Millega mõõta progressi ja protsessi

Märkasin lehes pisikest uudist.

http://www.postimees.ee/?id=345066

See tõi mulle meelde ühe teise leheloo.

http://www.virumaateataja.ee/210405/esileht/arvamus/15023865.php

(Milles pole küll loo peategelast antud teemal otseselt tsiteeritud, kuid samasuunaliste mõtteavaldustega too tegelane umbes sel ajal esines.

Tähelepanelik lugeja märkas, et esimeses ja teises loos valitsevatel hoiakutel on oluline vahe.

Kui nüüd keegi suudaks välja mõelda mõõtühiku, millega seda erinevust mõõta, saaksime mõõdupuu, millega mõõta progressi ja protsessi.

Sügav vagu napil põllul

Kui mõtlen raamatuvirnale, mille möödunud aasta jooksul läbi kammisin, siis onJuurika 101 albumit nende seast üks kiiremini silme ette kerkijaid. Vägev elamus. Oli ja on.

Ma armastan lugejana ootamatuid fakte ja sügavaid seoseid. Teadasaamine, et “Kukerpille” varustas väljamaa folkmuusika plaatidega Inglismaal elav legendaarse punase viiuldaja Eduard Sõrmuse lesk... heh. Mõnes muus kultuuris oleks see liin ammu romaaniks kirjutatud.
Ma armastan kiireid ja vaimukaid võrdlusi. Kui keegi paneb kirja, et “Smilers” leiab alati eksimatult publiku G-punkti üles, “Terminaator” asendab selle aga innuka kaissukippumisega, ma ruigan mõnust ja võtan kirjapaneja ees maha mitu mütsi.

Muidugi ma virisen ka. Nende 101 plaadi seas on asju, mida mina mingil juhul kuulata ei viitsi. Beibepopp näiteks. Elu on selleks liiga lühike.J a Sven Lõhmus ikka nii tegija ei ole, nagu ta Juurele tundub, siiamaani vähemalt. No ja metal ja heavy, need pole minu teetassid ega -sordid. Mulle antagu jatsu, folki, trubaduure ja barde. Aga kas see popipõllule ka mahuks? Mnjah, võtan virina pooleldi tagasi.

Ja siianii pole ma küll osaniud välja nuputada levižanri, mida Juur valgustamata oleks jätnud. Iga liin saab oma pai ja patsutuse kätte. Ja see on kõva sõna, demonstreerib kirjutaja teadmist ja oskust tasakaalu säilitada ka pilvelõhkujate vahele tõmmatud köiejupil. Taas kukub paar mütsi põrandale.

Ent. Põnevam kui plaadiloetelu, on selle raamatu puhul kirjutaja enda isiksus. Ma arvan, et mitte ainult minu jaoks. Juur on ju avalik kuju, teda tunnevad kirjud koerad ja tuvastavad isegi end pildituks jkamminud joodikud. Wim Wenders õpetas kunagi (mitte mulle, Roman Baskinile), et kui filmi vaadata, siis näeb vaadates ka seda inimest, kes filmi taga. Nii ongi. Siit raamatust paistab kenasti välja, mis mehega tegemist.

Aga ega tea ka. Googeldage ja vaadake Juurest tehtud fotosid. Suuremal osal neist vaatab ta kaamerasse, omal käed risti rinnal. Mida sa varjad mees? Miks sa ei ava end oma publikule. Kas sinus pulbitsevad salapahed, mis tõusevad pinnale kui kuuvalgetel öödel kusagil äärelinna patumülkas püherdad. Ei tea, ei tea.

Aga polegi tähtis. Lõppude lõpuks loeb ju välimus, kas pole.

See on mees, kellele elu on lill. Või isegi "suur lilleaed" Läheb läbi rukkipõllu, laseb vilet, lõõb lepakaikaga nõgesid ja maltsa kahte lehte. Igapäevases elus ja igalaupäevases “Postimehe” naljalisas.
See mees märkab maailma ja oskab asju meeles pidada, järjekindlalt. Oskab nende asjade kohta teravalt öelda, ära panna, nii et klaasid klirisevad ja lollid ja kurdidki punastavad. Kuradima kummalisel kombel on selles kõigepanemises sooja hoolivust., sealt vaatab vastu isegi nihuke pateetiline nähtus nagu mission impossible - maailma parendamise soov. (Ehkki siinkohal kergitab Juurikas ise, kui ta seda lugu lugema juhtub, imestunult kulmu.

