Tõeline südamelahtistaja:)

Epp Petrone on ülitore inimene, päritolult Karksi-Nuia maaplika, kes elab ühe jalaga Emajõe äärses nii öelda puust linnas, teise jalaga New Yorgis Meerikamaal (nagu lapsed seda tihti ütlevad). Eestlased tunnevad Eppu kõige paremini tema kirjastuse väljaantud "Minu...." (siia lünka võib ühel päeval kirjutada vist suvalise riigi nime) reisiraamatute sarja põhjal.

Kamille Saabre pole üldsegi mitte vähem tore, temagi on eestlanna, aga samas kosmopoliit, temagi on kunagi väga vahva reisikirja kirjutanud. Reisist oma isa juurde. Sest ta süda pumpab verd, mis on pooleldi egiptimaine, ent hetkel resideerub preili Saabre hoopitükkis mägisel Šveitsimaal. Kamille on kunstnik, kelle kohta tema eelnevaid töid teades võib öelda- eesti kultuuriruumis silmatorkav ja väga omapärane tegijanna.
Mis neis mõlemas ühist on? Nad on olnud (jah, see kõlab banaalselt, aga on tähtis) väikesed tüdrukud ja nad mäletavad (vaat see ei kõla banaalselt) seda aega imeliselt hästi. Sest see on tähtis, sest ilma kohe ei saa.

Lisaks ühendab neid loominguline tandemilisus, mille tulemusena jõudis ammu enne aastalõppu raamatuletile pildiraamat nii suurtele kui väikestele. See sai hoobilt omale külge Lastekaiste Liidu soovitusmärgi Hea raamat ja seda põhjusega.

Nii lugu kui ka sõnum on hämmastavalt lihtsad. Ema ja tütar lähevad seenele. Taas omamoodi reis. Matk minevikku. Aega, kui meie kõigi jaoks puud sosistasid, seened jutustasid oma jutte, koerad kõnelesid.

Üsna samamoodi kui muinasjuttudes, mõelgem kasvõi "Sõrmuste Isanda" ja Tom Bombadilli pääle, ainult et siis oli kõik see päriselt. Ja raamatu sõnum, see on lihtne, seda on öeldud ennegi ja tuhandeid kordi, kuid vajab alati aina ja aina uuestilausumist.

Kui võrrelda sama tandemi esimest koostööraamatut ("Kust tuli pilv?") on näha silmatorkavat arengut mõlema autori jutuvestmiskunstis. Nii lugu kui ka pilt liiguvad loogiliselt ja samas parajalt loogeliselt, pilt täiendab lugu ja vastupidi, lugu toob mõnegi väiksema detaili, mis pildi peal, suurde plaani.

Saabre värvikasutus loo meeleolude võimendamisel on harukordne!

Lõpetuseks, Petrone ja Saabre pildiraamat koos Piret Raua "Isand Linnu looga" ning Eckhart Tolle ja Robert S. Friedmani "Miltoni saladusega" kuulub aasta 2009 lastele mõeldud ja suurtele nauditavate pildiraamatute absoluutsete hittide hulka, mis jäävad kestma kauemaks kui käesolev aastanumber...

Frank Zappa tuleb Viljandi folgile.....

ja jah..

...astub autost välja ja ...

...näeks see välja umbes sedasi...


...(eriti alates 0.46 sekundist)...

aga muidugimõista...

...on see kõigest...

...mõttemäng...

...parim mängude seast...




...eriti alates sekundist 46...

... ja jah

2 pead hea, 3 pead parem

Kallele tänud

Panin plaadi peale, kõrv kleepus kõlari külge. Võluvärk, ma ütlen.

Aga milline on olnud tegijate retsept? (Nii küsis valge mehe drillitud mõistus, häh, täiesti loll küsimus, saab ju süüa ka siis, kui kokaraamatute olemasolustki ei tea, aga noh...)

