Kommionu kommijuttu

Kallid kaaskirjutajad!
Vabandan ette ja taha, et ei pea kinni tähestikust, järjekorrast, kokkulepetest, tuumatehnika ratsifitseerimislepingutest ja muust, mis puust vöi lihast ja luust.
Asi siiski nii tähtis mu meelest on, vabandust-vabandust, laske mind palun vahele.

Ja põhjus on lihtne. Keegi onu Eiki räägib samal teemal, kui Peeter Lammaste Poeg ja Andry-onu.
Väljavöte neile, kes ei viitsi pikalt lugeda, tänase Postimehe artiklist, kes ikka vähegi viitsivad, vöivad uurida ka samalteemal kirjutatud asju.
http://www.postimees.ee/300608/esileht/siseuudised/338984.php

"Poliitik Eiki Nestor meenutab ühte netikommentaaride algusaegadel kirjutatud arvamusartiklit, mille esimene kommentaar ta otse «heasse kohta» saatis.

«Tegin oma arvamusloo juures olevad kommentaarid lahti ja esimene algas sõnadega: Nestor mine… ja kõik sellele järgnev,» kirjeldas Eiki Nestor ühte esimestest kogemustest netikommentaaridega.

«No mis sa teed? Hakkasin lihtsalt laginal naerma,» meenutas ta oma reaktsiooni.

Nestor ütles, et tema on rõõmus siis kui kommentaarides vaieldakse inimese väidete ja seisukohtadega, räägitakse asja sisust.

Sageli kipub Nestori sõnul kahjuks olema nii, et kommentaatorid sõimavad inimest, kes midagi on julgenud oma nime all kirjutada, mitte ei arutle tõstatatud teema üle."

Lisan siia yhe teise mehe arvamuse. Kui esimene mees oli tõsine mees, kes naeris, siis teine mees on ametilt Naljamees, kes järgnevat kõneles maru tõsiselt, lausa tigedalt. Te kõik tunnete ta muidugi pildi päält ära.

Niisiis, korra meie vestluse jooksul muutus Juurikas peaaegu kurjaks (niivõrd, kui sihuke muhe mehike seda saab yldse olla).

Tsiteerides Rootsi kirjaniku - Frans G. Bengtsson - (kui mu mälu mul nyyd hetkel vaipa alt ära ei tiri) kirjanikku, kes oma eelmise sajandi alguses kirjapandud essees on öelnud umbes nii, et maamatside lugema ja kirjutama õpetamine oli ilge viga.

Teate miks?

Sest loll inime sai võimaluse oma arvamust avaldada.

Kirjutada. Plangule, paberile, lehtedesse lugejakirju, anonyymkirju, blogi pidada...

Ette panek & ette kääne

Peeter, kes oma vanemaid salapärastel pöhjustel lammasteks peab, kirjutas me blogi yhe loo taga yhes kommentaaris midagi, mis ehk teistele märkamata jäi, mis on kuid ehk vägagi oluline. Vaatame selle korraks yle. Tsiteerin Lambukest:

“nii:) joon siinpool ekraani red-bulli,
joon kohvi , sügan juukseid, tubake soojake, telekas uriseb, mingi superstaari saade , äh seda pole mulle vaja, olen iseenda superstaar.

Saan hakkama küll, juuksed rulli ja minek võiks kohe lausuda. Aga ma ei lausu ma lausa KUTSUN! RAHVAS ! KIRJUTAGE KOMME niimoodi, naamoodi tagasiside , ühtsus särk ja värk ja kõik see nagu pillist tuleb.

Valelikkus ja üleküllus pole soovitatavad.

Retsept: kirjuta, oota, kirjuta soravalt, postita, mõtle. Joo kohvi. Soovitatavalt kolmveerand topsi piima, natuke mett, ja veerandi jagu kohvi, seda kergemat ülemiselt riiulilt mis hoitud helgemateks päevadeks.

PS: aga millal on üleküllus lubatud, kas seda saab lubada.

PPS: Mis see jutt köik tähendab?”

Haa!

Haa. Ahaa!

Minu meelest see tähendab head loovat mõtet. Önge otsas on kala ja mitte väike. Kas ei läigata ta soomused kuidagi kuldselt koguni?

Omaenese lugude taha ISE kommide kirjutamine on mu meelest väga rumal enesekoinimine. Kirjutaja peab leidma aega pöhiteksti kirjutades köik hetkel vajalik, köik,mis parajasti maailmas olemas, ära öelda. See on kyll vöimatu, a ta peab pyydma. Nagunii tuleb midagi veel pähe, pärast poole, aga mis tehtud, see tehtud. Red Bulli, isegi kohvi, ma siiski ei soovitaks, värske öhk ja kylm vesi annavad värskema ja selgema pildi. Ma ei saa aru, miks kirjutamist seostatakse mönuainete tarbimisega, aga tunnistan, et olen ise ka ntx kohvisõltuvuses old. Ja olen nikotiinisöltuvuses siiani, eriti kirjutades.

Aga jah, köiki asju yhekorraga ära ei kirjuta. Lootu setu. Akeelah, me yhine söbrake, ta ka pyydis köiki vöörsönu ära öppida. Päris selge, köiki ta ei oska siiani.(Sellest hoolimata - siinkohalteen ettepaneku vötta Akeelah Magasiini auliikmeks. Kes on poolt,andku siis märku.?)

Aga väga vägagi kasulik oleks meil omavahel yksteist kommenteerida. Ma ytleks selllises pisut seksuaalses kontekstis: on olemas viljatuid vahekordi ja viljastavaid vahekordi. See oleks viljastav.

Tasuks möelda, mida kirjutada. Kivirähk on öeld, et teda jätavad suht kylmaks kommid stiilis “hästi paned, Andrus” vöi “mine p****se mees”. Aga talle meediv on, kui keegi midagi lisab, täiendab, oma mälestusi juurde toob, analüüsib, kui inimesed hakkavad omavahel rääkima.

Vaadake siinkohal näiteks ta värskeima Päevalehe loo kommentaare! Minu meelest on lausa uskumatult põnev, ja naljakas, ja lollakas, kuhu need teinekord välja jöuavad. Aga see köik on osa kultuurist. Ka allkirjutanu on lisanud oma tagasihoidliku panuse.

http://www.epl.ee/arvamus/433883&kommentaarid=0

Jaan nii edasi, Jaan nii tagasi. Suva,kas Kross, Tätte, Kaplinski vöi kodanik Kaera, kes pidevalt pöllu peal kykitab, alati kohe valmis välja kargama.

Dixi!

P.S. Löpetuseks lisan möned oma lemmikunstniku pildid. Ettekääne on mul olemas, ta perenimi algab Ehee tähega. Nii et alljärgnev on väike G alerii.
Ja mis Peetri arvamusse puutub, mida ma siin edastan, ega keegi EI PEA nii arvama.
Kuid... Te vöiksite kommentaarides siiski midagi arvata. :D:D

Caalicad ja capsad, Caligulad ja Cicerod

Kusagil 20 aasta eest, Eesti hakkas siis vabaks saama sest Nöukajamast, hakkasid uued noored ja vihased luuletama. Merca ja Villu Tamme ja Liisi Ojamaa ja Trubetsky ja kes köik.

