Tuleviku teatriteadlaste peale mõeldes, kes mitte "Jäneste kiriku", vaid selle esimese blogiarvustajaga tutvust ja uurimust ja igasugust muud põnevat seksi teevad, olgu ära toodud ajalooline tõde:
"Jäneste kiriku" esimene arvustus üldse ilmus kaks päeva peale esietendust, esmaspäeval 09.12.2009 blogis "Teater nõuab nuppu".
Minu enese jaoks oli see kirjatükk liiga tugevalt intellektuaalse kallakuga. Alles teisel vaatamiskorral, viimasest reast mängu jälgides tabasin: jah, Becket ja tema Godot on täitsa olemas, ja puu ka, mille all Vladimir ja Estragon jaurasid.
Ainult et see puu on horisontaali pandud.
Tänud kirjutajale vähemalt tagantjärgi. (Mu esimene reaktsioon, nii suuline kui ka kirjalik, oli veidi karvane ja turris, nagu kaks päeva vihmaveetünnis ligunenud siilipojal, kel hing siiski sisse jäänud.)
Mitugi inimeselooma, nende seas ka ajakirjanikud, on teada taht, mismoodi see näidend ja lavastus sündis. Ma ei viitsi enam jahvatada, siit saab siis lugeda ja asja sisse pugeda.
Millest kõnelevad jänesed kirikus
Minimononäidend Rakvere teatri jõuluetenduse "Jäneste kirik" teemadel TEGELANE: AE, üks kahest "Jäneste kiriku" autorist. KOHT: New York, psühhoanalüütiku kabinet. AEG: Parajasti praegu Täpsustus: Et see lugu on sündinud Virumaa Toetaja (kõige õigem nimi) kultuuritoimetaja Inna Grünfeldti ettepanekust, et "Jäneste kirikust" võiks rääkida kuidagi vähe vallatumas vormis kui muidu, siis kujutatagu ette: tegemist on mitte intervjuuga vaid psühhoanalüütiku ja patsiendi vestlusega, psühhoanalüütik on tasemel, mitte sihuke, kes pihtimuse lõpus küsib: "Kuulge, kust te need kingad saite?" ning analüütik on vähe IG moodi. Sihuke mõistatuuslik, mõistev ja alailmata muigav. No nii. Millest me täna vestleme? Doktor, teate, mm... ma käisin pojaga metsas, looduse õpperajal... (julgustavalt) See teeb head. Jah, poiss oli nädal aega haige olnud, toas ja arvutis istunud. See oli õpperada, seal olid sildid... (veidi kategooriliselt) Ehk räägime siiski te muredest? Oeh. Olgu siis. Doktor, need karud ja jänesed, ja koer, oeh, oooh, see koer, nad ei jäta mind rahule. Nad tulid jälle mind kiusama. See on ju nii vana lugu! Vahepeal jõudsite juba kõik unustada! Jah-jah! Jaaaaaaah. 20 aastat tagasi hakkas see kõik peale. Kõigepealt tuli koer, eks ole. Te soovitasite lihtsalt mul oma nägemus kirja panna. Sain mingiks ajaks rahu. A siis tuli see karu, kes tahtis teada, misasi see inimeste maailm on? Ma panin selle loo ka kirja. A siis hakkasid karud ja koerad omavahel rääkima. Oeh. Oi-oi-oi. Ooooi. (rahustavalt) Rääkige edasi. Ja siis hakkas üks teine inimene, kelle nimi on Lennuk, ka kõiki neid tegelasi nägema, ta tiirutas mu ümber, tuli jutuga, et... Inimene, kelle nimi on Lennuk? Kuulge, see kõlab... ... uhkelt? Ärevakstegevalt? Nagu kinnismõte? Just, täpselt. Aga on olemas selline inimene, ausõna. Kummaline! See pole midagi. Kui Lennuk hakkas koera ja karusid nägema, ja mu ümber tiirutama, ja aru ma ei saanud, on ta pommitaja või hävitaja või hoopis helikopter, no siis ta leidis, et jäneseid on kuidagi nagu solvatud, et neid nii vähe on kuulda ja näha. Jänesefiilia?! Ei, ei-ei. Ta kirjutas sellesse näidendisse natuke jäneseid juurde, umbes täpselt kolmkümmend kilo. Ja nüüd on nii, neid jäneseid ja karusid ja koera hakkavad teised inimesed ka nägema. (Pominal, kahvatudes) Kollektiivne nägemus. Psühhoos? Ei, see näidend lavastatakse ühes toredas teatris... Kes tahab, tuleb vaatama. Ah soo!!! See on näidend!!! Ah nii! Mul lipsas see kõrvust mööda. (Naerab) Ja seal hakkavad etendused toimuma. Just. (Itsitab kõõksumiseni) Ma juba mõtlesin tablettide peale. Epideemilise hulluse vastu. Näidendi kirjutamine on natuke nagu vastupidi ajakirjandus. Aga palju parem. Ajakirjanik läheb, nuhutab elu ja inimesi, kirjutab loo. See on alati vaesem ja lahjem kui elu ja need inimesed. Kui kirjutad näidendi ja see lavale pääseb, on see alati rikkam ja värvilisem, kui su visioonid. Ja see on nii hea tunne! Näha neid olematuid tegelinskeid äkki kõva häälega rääkimas, ringi kargamas, mõõgaga vehkimas. Ei mäletagi, mil ma end nii terviklikuna