Ei, ei saanud kohe kuidagi oma peaga aru. Küsisin sõbralt, kellele muusika on läbipaistev kui klaas, kes kõrvaga seotud asjust tõesti kõneleda oskab, mis tema oma peaga arvab, ta vastas sedasi:

"Nii nagu Oscaritel jagatakse priise eri kategoorias - režii, operaator, monteerija, nii võiks ka 3 pead saada eriauhinna kaunima kooskõla eest. Kolme pea (ehk siis Annie Risti ehk Müürilille ja Erkki Tero ehk Erro) hääled sobivad mingil füüsikalisel põhjusel hirmus hästi kokku. Nad ei laula pea kordagi duetti, nad kõlavad koos, ujuvad kuskilt elektrost ja naturaalist sisse, siis välja, siis sisse. On mõnikord kaugemal, siis jälle lähemal, ligemal, koos. "Taevaluugid" nende teiselt albumilt on minu jaoks selle 3 pea vooruse essents."

Minu pea ja see vähene hallollus, mis kahe kõrva vahel, sai sest jutust klaarimaks küll, muusika läke paremaks veel. Silme ette ilmus vabana kõrgel õhus täpp, mida enam plaati kuulasin, seda kõrgemale kerkisin ka ise ning silm hakkas seletama, kes see täpselt seal lendab.

Keegi tiivuline, suur, uhke. Kui plaat lõpuni jõudis, pidin kahjuks maanduma, kuid omamoodi oli see ka kasuks, sest nüüd oli mul käepärast lindude välimääraja.

Ent nähtud linnule vastet ma ei leidnud, kõige enam sarnanes sellele Jonathan Livingstoni vaba kajakas, kes mõõtmetelt meenutab pigem albatrossi ja kannab eredaid elektrisiniseid sulgi. Kuid see oli minu isiklik nägemus, minu pea ja minu kõrva koostöö tulemus.
Aga eesti plaadipoodides on nende teine plaat lettidel, netis on lood üleval, loodetavasti esineb see sümpaatne kolmepealine lohe ka mõnel suvisel festaril, vaadake ja armuge oma kõrvaga.

Sõnad ja helid, nõksud ja konksud

Mundris kartulid võtsid
Caesari salatit nähes end rivvi
" Vivat imperator, surmaminejad tervitavad sind!"
hõikasid tungeldes nad.
Vasikareis ja lehmakülg
andsid au ja teatasid:
"Meid ootab sõja hakklihamasin.
Lubage rindele sööta meid-"

On aeg on aeg on aeg.
Aeg on aeg on aeg.
Oh aeg armas aeg.

Jeesus ripub pidevalt ristil ja muudkui muheleb.
Buddha naeratab kanepikoni hambus,
vaid Muhamed Ali kortsutab kulmu
kuna kõigil ta naistel on päevad.
Lenin ja Kim Il Sung lamavad
kumbki oma marmorist mausoleumis,
mis aja silmis küprokist on tehtud.
"Kuule, räägi oma auvahtkonna poistega,
tule, mängime öösel reisi ümber maailma," kutsub Vladimir Iljitš.
Aga Kim Il Sung vastab:"
Ma enam ei taha,
ma enam ei või,
ma ei saa."

On aeg on aeg on aeg
Aeg on aeg on aeg.
Oh aeg armas aeg.

Ema on ärkvel ja askeldab alles,
sest tankid ei maga ka veel
nad hüüavad kahuritorudest kooris:
"Põmm-põmm! Me oleme kogu aeg teel."
Poirot keerutab vuntsi
räägib hallidest teadagi millest.
Kalender tiksub kui takso.
Eh, päev, sekund, aasta või kuu
on kõik kokku vaid mõõdetav umbluu.

On aeg on aeg on aeg
Aeg on aeg on aeg.
Oh aeg armas aeg.
Armas aeg.

Kui sa seda loed,
mu poeg või tütar või sõber,
Oh aeg oh aeg
eriti aga seda sulle ütlen, vaenlane mu
On aeg on aeg
ära vaata DVD-lt või Elioni DigiTV-st
filmi Bob Dylanist nimega
I'm not there
Oh sina, sa armas aeg

Sest nii ka sinuga juhtuda võib.
Et selliseid tekste kirjutada võid.