Osa neist kasutas ü tähe asemel y tähte (ntx kylm, yyrike, synd) ja osa neist kasutas ks asemel x tähte (kannax, laxama jne).

Osa läks veel kreisimaks ja kirjutas iga asja nii omamoodi kui vähegi sai. Asi kippus ikka rasekelt jaburaks jaburaks, tädid ja onud, kes keelenormide järele valvavad, pröökasid ja hurjutasid ja… Seda nimetati peenutsemiseks ja vöörmöjudele allumiseks ja kuidas iganes. Aga sel keeleliikumisel olid positiivsed väljundid jummalast ootamatul territooriumil, kes on sattunud lugema tänapäeva vöro murdelisi kirjatekste, see teab.

Tegelt pold asjas miskit uut. Juba nii aastat 80 tagasi (ma väga ei viitsi rehkendada) oli Eestimaal mees (Johannes Aavik), kes soovitas ü asemel y tähte kasutada.

Eesti keeles ei tuld sest miskit, aga soomlased on pea alati nii kirjutanud ja on täitsa elus. Ja voivat hyvin.(Tunnevad end hästi, soome keeli)

Pöhimötteliselt vöiks ka hakata mingit keelerida ajama. Kasöi siinsamas blogis. Et silma torgata, sulli ja feimi saada ja yldse.

Näiteks kasutama k tähe asemel c tähte. On hea möte ju?!?

Cas polex cultuurne, curamus cyll.

Ei oleks, kui see on vaid vormi-sulli-feimi-sulla-mulla kysimus. See oleks justament seesama peenutsemine ja vöörmöjudele allumine ja mis iganes. Kadakasakslus aka kadakafaklus. (Tegelikult, midagi sellist, see oleks suht levind liigutus- omale vormi vöi mingi nipiga prozed peale tömmata - aga ka suht rõve liigutus, kogu aeg kuskil tänapäeval tehakse. Britney tissid, Koit Toome auto, Superstaari Tönise kaenlaalused…)

See sellex. Eesti keel ei muutu sellest kyll paremaks, kui ta ladina keele moodi välja näeks. Delfi kommentaar ei muutu Cicero köneks, Eesti ropplaul Catulluse poeesiaks. Seega cahjucs ei cutsu meid cuulsuse curvilised rajad.

Väljapääs ja ka sissepääs, ma arvan, kui iga yksik 1 yritaks kirjutada seda, mis ta mötleb. Mitte seda, mida temalt ootavad kool, vanemad, vöi söbrad, vöi see poiss vöi tydruk, kes talle köige rohkem meeldib, ces curamus iganes. Kui iga 1 oleks see, kes ta on. Kirjalikult. Kasvöi … ee… siinsamas blogis näiteks.

Ja oleks seda perioodiliselt. Khm-khm. (Aga lolliks ka ei tasu minna mingite deedlainide pärast).

Ahsoo. Väljapääs ja sissepääs. Et siis kuhu?
Eks ikka uude ja paremasse, ikka ilusamasse ja öigemasse.

Hee. Ehee. (Ausalt, mu surematu idealism ajab naerma ka mind ennast).

Löpetaks sedasi. Kuskil aastat 60 tagasi oli Tallinnas punt koolipoisse. Nad öppisid köik prantsuse keelt koolis ja öppisid suht mönuga. Sest nimelt juhtus sihuke asi, nad vötsid yhe prantsuskeelse söna, ja hakkasid seda omavahel kildu loopides pilduma.

See söna oli ”justament.” Prantslased hääldavad seda omas keeles nii – zhüstmaant. Proovi seda korraks öelda. Zhüstmaant. Köditab suud, keelt ja kurku, on ju. Kui tajusid seda, önnitlen Sind, Sul oneeldusi öppimaks ära maailma yks kaunemima kölaga keeli. (Pöidlad pihku, pingviinid! No mida. Mul on silmad tatti täis pritsitud.)

Aga tulles tagasi tunni teema juurde: need eesti koolipoisid hakkasid omavahel juttu ajades seda söna ytlema nii, nagu seda kirjutatakse. Justament. Mitte zhystmaant. Justament nii. Nii justament.

Nyyd ongi see söna eesti keeles ilusti olemas.

Ilus söna.

“Justament.”

Selline lugu siis. Moraalitu. Ses möttes, ma moraali siin välja ei tookski.

Röömsat jöudu sooviks kyll ja kyll ja kyll.

P.S. No ja mingi 30 aastat tagasi tuli kokku kamp Tartu koolipoisse, hakkasid bändi tegema. Vöite kolm korda arvata, mis nad bändile nimeks panid.

Vangile ei meeldi trellid

Cecily von Ziegesar

Olin Palmses tööl ja korraga tuli igavus peale, ning vaatasin, et mis raamatuid mu kolleegid loevad. Cecily von Ziegesari raamatuid “Klatšimoorid”. Osasid on raamatul palju lausa 12 aga Eestis on ilmunud ainult 7. Hakkasin esimest raamatut lehitsema ja lugesin esimese lõigu läbi, päris huvitav tundus ja hakkasin edasi lugema. Tuli välja, et raamat räägib rikastest noortest neidudest ja noormeestest, kes elavad New Yorgis ja elavad üli glamuurset elu. Raamat räägib kõigest: probleemidest, seksist, narkootikumidest ja koolist. Raamatud on põhiliselt suunatud teismelistele. Ainukene asi, mis mind nende raamatute juures häirib on see, et igas raamatus, korratakse üle kõik, mis on eelmistes raamatutes juhtunud. Need raamatud on kunagise Magasiini liikme Elsa Levo omad. Soovitan neid raamatuid kõikidele, kellel vähegi huvi lugeda, teismeliste igasugustest probleemidest.
Klatšimooridest on tehtud ka teleseriaal, mida küll kahjuks näevad ainult Ameerika vaatajad.
Andres Novi

Ca ehk kaltsium

• Sümbol: Ca
• Aatomnumber: 20
• Aatommass: 40,078
• Värvus: Hõbedane
• Tüüpolek: Tahke 25 kraadi Celsiuse juures
• Liigitus: Metall

Mind kutsutakse "tugikoeks", sest ma panen kokku suure hulga osakesi - sinu skeleti ja hambad -, mis hoiavad sind püsti ja püsivad koos. Kasvamisel vajad mind suurtes kogustes. Mind on vaja kaltsiumfosfaadi moodustamiseks sinu luudes. Kui saad vanemaks, siis olen vajalik sinu luustiku tugevdamiseks.