Eesti rahva paremad pojad ja tütred võiksid sellise olemisviisi peale tihedamini mõelda, end sellest nakatada lasta. Ärge propageerige gripivaktsiini, meil oleks teistlaadi süsti tarvis hoopis. Tuleks rahvuslikule tervisele kasuks;, vaimsele, füüsilisele.

Muidugi on Juurel isiksusena omad konksud ka küljes. Selge see, ta pole ju monument, inimene ikkagi. A ta võtab oma konkse ja kannatusi ka kuidagi mõnuga. Nii vähemalt paistab kõrvalt vaadates. Ja mõnikord kannatab Juurikas verbaalse mölapidamatuse käes, aga selles teda süüdistada ei maksa, kuna ta vanaema on Polkovniku Lesk.

Muusika juurde tagasi tulles:: raisk, kui õhuke on Eesti popkultuur.!!! Luban omalt poolt - kui järgmisel kolmapäeval Viking lotoga jackpoti võidan, eraldan sellest paar miljonit, mille eesr saab vähemalt aasta aega kaasaegset kutuuriajakirja välja anda. Midagi sinna kanti, nende horisontide suunas, mida valgustavad Wired, Mojo, või Uncut:. Üritaks vähemalt.

Ilusti öeldud küll

No olen mina ikka üritanud mõelda, misasi see progress on. Kas on ta karvane ja kole, või ümmargune ja ilus. Õnneks Mihkel Mutt seletas asja ära, tuleb välja, tegemist on nähtusega, mis sisaldab endas kõiki eelpool kirja pandud omadusi:

"Kui saab üldse mõõta progressi ajaloos, siis ongi selleks eluliste valikute võimaluste suurenemine keskmise inimese jaoks. Muidugi saab väita ka vastupidist, et pole hirmsamat needust kui valikuvabadus. Ent kas pole see võimalus ise - käsitleda seda needuse või õnnistusena - omakorda siiski näide valikuvõimalusest?"

Igatahes on progress edasiminek.
Tagasi minna on mõttetu ja pole võimalik.

Kui Kettamaailm otsa saab...

või peaks küsima, kuidas ...



For in the end, his death is no laughing matter

Kehtima jäävad sellised viivud

See on vana mõte mul olnud. See video üles panna siin.

Olen sobivat päeva oodanud. Sihukest erilist. Nagu oli täna.

Kus oled ise rahul maailmaga ja kohe täitsa
suur osa maailmast on rahul sinuga.

Ja kõikidel kallitel inimestel su ümber
on kah hea.
Ja neil ka, kes on olemas,
kes on Sulle tähtsad,
ja nad on su lähedal,
mõned ka kaugel,
aga tunne on,
nagu oleks nad lähedal.
Sest nad on tähtsad inimesed.
Nagu me kõik.

Koos olla on hea. Ma ei räägi siin koosolekutest, eks ole.

Kõik me oleme erinevad, aga milleski ühte moodi.

Nagu siin videos.

Niuke päev, mismoodi see va Faust selle kohta pomises.
"Oo kaunis hetk, sa peatu viivuks!"

Vähenõudlik härrasmees see va Faust.
Niuksed hetked ei lähegi üle mingitpidi.

Sest mismoodi see va Ristikivi asja kohta mainis
"Kõik, mis on kunagi olnud, on kusagil alles."

Tänud.

Pedofiilide lohutuseks

Ühel õhtul aastal 2007 lipsas “Aktuaalsest kaamerast” läbi uudis, et Prantsuse president Nicolas Sarkozy teatas haigla avamisest retsidiivsete pedofiilide jaoks. Sarkozy väitel vabastatakse selle haigla patsiendid vaid siis, kui ollakse absoluutselt kindlad, et nad edaspidi ühiskonnale enam mingit ohtu ei kujuta.

Mõtlesin sellest kuuldes Toomas H. Liivi, Eesti kuulsaima pedofiili peale. Liiv on ka võrratu meediamanipulaator, suurepärane teiste ja enese pimestaja.

Miskit täpset ma prantslaste pedofiiliaravi kohta pole viitsinud uurida, kuid usun, et ravi koosneb patsiendi pikaajalisest koostööst psühholoogide, psühhiaatrite ja terapeutidega ega piirdu skalpelli haaramise ja nende pallikeste mahakaksamisega, mis meesterahva elu juhtima kipuvad. Ja THL on intelligentne mees, asi tal prantsuse keel ära õppida ja end ravile sokutada.