Unenägu suurest majast

Joonasel, meie pojal oli mitu päeva vähe kehv olla, ta jäi koju, lihtsalt munes niisama ja osales aiatöödel (ma loodan, et ta klassijuhataja neid ridu ei loe).

Täna ärkas ta suht koht hilja, meie olime juba hommikuselt jalutuskäigult tagasi, tema ikka veel horisontaalis. Sellistel puhkudel on mul kombeks teda masseerida, et tal veri käima läheks, uni jalga laseks ja tekiks tahtmine elusaks hakata.

Asungi siis teda masseerima.
Joonas nohiseb mõnust.
Korraga ütleb ta:
"Ma olen viimasel ajal igasuguseid veidraid unenägusid nägema hakanud."
"Noo," lausun mina. "Milliseid siis. Ma loodan, et seal osalevad nappides riietes neiud."

"Täna öösel," alsutab Joonas, "olin ma näiteks unes Rakveres. Seal meie kodu juures, aga kõik oli kuidagi pime ja hämar, nagu mingis vaimudemaailmas."
"Antimateeria, must auk, antimaailm," pakun mina abivalmilt.

"No ja ma olin saanud 18 ja siis tulid sina ja ütlesid:" Tead, sa oled 18, nüüd lähme ja teeme esimese suitsu."
"No nii" imestan mina. Ja kuidas oli?"
"Väga lahe oli," vastab Joonas.
Mina hakkasin naerma, no ma ei tea, Joonas tõesti ei tee suitsu. Samas, Iirimaal on komme, kui poiss käib leeris ära, siis ta läheb otse kirikust pubisse ja tema ristiisa teeb talle välja esimese õlle. Ja ma olen otsustanud salamisi enda sees, et kui Joonas kuskil mingi aja juba 18 on olnud, siis ma viin ta kohvikusse ja tellin talle esimese õlle, joob ta seda siis või ei joo, suva, ja räägime juttu.

"Aga siis oli nii, et me hakkasime koju tulema," jätkab Joonas, "ja tead küll seda naabri maja, eks ole (selles elab üks kuulus eesti poliitik, milllegipärast tundub see olulisena. A.E.), ja ma vaatan, et seal maja küljes on mu klassiõde, nagu koer, koerakett kaelas.
Me jõuame koju, ma ütlen, et kuule, ma lähen tagasi, vaatan, mis värk on, kas kõik on ikka korras.
Lähen klassiõe juurde, küsin, mis värk on, kas kõik on ikka korras ja tema ütleb, et jah, ära pabista, kõik on ok."
"Ja mis siis sai?" küsin mina.
"Siis ma ärkasin üles, lausus Joonas.

Ma uurisin veel, et milline tunne tal unenäost sisse jäi, sest unenägudest arusaamiseks
pole tavaliselt esmatähtis, mida täpselt nähakse või mis juhtub, vaid see, mis maitse asjast suhu jääb pärast ärkamist.
Joonas väitis, et hea tunne oli.

"Tead," jätkas Joonas, "mis on kõige tobedam mu unenägude juures. Alati elan ma unes niisuguses suures plokkidest korrusmajas, kõik minuga juhtub ka tavaliselt selles majas.
Näiteks ükskord mind kutsuti unes mingile peole ja see pidu oli kaks korrust kõrgemal kui ma ise elan.

Aga kamm on see, et ma ei tea, mismoodi mu enda elamine välja näeb, mu enda korter. Kui ma sealt peolt tagasi tulin, no jõudsin oma kodu ukseni, astusin sisse, panin esikus tule põlema ja ärkasin üles."

Maja on unenägudes muide väga sageli artefakt, mis sümboliseerib inimese elu.
Päris tore ju, kui maja on suur.