Aktiivse metallina olen välimuselt pehme ja hõbejas, kuid ka natuke karm. Minu ioonid muudavad vee karedaks - pesuained, sealhulgas seep, ei vahuta -, keedukatlas või kannus moodustub katlakivi.

Mind tuntakse sajandeid ja mind võib kohata tavalistes ühendites, nagu kustutamata ja kustutatud lubi, tsement, kriit ning paekivi. Kõik need on tahked, enamjaolt valged ained, mida kasutatakse ehitustel ning millel on ka võime happeid neutraliseerida.

Avastamisaasta: 1808

• Tihedus: 1,550 grammi kuupsentimeetri kohta
• Sulamistemperatuur: 842 kraadi Celsiust
• Keemistemperatuur: 1484 kraadi Celsiust

Kasutatud kirjandus: Adrian Dingle "Perioodilisustabel"

Priit & CO.

Selles blogis ma tahaksin rääkida kõigepealt oma pealkirj teisest osast ehk lühendist co.(company). Ma tean et see pole eriti orginaalne mõte ja Priit on seda korduvalt meili teel teinud, aga ma võtan selle au enda peale ja räägin kõikide eest kes blogisse korrapäraselt kirjutavad. INIMESED kui teid nii võib kutsuda, te võtsite kooliaasta lõpus enda peale vastutuse ja lubasite kirjutada blogisse iga kahe nädala tagant. KAS TEIL ON VÄGA RASKE KORD KAHE NÄDALA TAGANT END ARVUTI TAHA VEDADA JA BLOGI KIRJUTADA??????? Ma arvan et tegelikult nagu väga ei ole ju? Nii või naa te käite rohkem kui kord kahe nädala jooksul arvutis. Ja kui see võtab sellise tüki küljest õigel päeval kirjutada siis saatke oma blogi sissekanne kellelegi ja ta postitab selle ise! Kas te ise ka saate aru et teie jaoks võib see olla lihtsalt ühekordne kirjutamata jätmine aga see näitab tegelikult ka teie töösse suhtumist. Kõigil on suured karjääri ootused ja lootused ning kõik kindlasti mõtelvad et ahh... see pole ju sama mis töö tööl hakkan ma ikka korralikult käima, aga arvestage seda et te harjutate ennast praegu juba sellega et te teete kõik siis kui tahate ja kuidas iganes tahate ja see ei tule teile kasuks tulevikus!!!!
Niiet järgmine kord kui te mõtlete jätta blogi kirjutamata sellepärast et ei viitsi või et aega ei ole siis mõelge teistele teistel on elus samapalju aega kui teil. Võtke järgmine kord vähem kohustusi ja täitke neid. Olen praegu egoist ja toon ennast näiteks. Ma olen täna tööl 24h järjest olen tööl ja näete ikka jõuan blogi kirjutada klientide kõrvalt ja see võtab mul aega alla 30 min. RAHVAS ÄRGE VIRISEGE NII PALJU!!
Või kui teil on vaja oma lubadust murda siis tea et sa ei ole ainuke kes seda teha tahab ja kui me kõik alt ära hüppaksime siis varsti oleks ainult Priit ilma kompaniita. Meenutan teile et enamus teist suvepeol ja inimeste puudumise tõttu pidime tühistama broneeringu. Ma ei tahaks solvata aga kasutades oma sarkasmi ma ütleks OLETE IKKA KÕIK VÄGA TUBLID JA KOHUSETUNDLIKUD KÜLL.

C- jam tsellokvartett

Neli meest, neli tooli, neli tsellot ja kaunis ja meeliköitev muusika. Tsellokvartetis on ühendatud klassikaline keelpillikvartett, improvisatsiooniline big-band, metalne ja kaasakiskuv rock-muusika, tundlik ning emotsionaalne tsellokõla. See muusika ei jäta külmaks ühtegi kuulajat.Kavasse on valitud kirev buklett teoseid maailma erinevate stiilide ja aja muusikast - repertuaari kuulub teoseid sellistelt heliloojatelt nagu Händel, Brahms, Wagner, Popper, Lennon/McCartney, Anderson/Ulveus, Lloyd Webber, Johann Strauß, Rannap, Valgre jne ning ansamblitelt Bon Jovi, AC/DC, Boney M., Status Quo…

Võimsa neljaliikmelise tsellistide ajalugu ehk, kuidas kõik sai alguse

Koos tegutsetakse juba 2004. aastast. Tegemist on ainukese sellelaadse koosseisuga Eestis, mille liikmetel on kõigil klassikaline muusikaharidus. Repertuaari seaded on nad just ise oma koosseisu jaoks teinud. Kuulajatele pakutakse tuntud ja armastatud viise täiesti uues kuues, ka sellises, mida siiani kohatud pole. Oma aktiivse osavõttuga lavadel on üheskoos kontserte antud

üle terve Eesti ning üles astutud näiteks Tallinna kammermuusikafestivalil, Hingemuusika ja Meistrite akadeemias, Toompea muusikasalongis ja Mõisaromantika sarjas ning Seitsme linna festivalil. Koostööd on tehtud isegi teinud lauljate Rebecca Kontuse (alates 2007) ja Luisa Värgiga, samuti koosseisuga Bonzo&Tõun, kellega käidi 2006 Eestimaal kontserttuuril, salvestatud muusika filmile „Sügisball" ja kultuurisaatele „OP". Võimsad mehed need tsellistid!

CC Punkveres

1.
Rakvere Linnavalitsuse kiri Peetrusele ja Kerberosele. Mõlemal ümbrikul märge: "Edasi anda CC-le!"

"Tarvast! Tervist!
Tervitame teid ühest depressiivsest Eesti väikelinnast, Punkverest. Meil siin Punkveres on heaks tavaks endale iga aasta külalisi kutsuda. Üks aasta me kutsusime endale külla Jüri Jalutaja Põõsa, aga ta ei tulnud. Tänavu, kui meil siin punklaulupidu oli, kutsusime legendaarse bändi Sugupüstolid siia esinema, aga sugupüstolid saatsid ainult kirja, et nad ei saa tulla ja ajagu me oma Lihasööjabakteriga läbi. No ja nüüd me mõtlesime, et oleme tüdinud nende Normanite ja Baskinite vahtimisest. Me tahaks lõpuks tõeliselt naerda saada. Kas te tuleksite meid tänavu suvel lõbustama?
Kuna me teie praegust asukohta ei tea, saadame selle kirja nii taevavalvur Peetrusele kui ka põrgukoer Kerberosele. Loodame, et nad annavad kirja teile edasi.
Jääge heaks!
Jaadla&Co"

2.
Päta-päta-päta. CC astub nõtkel sammul mööda Laia tänavat. Jalutuskepike käes (NB! mitte maas), kübarakene peas. CC avab Art Café ukse ja astub sisse. Sammub leti juurde ja küsib teenindaja Birjolt vaevumärgatava ameerikaliku maneeriga (võiks ütelda, et andresnovilikult): "Kus asub siin veetše?"
Birjoke ei mõista, mida "veetše" tähendab ja tahab CC-le seletama hakata, et õhtuni on veel aega. CC mõistab Birjo arusaamatust ja valmistub selgitama: "Veetše, noh, toileet, kömps."
Birjogi saab nüüd aru ja kohmab: "Ah te otsite peldikut. Näete, see on seal nurga taga."
CC läheb nurga taha. Avab ukse ja ongi kauaotsitud "veetšes". Seisatab peegli ette, võtab oma taskust vuntsikammi ja seab oma tuulest räsitud vurrud ilusti korda.

