kas pole

Või mis iganes

Igatahes on lahe unesid näha. Ma ise, kui mõnikord päeval magan, keeran omale lambi näkku, see nagu soodustab unenägemist, ja maru põnev on.

Kinoraha pealt hoiab ka kokku

striggp

andry ütles ...

eelmise kommi kirjutasin Joonase enda arvutist, tema konto pealt

Salasõnaks nõuti seekord


nonsad