Pedofiile on meil Virumaalgi. Rõõmustagu uudis neidki.

Nüüd, pärast Kaur Hansoni keissi, on mu rõõm kahekordne.

Sest Eesti Vabariigil pole varsti muud võimalust, kui taoline professionaalsel tasemel haigla siingi maal avada. Asi on selleks piisavalt tõsine...

Pildil: uut tüüpi haigla patsient kannatamatult haigla avanemist ootamas.

Isadusest (Michael Jordaniga)

Nüüd tuleb üks veider küsimus. Sina kaotasid oma isa, mina enda oma. Ega sa kuskil oma tagumises ajusopis ei mõtle, et äkki see on Jumala karistus selle eest, et oled edukas?

Ma arvan, et see on Jumala viis teada anda, et mul tuleb täiskasvanule kohaseid otsuseid ilma isa abita vastu võtta. Kui on vaja otsuseid teha, räägid ikka oma vanematega, kes on sind tundnud sellest ajast, kui olid tattnina. Nüüd pean ilma isa õpetuste ja abita otsuseid vastu võtma. See on test. Nii ma arvan.

Mina ja sina oleme ühed vähesed õnnelikud mustanahalised, kellel olid isad.

Tõsi.

Ma mõtlen, et kaotada isa, kui enamik, keda tean või kellega koos olen üles kasvanud, isegi ei tea oma isa. Kõige rohkem ajab mind närvi, kui näen tüüpe, kes on sama vanad kui mu isa, aga kel pole sittagi. Lähen kodukanti tagasi ja näen mingit kuradima joodikut, kes on 60 ja lihtsalt tšillib. Aga mu isa on läinud. Kas sind ei aja selline asi endast välja?

Minuga on samuti - kui kellelgi on laps ja ta ei kanna lapse eest hoolt või laseb jalga. Ajab närvi küll. Kui tegid lapse, siis kanna ka hoolt. Sul on vastutus. Mitte et jooksed ringi, naudid elu ja naine või tüdruk kannatavad. See on kurb ja musta kogukonda ka ei aita. Kindlasti kohtab see laps tulevikus igasuguseid probleeme, kuna tal polnud mõlemaid vanemaid. See on tänapäeval üks meie ühiskonna probleeme. Üks neist.

Chris Rocki intervjuu Michael Jordaniga Vibe 1997. Vibe Parimad intervjuud 1992-2007 Üle Õla 2009

Nii teemegi

Nagu olen kuulnud sadu kordi oma armsa armsa ema suust - Jutt olgu lühike või pikk, peaasi, olgu õpetlik.

FBI esisnaiper, kõige keerukamate juhtumite lahendaja, mees kes saab hakkama ka võimatuga, mees, kes on võimeline boamaole kuuli perse laskma, nii et see mao suust madu vigastamata välja tuleb, juhtub autoga sõitma läbi tühja ja unise Ameerika väikelinna.

Mees viskab pilgu aknast välja, näeb, postkast, selle peal on märklaud ja täpselt märklaua keskel kuulijälg. Mnjah. Postkasti kõrval poesilt, ka sellel ilutseb märklaud ja ka sellel märklaual on täpselt keskel kuulijälg.

Mees võtab hoo maha ja hakkab vähe hoolikamalt vaatama.

No kuhu ta ka ei vaataks, kõrtsiuksele või kirikutorni ristile, igal pool on märklauad ja kõikide, ma kordan kõikide märklaudade keskel on kuulijälg.

Mees peab auto kinni ja läheb küsib mingi taadi käest, kes oma maja ees uniselt silmi kissitab päikese käes, et kuule, kes teil siin linnas sedasi paugutab. Ah, see on see John poiss, siitsamast naabertänavalt, alailma teisel tukk peos, ega ta muud suurt teha oskagi kui päästikule vajutada.

FBI esisnaipri süda hakkab kiiremini põksuma. Ta haistab avastamata annet, looduslikku imelast, tulevast kolleegi. Läheb ja otsib John poisi üles.

Kotkasilmse laskuri moodi John poiss küll välja ei näe. Ta on paks, pekk ripub üle püksikummi, laup moodustab Johni näost vaid mõeldava osa, ja pilk on tal sedasorti, mida kontsentreerituks ei suudaks nimetada ka paadunud optimist. Ja iga lause lõpus ta kas rühatab või peeretab.