3.
CC seisab keskväljakul. "Wow, siin on purskkaev," märkab ta Punkvere olulisimat vaatamisväärsust. Riideid seljast võtmata hüppab CC vette ja teeb paar kohmakat ujumistõmmet, peseb purskava vee all pead ja kümbleb nii sama rõõmust.
Paari minuti pärast tõmbab kellegi tugev käsi CC veest välja.
"Te rikkusite avalikku korda," kõlab kellegi hääl. "Me peame teid arestimajja viima."

4.
CC istub kongis. Jah, ta sai politseiautoga sõita, see oli päris tore. Aga autol vilkurid ei töötanud ja see juba nii tore polnud. Jaoskonnas nõuti CC-lt dokumente. Dokumente?! CC on ju juba üle 30 aasta surnud ja elab põrgus, mis dokumentidest siin juttu saab olla. Põrgus pole kellelgi dokumente. Ega see pole mingi maa, kus peole pääsmiseks passi peaks esitama. Põrgus on kõik juba nii vanad inimesed, nende korralikkuses ei kahtle keegi. CC aga on Punkveres kongis. Pidi ta siis tolle Jaadla ja kompanii kutse vastu võtma. Poleks võtnud, saaks rahulikult põrgus MM-i kaisutada ja end hästi tunda. Huvitav, kelle kaisus MM nüüd on? Äkki JL-i? CC võdistas selle mõtte juures oma kitsaid õlgu.

Click-click (veebireklaami müüjate keeles raha)

Täna pidin ma enda jaoks tegema taaskord mõttelise märke sinna “kausta”, mis sisaldab ülevaadet Eesti meediakanalites toimuvast, mis omandatud iseenda nahal ja silmade läbi.

Seal on juba “Rosa Salvaje” ehk “Metsik roos” kui kõikseeesimenejailusam seebikas, mida pool või rohkemgi Eestit vaatas, seal hulgas kõik mõistlikud inimesed, kes hiljem endam ühtegi seebikat pole jälginud.

Tsileluseriaal “Baar”, mida ma ei jälginud ja mistõttu tundsin, kuidas ma muutusin sotsiaalselt kohati abituks, kui ma ei suutnud mõista koolikaaslaste ohkeid. (Mis Kristjan? Kust ta välja hääletati?)

Noh jah. Ja tegelikult mahub siia veel palju toredaid asju ja neid “jamasid”, mida ma ise olen kokku keeranud.

Aga 17. juuni 2008 läheb kirja päevana, kui varastatud rabarber ületas uudisekünnise.

Banaani koorel libastumine ohtlikum kui purjus roolijoodik!

Kuna jutt peaks tulema B-tähest, siis alustuseks võiksin mainida, et sellel lookesel ei ole B-tähega just eriti palju seoseid. Meeli köhima panevaid lugemiselamusi. Sündmus on juba tükk aega aegunud, kuid teeb oma töö edukalt ehk ära. Lisaksin, et kaks sündmust on täiesti erinevad ja ei kooskõlastu teineteisega.

Esimene juhtum.

Naabrist roolijoodik lööb laineid sünnipäevalauas.

Varajane reede hommik, kell umbes seitse. Sissesõidetud värav, romuna seisev kahetuhandeteise aasta volkswagen numbri kombinatsiooniga 738 ning maas lamav sigatäis naabrimees prügikasti kõrval. Kahtlust äratav, kas pole?
Natukese aja pärast pealtnägija mina ,ärkan üles, sean sammud akna poole ja näen imestusega kahte politsei auto kõrval hoovis. Esialgu ei osanud küll mitte mingisugust seisukohta võtta.
Viie minutilise ajavahemiku vahel märkan, et minu vanaema on asunud asja uurima ning sekundimurdosaga tormab ka naabrinaine hommikumantli hõlmade lehvides hoovi asja tegema.
Selgub, et prügikasti kõrval lebav mees on saanud roolijoodiku staatuse. Nimelt oli too taksojuhina leibateeniv mees läinud oma kodu korteris joomisest segaseks, peksnud oma mööbli kõik puru ja seejärel pühavihaga majast välja tormanud ning sõitnud väravaid avamata edasi. Võite arvata mis neist väravatest järgi jäi.


Ühesõnaga too hull ekstreemsporti harrastav taksojuht oli ka linnas sõitnud hulljulgelt ning suutnud ka seal endale väikse jama kokku keerata. Oma joobes olekuga põhjustas väiksemat sorti avarii põrkudes kokku teise sõidukiga. Täpsem informatsioon avarii kohta puudub, kuid kannatanuid ei olnud. Pärast vägitegu suundus mees tagasi kodukanti ja sõitis teise korra ka väravad maha, et tuleks ikka kogutäiega maha. Kuna mees enda keha ega mõistust ei talitsenud kohe üldse mitte, siis volkswageni kapott oli lömmis ja mõned pisikriimud pealekauba, astus mees uksest välja ja sinna ta kukkus, prügikasti kõrvale maha lebama. Järgnev pilt oli mulle ja teistele pealtvaatajatele juba teada, et too taksojuhil tuleb minna mundris meestega kaasa.
Oma toimetusi tegid politseinikud ikka tunnijagu. Oli ju vaja veel viga saanud sõiduk aiast välja toimetada ja purjus mees mikrobussi taolisesse autosse asetada.

Uudishimulik sünnipäevalps annab teada

Kuna eelmisel päeval oli olnud naabrinaise juubel ja alkoholi sai tarbitud, siis ei ole see kindel, et taksojuht oli täiesti üksinda viina klaasi kummutanud. Selgus, et sünnipäevalps pidas väikse seltskonnaga veel hommikul afterpartyt nii peaparandamiseks ning enne pühaviha oldi koos mõnusas peotujus.

Alkoholist segaseks ja surmaähvardus kolmandale isikule

Seltskonda kuulus peale sünnipäevalapse ja taksojuhi veel üks kuldkõri. Täpselt ei oska öelda, mis piduliste hinge vaevas, kas alkoholi otsasaamine või omavahelised arved, mis vajasid ilmtingimata klaarimist ,tekkis taksojuhil ja teisel mehel väikene sõnavahetus, milles hiljem kindlasti mõtlemata lajatati mõnigased ähvardused.