tundnud olen. Teater, see on tore. Teater on nagu elu. Elu ei ole kunagi puhas, veatu ja sirgjooneline. Teater ka mitte. Kas see ei tekita teil pingeid, et...ee, Lennuk te näidendit natuke ümber on kirjutanud? Absoluutselt vastupidi. Mõelge ise, keda on Urmas Lennuk dramatiseerinud? Hemingway, Leskov, Tammsaare jt surematud klassikud. (Irooniliselt) Ma tunnen end selles seltskonnas vägagi hästi. Millest see tükk räägib? See on muinasjutt, you know. Ja muinasjutt räägib ikka inimestest. See muinasjutt räägib sellest, et inimene peab oma sisemise hääle üles leidma, you know. Ja et väline hääl, mis kõikide kõrvu jõuab, ei pruugi õige olla. Ja veel sinna juurde Kõige Tähtsamast, you just name it... Aga pealtnäha on see lihtsalt üks tore ja põnev lugu. Karust, kes läheb maailma ja jänestest, kes seal maailmas end äkki vabana tunnevad. Sel juhul pole ju teil muret miskit? Muret? Näitlejatel ikka natuke on, lavastajatel ka ja kunstnikel ja teistel, aga see on rõõmus mure. Lennukil oli vahepeal suur mure. Tema soovis, et igal etendusel oleks 2 last, kes hakkaks mõtlema, misasi see ühiskond on. Sellega on hooletu, mul on meilboks väikeste inimeste kirju täis, kes kõik lubavad sel teemal mõtlema hakata. Aga te ise? Mul omal... Ma olin vist III või IV klassi poiss, igatahes nii suur, et ema lasi mu üksinda teatrisse. See oli näärietendus. Väikevend ja Karlsson. Pärast oli näärivana, igaüks sai kommipaki, mina ka. Nii. Mulle etendus eriti ei meeldinudki, sest raamat ise meeldis mulle nii väga: Ja aru ma ei saanud, kuidas üks täiskasvanud mees Väikevenda võib mängida. Aga näärivana oli tore, kommipakk oli mõnus, oli palju rahvast, lauldi ja naerdi, etenduse ajal ja pärast ka, ja kõigest sellest jäi mu sisse arusaam, et teater - see on mõnu. Kui igal etendusel ühe väikese inimese sisse see arusaam jääb, ma olen siis jummalast õnnelik. Aga... Aga... Teate, doktor, kui ma pojaga metsas käisin, õpperajal, seal oli silt. Jäneste kohta. Ja seal oli kirjas: "Jänese elu peamine eesmärk on olla pisikiskjatele söögiks!" (Muigab) Ei mingit identiteedikriisi. Me lugesime seda lauset, mõtlesime, tõmbaks joone alla. Ma ei suutnud poega kiusamata jätta, küsisin, et mis sinu elu peamine eesmärk on. Poeg vastas tõredalt, et igatahes mitte söögiks olla. Vaat, kui suured inimesed selle peale mõtleks sekundiks, selle eesmärgi... Siis mul poleks enam muret mingit. Kui mitte... (Ootusärevalt) No-o-h? Ma olen ühe näidendi kirjutanud, nüüd see pääses lavale, sellega on oki-toki. A ma olen elus ka ühe luuletuse kirjutanud, hirmsasti tahaks seda kellelegi ette lugeda. (Kergenduses) Laske tulla. Lugege kohe kõva häälega.
Hääl KEEGI MUL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE, MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE!!! MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE, KEEGI MUL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE.
KESSE SÄÄL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE, MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE??? MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE, KESSE SÄÄL KOPUTAB SÜDAME PÄÄLE???
MÕTELDES KURJALE, MÕTELDES HÄÄLE, KUULATES KOPUTUST SÜDAME PÄÄLE, ÄRA SA LÕPUKS TUNDA VÕID HÄÄLE - HÄÄLE, MIS KOPUTAB - SÜDAME PÄÄLE.
Eesti keeles ilmus hiljuti raamat, autoriks väga sümpaatne Agu Sisask, jaapani filoloog. Raamat räägib tema elust, rahulikes ja ootamatutes seostes, nagu üks hea elu seda vääribki, väärt lugemine sõnaga.
Päris hakatuses tuleb mängu Käbi Laretei, teine suurepärane inimene, lisaks võrratu kirjanik.
Ühes kohas raamatu jooksul märkab Agu Sisask kontserdil käies, et Rootsi publiku seast mõnelgi muusikasõbral on kombeks klassikalise muusika kontserdile minnes partituur kaasa võtta ja seda ettekande ajal jälgida. "Ja kui te teaksite, millist sügavat naudingut see pakub," lisab Käbi Laretei selle peale.
Kui eile Rakvere teatri "Toatüdrukute" etendusele kutse sain, haarasin raamatukogust kaasa Jean Genet näidendi Ott Ojamaa tõlkes. Umbes 40 lehekülge, selle loeb lipsti läbi, seda enam, et olen tükki kunagi näinud, mõtlesin ma, aga tutkit, brat.
