Trubetsky praidjot

Kui Trubetsky Kesikuks hakkas, siis Juku-Kalle orgunnis särgid kirjaga Trubetsky ne praidjot. Sealt siis pealkiri

Käisin eila Pääsküla Säästukas toitu kokku ostmas, ja ennäe, Trube seal. (Ta elab praktiliselt Säästuka kõrval, seega ühtpidi on see ta kodupood, teistpidi... kui EE ajakirjanik taga lugu kokku leppis, siis Trube küsis, kas nad võiksid kohtuda Pääsküla Hesburgeris ja kas ajakirjanik teeks talle rukkiburgeri välja ta jutu eest. Tundus hale kuidagi.)

OK, mis veel tähtis teada, kui Trube Keski astus, ja veel Linnar Priimägi Delfisse temast kui meediaohvrist loo kirjutas, kandsin ma mõttes Trube maha. Ta suri ära mu jaoks.

A eila ärkas ta ellu. Seal Säästukas. Kus ta ostukäru lükkas. Kena king jalas, punane pluus, värskelt mustaks värvit juus, ja taga koos sõitis Säästukas ringi (sic!) lastejalgrattal nii umbes nelja aastane poisijõmm.

Hästi sõitis, empaatiliselt. Ei jäänd kellelegi jalgu ega midagi, ei ajanud toiduvirnu ümber.

Mõtlesin, et võiks ju Trubele tere öelda, ehkki me ei tunne üksteist.

A kummaline asi, Trube vaatab ainult enda ette.

Nagu oleks ta täiesti inimtühjas Säästukas.

Sürr.

Absurd.

A noh, ma ei viitsinud jännata, oleks võinud ju lihtsalt tee blokeerida ja öelda, et tere, vana anarhist jne.

Ei hakanud jamama.

Hakkasin hoopis mõtlema. Et mis siis, kui see poiss rattaga on ta poeg.

Ja kui Trube tahab, et ta pojal oleks kõik olemas, söök ja jook ja kook ja playstation ja... ja hea kool ja muusikaring ja ...

Siis ma saan temast väga hästi aru ega mõista teda kopkagi eest hukka.

Pealegi, na arvan, et Trubetsky saaga veel jätkub, praegune seis on alles kolmanda seeria lõpp.

Ja on laule, mille eest ma olen sellele mehele IGA VEST I TÄNU LIKK

http://www.dailymotion.com/video/x6j6im_tonu-trubetsky-insener-garini-huper_music

Ainult üks sõna

"The Kinks Ray Davies was once forced to make a 6,000 mile round trip from New York to London to record one word in a song. Davies had to change the word 'Coca- Cola' to 'Cherry Cola' on the bands single 'Lola' due to an advertising ban at BBC Radio. Watch a performance of Lola from Top of the Pops on the attached link!"

Lola on muidex üks mu lemmikumaid poplaule.

http://www.youtube.com/user/TheKinksOfficial#p/c/30C0779175974F5D/7/Jow3z7v5uo0

Allikas The Kinks FB-s

Pervertide parved Siberi linnade tänavatel

Samal ajal, kui meie siin kügeleme vähem kui miinus kümne kraadi käes ja neame või ülistame erakordseid lumehangi, valitseb Siberi linnades: Irkutsk, Habarovsk, Komsomolsk, keskmiselt 35 kraadine miinustemperatuur ja lund, seda loomulikult jätkub. Söögi peale ja söögi alla.

Meenub pilt Habarovski talvest. Mööda linnatänavaid liiguvad rahvamassid: vanad, noored, keskealised. Kõik nad on paksul sisse pakitud, liigutuste poolest veidi kohmakad. Kasukad, paksud mantlid, sallid-kindad, suured karvased läkiläkid, millel kõrvad alla lastud, peas nii meestel kui naistel. Nende suust tõusevad valged tihedad hingeauru pilved.

Ja nad kõnnivad tänaval, selle pakase käes, rahulikul sammul, ja söövad massiliselt .... jäätist!

Nii on. Ise õppisin ka jäätisesõõmise külma käes ära. Selle aasta jooksul, mis Habarovskis elasin. (Annab kenasti sooja.)