Rakvere politsei on tragi

Menetluse käigus lisandus roolijoodikule 18-tuhandene trahv pluss veel hüvitis kannatada saanud sõiduatole ning ka enda auto remont. Hiljem jutukäigus tuli välja see, et auto, millega ekstreemsust harrastati oli vanema tütre auto ülikoolis käimiseks. Pahane tütar ja suures kulutused.

Elu pärast avariid

Igatahes seda taksojuhti pole siin kõrvalmajas liikumas nähtud, surnud ta igatahes ei ole, kuid seal ta enam ei ela. Kurjad tütred ja veel kurjem abikaasa suitsetasid ta krundi pealt minema.Igatahes oli mees vähemalt niivõrd tubli, et parandas aiaväravad kahe töömehe abiga ära.

Taksojuht ei saa endiselt rahu

Pärast kolme nädalat peale toimunut selgus, et tütarde väike krantsiverd koer on tagumistest jalgadest halvatud. Vaene mees oli sedavõrd hämmeldunud oma tütarde süüdistusest, et tema oli koera vigaseks sõitnud. Tegelikult naabrimees koera vigaseks sõita ei saanud, sest krants oli lukus oleva ukse taga, ning peale seda trianglit, kui naabrimees oli toiemtatud kainenema oli sünnipäevalaps koera ukse tagant lahti päästnud, arvatavasti haukumise pärast. Seal aiamaa peal ta jooksis saba tuule käes lehvimas. Pärast seda õhtut olevat koer halvatud ja ei suuda tagumisi jalgu liigutada. Siinkohal võib mainida, et seal samas majas elab kaks teismelist motikaga ringisõitvat poissi, parematel juhtudel on neid kihutams lausa neli, eks teab äkki jooksev koer jäi motika rattaste alla, või pandi koerale niisama haukumise pärast jalaga. See jääbki vist saladuseks.

Teine juhtum.



Brutaalsed piinamismeetodid Rakvere linnuse piinakambris

See oli pühapävane päev ning Rakvere linnuse väravatest sisseastudes oli kell juba kolmveerand üksteist. Kähku keskaja stiilis kleit selga ning piinakambri võtmekimp pihku. Tööpostil pidin olema üksinda ning ootasin kannatamatusega juba gruppi, sest piinakamber on linnuse üks huvitavamaid paiku. Oodates 15 minutit saabuski värava taha armas paarikene mõlemad välismaalased. Oli lausa rõõm väismaalastele piinamismeetoditest rääkida. Kes veel ei tea, siis piinakambriväravast sisenedes ootab ees rippsilda meenutav põrand, mis kannab ka suurema raskuse, kuid esimesest uksest sisse astudes peab olema ettevaatlik, sest sealne järsk aste võib nii mõnelgi veinikedri külastajal ületamatuks osutuda. See selleks.
Piinakambri üheks brutaalsemaks võluks on seinavenituspink. Timuka ülessandeks on kena väljanägemisega rattast liigutada ja pingi kaks hooba hakkavad teineteise suunas väljapoole liikuma ning piinatava selgroog hakkab venima ngu näts. Jõhker, kuid tõsi.

Minu üheks lemmikumaks ja kõige mugavamaks piinamisvahendiks on kaelakahvel. Mugavaks teeb asjaolu, et kahvlike on väike ja teda on hea taskus kanda. Kahvli ülesanne on laimajate ja keelepeksu armastavatele inimestele tekitada valu. Pannakse sedasorti vahend kaela ja rindmiku vahele. Tunnijagu oodates on juba tunda, et lael hakkab väsima ning kümne tunni jooksul on kael ikka veelgi rohkem väsinum ning kahvel läbistab kaela. Väljanägemise poolest on ta kahe ogaga nii alt kui ülevalt ning valmistatud rauast. Kuna keskajal kasutati piinamisvahendeid kõikide peal, siis nii see kahvlike rändas kõrist-kõrri, tulemuseks oli veremürgitus. Oeehhhh neist piinamisvahenditest võikski kirjutama jääda.

Kuna ma olen hetkel ainult piinakambris töttanud giidina oli hea meel teid natukene valgustada keskaja piinamiskunstidega, muidugi see oli vaid pinnapealne jutt, kuid kellel rohkem huvi võib läbi astuda öeldes, et on minu tuttav (nali).
Väikene promo linnusele.

Olge tublid ja mõnusad. Sooja päikest teile südametesse, Elina!

Mis on blog?

Kuulasin raadiot.

Seal räägiti ka veidi blogindusest. kuulamise tagajärjel hakkasin mõtlema, kuidas saaks võrrelda blogi mingi reaalse, materiaalse kraamiga. Kuna blog on avalik ja kõigile loetav, on see nagu aed ümber maja. Mitte plank, vaid aed koos puude ja põõsaste ja millega iganes. Ja sinna saab igaüks ise sisse piiluda ja vaadata, misa peremehed parajasti teevad - pügavad muru, päevitavad või istutavad. Nii ka blogiga - igaüks saab vaadata ja uudistada, mida me kirjutame. Isegi oma arvamust saab avaldada, vastavalt kommentaari kirjutades või heki vahelt midagi hüüdes.

Aga blogi saab pidada ka salaja. Teha nii, et otsingumootorid seda ei leia ja nii, et lugeda saavad ainult need inimesed, kellele oled andnud parooli. Ka see aspekt on sarnane aiale - omanik saab vabalt piirata oma territooriumi mini-hiina müüriga nii, et mitte keegi ei tea, mida ta seal istutab või kui palju päikest endasse ahmib.

Magasiini aias on hetkel veel vähe põõsaid ja puid ning needki on väikesed, aga kraami, mida uudistada, tekib aina juurde.

Buss nr. 516 Berliin - Brüssel

Brait oli tavaline poiss, kes otsustas minna seiklema. Ta mõtles pikalt kuhu minna ning otsustas lõpuks Brüsseli kasuks. Ta valis hoolikalt kuupäeva ja hakkas ootama.
Lõpuks jõudis kätte kauaoodatud päeva ja juba astusgi Brait bussile ja istus taha akna kõrvale. Talle meeldis bussisõidu ajal aknast välja vaadata, kuid peagi ta väsis ja jäi magama. Ärgates tundus talle nagu ta oleks teises universumis. Kogu maailm tundus palju huvitavam ja kirevam. Ta oleks justkui esimest korda silmad avanud. Kui ta vaatas aknast välja nägi ta enda ees filmi mida keritakse edasi. Kuid enda ette vaadates liikus kõik temaga sarnasel kiirusel. Ta tundis nagu ta oleks tunnistajaks, millelegi imelisele, kuid mitte keegi teine ei saanud sellest aru. Brüsssel oli veel väga kaugel kuid Brait tundis, et ta on kohale jõudnud. Mitte just Brüsselisse aga kohta mida ta on otsinud ja millel leidmist oodanud juba aastaid.
Buss peatus, pool teed oli läbitud, bussilt astus maha üks inimene see oli Brait. Esimest korda oma elus tundis ta ennast hästi, ta tundis et ta oli sattunud filmi. See oli see sama film mida tema oli vaadanud kuid nüüd vaatas seda keegi teine. Ta lootis, et kunagi suudab keegi veel näha elu nii nagu tema seda tegi. Selles lootuses asus ta jalgsi Brüsseli poole teadmisega et ka tema osaleb eluid muutvas filmis.