Genet tekst sunnib sind peatuma. Ka siis, kui lugu enne pealispindselt meeles, haaravad su säärest buldogina mingid laused, tahaks nad kohe alla tõmmata.
Ainult üks näide: Solange: (...) "Vaata, sa vaata ainult, kui hästi, kui ilusti armuline proua kannatab oma kauniduses. Valu muudab ta teiseks inimeseks! Saanud teada, et tema armuke on varas, jäi ta ka politsei ees kindlaks. Ta tantsis rõõmust. Nüüd on ta uhke hüljatud naine, keda kaks murest murtud ning hoolitsevat toatüdrukut kahelt poolt käe alt hoiavad. Kas sa nägid teda? Kuidas tema hingepiin sätendab nagu briljandid tema ehetel, läigib nagu tema kleitide satiin, nagu lühtrite kristall. Claire, minu roima ilu peaks lunastama minu mure armetuse. Pärast oleksin maja põlema pannud."
Nii ka juhtub, et mure armetus lunastatakse, siia juurde, ma ei pea vist pikalt seletama, kui mannetu näitekirjanikuna ma ennast selle tsitaadi trükkimise ajal tundsin. ;D (Juba läks üle.)
Algus meeldis mulle väga. Genet ütleb: (näe, mitte ei pääse veel ühest tsitaadist) "Lavastajad peavad hoolitsema, et liikumine poleks mitte juhuslik: teenijad ja proua peavad ühest lava punktist teise liikudes joonistama mõtteka geomeetrilise kujundi. Ma ei oska öelda, mis mõte see oleks, aga see geomeetria ei tohi olla lihtne edasi tagasi käimine. See peab olema kirja pandud, nagu öeldakse, et lindude lennus on kirja pandud ended, mesilaste lennus elutegevus, teatud poeetide kõnnakus aga surmategevus."
NII KA ON. Solange ja Claire, ehk siis Lichtfeldt ja Mälberg alustavad mingi väliselt seosetu tantsulise liikumisega, mis kordub kolm korda nagu keritaks videot edasi-tagasi, ja kus on kirjas üsna suur osa kõigest, mis nõidendis edaspidi juhtub. ("nÕidend" on tõesti hea sõna.)
Vahepeal mulle ei meeldinud. Kisa ja kära, nagu eesti teatris ikka. Aga mind päästis partituur, ma küll ei lugenud seda, aga see oli meeles, ja kõik, mis tuli ja tehti, mis kõlas, oli nii ootamatute rõhkudega, et hoidis teadvust ärkvel.
Aga siis tuli Armuline Proua. Anneli Rahkema.
Boože moi!
Muidugi juhtub, et ma lähen teatrisse ja ei tunne näitlejat lavalt ära. Oletame, tal on mask ees. Või mängib ta seal kuskil taga massis. Või ma lihtsalt pole teda enne näinud.
Aga kui ma olen samal päeval sama inimese käest samale etendusele kutse saanud, no praeguse seisuga mul Alzheimer veel kallale pole pääsenud.
Aga Anneli Rahmead vaadates pidin ma endale ütlema, et see ei ole keegi viimasel hetkel asendaja, see on AR.
Ja kurat küll, kui ilusa rolli ta tegi. Ja ega ülejäänud temast kuskile maha ei jäänud. Ja ega Õunapuu kunstnikutöö kuidagi lahjem ei olnud. Aga sellest kõigest on teised piisavalt kirjutanud, kes tahab, mingi lihtsalt Rakvere teatri koduleheküljele. Oldagu lahked, palun väga.
On asju, mida näeb vaid iga üksik vaataja. Hetkel, mil Claire Mälberg vannis ellu ärkab, sealt välja tuleb, peegli poole astub, märg, must, liibuvas kombinees, valge vaht käsivarrel, haaras mind rõõmus õudus.
See on õudne tunne, kui sa mingid kolm viimast kuud oled magama jäädes tajunud, et surm on su poole teel. Ahvatlev, vastupandamatu ja isegi halastav. Aga ikkagi - surm. See ei ole kergesti läbielatav tunne...
Ja siis sa näed teda. Aga ta kõnnib sinust eemale. Jee! Samal õhtul vaatasin ühe silmaga "Chicagot" telekast. Catherine Zeta-Jones, Renee Zwellinger, kes mulle üpris hästi muidu meeldivad. Pärast "Toatüdrukuid" olid nad kuidagi küündimatud. Mõtlesin: tüdrukud, Katja ja Renee, tulge Rakverre, õppige Ülle ja Tiina käest.
Ah et keda Anneli Rahkema mulle meenutab. Kuulake Scarlett Johanssoni esimest plaati.
Kuradi imeline, et nii väike teater, ja selles võetakse hambusse nii suur nÕidend, ja kõik panevad kümnesse. Tuleb jah, tänulik olla.
P.S. No ja kui ma selle Chicago jutu paar päeva hiljem Üllele ette laulsin, ütles ta, et kõige ägedam tunnustus nende jaoks oli see, kui öeldi, et te mängite nagu mehed.
Peaksin tõepoolest terve sissekande ära kustutama, pealkirja ära muutma. "Nad mängivad nagu mehed." Muud pole vajagi.