-Tere. Kas Sina oled John?
-No oletame, vastab John. (Jätan heliefektid lisamata.)
-Kuule, John, sina oled see mees, kes kogu aeg paugutab.
-No olen. Ja siis.
-Kuule, seleta ära, mis nipiga sa alati, iga viimane kui kord, kümnesse tabad.
-Äh, see on iisi, teatab John. Ma kõigepealt panen paugu kehtima, siis lähen ja joonistan märklaua ümber.

No vaat siis, kui lihtsaks võib elu endale teha...

Tervislikust toitumisest ehk kuhu on peidetud mehed

Klassiõdesid on mul olnud üsna palju, aga alles viimaste nädalate jooksul olen ma enamikuga neist lähemalt tutvunud. Mõned neist, tuleb välja, on üliandekad kasatšokitantsijad. Kuid minu lemmikuks läbi aastate on ikkagi jäänud Tema.

Mulle tundub, et poolehoid pole ainult minupoolne, vaid tihti lausa minu poole. Sest aina tihedamini juhtub Tema mulle oma eramuresid usaldama.

Vene keele tunnis pihtis Ta järgmise loo:

„Tead, ma käisin hiljuti Tallinnas riidepoes. Ja ma nägin seal sellist meest! Ta seisis leti taga, oli vist müüja. Aga no sa ei kujuta ette ka, missugune see mees oli! Ta oli täiesti eriline. Ma vaatasin teda. Meil tekkis kohe side. Tema vaatas mind vastu. Sa ei saa küll aru, aga ta oli lihtsalt niiii ilus mees. Meie vahel kohe tekkis mingi side.

Ma ei saanud oma silmi talt ära pöörata, no sa ei kujuta ette ka, milline mees see oli. No ja siis ma seisin seal ja vaatasin talle otsa, naeratasin. Siis hakkasin silmadega allapoole liikuma.

Jõudsin ta nimesildini ja pidin šoki saama. Tead mis seal kirjas oli?!?

Ene!

MA PIDIN ŠOKI SAAMA!

Mina vaatan ilusat meest ja siis tuleb välja, et ta on naine. Mida see tähendab?!? Kas ma olen lesbi? Miks see siis peab alati niimoodi olema? Miks kõik ilusad mehed peavad naised olema?“

Mina jäin nõutuks. Ma ei osanud teda kuidagi aidata, veidi halb tunnegi oli selle pärast. Õnneks Tema ei pannud mu saamatust tähele ning juba vahetunnis saime minna puhvetisse porgandit ostma, mis on uus hitt-toode ja maksab vaid 1.50.-.

Ja selle postituse eesmärk oligi teilt küsida, et kas teie kooli puhvetis ka porgandit ja õuna müüakse lisaks saiakestele. Noo?

Vabadus...

Lagle kirjutas toreda üleskutse koolitundide põnevamaks muutmisest. Väärt mõte. Lasin end ta kirjutisest inspireerida ja kirjutan taas sellest, millest küllap juba korduvalt siia blokki erinevates vormides kirjutanud olen.
Nimelt.
Kutsun teid üles, sõbrad ja seltsimehed, tegema ainult neid asju, mida te teha tahate.
Heidke oma õlult kohustuste kammitsev raudrüü, tehke vaid seda, mida peate õigeks, mida armastate, mis tekitavad teis rahulolu ja rõõmu.
Loobuge ebameeldivatest ja pealesunnitud tegevustest, leidke nende asemele uued, meeldivad väljakutsed ning nautige neid.
Uskuge, kui kõik niiviisi talitaksid, muutuks maailm märksa rõõmsamaks paigaks.
Elagu vabadus!
Aga.
Ma ei soovi kõige ülalkirjutatuga väita, et meil tuleks loobuda näiteks kooliskäimisest või mõnest muust seadusega ettekirjutatud kohustusest.
Ei.
Otse vastupidi.
Ma arvan, et meil tuleb lihtsalt leida neis tüütuis kohustuslikuis tegevusis midagi head.
Meil tuleb enestes üles leida need vedrud, miks me neid kohustuslikke toiminguid teha TAHAME. Mitte sellepärast, et keegi käsib või et me kellelegi seda lubanud oleme, vaid sellepärast, et me ise TAHAME.
Või mis te arvate?

Ekstra külm neitsiõli ...