HOIDKE SILMAD LAHTI!!

Mr.Bean

Tänasel õhtul leian ma, et ei oska kirjutada midagi põhjapanevat, niisiis tahan ma ainult kõigile tuletada meelde seda vahvat härrat.
Head Ööd, Magasiinipere!
Armastusega,
Liisa

Bob + Tiina = ???

Selline vörrand siis, mitme tuntuga. 

Tähistamaks eelöhtut. Talna tuleb homme Bob Dylan.

Tiina, mu leedi, kohtab teda Saku Suurhallis.

Önneks viibib kohtamisel teisigi, muidu oleksin mures. 

Jaak Johanson ytleb Dylani kontserdi kohta suurepäraselt

Olgem rõõmsad, et selline Shakespeare’i  ja Puškini mõõtu anne on saanud täispika elukaare teha ja et me tõesti oleme tunnistajaks väga tähenduslikule tegelasele, ja et ta elab koos meiega ning meil on võimalus vaadata, kuidas ta oma lugusid räägib. 
 

Tõnis Mägi lisab

Nii kui Dylan tunneb, et asi läheb käest ära, et hakkab laval valetama, nii on kõik! Siis tõmbab ta kas kapuutsi pähe või läheb üldse minema. Nagu ka siis, kui ta tajub, et teda tahetakse valmisolevaks nimetada, monumenti valada, nii ta kohe pöördub uude suunda. 
 

Kas ma mainisin juba eelpool, et Tiina mu leedi istub esimeses reas. Vaatab yles Bobi poole.

Kas ta öhkab ja ohkab?  
Vaevalt? 
Mis ta siis teeb? 

Ma ei saa jätta Tiinat tsiteerimata. ”Ma arvasin, et Dylan on nii vana, et ta on ammu juba surnud…”

Selge, mis ta teeb. Ta vaatab ja imestab, et BD on elus. Elus ja surematu. 

Dylanist vöiks nii pikalt rääkida. Kuidas ta yldse ju laulda ei oska näiteks. Kuidas ta laulab köigest, mis inimesega elus juhtub. 

Panen siia hoopis yhe kirja ja kolm vastust. (Kummalisel kombel on köik kolm vastajat ajalehtede peatoimetamisega seotud: Kalle oli Rakvere gymna koolilehe pea, Priit on eraka koolilehe päälik ja Aarne yhe mu sydamele sympaatse maakonnalehe kapten.) 

Niisiis, mina kirjutasin midagi sellist jaburalt kiuslikku, et kujuta ette, uksekell, teed ukse lahti ja seal seisab Dylan, kidra käes. Ytleb ”jou, kuule, mul on pool tundi aega, sa vöid tellida mult kolm laulu, kannan sulle laivis ette. Nimeta.”

Ja hakkab kitrat häälestama. Niisiis, juba ta tömbabki sörmedega yle keelte ja vaatab teile kysivalt otsa.

KALLE VASTAS NII

 

1) "Knockin' on Heaven's Door"; sest see on tema Bohemian Rhapsody,

masside laul. Legendaarseimad järjestatud akordid planeedi

popteadlikusesse. Jne... Mina olen ka Dylani pihta mass, sest ma ei

kuula teda süvalt, vähemalt senini pole. Kõige jaoks on oma aeg,

ilmselt. 

2) "Hurricane", sest see on tõsielust, see on sotsiaalne! kriitiline!

terav! raevukas! Kõik kitarri kuus keelt vastu selgemate ja hägusamate

vaenlaste ja valetajate ja vassijate nägu! Ma olen üldse valmis

inimestega tuliselt vaidlema hakkama, kui mõni ignorant viskab

pahakspanu mõne tema arvates mõttetu pophiti pihta, mis tegelikult

võimsat sotsiaalset agendat kannab (nt M.I.A. "Paper Planes" viimati).

OK, tean, see on suht mõttetu, aga kuskil peab kirg ka olema. 

3) "All Along The Watchtower", sest see on trikikas laul. Närviline

kergelt. Nagu angerjas. Lipsab käte vahelt. Heitleb. Ja võib-olla

Hendrixi kaver lisab ka mingi lisapauerit, perifeerset väärtust, mis

seda lugu väärtustab. 

Napilt jäi välja "Subterranen Homesick Blues" või siis mõni neist...

Mis naistest. "Just Like a Woman". Näiteks. 

A ja poole tunniga jõuaks Bob vabalt ÜLE 3 loo esitada :D

PRIITU POISSI SÖNAS SEDASI

 

esiteks paluks tal laulda blowing in the wind'i ta enda versioonis

ja siis sama lugu uuesti, heli läätsa sõnadega vastust teab vaid tuul

ja siis veel uuesti minu enese tõlkes pealkirjaga tuule sosin,

mille kirjale kaasa panen (polles -just-just polles!- läätsa versiooniga läbinisti tuttav).

 

ja AARNE, AINUS ME SEAST, KES YHE TEISE ROBERTIGA (Bob Dylani öige nimi oli kunagi Robert Zimmerman) VESTELNUD 
 
 
 

    Kui Bob Dylan oleks ukse taga ja tahaks laule laulda, siis ma kukuksin kõigepealt perseli… 

Seejärel tõuseks üles ja võtaks videokaamera ja kitarri ning ütleks, et nüüd saada mind mu enda laulule "Oo, mister Hommik". Ja siis panen selle video Yotubesse üles. 

Aga esimest korda kuulsin Dylanit äkki siis, kui ta laulis, et vastust teab vaid tuul (Blowin in the wind) - see oli ca 1987. aastal (Kalju Komissarovi punkversioon vanast heast Williami Hamletist koos Lavakunstikateedri 13. lennuga kusagil vanalinnas). Küllap laseks tal siis seda laulda nostalgia pärast, sest see oli mu lemmikaeg elus, Eesti oli teel vabadusele, olin noor ja hea olla ja ülepea oli vähem lollust ja ülbust. Ise olin seni vaid heavy metalit kuulanud ning Bob Dylani nukker pala paitas selle kõrval imeliselt kõrvu. 

    Siis muidugi see koputamise lugu taevaväravale (Knockin’ on the Heavens door), mida ma ma nautisin Guns n Rosesi esituses, kuid mis enam nende esituses üldse ei meeldi. Aga Dylani käes küll. 