Kõikidest Maailma saabastekandjaist tuntuim on Shreki filmide Saabaste Kass, kellele Antonio Banderas hääle on andnud. Rakvere linnanoorte teatritruppi trupi Triibu-Liibu (nihuke nimi peaks tollele tegelasele välimuse põhjal sobima) päris nii Kõva Tegija pole, aga tunda on, et mõlemad on omavahel sugulussuhetes ning need on suht lähedased.
Milline mulje siis 21. juuni etendusest Rakvere linnuse võlvkambris jäi? Väga elus etendusi, väga sobivas paigas. Kogu teatrisaal töötas asja nimel kasuks, kummalisel kombel isegi püsieksponaatidena mõeldud maakaardid, mis juhuslikult sirmi tagant paistsid, ühel keskaegsete Euroopa riikide, teisel toonase Liivimaa piirid. Nende põhjal saab nimelt aimu, millistes regioonides seda muinasjuttu omal ajal jutustada võiti, nii taredes kui lossisaalides. Saaliseinad õhkasid aegade jooksul endasse korjatud külma. On ju „Saabastega kass“ teatavasti väga vana muinasjutt.
Nukutehniliselt, oleks nukud võinud olla veidi-veidi plastilisemad, kuid lühikese (pisut alla pooletunnise) tüki jaoks jätkus nende miimikast ja kehakeelest täiesti. Hämmastaval kombel mõjus lõpusuudluse happy end markii de Carabassi ja printsessi vahel lausa erootilslt. Nad lausa liibusid teineteisesse. Ilusasti elas trupp üle ka apsud, mis tegijail ikka juhtuvad: no et kassi käepikendus korraks üle sirmi tolknes või et jänese kui nuku juhtimiseks mõeldud traat kotist välja jäi.
Tükki mängivad kaks erinevat koosseisu, mõlemat siinkirjutaja kahjuks näinud pole, aga mis silma hakkas ja töötab küllap ka veel nägemata jäänud seltskonna puhul: vaataja tajub, et see tükk on ise elaa pandud, nukud ise tehtud, lavastuslikud nipid, tempo, muusikaline kujundus jne ise leiutatud (jälgitagu valges kindas kätt, mis lisab tervele loole fatalistliku mõõtme), ja see nakatab.
Tore oli jälgida, kuidas lugu raamides hoidev jutustaja oskas neljandat seina lõhkuda. Loos vajaminevaid niitjaid ja heinalisi pandi nimelt mängima publik. Lastele ja nende vanematele pakkus tükis osalemine ilmselget mõnu, teatrimaagia töötas. Kõige vahvam oli silmanurgast jälgida ühte isa oma vast esimeses klassis käiva tütrega. Isa näojooned sulandusid tüki käigus pehmemaks, ta suu vajus veidi lahti ja kulmud tõusid kõrgemale, ta muutus natuke nagu poisiks tagasi.
Ainus, mille kallal kõva häälega viriseks, nukuteatri puhul kohe põhimõttttttteliselttttt - publikule paistsid üle sirmi näitlejate päänupud. Sirm peaks olema nii kümme sentimeetrikest kõrgem. Vähemalt. Sest noored inimesed on käbedad kasvamaie. See aga on tõesti ainus tõsisem etteheide.
Mainimist väärib ehk ka asjaolu, et 21. juunil toimunud etendusel viibis publiku seas tuntud kassišovinist ja kassivastase rinde esivedur kui mitte üleriiklikus, siis Rakvere mastaabis kindlasti – valge ja karvane koer Pluuto-Pontu Ervald.
Kui tükk lahti läks, toetas PPE oma esikäpad pingile ja jälgis näitemängu üksisilmi, sinnamaani, kuni kass saapad jalga sai. Siis taipas ta, et temast nii vägevale loomale vastast ei ole ning kaotas huvi ja lootuse.
Lõpetuseks: jäetagu meelde, juunis esitatakse tükki veel 27. ja 28. kuupäeval, juulis ja augustis, pühapäeviti. Sissepääs linnuse piletiga.
Ja jumal õnnistagu Tiina Rummi, kes Rakvere noori juhendab, ja kõiki neid õpetajaid, kes lastega teatrit teha viitsivad. Lääne-Virumaa lastetrupidja nende etenduses on muide omaette tase. Aga see teema vääriks juba teist ja palju pikemat lugu.
P. S. Teatrikuluaarides sahistatakse, et kontrolletenduse järel, mille ainusisikulise publiku moodustas AS Virumaa muuseumid esimees Ants Leemets, olla viimatimainitu avaldanud arvamust, et tema suudaks üksi kah paremini „Saabastega kassi“ mängida.
Teatraalid üle maailma on kihevil, ootuspinge on lakke kruvitud.
Rakvere teater trükkis flaieri, millel olevat kirjas (ma pole seda oma silmaga näinud, aga Priit niimoodi ütles), et: "...siira ja südamliku kahemeetrise mehe legendaarne näidend jõuab lõpuks lavale". Ho-ho-hoo!
Aga samas, tore ju. Ehkki, ma kirjutasin "Jäneste kiriku" kuskil 15 aastat tagasi ja tõesti-tõesti, mina ütlen Teile, ei mäletanud, millest see üldse räägib.
Ja meile kallil masuajal võiks ka epiteetidega ikka vähe kokku hoida. Aga kokkuvõttes: olete detsembris kõik Rakvere teatrisse oodatud.