Pealkiri on hommage "vabale" ajakirjandusele, eriti sellele suunale, mida esindavad Tühismaad.

Mees, kes kohtas Stirlitzit (Kuulsa isa poeg)

Seoses Strilitzi anekdootidega tuleb meelde konkreetne lugu.

Nõuka ajal oli kõige kuulsam inimene maailmas Lenin. Koolides ja lasteaedades käisid lastega kohtumas inimesed, kes oma silmaga Leninit olid näinud.

Vaikselt hakkasid nood inimesed välja surema.

Siis hakkasid kohtumistel käima inimesed, kes olid näinud inimesi, kes on näinud Leninit:)
Kui see pole jabur, kui see pole isikukultus, siis mis see on?

Stirlitzit mängis legendaarne näitleja Vjatšelslav Tihhonov, kes hiljuti siit eluteatrist sinna Suurde Teatrisse läks. Proovid tal juba käivad seal, aga mitte seda ei taha ma rääkida.
Tema esimene suur roll oli filmis "Sõda ja rahu", kus ta mängis vürst Andrei Bolkonskit, kelle protorüübiks on Peeter Volksonski esiisa ja ta oli kuulus üle Venemaa. Siis alles tuli Maksim Issajev, ehk Stirlitz.

Tegin kaks aastat tagasi, 25. märtsil 2007 oma elu tähtsaima intervjuu. Oma isaga. Sinnamaani ei teadnud ma tast suurt midagi!?
Isa on mul terve elu olnud taksojuht. Ja muide: Eesti NSV I järgu autojuht!!!
See oli kõva sõna. Ei ühtegi avariid 25 aasta jooksul.

Nii, ja üks inimene, keda ta oma taksos kord vedas, oli Vjatseslav Tihhonov.

Kui te mind järgmine kord näete, siis vaadake hoolega; te näete inimest, kes on näinud inimest, kes on oma autos sõidutanud Vjatšeslav Tihhonovi.

Vestlus oli arvatavasti selline:

"Tere. Kuhu sõidame?"
"Hotelli "Astoria"."

(,,,)

"Olge lahked, 1 rubla 45."
"Palun. Tagasi pole vaja."

P.S. Aga Pärnu rannahoone juures
jooksis mulle ükskord peaga kõhtu
Jevgeni Leonov!

Ausõna.

(Ta on umbes 160 pikk)

Pööras nuka tagant välja ja...
pauhh.

See päev on kordaläinud, mil leida õnnestub kaks anekdooti, uut ja vaimukat.

Mõlemad Virumaa Toetajast, üks Rakvere Raipest, teine talituse seina päält.

Kaks planeeti saavad kokku ja üks küsib: Kuule, sa oled kuidagi kahvatu ja näed vilets välja.
Jah, ma olengi haige, vastab teine. Käsin lausa arsti juurde, doktor tegi igasugu analüüsid, imes verd nagu Dracula ja toppis musse voolikuid igasse kraatrisse ja tead, see on ikka väga karm tõbi, nimega homo sapiens.
Oh, ära muretse, lohutab teda esimene planeet, see haigus on karm küll, ma mäletan, aga läheb õige ruttu ja iseenesest mööda.

Teine räägib masust Morna linnakeses

Meile kõigile armsas Mornas kõnnib ringi ilge masu. Kellelgi raha pole, kõik on kõigile võlgu.

Siis astub hotelli uksest sisse rikas turist, maksab hotellipidajale 100 eurot, läheb tuppa.
Hotellipidaja võtab sada euri ja kimab kaupmehe juurde ja maksab oma välad ära. Kaupmehel maru hea meel, tema tõttab pagari juurde saiaarvet klaarima. Pagar jälle jooksujalu möldri manu, jahu eest tasuma. Mölder hüppab autosse ja kimab kummide vilinal linna litsi juurde. Lits ohkab kergendatult ja läheb hotelli ning tasub kõikide kordade eest, mil ta tunnikeseks teiseks numbrituba on üürinud.

Turist tuleb trepist alla, teatab, et temale siin hotellis ja siin linnas ei meeldi ja võtab raha tagasi ning kaob.