XB XB XB XB XB XB

Eh, algus on nagu mõni riidetüki küljest, XXL näiteks.
Tegelt tahan rääkida võrratust luuletajast.
Vera Pavlova. Loomingus 2008 number 1

xxx

Miks mina, sinu kõige pehmem,
olen loodud sinu kõige kõvemast -
küljeluust?
Sellepärast, et sul polegi midagi kõva,
mis ei muutuks pehmeks
minu sees...

xxx

Nad on armunud ja õnnelikud.
Mees:
Kui sind pole,
mulle tundub,
et sa lihtsalt astusid korraks
kõrvaltuppa.
Naine:
Kui sa astud kõrvaltuppa,
mulle tundub,
et sind enam pole.

xxx

Emme, kas taevas on kaugel?
Kaugel.
Emme, kas meri on kauigel?
Kaugel.
Emme, kas päike on kaugel?
Kaugel.
Emme, kas issi on kaugel?
Kaugel.

xxx

Liblikas lööb tiivad lahti: X
Liblikas lööb tiivad kinni: B
Liblikas hakkab lendama: XB, XB
Liblikas lendab ära.

P.S. Viimase luuletuse kommentaariks: täheühendit XB kohtab tohti vene ikoonidel (Hristos Vaskres ehk Kristus on üles toimunud)

Vera Pavloval on ilmunud 10 luuletuskogu, teda on peetud meheks.

Õnneks olge (minimuinasjutt)

Elas kord Õnne, kes tõi kõigile õnne. Õnneks oli Õnnel õnne nii palju, et eneselegi üle jäi.
Õnneks oli.
Õnneks olge
Lugu on inspireerit konkreet inimesest - Õnne Kivimaast. Kuugeldasin, et ta pilti siia panna, a tuli niuke, all tekst: Õnn on elamises...
No las ta siis olla

Sellleks, et seda kõike läbi elada, kulub meil terve elu

Kärdule,
rõõmu ja tänuga

Kui kõik puud kasvavad ühepikkusteks
siis pole lindudel enam vaja lennata
nad võivad lihtsalt jalutada puulatvu pidi
majade vahel igale poole
ja meie saame väga hästi aru
mispärast need linnud nihelevad
nad püüavad meelde tuletada unustatud oskust
just sellepärast me saemegi puid
ja seome saetu palgiparvedeks
et kalad võiksid randa tulla
ja lükata raske laadungi ulgumerele

Viggo Madsen
Andres Ehini tõlkes

Praegu käib konkurss "25 Eesti kõige kaunimat raamatut" Sääl on mõndagi kaunist.
Aga kaunim ajakiri on selgunud. See valge, punase L tähega kaanel.
Loetagu. Tuntagu mõnu.

Aga muidu? Nägin öösel unes Yoko Onot. Rääkis teine kellegagi juttu. Kahju, tagantjärele lootnuks midagi enamat.

Olen kukkede kaugus- ja kõrgushüppe tshempion.

Pealkiri on võetud
ühest pullimast blogist
mis eesti keeles
elanud on.

Tundub küll,
see möirgaja loom
hulgub nüüd Blogide Manitou juures
taevastel karjamaadel
tõmbab rohtu
koos Haiawata ja Hell's Angelitega

või raiuti tal jalad küljest
nagu see rahvuskangelastega kenaks kombeks.

No on lehmad




Igatahes siin ta on


Veel: tahan soovitada, kui kellegi avaneb võimalus isikliku kõrvaga Ehinit oma luulet lugemas kuulda, siis see annab elamuse.

Aga kui ta veel mõne sellise loo ette kannab, siis hoidke kahe käega katusest kinni, et see minema ei kimaks

Kui muinasjutud saavad tõeks

Ükskord seisime, mina ja Antti, meie sõber Soomest, Lauluväljaku Lasnamäe poolses otsas. Lauluväljak oli suur ja tühi, Antti vaatas seda ja ütles, et küll on äge koht suureks rokk-kontserdiks. Et näiteks rollingud sobiksid sinna nigu .... nigu rollingud Laululavale noh.