Jäneste ja nende sebimiste kohta leiab inspireerivat materjaali ka siit.
Täna mängib Rakvere teater viimast korda "12 tooli".Margus Grosnõi teeb Benderina sellise sitaks hea rolli, ta ületab Eino Baskinit ja Tõnu Kilgast, kes samuti Benderit on teinud, umbes sama palju kui Michael Jordan mistahes Tartu "Rocki" mängijat. Tahtsin kindlasti vaatama minna, aga jalad läksid paiste, rahakotil põsed lohku, jäi ära.Viisin aga raamatuid raamatukokku, keegi oli samas tagasi toonud Trubetsky suure luulekogu, lõin selle suvalisest kohast lahti ja vaata aga vaata
Ostap Benderi laul Trubetsky ja Juri Mihailov
Ei, ma ei nuta ja ma ei hala! Ma vastan avameelselt - pisaraid ei vala: Mis on me elu? Mäng! Ja pole minu süü, et šansse keegi oksjonil ei müü. Ja kelle eeski mul vabandada? Ei saa mind keegi edutada, tagandada! Ja kas siis mu talent ja hingeline sarm Ei ole väärt, et suur on honorar?
Las raevusteb tuul nõnda kuri. Halluduste merede peal. Ja valendab, valendab mu üksik puri Ja foonil on laevade read!
Ma pole rüüvel ja pole ka apostel Ja kulgeb vaimustuse hüüatuste kostel Mu elu nagu mäng ja vahel tundub siis, Et ees mind ootab siiski paradiis! Mul puudub korter, puudub sängki! Kuid, inglid, vaikige, te vaadake ma mängin! Ja väga võimalik, et keset jaotusi On vähem võite, kui on kaotusi.
Las raevutseb...
Ma pole lapsik ja pole ihne. Ka minu jaoks ei ole sugugi kõik lihtne Ja väga võimalik, et halliks muredest Ma lähen varem ülejäänutest. Kuid ma ei nuta ja ma ei kelgi. Mu hing võib jätta teisse kustumatu helgi. Ja väga võimalik, et nagu unedes Mul merelt kumab sadam tuledes.
Las raevutseb tuul nõnda kuri Halluduste merede peal - Ja valendab, valendab mu üksik puri Ja foonil on laevade read.
Ja valendab ja valendab mu üksik puri Siin terasest laevade seas.
Rakvere laval ei valendanud õnneks Grosnõi üksi, Peeter Jakobi tegi suurepärase Vorobjaninovi, Tiina Mälberg lõi ja lehvitas, Peeter Rästas oli surnud ämm, suurte inglitiibadega, ... eh, Jaanika Juhansonil on palju, tõesti väga palju veel ees.
Ühtlasi teatan, et ühinesin facebookis Ostab Benderi fännklubiga, mille liikmed on kohustatud üksikuid leskemandaid kosima, malesimultaane korraldama ning kõigile uupujaile, kedakohtavad, selgitama, et nende pääsemine tuleb neist endist vaid.
Asjalood on siis sedasi, et Magasiini legendaarne toimetus otsustas suhteliselt ühel häälel saada lähemalt tuttavaks Türgi alama pojaga ja külastada Rakvere teatri etendust 12 tooli.
Üks asi, mis meid teatrisse lükkas, on muidugi asjaolu, et see on "maksa, mis tahad" etendus. Paned pileti kinni, kobid teatrisse,vaatad tüki ära ja siis otsustad, palju see rahaliselt väärt oli. Noh, ega seal miskit uut pole, rändnäitlejad sedasi elatist teenisidki.
Aga ootan põnevusega, mismoodi Margus Grosnõi Benderina selle toolide kadalipu läbib ja lõpuks Kisa noa alla jõuab. Kes enne Grosnõid on Benderit mänginud? Vana Baskin, mäletan, aga tema osalahendus oli hirmus õline ja naistemehelik. Üldiselt tasub meeles hoida venelaste lahendusi. Andrei Mironov oli, mäletan, geniaalne. Sergei Jurski samuti.
Bender on ju ikkagi ennekõige elukunstnik, leidlik ja kartmatu Lusti-Kusti. Ehkki, saab näha, kuidas lavastaja Janika Johanson temasse suhtunud on.
Ülejäänud rollidepadrikut mängivad vaid viis näitlejat, legendaarne malesimultaan olla lahendatud maadlusmatšina. Ei noh, nalja saab.
Ja raamatut ennast tasub ennekõige ja alati lugeda. Pildi pääl on Ostap lõpuks selle õige tooli kätte saanud ja suurest rõõmust ennast sellega pronksi valanud...
"Nüüd alustame kasvatuslike möngudega,"
teatas Koduvana rangel häälel.
Muumitroll vädistas õudusest õlgu
ja pleektatsud vaatasid Koduvana poole
liikumatu pilguga.
(Tsiteeritud mälu järgi)
Pildil Muumipere ja My ja Nuuskmõmmik,
kes üritavad meeltäraheitlikult
minema tõtates
kasvatuslikke mänge vältida
Spiel ehk špiil, nagu Priit seda väljendit oma viimases kirjas mulle kasutas, misasi see on. Mäletate, istusime Pihlaka kohvikus, panime pühvliaasta soove kirja. Ja ma pahvatasin: "Mina soovin, et ma saaks lõpuks ometi aru, mida tähendab see neetud Spiel, millega Vahing, Unt ja Hermaküla ja need teised hullud kogu aeg tegelesid!" Ja lisasin, pöördudes Priidu poole: "Seleta mulle see asi ära, hiljem, ausalt."