Ent kuigi keegi midagi ei teeninud, on terve linn oma võlgadest lahti saanud ja kõik vaatavad optimistlikult tuleviku poole.



Ülemisel pildil kaks planeeti jutuhoos.
Alumisel pildil Morna linna lits, kel majandusõitsengu ajal olid käed jalad tööd täis

seekord ütleksin, et pole mõttetumat asja, kui märg käterätik.

XB XB XB XB XB XB

Eh, algus on nagu mõni riidetüki küljest, XXL näiteks.
Tegelt tahan rääkida võrratust luuletajast.
Vera Pavlova. Loomingus 2008 number 1

xxx

Miks mina, sinu kõige pehmem,
olen loodud sinu kõige kõvemast -
küljeluust?
Sellepärast, et sul polegi midagi kõva,
mis ei muutuks pehmeks
minu sees...

xxx

Nad on armunud ja õnnelikud.
Mees:
Kui sind pole,
mulle tundub,
et sa lihtsalt astusid korraks
kõrvaltuppa.
Naine:
Kui sa astud kõrvaltuppa,
mulle tundub,
et sind enam pole.

xxx

Emme, kas taevas on kaugel?
Kaugel.
Emme, kas meri on kauigel?
Kaugel.
Emme, kas päike on kaugel?
Kaugel.
Emme, kas issi on kaugel?
Kaugel.

xxx

Liblikas lööb tiivad lahti: X
Liblikas lööb tiivad kinni: B
Liblikas hakkab lendama: XB, XB
Liblikas lendab ära.

P.S. Viimase luuletuse kommentaariks: täheühendit XB kohtab tohti vene ikoonidel (Hristos Vaskres ehk Kristus on üles toimunud)

Vera Pavloval on ilmunud 10 luuletuskogu, teda on peetud meheks.

I´m in love with my car

Vaatasin eile õhtul VH 1, sealt tuli Final Countdowni sarjas 50 parimat autodega seotud musavideot, päris põnev oli, aga läksin magama, enne kui asi esikümneni jõudis, haigutasin küll tükk aega visalt ja rammisin Une-Matile kõhtu, et esikümme ära näha, aga Une-Mati tegi andis mulle mingil hetkel kiire lõuahaagi, mis pildi tasku viis.

Mu isiklikud parimad autolaulud oleksid olnud
3 "Alanis Morrisette ja "Ironic".
Alanis on siin oma nelikrollis nii lustlik ja mängurõõmus, et teeb mul alati tuju heaks, kui seda videot näen. Mõnikord piisab lihtsalt selle video peale mõtlemisestki. Lisaks, no kõva tekst.

2. R.E.M. "Everybody Hurts".
Kuninglik hümn elamise valust ja allaandmatusest ja... Need sissepiilumised inimeste mõttemaailma ülelibiseva kaamera abil, läbi sisemonoloogide. R.E.M.-i frontman Michael Stipe on rääkinud, et talle on kirjutanud mitmed inimesed, kes on kavatsenud enesetappu teha ja peale selle laulu kuulamist oma plaanist loobusid. "Everybody hurts and everybody cries .. sometimes... don't throw your hand... hang on. Kahju, et ma juutjuubist originaalvideot ei leidnud.

And the winner is

1. Janis Joplin ja "Mercedes-Benz"
Terav, räigelt ja rögisevalt satiiriline, okseleajavalt täpne, aktuaalse sõnumiga seni, kuni kapitalism kestab ja inimene on kasuahne.
Ka kõige lihtsam võimalus eitada jumalat. "Et ma palvetasin ja palvetasin, aga ei ole mul Mersut. Seega, jumalat pole."
Mispeale tasuks vestluspartnerile vastata:" Aga color TV sul ju on."

Ausalt öeldes ei meeldi mulle koostada esikolmikuid, vaid esinelikuid. Täna hommikul leidsin MTV-st neljanda autolaulu. Bändilt, keda ma eales asjaks pole pidanud.
Aga muss on hea, plikad mängivad oma rolli hästi, väga meisterlikult keritakse pinget üles, lõpp on loomulik, aga ahastamapanev nagu Thelmal ja Loiusel, ja need maastikud, need maastikud. Olen ju ise kaks aastat Siberis elanud.
Lisaväärtusena: klipp on algselt tehtud vene keeles ning kes hoolega jälgib, näeb ka ise, et lauljanna suu ütleb mitte "Not Gonna get us", vaid "Nas ne daganjajut).