... tõlgiti ühes pisikeses toidupoes "Extra cold virgin oil".
Sellega seoses, aitan kirjutada Virumaa Teatajale suvist intervjuudesarja teemal, kuivõrd inimesed va masurutise (masuaegne surutis) all ägavad ja kas nad näiteks puhata üldse julgevad või veeretavad muudkui musti masumõtteid peas.


Toredad ja elusad vestlused on olnud. Oleme alati naerda saanud, ja avastanud uusi asju ja. Aga siis, kui diktofon või arvuti kinni lähevad, siis hakkab jutt puhuma uue nurga alt. Mainitakse potentsiaalseid kohtuasju ja tulevasi palgakärpimisi ja tüdimust selle üle, et peab suvel tööd tegema ja.

Ise ka ei räägiks pooli asju avalikkusele, ikka pööraks selle päikselisema poole ette.
Või mitte?
Tuleb meelde, kuidas üks tark naine mulle ütles, et inimese teevad terveks armastus ja tõde koos. Nii ma siis põen oma poolikut ja kasutut tööd.

Linke lugude juurde ma siia üles panna ei saa, kuna neid lugusid netiversioonis ei avaldata. Tänapäeval on see sama tobe kui väikese poisi käratsemine ja jonnimine, kes tahab sedasama jäätist, mille ema juba ära sõi.
Päevalehed on välja suremas, ja pole sest miskit, peaasi, et ajakirjandus jääb.

Ah et SAMU. A mul suva

Seletuseks pealkirja alla.
Ma ei viitsi kasutada sõna MASU. Sest nagu igat sugu halb mantra-tantra, hakkab see kordamisel energiat koguma ja muutubki asjaks, raisk.

Lugu ise, see räägib Masu põhjustest ja tagajärgedest, võite seda žanriliselt minimuinasjutuks pidada

Kuldriigis, kus kõik oli kullast, ei teadnud ükski inimene, mida tähendab sõna "kullake". Sest ainus, mis polnud kuldne seal riigis, olid inimeste südamed.



P.S. Järgmine postitus on 200. Kes tahab teha? Verstapost või nii ...

MORE THAN JAZZ

Et kui elu tundub hapu. Vistrikud ei kao näolt. Koolis kukuvad halvad hinded. Igav on. Kurk valutab. Pruudi jutust ei saa aru. Peika vaatab pidevalt kellegi teise poole. 

Rahakotil on põsed lohkus. Kõik räägivad masust. Ühtegi head raamatut pole mida lugeda. Ükski laul ei kõneta. Maailm on must.

Siis kuulake. Jumal andis sellele mehele kaasa väga väikesed väravad, läbi mille maailmale rõõmu tuua. Muusikalise kuulmise, normaalmõõtmetega käed. Ja vankumatu vaimu.

Mängust ja asjadest

Lugesin.

Ja jäin mõtlema.

Kirjatükk ise on maitsev ja maitsekas, tuntud tasemel. Tänud. Siiralt.
Aga teema on sügavamam veel.

Minu noorpõlve ajal liikus ringi selline parool:" Mul on raske lapsepõlv, olen pärit vaesest perekonnast, pidin niidirulli ja õunasüdametega mängima."

Ei hakka siinkohal pajatama sellest, et tänapäeva inimesed ei oska eritii mängida ega ka sellest, kuivõrd oluline see oskus on.
Aga kui ma sest pajataksin, siis tooksin välja, et mängusuutmatus kasvab välja osalt ka liiga spetsiifilistest mänguasjadest.
Mis on muide lahedad, lükkavad poistel-tüdrukutel silmad põlema. Mõtlen siinkohal näiteks kõikide nende autodest, mis robotiks muutuvad ja igasugu nukkudest, mille külge tilu lilu riputada. Ainult et, midagi muud nendega mängida ei saa, kui autot ja robotit, ja tilu lilu tüütab isegi paadunud beibe ära.

Nukkudega, hee, on muidugi võimalik loovaid lahendusi leida. Kunagi rääkisin kahe tüdrukuga, nood kuulutasid, et nende lemmikmänguasjad on Barbied.
Ma tõmbusin arusaamatusest kangeks.
Siis nad selgitasid. "Kui Barbiel pea otsast ära võtta ja vastu maad visata, siis põrkab jõle kõrgele ja juuksed lehvivad nagu komeedi saba. Lahe!"