    Ja siis see tass kohvi (One more cup of coffee) , sellega oli selline pull lugu, et kui Plant Haapsalus laulis, ütles ta vahepeal, et nüüd esitab ühe Dylani loo, vaikusehetkel ma hüüdsin vahele kohvilaulu pealkirja umbes, et "Jee, One more cup a Coffee", siis Plant ütles "aitäh" ja laulis hoopis teise loo. Aga mind saadab tänaseni teadmine, et  olen Robert Plantiga (Dylani nimekaim ju) paar sõna juttu ajanud. 
 

Ma ise ei suutnud kolme laulu välja valida.  

Lähen uuele katsele. Mul on i tunesis vist (?) köik Dylani laulud.

Otsustasin, et kuulan nad köik korra uuesti läbi…….. 

P.S. Huvitav, kas leedi Tiina sealt esimesest reast Bobile midagi ka hyyab.

Vöi piisab teineteisemöistmisest pilkudest?  

P.P.S. Kui keegi viitsiks kirjutada kommentaaridesse möne Dylani loo, mis talle meeldib, ja miks, mul oleks niiiiiiiiiiiiiii hea meel.

Jokerman

Posted by Andry

Kuidas sündis vene keele B täht?

Elas kord Kriips....

|

Ta oli algul üksik ja otsis endale paarilist

||

Ta leidis endale sõbra

⌠⌡

Nüüdseks kui nad olid kaua elanud kasvas Kriipsu pruudile Kõht ette...

Б

Nüüdseks on Kriipsul ja tema naisel palju temasuguseid lapsi

ƀƁƃƂƄƅ

Tänan lugemast...

Ei saa mitte vaiki olla...

Oli 23. veebruar 2007. aastal ja Rakvere Teatri suures majas võttis maavanem Urmas Tamm vabariigi 89. aastapäeva puhul vastu auväärt virulasi. Pakkus neile süüa-juua, käepigistuse ja pisikese kontserdi. Kontserdi, mis Virumaa Teataja usinate reporterite käe all legendaarseks saanud on. Ja mitte kava läbimõelduse või meeliülendavuse, vaid hiigelpikkuse poolest.
Selle kuulsa kontserdi avas Bonzo, seistes Rakvere Teatri rõdul ja lauldes "Kui siit pilve piirilt alla vaatan..." Ta on seda laulu laulnud varem ja hiljem, aga tookord oli eriline. Sest oli Vabariigi aastapäeva eelõhtu ja rõdu oli hästi valitud paik. Kordasime sama võtet samas saalis tänavusel emadepäeva kontserdil, kui mina sealsamas rõdul seisin ja lugesin Friedrich Kuhlbarsi "Inglit". Oli küll plagiaat, aga noh...

Vabariigi aastapäeva kontserdist aasta, kuu, nädal ja mõned päevad hiljem, 3. aprillil 2008 oli meil Rakvere Rahvamajas näiteringi proov. Valmistasime ette katkendit Kivirähu romaanist "Mees, kes teadis ussisõnu". Meie tolle päeva proovisaalist kaks korrust allpool, oli Bonzo plaadi "Ei saa mitte vaiki olla" esitluskontsert. Plaadil, kui keegi ei tea, esitab Bonzo üksi kuulsaid isamaalisi koorilaule, nagu näiteks "Ta lendab mesipuu poole", "Vaikne kena kohakene", "Koit" ja paljud teised. Kontserdile ma tookord ei läinud, aga üles kuulis laulud ära küll. Ja sai aru, et Bonzo on kuulsatele lauludele päris avangardsed tõlgendusvõimalused leidnud.

Täna oli Rakveres raamatulaat ja kirjameeste vahel astusid laadalavale Bonzo ja Ahti Bachblum (või Bacblum, nagu on trükitud Rakvere linnapäevade voldikusse). Napilt meetrikõrguselt lavalt vaatas Bonzo ja laulis, et vaatab alla pilve piirilt. Nõnda, et ta seda ise kahtlemata uskus. Ja vaatajagi mõneks hetkeks uskuma panna suutis. Ostsin laadalava kõrvalt enesele plaadi "Ei saa mitte vaiki olla". Tuleb tõtt tunnistada, nii mõnedki Bonzo interpretatsioonid (näiteks tangostatud "Meil aiaäärne tänavas") kõlavad võõralt ja kummastavaltki, ometi on neis usku. Usku lauldavasse.

Näiteks Blacky lauludes pole ma kunagi midagi säärast kuulnud. Bläck Rokiti omades samuti mitte. Biitlite omades vahest küll.

Bunner the Blog

Elas kord seitsme karjamaa ja metsa taga tagasihoidlik jänes, keda ümbruskond tundis Bunneri nime all. Tema meelistegevus oli porgandite järamine ning lisaks sellele nautis ta väga teatejookse. Jänkul oli ka kolm head sõpra: rebane Rudolf, kuldnokk Katariina ja sipelgas Sigfried. Koos sõpradega võis ta päevad läbi majanduslangusest rääkida, sealjuures igavust tundmata. Ja see oli tema kodukohas enneolematu.

Ühel ilusal kevadpäeval saabus Bunnerile teade: hiljutise reklaamikampaania käigus otsustas Elion kõigile uruelanikele sisse seada traadita interneti. Jänesekesekene hüppas rõõmust nii hea uudise üle kõrgele õhku. Ja kogemata lõi pea ära: eks see ole ju teada, et urul madal lagi on.

Niisiis. Kohe, kui jänkuke väikesest peapõrutusest toibus, jooksis ta sõpradele rõõmusõnumit teatama. Kohapeal selgus aga, et ka Bunneri sõbrad olid sama kirja saanud. Koos asuti pead murdma selle üle, mida põnevat uue internetiühendusega peale hakata. Paari tunni jooksul esitas küll üks, küll teine oma ettepanekuid, aga laiema avalikkuse heakskiitu need ei pälvinud.

Järgmisel hommikul saabuski kauaoodatud internetibuss ja keskpäevaks sai töö tehtud. Mitu päeva ei väljunud sõbrad oma urgudest: arvutimaailm tundus lihtsalt nii põnev.

Kuid viimaks tüdinesid loomakesed lihtsalt ringi surfamisest. Oli vaja lisada põnevust. Ja äkki, just siis kui Bunner, Rudolf, Katariina ning Sigfried murul päikesevanni võtsid, tuli Bunneril idee. See tundus jänkule nii vapustavalt hea, et ta pikemalt mõtlemata, lausa alateadlikult püsti kargas. Ja muidugi õnnestus tal sealjuures oma pea vastu piksevarrast ära lüüa. Sellega põhjustas ta sõprade seas paanika. Kõik hüppasid püsti ja hakkasid ringi vaatama, ega ometi kuskilt hüääne ei paista: ega siis muidu niimoodi püsti ei karata.

Aga siis hüüdis Bunner:"Heureka!"

Teised vaatasid jänest imelikult. Selle peale seletas Bunner kiirustades ja valju häälega:"Ma tean, ma tean! Hakkame blogi pidama!"

Teised vaatasid ikka imelikult.

"Mis see veel on?" uuris Sigfried.

