Kuvatud on postitused sildiga lapsed. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga lapsed. Kuva kõik postitused

teisipäev, 19. oktoober 2010

Trubetsky praidjot


Kui Trubetsky Kesikuks hakkas, siis Juku-Kalle orgunnis särgid kirjaga Trubetsky ne praidjot. Sealt siis pealkiri

Käisin eila Pääsküla Säästukas toitu kokku ostmas, ja ennäe, Trube seal. (Ta elab praktiliselt Säästuka kõrval, seega ühtpidi on see ta kodupood, teistpidi... kui EE ajakirjanik taga lugu kokku leppis, siis Trube küsis, kas nad võiksid kohtuda Pääsküla Hesburgeris ja kas ajakirjanik teeks talle rukkiburgeri välja ta jutu eest. Tundus hale kuidagi.)

OK, mis veel tähtis teada, kui Trube Keski astus, ja veel Linnar Priimägi Delfisse temast kui meediaohvrist loo kirjutas, kandsin ma mõttes Trube maha. Ta suri ära mu jaoks.

A eila ärkas ta ellu. Seal Säästukas. Kus ta ostukäru lükkas. Kena king jalas, punane pluus, värskelt mustaks värvit juus, ja taga koos sõitis Säästukas ringi (sic!) lastejalgrattal nii umbes nelja aastane poisijõmm.

Hästi sõitis, empaatiliselt. Ei jäänd kellelegi jalgu ega midagi, ei ajanud toiduvirnu ümber.

Mõtlesin, et võiks ju Trubele tere öelda, ehkki me ei tunne üksteist.
A kummaline asi, Trube vaatab ainult enda ette.
Nagu oleks ta täiesti inimtühjas Säästukas.
Sürr.
Absurd.
A noh, ma ei viitsinud jännata, oleks võinud ju lihtsalt tee blokeerida ja öelda, et tere, vana anarhist jne.
Ei hakanud jamama.

Hakkasin hoopis mõtlema. Et mis siis, kui see poiss rattaga on ta poeg.
Ja kui Trube tahab, et ta pojal oleks kõik olemas, söök ja jook ja kook ja playstation ja... ja hea kool ja muusikaring ja ...

Siis ma saan temast väga hästi aru ega mõista teda kopkagi eest hukka.
Pealegi, na arvan, et Trubetsky saaga veel jätkub, praegune seis on alles kolmanda seeria lõpp.

Ja on laule, mille eest ma olen sellele mehele IGA VEST I TÄNU LIKK

pühapäev, 27. detsember 2009

Tõeline südamelahtistaja:)


Epp Petrone on ülitore inimene, päritolult Karksi-Nuia maaplika, kes elab ühe jalaga Emajõe äärses nii öelda puust linnas, teise jalaga New Yorgis Meerikamaal (nagu lapsed seda tihti ütlevad). Eestlased tunnevad Eppu kõige paremini tema kirjastuse väljaantud "Minu...." (siia lünka võib ühel päeval kirjutada vist suvalise riigi nime) reisiraamatute sarja põhjal.

Kamille Saabre pole üldsegi mitte vähem tore, temagi on eestlanna, aga samas kosmopoliit, temagi on kunagi väga vahva reisikirja kirjutanud. Reisist oma isa juurde. Sest ta süda pumpab verd, mis on pooleldi egiptimaine, ent hetkel resideerub preili Saabre hoopitükkis mägisel Šveitsimaal. Kamille on kunstnik, kelle kohta tema eelnevaid töid teades võib öelda- eesti kultuuriruumis silmatorkav ja väga omapärane tegijanna.
Mis neis mõlemas ühist on? Nad on olnud (jah, see kõlab banaalselt, aga on tähtis) väikesed tüdrukud ja nad mäletavad (vaat see ei kõla banaalselt) seda aega imeliselt hästi. Sest see on tähtis, sest ilma kohe ei saa.

Lisaks ühendab neid loominguline tandemilisus, mille tulemusena jõudis ammu enne aastalõppu raamatuletile pildiraamat nii suurtele kui väikestele. See sai hoobilt omale külge Lastekaiste Liidu soovitusmärgi Hea raamat ja seda põhjusega.

Nii lugu kui ka sõnum on hämmastavalt lihtsad. Ema ja tütar lähevad seenele. Taas omamoodi reis. Matk minevikku. Aega, kui meie kõigi jaoks puud sosistasid, seened jutustasid oma jutte, koerad kõnelesid.

Üsna samamoodi kui muinasjuttudes, mõelgem kasvõi "Sõrmuste Isanda" ja Tom Bombadilli pääle, ainult et siis oli kõik see päriselt. Ja raamatu sõnum, see on lihtne, seda on öeldud ennegi ja tuhandeid kordi, kuid vajab alati aina ja aina uuestilausumist.
Kui võrrelda sama tandemi esimest koostööraamatut ("Kust tuli pilv?") on näha silmatorkavat arengut mõlema autori jutuvestmiskunstis. Nii lugu kui ka pilt liiguvad loogiliselt ja samas parajalt loogeliselt, pilt täiendab lugu ja vastupidi, lugu toob mõnegi väiksema detaili, mis pildi peal, suurde plaani.

Saabre värvikasutus loo meeleolude võimendamisel on harukordne!

Lõpetuseks, Petrone ja Saabre pildiraamat koos Piret Raua "Isand Linnu looga" ning Eckhart Tolle ja Robert S. Friedmani "Miltoni saladusega" kuulub aasta 2009 lastele mõeldud ja suurtele nauditavate pildiraamatute absoluutsete hittide hulka, mis jäävad kestma kauemaks kui käesolev aastanumber...

laupäev, 12. detsember 2009

Jäneste kiriku esimene arvustus üldse


Tuleviku teatriteadlaste peale mõeldes, kes mitte "Jäneste kiriku", vaid selle esimese blogiarvustajaga tutvust ja uurimust ja igasugust muud põnevat seksi teevad, olgu ära toodud ajalooline tõde:

"Jäneste kiriku" esimene arvustus üldse ilmus kaks päeva peale esietendust, esmaspäeval 09.12.2009 blogis "Teater nõuab nuppu".

Minu enese jaoks oli see kirjatükk liiga tugevalt intellektuaalse kallakuga. Alles teisel vaatamiskorral, viimasest reast mängu jälgides tabasin: jah, Becket ja tema Godot on täitsa olemas, ja puu ka, mille all Vladimir ja Estragon jaurasid.

Ainult et see puu on horisontaali pandud.

Tänud kirjutajale vähemalt tagantjärgi. (Mu esimene reaktsioon, nii suuline kui ka kirjalik, oli veidi karvane ja turris, nagu kaks päeva vihmaveetünnis ligunenud siilipojal, kel hing siiski sisse jäänud.)

neljapäev, 10. detsember 2009

Issist sai isa, ainsa hetkega


Only after stepping on a lego in the middle of the night and ignoring the pain in order not to wake up the little princess I was carrying to bed did I realize that I was really a dad and not just a father.

Alles siis, kui keskööl paljajalu põrandale unustatud legotükile otsa astusin ja röögatuse alla surusin, et mitte üles ajada tillukest printsessi, keda parajasti voodisse viisin, mõistsin: olen isa, mitte lihtsalt issi.

Allikas: One sentence stories