Kes murelikuks muutus, need tüdrukud on suured juba, ja pole abielus inimsööjatega ega kirjuta raamatuid "Ma armastasin kiskjat." Üks neist on igati lahe eesti keele õps, teine oli vahepeal halastamatu halastajaõde, praegu on ta asjalik asjapulk kuskil kontooras vist.

Mänguasi peab olema tuhandeid võimalusi pakkuv. Taluühiskonnas võttis tüdruk puulusika, mässis selle nartsu sisse ja oligi titt valmis. Kui tite kantseldamine ära tüütas, võeti seesama puulusikas ja tehti tast midagi muud.

Liiv, vesi, värvid, riideribad, suured kangad...
Ja loomulikult niidirull. Tuleb meelde, et üks vene poisike, kümne aastane või nii, mõtles tänu niidirullidega mängimisele välja originaalse kõrghoone konstruktsiooni.
Ladus paarkümmend niidirulli üksteise peale ja kui need maha kukkusid, ühendas need seestpoolt pingul traadiga.
Et ta sattus seda tegema oma insenerist isa silme all, läks idee käiku. Suured onud polnud millegi niisuguse peale tulnud.

Küsimus on mõttemoodulites. Kas anda inimeste kätte valmis mooduleid, mida Lego endast siiski kujutab, või pakkuda neile materjali oma moodulite loomiseks ja arendamiseks. Mis siis, kui iseavastamise käigus jalgrattaid välja mõeldakse. Mingis faasis on omaloodud jalgratas jube tähtis.

Mitte, et mul oleks midagi Legode vastu. Vahepealsest kriisist tuligi Lego kui kompanii välja suuresti tänu sellele, et lõi uusi moodulite kasutamise võimalusi. Neid, mida ajastu välja oli pakkunud ja sisse oli pakkinud.

Legot loetakse täiesti põhjendatult XX sajandi parimaks mänguasjaks. Aga läbi aegade parim mänguasi pole ta kohe kindlasti mitte.

Ja veel, kes Legosid omale soetada tahab (mulle tuli kohe hirmus legotamise isu peale), siis kõige soodsama hinna eest saab neid second hand poodidest, nii meil kui ka mujal.

Ülemine pilt: Olla seest samasugune kui väljast on suht ohtlik ja igav.
Alumist pilti palutakse tulevastel nunnadel mitte pikemalt uurida.

Läti piim ja eesti geoloog

Meie pere koosneb piimavasikatest. Joome Läti piima, põhimõtteliselt. Odavam, maitselt norm.

Läksin Säästukasse piima järele. Ladusin seljakoti täis, tulin poest välja. Hm. Poeskäimine teeb kõhu õõnsaks. Ennäe, Hesburger. "Üks suur ja soe juustu peekoni burks, olge nii lahke."

Kõndisin burksi haugates bussipeatusesse, buss kohe tuli, ronisin peale, seal seisis geoloog, suured kilekotid maas, sõitis taaraautomaadi poole.

Kuis ta terve tee mu burksi vaatas. Oh, kurat, mees ei saanud selt pilku ära ka siis, kui burksi juba nahka olin pistnud. Mis sest, et see mulle vahepeal kurku kinni kippus jääma.

Mis kuradi riigis me elame? Kes seda valitseb? Kuradima Kolm Paksu, nagu Juri Oleša lasteraamatus? Ise me need paksud oleme.

Looking forward into bright future

Meil on peres emane koer - Lonny. Oma nime on ta saanud tuntuima kaasaegse eesti kirjaniku Andrus Kivirähi kalli abikaasa, "Tähekese" peatoimetaja ja superhea tõlkija Ilona Martsoni ehk Lonni järgi.

Meie Lonny hakkas täna hommikul pulmitama, kimas mööda aiaauke ja üritas suvalise Romeo juurde pääseda. Eh, armastus, sina kallis magus mesi! Ei meil pole kerge kellelgi. Ta paganas ju tilgub!

Äsja teatas meie ema, vanaema, matriarh jne: "Tead, 24. veebruar on meie peres tähtis päev. Siis on vabariigi aastapäev, vastlapäev ja... Lonny pulmade lõpp."

Ehk löövad selleks ajaks ka pirrud kõik kahest otsast lõkendama ja lõpeb majandusmasendus.

Saage tuttavaks - Lonny Ervald.
Foto: Shyo Yano

Inspektor Wexfordi kaleidoskoop

Ruth Rendell
"Looritatu"
Eesti Raamat 2008

Leedi Agatha on mu südamele endiselt armas, ent tema raamatute lugemisest olen ammu loobunud.