Kas on mõni hea autolaul, mida teisedki teada võiks? Ühe neist panin pealkirjaks (Queen), aga minu esinelikusse see trügida ei suudaks.

Nähtamatud kubepüksid.

Nu käisime omigul Joonas-poisiga sääl Nõmme passeinis ujumas. Astusime ujula poole küll nopelt ja pikal sammul, mul oli kaks tassi va kohvilaket kah kerre keeratud, a ikka siuke na kergelt uimane olemine peas.

Nu käisime siis enne veel duši all, kui vette kargasime, ma isegi läksin aurusauna oma vanu konte soojendama. Aur oli tihe, kas see hakkas pähe või mis asi, igas tahes, kui ma siis passeini läksin, et vette karata, siis vaatan, enne veel kui pommi panna, üks kiilakas vanapapi sääl all vees lükkab end seina küljest lahti.

Ah sa sinine sitikas ja punane putukas, vaatan ma. Papi on vist veel rohkem uimas kui ma ise. Sest papil pole püksa jalas. Ujub teine niisama, puhtalt palja tagumise otsaga. Pikk pragu paistab palede vahel ja puha.

Ujub sedasi väärikalt nigu ristleja Aurora Emajõel, ma mõtlen, mis ma nüüd teen, kas hakkan kätega vehkima või mis. Hea küll, kargan siis vette, ujun papile järele. Mõtlen, et koputan talle korra õlale, ütlen, et teate, härra, teil on vist midagi puudu. Seal kus jalad algavad ja kere lõpeb.

Jõuan papi taha, annan signaali, et pea kinni, ma tahaks korra nagu vestelda. Papi ei tee märkamagi, sulberdab ikka ilusti edasi nagu ratasaurik Missisipil.

Sulberdan siis mina ka sedasi edasi, tema kõrvale, mõtlen, et nüüd toetan jalad maha ja ajan käed laiali, teen talle vähe tõkkepuud. Igaks juhuks veel sukeldun ja uurin kiilualust olukorda. Prille mul küll ees pold, need oli Joonas-poiss omale küsind, aga oli kohe näha, et kiil on papil küll lühike ja kulunud, aga kenasti mustav ja karvane, hoiab laevukest ilusti kursil ega lase sel mitte ümber minna.

Ohoo, no see on ikka jama, mis siis seepääle puhkeb, kui papi nüüd oma paljast kubet pilguga tabab ja Aadama esimeses üli konnas padavai riietamise ruumide poole silkama pistab, mõtlen mina. Seda naiste kiljumist ei jõua ära kuulata. Ootaks õige veidi, enne kui Hiiobit kuulutama hakkan.

No puhverdasin ennast siis raja otsa, lasin ankru vette, toetasin jalad maha ja ootasin papi ära. Papi jõudiski pärale, vääramatult justkui vaalakuningas. Avasin suu ja köhatasin. Papi tõusis püsti. Tal olid jalas täpselt ihukarva kubepüksid.

Mull mull mull, vajusin ma vee alla.

Oleks ma nüüd papit poole tee peal kõnetanud, mõtlesin vee all viibides, kus mu punaseid palgeid näha pold, oleksin ikka raske s*ta maha pannud. Või mis maha, vette ikka.
Seega, kae kaheksa korda, mõtle üheksa korda, enne kui ühe korra suu avad.
Aga nii palju oli mu punastamisest kasu kah, et sel omigul oli vesi Nõmme passeinis oma kolm kraadi lämmim kui muidu.
Mõista-mõista, kes on pildil.
Uskuge või mitte - Tom Cruise:)

Superluks lugu. Kellelt? Klassikult. Mitte tulevaselt, vaid olevaselt

Leidsin blogimaailmas ringi lonkides Wimbergi suure-, oma- ja imepärase jutustuse kahest toredast õest.
Riputan selle seia, loodetavasti Wimbergihärra ei muutu tigedaks seepeale, teen ju seda sex, et propageerida ta loomingut ja suurendada inimeste arvu, kes ta olemasolemisest rõõmu tunnevad.