Istusimegi pärastpoole Priiduga kahekesi teise laua taha, jäin teda ootavalt vaatama. Pärast pisikest pausi ja kerget ohet lausus Priit: "Spiel, see on.... Inimese mäng inimesega."
Viimases kirjas saatis Priit mulle tsitaadi: "Mäng on tõeline ja ainuke tee iseenda tegeliku minani." (Vaino Vahing)
Olen nõus. Olen tänulik. Lisaksin. Nii nagu eksisteerib must ja valge maagia, eksisteerib ka must ja valge Spiel. See Spiel, mille põhiliselt Vahing juhtis, oli mustapoolne.
Samas, aeg oli selline. Kõik pidi olema norm, igaüks pidi olema ühesugune, kandma nõukogude inimese hingelist univormi. Nemad olid esimesed, kes näitasid teistsuguse võimalikkust. "Au ja kuulsus meie vapratele teerajajatele." (Salinger)
Mis muudab Spieli mustaks?
Omakasupüüdlus. Tänapäeval kohtab Spieli pea kõikjal ühiskonnas. Sest Spielis sisaldub tubli annust manipulatsiooni. Reklaam, ajalehtede netikujundus, tele- ja raadio saatekõllid, kaupluste vaateaknad, pudelisildid, piimapakid ............................, ............................., ........................... (täida lüngad ise), see on manipulatsioon, ja enamasti omakasupüüdlik.
Esineb ka valget Spieli. Toon näite, ja ärge pange tähele, et ise selles osaline olen.
Asi algas sellest, et käisime sõpradega tihti Alutaguse metsades (loe Valgehobuse mäel) matkamas. Ühel esimestest kordadest tuli hää sõber Taavi metsa ja tal oli peas hallist plastmassist ja kuldsete sarvedega viikingikiiver. Teate küll, mänguasjapoed on neid täis.
Tagasiteel jalutas meile metsa vahel vastu noorpaar. Küll nemad jõllitasid Taavit ja tema kiivrit. Taavit rõõmustas see väga, meid teised muigasime ka. (Aasta oli siis umbes 1992, mingitest Tolkieni maailmal põhinevatest mängudest ei teatud Eestis veel muhvigi, meie ka ei teand.)
Nüüd uuritagu järgnevat fotot.
Seltskond asutab end suusaretkele. Et aga niisama suusatamine on igavavõitu, kannavad osavõtjad kostüüme ja parukaid.
Eriti naljaks oli suusaretkel muide noorhärra koerakesega, kel seljas on oma toonase sõbranna öösärk. Ta armastab riske ning sõitis alla kõrgetest mägedest. Seda tehes lasi ta end poolkükki, paistis, nagu istuks keegi vanaldane leedi poti peal.
Teised suusatajad ütlesid meid nähes:" Hullud!"
Mis neist hulludest on saanud?
Noor daam vasakult, Sille (ma ei mäleta ta abielupõlve nime kohe mitte), on väga vahvas abielus, viimaste andmete kohaselt oli ta lasteaiakasvataja lasteaias, kus käivad võõrkeelsed lapsed. Rõõmsameelne neiu lillakas dressis, Airiin Demir, ootab hetkel kuulu järgi teist last. Ta elab Norras, peab psühholoogiametit, milles teda väga kõrgelt hinnatakse, on abielus äärmiselt sümpaatse ja huvitava Türgi mehega (keda hüütakse Johniks, sest need türgi nimed, teate... :), nad plaanivad nüüd Eestisse tagasi kolida. Airiin on olnud üks mu Rootsi keele õpetajatest.
Härra koerakesega, Tauno Gund, elas tükk aega Kreekas, millises maakera punktis ta hetkel viibib, ei teagi. Tauno on kreeka-õigeusu preester, õnnelikus abielus, laste kohta andmed puuduvad.
Pildistaja, kui ma ei eksi, oli see Henn Ruukel, on Skypeis mingi kõva pomo, tohutult kihvt isa, õudselt mõnus ja rahulik mees igas asendis.
Taavi, kellest enne juttu oli, ta teeb ilusaid asju, on disainimees reklaamifirmas,, tema kavand eesti krooni müntidele pääses kümne parema hulka omal ajal. Ta on pärisisa oma kasutütrele ja mõnna isa oma pärispojale.
See mees, "pikk kui latt, loll kui tatt". teda ma tunnen ka päris hästi, aga temast ma ei viitsi rääkida.
Mis neid kõiki ühendab?
Õige. Nad on maitsenud valget Spieli.
Mis ühendab Vahingut, Unti ja Hermaküla veel peale Spieli ning teatri- ja kirjandushuvi?
Nende suremise viis. Hermaküla poos end üles. Unt suri maksavähki, ta näol peegeldus ärevus ja rahutus, (kirjeldas Ingo Normet) , Vahingu kustumise kohta ma täpselt ei tea, aga ma usun, seegi pall veeres umbes samasse auku.