Mispeale mina isegi muiata ei viitsinud mitte. Sest aasta oli siis põhimõtteliselt isegi vähem kui 65, sügavalt punane aeg veel. Kuid igaviku mõõdupuu järgi kulus vähem kui silmapilk ja ennäe, Rolling Stones esineski Eestis, ja esineski Lauluväljakul. Ma ise kohal ei viibinud, hea sõber võttis naise, olime kõik pulmas, aga tagasiteel tuli meil taksoga peale kontserti tekkinud ummikust läbi sõita. Seega elamuse ma sündinust sain, ja pidevalt tiksuv taksomeeter ajas isegi rohkem elevile kui Charlie Wattsi trummimäng või Keith Richardsi soolod.

Kui roki pealt teatri poole pöörata, siis teatriinimesed rääkisid tollal kahest nimest. Üks oli poolakas Grotowski ja teine inglane Peter Brook.
Nemad olid teatrimaailma imetegijad. Leidus üksikuid, kes olid korra mõnda Grotowski või Brooki lavastust näha saanud. Nende seosetuid sõnu ja katkendlikke muljeid pärandati üksteisele nagu muinasaegade loitse. Oma silmaga neid mehi ja nende tööd näha oli üldiselt võimatu.

Praegu, neid ridu toksides, tuleb mul tõtata, et riideid vahetada, bussi peale istuda ja linna sõita - Peter Brooki lavastust vaatama.

Ma olen ärevil, tunnistan ausalt.

Mis siis, kui asi on jama?
Mis siis, kui mu vaim ei küündi üle ääre?
Äh, ma olen lausa närvis. Täitsa jube, kui muinasjutud tõeks saavad.

Eh, saagu mis saab.
Tulgu, mis tuleb.
Vaatame, mis meile näha antakse.
Lõpetuseks niipalju, et etendus toimub Sakala tänaval, NO teatris, omal ajal asus sääl Poliitharidusmaja.

Jumalad sosistavad sulle kõrva

See on imelik aeg, öeldakse, ja seda ei ütle mitte mina. Nii on väidetud kunagi juba Vanas-Kreekas, hunnide seas, Islandil...

Magades ja und nähes, mitte suvalisel ajal, jõuludest kolmekuningapäevani, on eriline. Sel ajal saadetakse sulle kusagilt sealt (ah et kuskohast sealt? - Noh, Sealt, noh) unenägusid, mis kõnelevad järgmisest aastast.

He-hee. Ei maksa loota, et näete kroonikakaadreid tulevikust. See on pigem pilt vannitoa udusest peeglist või sosin, millest eraldad vaid üksikuid sõnu. Psühhoanalüüsiga pole nende unenägude juures kah suuremat peale hakata. Kõige õigem on seda vast võtta kui lõbusat mängu.

Aga, aga, aga...

Mäletan kahte oma aastatagust unenägu. Ja ma mäletan möödunud aastat. (Oi jee, see on ju lausa saavutus, eks ole) Ja unenägemine ja aasta juhtumised klapivad kokku küll.

Ja sel aastal olen juba kaks unenägu ära vaadanud. Ei hakka neid siin kirjeldama. Mis see kellegi teise asi on, mida mina unes vaatan. Ent kui neile pealkirja peaksin panema, oleks need "Ära kõnni mööda käidud radu." ja "Maine armastus on lausa taevalik"

Millised pealkirjad, he-hee. Aga, aga, aga. Miks vahtida niisama und, kui sealt võib tähendust taga ajada. Mõelge ise, kui lause "ma lähen poodi" ütleks kestahes. Ja kuivõrd teine oleks lause tähendus, kui selle oleks öelnud Shakespeare.

Inspiratsiooniks kõikidele unenägijatele järgmine video. Unenäolistest olendistest New Yorggi tänavail. Kes on ellu äratatud õhuvoolude poolt, mida sünnitavad rongid, mis suundumas järgmisse jaama.

Kuulake siis hoolega, milliste jaamade nimesid jumalad teile sosistavad