Christie retsept on ju see, et mõrvar peab ilmuma tegelaste sekka esimesel kümnel leheküljel. Loed need läbi, valid välja kõige süütuma ja sõbralikuma tüübi, lappad siva lõpuni ning pihtas-põhjas! Enamasti.

Ruth Rendelli on nimetatud Christie mantlipärijaks, aga pigem kannab ta kasukat. Ohtrate salataskutega. Eks aeg ole ka edasi läinud, kriminaalromaan ise keerukamaks kasvanud ja kirjutajad samuti.
Mäletan, kusagil kümme aastat tagasi lappasin raamatupoes Rendelli koostatud psühhopaatidest kirjandustegelaste antoloogiat, oli seal ikka rahvast koos, alates Medeiast, lõpetades Rappija Jaaguga. Teine tore ja meeliköitev raamat oli tal veel, selline populaarteaduslik, sarimõrvarite välimääraja, kah tujutõstev ja kena lugemine.

Nii et Rendell teab, kellest kirjutab. Ikka inspektor Wexfordist (see kaabuga onu pildi pääl). "Looritatus" kõnnib Wexford kaubahalli sisseoste tegema, noh, suht koht samasugusesse koht kui suvaline Selver, ehkki see asub Sussexi äärelinnas, kõnnib välja ka, kuigi vahepeal on parklasse tekkinud värske laip. Kusjuures, Wexford, va teravasilm ja kogenud inspektor, seda ei märka.

Kära puhkeb mitu head tundi hiljem, kui värske laiba avastab üks kaubahalli viimastest külastajatest. Muidugi selgub, et mõrvariks kõlbab enamik kaubakeskuse klientidest.

Wexford on üks sümpaatsemaid kriminaliste inglise krimkades. Tema eriti DNA ja kondisaagimise peale ei looda, inimesed ja nende elud on see, kust kuritegu välja kasvab, õide puhkeb ja lõpuks ka kurjategija enese alla neelab. Lihtsalt, mingil hetkel juhtub, et : "Ta tegi läbi ühe niisuguse nihke, mis on inimese ajutegevuse tähelepanuväärseim omadus, oteskui oleks kangi tõestetud ja uus pilt paika loksatanud, või nagu oleks kaleidoskoopi raputatud."
Neid sõnu kasutab Rendell küll ühe kurjategija kohta, ent sama hästi sobivad need ka peategelase sisse vaatamiseks.

Kas ka teie, armsad lugejad, enese juures säärast omadust olete täheldanud. Ah et seni mitte?

Siis kohe ei teagi, mida teile soovitada.
Et kas minge ja lööge keegi mättasse?
Või minge ja uurige, miks keegi mättasse löödi.
Või lugege mõnda inspektor Wexfordi müsteeriumi.
Mismoodi seal Maire Aunaste omaaegses reisisaates ajal öeldigi. Sellise karmi politseiniku häälega. Ah jaa: valik on sinu.

Ei saa veel lisamata jätta, "Looritatus" ilmub kurjategija välja esimesel 15 lehekülje jooksul. Seega - kena hommage auväärt Agathale.

Süüa, sittuda ja surra?

Ruthile.
Head teed.
Näeme jälle.
Armastan Sind alati

Nii aastakest 20 tagasi nägin Kaubahalli kohvibaari leti ees meest ülemisel pildil. Kes mainis nii muuseas, et inimene tuleb siia ilma selleks, et "süüa, sittuda ja surra."


Hiljuti lugesin mehe päevikuid, kes on alumisel pildil. "Ega siia ilma pole sitale tuldud," kirjutab ta oma kahekümnendate eluaastate jooksul korduvalt. Ja teeb järelejäänud aja jooksul väga suuri tegusid, mille vilju oleme kõik nautinud ja naudime edaspidigi, veel ja veel ja veel... Seni, kuni meile elukest antud on.


Aga sportlikuks minnes, kaks prillidega meest, kaks vastandlikku seisukohta, seis on viigiline -1:1.

Täna hommikul sain häält sõbralt (kelle pilti ma siia ei pane), kirja: "Veetsin eelmise nädalalõpu kolm päeva seminaril ja kolme päeva kokkuvõtteks jõudis onu Indiast järeldusele, et inimene ei ole mitte see, mida ta sööb, vaid see mida ta välja ei situ.
Mulle tundus siin tõde peituvat ja nädalalõpp ei tundunudki raisku läinud olevat."