"Ma surfasin ühel päeval netis ja leidsin ühe koha, kus ...," seletas Bunner," no ma mõtlesin, et võiks ise ka midagi sellist teha: kirjutame oma põnevatest juhtumistest ja nii saavad kõik neist osa."

Selle peale pääses valla heameelelaine.

"Teeme jah!"

"Kui hea mõte!"

"Sa oled geenius, Bunner!"

Nii hakkasidki sõbrad pidama Ururahva blogi. Ja Bunnerit tuntakse kõikjal seitsmel heinamaal ning metsas Bunner the Blog`i nime all. Kui Sa hoolikalt otsid, võib-olla õnnestub Sul isegi heade sõprade Rudolfi, Katariina, Sigfriedi ja Bunneri blogi üles leida ning nende tegemistest selle kaudu osa saada.

"Bam-bam-bam-bam...unemati, too mulle öö.."

Mind viidi laupäeval kontserdile. Mõned hetked enne selle algust sain veel hoiatuse: “Kui sa neid laval näed, siis ära ehmu. Nad pole tegelikult päris hukas.”

Tegu oli end glamuur-punkbändiks nimetava Kasemahlakese albumi „Kadunud süütus” esitluskontserdiga. Mängivad nad 1980.aastate camp muusikat (teadjamees Internet räägib nii). Kõigele lisaks on see tasuta kuulatav siit.

Näiteks Unemati lugu ehk B-põhjust sellele sissekandele või siis “Süütus Pariisis” - mulle tekitas see samasuguse elevuse tunde, et kohekohe hakatakse näitama multikaid, mille lõpus ilmub sõna КОНЕЦ, mille ma väiksena lugesin välja KOHEU ja äraspidise loogika abil arvasin, et kohe tuleb uus (multikas).

Üldiselt pole minu muusikamaitse ehk see, mida ma igapäevaselt kodus mängima paneks. Aga saadud elamus oli väga tore. Seda enam, et bändi tehakse lihtsalt selle pärast, et oleks lõbus.

Et albumi tegijad olid minu kontserdiviija tuttavad, sain tema sabas hiilides neile ka pärispäris ligi. Bändi liige Urmet küsis mult: “Oli ju ilus kontsert, onju?” Endal näos siiras rõõm oma bändi tegemisest.
Ja tagasiteel mõtlesin ma sellele, et millal ja kas üldse mina ütlesin mõne enda tehtud asja kohta oli ju hea/oli ju hästi tehtud vms :)

PS! [Oma osa elamusse andis ka keskond. Nimelt toimus see muide täiesti uue kuue saanud Athena keskuse pööningusaalis. Minu ülikooliajal, mis polnudki väga ammu, oli see peahoone juures asuv maja kole ja räämas ja seda ehtis silt “Volga”. Silt on sellel endiselt alles, aga maja on jälle “üles leitud”- nüüd on see juba iseenesest vaatamist väärt. Mulle oli, kes ma olen kohati väsinud “klaas-metall-lagedad pinnad” stiilist.]

ARMAS AUSTER

Armastusest on siin blogis, jah, juba kirjutatud, ma kirjutan veel.
Ma armastan yhte austerit.
Austrid on kummalised asjad, räägitakse, et neid syyes pidi olema eriti veetlev ja terav elamus, kui auster veel pooleldi elusana su söögitorust alla libiseb.
Ma ei tea, ma pole värske ehk elusa austri söömist proovinud. Konserveeritud auster on lihtsalt yks hapukas nälkjas.

Mina armastan yhte austerit, seda, kelle nimi kirjutatakse suure tähega. Auster, Paul, ameerika kirjanik.
Miks ma teda armastan? Ah, ei viitsi seletada. Vihjan vaid, et tema läheb ja läheb sealt vaimsest söögitorust alla, ega lakka vingerdamast, ega sure ega seedu.

Ma pigem toon ära yhe katkendi. Raamatu nimi on "New Yorgi riloogia". Löik räägib detektiivist, kelle nimi on Blue ja kes jalutab yle silla.
"Blue isa oli köva käsi faktide tundmise peale ning jutustas pojale mälestussammaste ja pilvelöhkujate saamislugusid. (...) Taat oli syndinud selsamal aastal, kui suld valmis sai, ja see seos pysis Blue'l alati meeles, otsekui oleks sild olnud isale omamoodi mälestusmärgiks. Lugu, mida ta tol päeval isaga yle nendesamade puulaudade kodu poole vantsides kuulis, jäi talle millegipärast alatiseks meelde. Lugu rääkis sellest, kuidas sillma arhitekt John Roebling vaid möni päev pärast jooniste valmimist sadamakai ja praami vahel jala lömastas ja kolme nädala pärast gangreeni suri. Ta ei oleks pruukinud surra, ytles Blue isa, ent ainus ravi, mida ta tunnistas, oli vesiravi, millest aga ei olnud abi, ning Blue pani imeks, et mees, kes oli kogu elu yle veeväljade sildu ehitanud, et inimesed märjaks ei saaks, vöis uskuda, e ainus töhus ravi seisneb enese vette kastmises. Pärast John Roeblingi surma sai peainseneriks tema poeg Washington, ja seegi oli yks imelik lugu. Washington Roebling oli tollal vaid kolmekymne yhe aastane ja ilma igasuguste ehituskogemusteta, kui välja arvata kodusöja ajal konstrueeritud puusillad, kuid osutus isast koguni andekamaks.
Aga ysna pea pärast Brooklyni silla ehitustööde algust jäi ta yhe tulekahju ajal mitmeks tunniks kinni veealusesse kessooni, mille tagajärjel ta haigestus raskekujulisse kessoontöppe, piinarikkasse haigusse, mille puhul lämmastikumullid verre kogunevad.
Pärast ägedat haigushoogu, mis ta äärepealt hauda oleks viinud, jäi ta invaliidiks ega saanud enam kunagi lahkuda oma ylakorruse toast Brooklyn Heightsis, kuhu ta koos naisega elama oli asunud. Seal ta siis istus pikki aastaid, vaadates iga ppäev läbi pikksilma sillaehituse edenemist, läkitades igal hommikul naisega juhtnööre ning joonistades inglise keelt mittevaldavatele vöörtöölistele yksikasjalikke värvilisi skitse, et nad teaksid, mida järgmiseks ette vötta, ja tähelepanuväärne oli see, et kogu sild oli tal söna otseses möttes peas, ta oli mällu talletanud iga viimase kui osa köige pisema teras- ja kivikilluni välja, ja kuigi Washington Roebling ei töstnud iial oma jalga sillale, oli see temas tervikuna olemas, otsekui oleks see köigi nende aastate jooksul tema kehaga kuidagiviisi kokku kasvanud."

Siia juurde tasuks kuulmismeele jaoks mängima panna suvalise Bob Marley laulu (kes teab, kuidas Marley suri, see teab, miks).

Andry Ervald