Kehtima jäävad sellised viivud

See on vana mõte mul olnud. See video üles panna siin.

Olen sobivat päeva oodanud. Sihukest erilist. Nagu oli täna.

Kus oled ise rahul maailmaga ja kohe täitsa
suur osa maailmast on rahul sinuga.

Ja kõikidel kallitel inimestel su ümber
on kah hea.
Ja neil ka, kes on olemas,
kes on Sulle tähtsad,
ja nad on su lähedal,
mõned ka kaugel,
aga tunne on,
nagu oleks nad lähedal.
Sest nad on tähtsad inimesed.
Nagu me kõik.

Koos olla on hea. Ma ei räägi siin koosolekutest, eks ole.

Kõik me oleme erinevad, aga milleski ühte moodi.

Nagu siin videos.

Niuke päev, mismoodi see va Faust selle kohta pomises.
"Oo kaunis hetk, sa peatu viivuks!"

Vähenõudlik härrasmees see va Faust.
Niuksed hetked ei lähegi üle mingitpidi.

Sest mismoodi see va Ristikivi asja kohta mainis
"Kõik, mis on kunagi olnud, on kusagil alles."

Tänud.

"Vahitorni" konkurent

Herr Wimberg sõnasteles kord
oma blogis märkimisväärsest
ajakirjast - "Vahitorni" hirmsast konkurendist,
mis minule - ajakir jade kogujale - oli sootuks tundmata.

Ma küsima, kas ajakiri nihuke,
millest herr Wimberg kirjuti, on olemas see päriselt.

Mispääle Contra won Connula
minule kena lingi pihku pistis
ja kui ma selle avatud sain
täitusid mu sõõrmed magusatest
ja süüdimatutest vaimukeerutuste
aroomidest.

Sinugagi jagama neid
lahkelt olen nõus
oo lugeja, kes armastad
sa vaimupingutusi,
mis maalähedasteks nobedasti muutuvad.

Nii rikkamaks on saanud
minu kogu päevakaja ületavaid
kirjatükke ja laienenud
armsa emakeelse leha
täiel rinnal sissehingajate ring

Bob Dylan meets the Beatles

Yekati jee
Bob Dylan ja neli vennikest Liverpoolist.
Multikas
Fanni

You´re quite funny
You are quite cool
You are quite funny, man
jne

Valner Valme kirjutas Postimehe AKs, et Dylan on välja and 57 plaati, toonud au sisse folkroki, teinud tosina kannapöördeid, tema võib nüüd lõpuks ka jõuluplaadi teha, miks mitte.
Ta võiks isegi ABBA kaveritest plaadi teha, ikka oleks huvitav.

Nüüd ma kuulengi vaimukõrvas Dylanit kähiseval häälel laulmas:
Everybody screamed, when I kissed the teatcher
Või mis veel vingem
Oo-oo -Dancing Queen, young and sweet...
Või siis
I started to sing before
I started to talk...

Promenaad

Kui kaks aspekti lähevad üle prospekti, kumba käes on siis konspekt?
Trapets seda teab.

Laused nagu elud

Olin kuskil 19, kui lõpuks taipasin, et see, et lapsepõlves sidus ema mulle lipsu ette ainult siis, kui ma lamasin, tuli sellest, et ema töötas matusekontoris.

Hakkasin uskuma jumala huumorimeelde hetkel, kui Selveri saalis olev teenindustelefon pikalt helises, ma selle vastu võtsin ja helistajaks oli mu kõige parem sõber.

Järgmist kahjuks ei saa tõlkida:

The day I lost my virginity was the day my Virgin Mobile cell phone broke.

Aga järgmist elu ja lugu saab

Sel hetkel kui kassapidaja viskas mõistva pilgu mu naise poole, kes ostis parajasti raseduse ajal võetavaid vitamiine, taipasin, et ta on esimene inimene peale meie kahe, kes teab, et ootame last.

Originaal:
As the cashier gave a knowing look to my wife as she scanned the prenatal vitamins, I realized this random girl is the first person on earth to know we are having a baby.


Aga vaadake parem ise, mis teile säält südamesse ja meelde jääb.

NB! Tekstid on esilugemisel ehk tsipa keerulised, a kel inglise keelega natukenegi hea suhe, leiab kindla peale maiuspalu.

Kala M Buur

Anule ja Ingridile pühendet.
Tänutähex
nende lugematute hõrgutiste eest,
mida Te väikesed valged käed
on küpsetanud.

Tänane päev kinkis sõnakalamehele mitmeid keni purikaid.

Kirjutasin ühele toredale mehele kirja, mees oli natuke kurb,
ta rääkis "vanadest headest aegadest. Lohutasin teda:

"Ei ole paremat halvemat aega.
On ainult hetk, milles viibime praega.

Või supiga.
Kõige parem on muidugi magustoidu kallal mekutada. Tass head latet või klaas veini sinna kõrvale, mm... jne, jne".

Päeval kirjutasime ühe teise toreda mehega kultuuriüritustele lisandunud käibemaksuprotsendist ehk jänesemaksust. Leidsime, et parim viis jänesemaksu kaotamiseks on Jänese maksast pasteeti teha. Nii enam vähem ka kirjutasime. Näis, kas, kes ja kus avaldab. Äkki teeb seda KesKus?