"Au ja kuulsus meie vapratele teerajajatele".
Mis ühendab valge Spieli mängijaid? Homo vita ludenseid? Valgeid mänge mängivaid inimesi?
Noh, loodan, ma ei sõnu ära, aga eile, kui Maria mul külas käis, laususin:" Mina tahan elada rõõmsa, nutika ja reipa vanainimesena 89 aastaseks, siis kokku kukkuda ja päevapealt ära kustuda. Ja mu matustel peab nalja saama! Ne dai boh, kui seal kõva häälega naerda ei möirata".
Seega. Otsige üles oma 2047. aasta kalendermärkmikud ja tehke sinna sissekanne:" Andry matused. Mõelda välja hea nali." Sest muidu ajan end kirstus tudisedes püsti ja hakkan kõva häälega kõiki oma habemega anekdoote pajatama. Kuna valehambaid, mis ma selle aja peale juba kindlasti oman, mulle suhu pole kaasa pandud, saab see olema üks tüütu ja arusaamatu lalisemine. Hoidku jumal selle eest. (Ja huvitav, kas nii pikad kirstud, nagu mulle vaja läheb, in juba selleks ajaks seeriatootmisse jõudnud?)
Selle nimel tuleb muidugi pingutada. Aga asi on seda väärt. Mõtlen muidugi XXXXLLLL mõõdus kirstude seeriatootmisse juurutamist.
Üritasin sest kirjutada. Tundus lootusetu, et midagigi välja võiks tulla. Kui pärast lugesin, na-a-atu-kene,midagi nagu siiski tuli.
Üks lugu ikkagi ei mahtunud sinna.
"Godot" algab sõnadega: "There's nothing to do." Mees istub kivi peal, ei saa kinga jalast ja annab alla: "There's nothing to do."
Seda kuuleb mitu ja mitu korda. "Midagi pole teha. Ei, noh, pole midagi teha. Nii need asjad käivad. Lootusetu." Nagu eluski, on ju.
Kes juhuslikult kursis ei ole: Godost ei teata, kas ta üldse olemas on, missugune ta on ja kuivõrd mõtet on teda oodata. Täielik müstikus. Ei teata ka, mida Beckett mõtles, kui selle lavale mitte tuleva lavakuju lõi.
Nimi nagu vihjab, kes ta võiks olla .
Ja Poisi käest päritakse, milline see Godot on, habemega või ilma.
"Habemega," ütleb Poiss.
"Valge või musta habemega?"
"Valge habemega," vastab Poiss.
"No siis on asi hull," öeldakse selle peale:)
Aga tulles selle juurde tagasi, et "midagi pole teha", "et nagu elus", et "Godot" on ühtpidi sitaks absurdne ja teistpidi sitaks eluline, ja kummat siis rohkem on, siis vastus on ehk siin.
Kui San Quentini esietendusel eesriie avanes, tekkis meeletult pikk vaikus. Mees, kes kivil istus ja pidi esimese lause ütlema, ei suutnud suud lahti teha.
Ta vaatas saali, kus istus ta ema, keda ta polnud 19 aastat näinud. Ja ema kõrval istus mehe õde, kelle kohta ta ainult ema kirjadest teadis, et tal õde olemas on.
"HE looked at her sister. SHE WAS BEAUTIFUL! SHE WAS PREGNANT!" (Jönson peaaegu karjus neid sõnu).
Mees (kurjategija, eluaegne vang, näitleja) vaatas ja vaatas, kord oma õde ja siis oma ema, ja siis tegi ta lõpuks suu lahti. Ja ütles:
"There's nothing to do, mom! I love You!"
See ei olnud sugugi ainukene kord, mil mu ihukarvad end püsti ajasid.
Beckettist ja Godot' st veel seda et. Kui kunagi Iirimaale satute, uurige Iirimaal välja antud 20 eurost münti. Selle esiplaanil on Becketti nägu, taamal seisavad mõtlikult kaks “Godot” peategelast, läbi mündi kasvab puu. Nii suur, et ei mahu sinna hästi ära. Loodan et teil ei teki masendst, et selle 20 euriga pole midagi peale hakata. Ehkki, mine tea, kunsti jõud on ju nii suur.
Ja kui kunagi Pariisi satute, käige ära Montparnasse’i surnuaial, Becketti haual. Marmorist hauakivi on täpselt selline nagu Beckett soovis: “Ükskõik mis värvi, peaasi, et hall.”
Inimesed, nagu Beckett ja Jönson ja need teised, panevad su sirgema seljaga elama.Trellide taga on Spoon Jackson, kes mängis Godot's, triibulises särgis vaatab sulle otsa Jan Jönson
Ükskord seisime, mina ja Antti, meie sõber Soomest, Lauluväljaku Lasnamäe poolses otsas. Lauluväljak oli suur ja tühi, Antti vaatas seda ja ütles, et küll on äge koht suureks rokk-kontserdiks. Et näiteks rollingud sobiksid sinna nigu .... nigu rollingud Laululavale noh.