MINIMALIE JA MAKSIMALIE

Elasid kord kaks õde – Minimalie ja Maksimalie. Minimalie oli väike ja õbluke, Maksimalie suur ja matsakas.
Ka iseloomud olid õdedel samavõrra erinevad. Minimalie hindas madalat profiili, Maksimalie seevastu armastas asju panna suure kella külge. Kuna Maksimalie jõud käis Minimalie omast üle ja samuti ulatus ta oma pikkuse tõttu õest kõrgemale, rippuski nende kodus suurem osa asju esikus suure kella küljes, nii et kõik, kes uksest sisse tulid, omad või võõrad, võisid neid kohe näha.
Loomulikult valmistas seesugune käitumine Minimaliele palju tuska ja meelehärmi. Samuti tõi Maksimalie oma seisukohti ikka kuuldavale aplombi saatel. Ja kevadeti, kui teedele ja tänavatele ilmusid suured aplombid, ei suutnud ükski vägi Maksimaliet neist eemal hoida. Ta pani kohe oma kõige kõrgema säärega kummikud jalga ja läks rõõmsalt õue paterdama, hoolimata vagurama õe keelamisest ja manitsustest.
Kõigil sellistel puhkudel leidis Minimalie lohutust heegeldamises ja kudumises. Aga eriti meeldisid talle igasugused pitsid. Need võttis ta kõik köögikapist välja, nii palju, kui tal neid oli, seitse tükki, kaheksasest komplektist oli üks aastate jooksul ka katki läinud, valas servani vana valget täis ja jõi üksteise järel tühjaks.
Samuti olid huvid ja harrastused õdedel täiesti erinevad. Minimalie kogus eksliibriseid ja tikutoosietikette, Maksimalie armastas käia muuseumides triptühhone ja pannoosid imetlemas. Minimaliele meeldis unistada mängutoosi muusika saatel, Maksimalie seevastu hindas oopereid ja sümfooniakontserte. Mis puutub lugemisse, siis Minimalie südame võitsid haikud, epigrammid ja laastud, aga Maksimalie jaoks pakkusid suurimat lugemiselamust eeposed, poeemid ja epopöad.
Keeruline oli õekeste kooselu, mis siin salata. Maksimalie kippus kõike võimendama ja suurendama: „Need rahamäed, mis iga kuu viina alla magama pannakse – kust need välja võetakse!” Minimalie aga proovis kõike just pisendada ja vähendada: „Ah, see mõni kopik, see on tühiasi.”
Salamisi unistasid mõlemad, et ühel päeval keegi tuleb ja nad ära võtab. Maksimalie unistas printsist valgel hobusel. Minimalie aga ohkas ja lõi käega: „Peaasi, et päris totu ei oleks.”

MUID TOREDAID LUGUSID WIMBERGIHÄRRA ELUST JA LOOMINGUST LEIAB SIIT
Nauditagu!

Wimberg, Contra ja Aapo Ilves tunnevad end hästi. (Ka kahe viimase härrasmehe blogisi tasub tšekata)


Wimberg,Vahur Afanasjev aka Afanassi, Contra ja Aapo Ilves esitlevad Art Cafes oma "Väikest pornoraamatut. Parajasti esitavad nad laulu "Juua ja n***uda".
Kohvikulaua taga Wimbergist vasakul istus tol sündmusel herr Priit Põldma, üks meie koolilehe toimetuse tegijatest.
Omal ajal sai selles ka lehte looke tehtud. Kes soovib, võib lugeda.

parem varem aga kunagi pole hilja

esmalt vabandan, et pole PIKKA aega siia ühtegi rida kirjutanud. mu energia on viimasel ajal muude asjade peale kulunud ja pole olnud aega mõelda ühtegi blogimist väärt mõtet (selle koha jaoks siin).