Õhtul käisime ühe toreda sõpsiga kepikõnnil. (Siinkohal kala M Buuri ärge oodake.)

Kõndimise käigus arenes meil selline vestlus:
Mina: Kas läheme otse mäkke, või läbi pargi.
Tema: Läbi pargi.
Mina: Läbi Aivi Pargi nimelise pargi.
Tema: Just.
Mina: (pisut puhkides) Sa tead, eks ole, et Tallinna Lennujaamale tahetakse Lennart Mere nimi panna. Pannakse ka nähtavasti. Siis on see Lennu jaam.
Tema: (kergelt ähkides) Ah nii.
Mina: Aga kas sa tead, milline tuntud Tallinna kultuuritempel juba kannabki ühe kuulsa eesti muusiku nime?
Tema: Ei. Kelle?
Mina: Linnahall. Ivo Linna nimeline hall.
Tema: (feministliku alatooniga) Hm. Miks mitte Reet Linna nimeline?
Mina: (Õhku ahmides) Tõepoolest!? Miks mitte? Mine tea. Äkki ongi.

Neid Kala M Buure korjus veel, jätan mõned tagataskusse, kunagi hea pannile visata.

Pildil eesti kalamburistika üks salajasi suurkujusid Veiko I. Connen. Vaimustas kalamburistika Ring konti juba varajases nooruses, kui teatas, et "suudab portugali keeles "oo" ütelda. Eelistab pesitseda varjulistes paikades, kus saab rahus oma teravkeelseid pärlikeesid häilida, et need siis Austajas Konna imetleva pilgu all sõnanöörile lükkida. Avalikkuse ette ilmub haruharva. Antud juhul suutis piltnik ta tabada Aegviidu metsade sügavustest.

Nähtamatud kubepüksid.

Nu käisime omigul Joonas-poisiga sääl Nõmme passeinis ujumas. Astusime ujula poole küll nopelt ja pikal sammul, mul oli kaks tassi va kohvilaket kah kerre keeratud, a ikka siuke na kergelt uimane olemine peas.

Nu käisime siis enne veel duši all, kui vette kargasime, ma isegi läksin aurusauna oma vanu konte soojendama. Aur oli tihe, kas see hakkas pähe või mis asi, igas tahes, kui ma siis passeini läksin, et vette karata, siis vaatan, enne veel kui pommi panna, üks kiilakas vanapapi sääl all vees lükkab end seina küljest lahti.

Ah sa sinine sitikas ja punane putukas, vaatan ma. Papi on vist veel rohkem uimas kui ma ise. Sest papil pole püksa jalas. Ujub teine niisama, puhtalt palja tagumise otsaga. Pikk pragu paistab palede vahel ja puha.

Ujub sedasi väärikalt nigu ristleja Aurora Emajõel, ma mõtlen, mis ma nüüd teen, kas hakkan kätega vehkima või mis. Hea küll, kargan siis vette, ujun papile järele. Mõtlen, et koputan talle korra õlale, ütlen, et teate, härra, teil on vist midagi puudu. Seal kus jalad algavad ja kere lõpeb.

Jõuan papi taha, annan signaali, et pea kinni, ma tahaks korra nagu vestelda. Papi ei tee märkamagi, sulberdab ikka ilusti edasi nagu ratasaurik Missisipil.

Sulberdan siis mina ka sedasi edasi, tema kõrvale, mõtlen, et nüüd toetan jalad maha ja ajan käed laiali, teen talle vähe tõkkepuud. Igaks juhuks veel sukeldun ja uurin kiilualust olukorda. Prille mul küll ees pold, need oli Joonas-poiss omale küsind, aga oli kohe näha, et kiil on papil küll lühike ja kulunud, aga kenasti mustav ja karvane, hoiab laevukest ilusti kursil ega lase sel mitte ümber minna.

Ohoo, no see on ikka jama, mis siis seepääle puhkeb, kui papi nüüd oma paljast kubet pilguga tabab ja Aadama esimeses üli konnas padavai riietamise ruumide poole silkama pistab, mõtlen mina. Seda naiste kiljumist ei jõua ära kuulata. Ootaks õige veidi, enne kui Hiiobit kuulutama hakkan.

No puhverdasin ennast siis raja otsa, lasin ankru vette, toetasin jalad maha ja ootasin papi ära. Papi jõudiski pärale, vääramatult justkui vaalakuningas. Avasin suu ja köhatasin. Papi tõusis püsti. Tal olid jalas täpselt ihukarva kubepüksid.

Mull mull mull, vajusin ma vee alla.

Oleks ma nüüd papit poole tee peal kõnetanud, mõtlesin vee all viibides, kus mu punaseid palgeid näha pold, oleksin ikka raske s*ta maha pannud. Või mis maha, vette ikka.
Seega, kae kaheksa korda, mõtle üheksa korda, enne kui ühe korra suu avad.
Aga nii palju oli mu punastamisest kasu kah, et sel omigul oli vesi Nõmme passeinis oma kolm kraadi lämmim kui muidu.
Mõista-mõista, kes on pildil.
Uskuge või mitte - Tom Cruise:)