Mispeale mina isegi muiata ei viitsinud mitte. Sest aasta oli siis põhimõtteliselt isegi vähem kui 65, sügavalt punane aeg veel. Kuid igaviku mõõdupuu järgi kulus vähem kui silmapilk ja ennäe, Rolling Stones esineski Eestis, ja esineski Lauluväljakul. Ma ise kohal ei viibinud, hea sõber võttis naise, olime kõik pulmas, aga tagasiteel tuli meil taksoga peale kontserti tekkinud ummikust läbi sõita. Seega elamuse ma sündinust sain, ja pidevalt tiksuv taksomeeter ajas isegi rohkem elevile kui Charlie Wattsi trummimäng või Keith Richardsi soolod.
Kui roki pealt teatri poole pöörata, siis teatriinimesed rääkisid tollal kahest nimest. Üks oli poolakas Grotowski ja teine inglane Peter Brook. Nemad olid teatrimaailma imetegijad. Leidus üksikuid, kes olid korra mõnda Grotowski või Brooki lavastust näha saanud. Nende seosetuid sõnu ja katkendlikke muljeid pärandati üksteisele nagu muinasaegade loitse. Oma silmaga neid mehi ja nende tööd näha oli üldiselt võimatu.
Praegu, neid ridu toksides, tuleb mul tõtata, et riideid vahetada, bussi peale istuda ja linna sõita - Peter Brooki lavastust vaatama.
Ma olen ärevil, tunnistan ausalt.
Mis siis, kui asi on jama? Mis siis, kui mu vaim ei küündi üle ääre? Äh, ma olen lausa närvis. Täitsa jube, kui muinasjutud tõeks saavad.
Eh, saagu mis saab. Tulgu, mis tuleb. Vaatame, mis meile näha antakse. Lõpetuseks niipalju, et etendus toimub Sakala tänaval, NO teatris, omal ajal asus sääl Poliitharidusmaja.
Mäletate stseeni !Viimasest reliikiviast", kus Eve Kivi mängitud nunn tunnistab Siimule kloostri tagaukse juures, et kardab pattu teha.
"Mis asi see patt on?" imestab Siim siiralt.
"No kallista mind natuke, siis näed," vastab nunnake.
Siim kallistabki teda. Ja möirgab sinna otsa naerda, nii et kloostri seinad kahvatuvad, et see ka mõni patt.
Olen pidanun ennastki mingitel aegadel väga-väga patuseks, väga-väga, aga tuleb vist välja, et asjatult:)
Sest lugesin Veiko Märka intervjuud Jaan Toomingaga, osundan siinkohal:
Veiko Märka küsib: "Uku Masing on teile ilmselt väga tähtis isik. Teie novellis “Taevatee”, mis ilmus septembrikuu Loomingus, on Masingu moto. Olete ka öelnud, et Masing oli eesti rahva vägevaim vaim."
Jaan Tooming vastab: Jah. Kindlasti on ta võimsam kirjanik kui Shakespeare. Aga meie ei oska tema omapära hinnata. See on maailma teoloogia 20. sajandi tipp – koos Saksa teoloogi Rudolf Bultmanniga.
Masingu haare on suurem kui Bultmannil, sest viimane tegeles ainult läänekristlusega, Masing aga ka taosimi ja budismiga. Ja see keelteoskus! Ta ei teadnud ise, mitut keelt oskab – räägitakse kuuekümnest –, aga väitis, et õpib uue keele selgeks kolme kuuga. Ükskõik, mida ma küsida võisin, tema oskas alati vastata. Ta küsis veel nii: kas te tahate, et ma vastan teile nii nagu teised või nii nagu mina? Loomulikult valisin teise variandi.
Kas teil mõni näide on meeles?
Tahtsin teada, mis on patt. Arvatakse ju, et patt on seksuaalsusega seotud, seks on patt, aga mina olin nooruses väga seksilembeline. Võtsin julguse kokku ja küsisin Masingult. Tema vastas: patt on see, kui sa täna targem ei ole kui eile. See lahendas kõik.
Mitte et ma öelduga sada prossa nõus oleks. Juba see paneb õlgu kehitama, kui keegi kedagi keleestki suuremaks peab.
Aga samas, milline kergendus, ja samas, tõeprotsent tundub vastuses ikkagi meeletult suur.
Baltoscandal algas lummavalt ja maagiliselt. Rootsi lauljanna/näitlejanna/tantsijanna/mis iganes Charlotte Engelkes.
Tulin pärast etendust koju. Mu armas naine, ta seisis köögis. Mina: Armas naine. Ma olen armunud. Tema: Mhm? Kellesse? Mina: Mina ka ei tea, kes ta nisuke on. Umbes nagu tsirkuse kunstratsutajanna. Tema: Ja kas sa kavatsed selle kunstratsutajannaga nüüd laia maailma põgeneda? Mina: Ole nüüd. See kestab veel pool tundi, siis läheb üle.
No poole tunniga ma ei pääsenud. Ja siiani ei saa ma aru, mida C.E. endast kujutab. Diiva? Igatahes. Aga midagi veel. Kirjutasin "Teatajasse" mingi lookesegi, aga tuli nii kehva, et ei hakka linkigi siia üles panema. Armunud inimese lalin. Ähh, puhh ja ohh.
Homme, laupäeval, mängib Charlotte teist etendust nimega "Miss very Wagner" Võite kolm korda arvata, kes vahib teda kusagilt kolmandast reast, innukalt nohisedes, silmad põlemas peas.