aga nüüd sain järjekordse tõuke ja meeldetuletuse, et see blog siin on olemas ja vajab kirjutajaid-lugejaid. sest ilma nendeta poleks ju ühtegi blogi alles. loogiline! :)

teate, ma käin ülikoolis. õpin ajakirjandust ja avalikke suhteid. meid on kursusel kokku 75. järgmisel õppeaastal hakkavad need, kes soovivad saada ajakirjanikeks, õppima selliseid aineid nagu reporteri töö jne ja need, kes tahavad saada avalike suhete juhtideks või pressiesindajateks, teisi aineid. praegu õpime veel kõik koos samu aineid nagu näiteks meedia ja kommunikatsioon, sissejuhatus sotsiaalteadustesse jne. väga põnev on. olen vestelnud peaaegu kõigiga igavates loengutes tagapingis või vähem igavatel kursusepidudel siidriklaasi taga. paljud meist on eemal oma perest ja parimatest sõpradest, mis tähendab seda, et otsitakse uusi kaaslasi, kellele oma saladusi rääkida või et oleks sõpru ka siin, Tartus. kõik on väga avatud, peaaegu midagi ei jäeta endale teadmiseks, kõigest räägitakse. osalt ka selle pärast, et ollakse pisut hirmul ja stressis eksamite ja õppejõudude (nt Marju Lauristin) pärast ja tahetakse kellelegi sellest rääkida. jagatud mure on ikkagi pool mure.
selle pika sissejuhatusega tahan jõuda selleni, et (see oletus tuleneb siis kursakaaslaste juttudest ja olemisest) paljud meist ei tea tegelikult, kelleks nad saada tahavad ja miks nad siin on. rääkisin ühe Teelega sellest, kas ta valib sügisel avalikud suhted või ajakirjanduse ja ta ütles, et hakkab ajakirjandust õppima, aga ei taha tegelikult ajakirjanikuks saada, vaid hoopis meeldib talle maalida (aga kunstnikele ei maksta hästi). üks teine tüdruk valib ka järgmisel aastal ajakirjanduse, aga sellepärast, et ta vendadel on (ja tsiteerin:) "Etv-s tohhuijaa tutvusi". ka neid, kes oma vanematele tulevase bakalaureuse kraadiga meelehead tahavad teha, on üsna palju. veel üks äärmiselt võluv tüdruk meie hulgas on Helen, kes õppis eelmisel aastal (siis ühe õppeaasta e. kaks semestrit) matemaatilist statistikat ja enne seda aasta molekulaarbioloogiat vms. võin küll faktidega eksida, aga suund ja keerukusaste jäävad samaks.
niisiis. meie kursusel on palju neid, kes veel mõtlevad, et mis toimub ja mille pärast. hiljuti küsis üks mu lähedane sõber, te kuidas saab teada, mis on inimese eesmärk elus, me rääkisime sellest. ja selgus, et ta kahtleb, kas valitud elukutse on tema elu kutse. kui aus olla, tundus suvel juba, et ta kiirustab natuke ülikooli minekuga. ta lihtsalt tegi sisseastumiskatseid erinevatele erialadele ja läks, kuhu vastu võeti. mis ei tähenda, et see eriala, mida ta õpib, oleks madala prestiižiga. nüüd on ta aga jõudnud sinnamaale, et tegi pausi, mõtles järele ja hakkas kahtlema. tore, et see üldse juhtus, sest palju hullem oleks, kui ta oleks läbinud ülikooli, läinud tööle ja siis ühel päeval 31-aastasel taibanud --- see on vale koht, kus ma olen. sest paljud inimesed on mingil hetkel oma elus enda jaoks kas liiga väärikad või vanad või koledad selleks, et paar sammu käidud teel tagasi astuda ja otsast peale alustada. loodan, et see sõber, kellest viimasena rääkisin, loeb seda postitust, mõtleb veel ja astub vajalikud sammud. kui mitte, on ta ikkagi mu parim sõber.

mida ma teile tahan öelda, on (seda ütlevad tihtipeale vanemad ja targemad noorematele, aga mitte rumalamatele): kasuta oma võimalusi. ja tunne ära märgid, mis annavad mõista, et liigud valele poole. ja veel: kunagi pole hilja, aga sa pead seda esmalt iseendale tunnistama.