2:1


Vaatlused jätkuvad.


P.S. Kui aus olla, siis oli mehel vasakul pildil suunurgas muie. Mida ma lihtsalt ei osanud toona märgata. Seis seega...

Nüüd saab terve aasta pulli

Seoses sellesamusega... et noh... oot- oot, mis ma tahtsingi ütleda... seda et.... igatahes on nüüd nii, et... daamised ja härrased... aa.. õigus jah... käes on ju... misasi siis, huvitav küll... polegi nagu midagi mul käes.... mul jällegi on jäänud tühjad pihud... ei-ei, mitte nii... mitte seda... õigus! meelde tuli! ... käes on ju pühvliaasta.

Seega, palju õnne pühvlile. Esiteks sellepärast, et nii kenad lehmad tema olemasolu üle rõõmustavad. Lisaks sellepärast, et pole sel pühvlil midagi molutada ega mäletseda. Tegusid on vaja teha. Siin on nimekiri. Oldagu lahked, loetagu läbi ja viidagu ellu.

• Et eestlased mõistaksid, kuivõrd lahedad on vene inimesed ja vene kultuur ja vastupidi. (AE)
• Et kliima jaheneks. (PP)
• Et Euroopa kultuuripealinn 2011 saaks omale kultuurse meeri. (PP)
• Et õpetajad jääksid Eestisse ja õpilased ka. (PP)
• Et oleks iga päev vähemalt 17 põhjust kooli minemiseks. (KL)
• Et Pihlaka kohvikus mängiks vaiksem muusika. (AE)
• Et kodututele kassidele oleks pühvli aasta hea aasta. (LMT)
• Et Hagar lõpuks ometi rohelist teed pakuks ja teleka kaotaks. (KL)
• Et Rakveres avataks hip-hop treeningsaalid. (PK)
• Et kõik oleks parem kui varem. (PP)
• Et Kärt leiaks toreda peika ja see peika oleks...tõesti tore. (AE)
• Et kõik pillid alati hääles püsiksid. (KL)
• Et mu vend mulle elektrikitarrimängu selgeks õpetaks. (PK)
• Et Pluuto kuulutataks jälle planeediks. (PP)
• Et me ärkaks igal hommikul hea tujuga. Ja läheks magama ka. (AE)
• Et jahimehed ei laseks enam akendesse kuuliauke. (LMT)
• Et Peeter endale lõpuks ometi habeme kasvataks ja võib-olla Priit ja. (KL)
• Et Harry Potter läbi kamina Art Cafesse lendaks. (PK)
• Et T-tähed ei muutuks enam ühtedeks. (LMT)
• Et Postimees pühendaks ühe A4 laupäeval noortele. (PK)
• Et jahimehed laseksid loomade asemel kuuliauke püssidesse. (PP)
• Et ma saaks lõpuks aru, mida tähendab Spiel, mida Vahing, Unt ja need teised hullud kogu aeg mängisid. (AE)
• Et ma kohtuksin sõbraliku vampiiriga. (LMT) + PILT!
• Et kõik kuradi materialistid kaugustesse kaoks. (KL)
• Et ma teeksin Priit Pulleritsu või Priit Pulleritsiga intervjuu. (PK)
• Et nafta asemel hakkaksime energiat saama Strandbergilt. (PP)
• Et tõde tõuseks ja õitseks. (AE)
• Et kõik lapsed läheksid hommikul kooli heameelega. (AE)
• Et Eesti vutikoondis võidaks Brasiiliat 10:0. (AE)
• Et Nickelback esineks Rakvere vallimäel. (PK)
• Et Magasiin ilmutaks end vähemalt korra supernumbrina. (KL)
• Et vikerkaare otsas oleks kullakang. (LMT)
• Et Harry Potteri saaga jätkuks. (PK)
• Et kõik soovid täituks. (PP)
• Et Vahur Kersna mindki intervjueeriks. (PK)
• Et koolid muutuksid vägivallast vabaks. (PK)
• Et ka suvel söödaks piparkooke. (LMT)
• Et kliima enam ei soojeneks. (LMT)
  
• Et Araali meri hakkaks kasvama. (LMT)
• Et Rakvere eragümnaasiumis stardiks õpilasesindus. (PK)
• Et saaksin palju uusi tarkusi,teadmisi ammutada. (EB)
• Et oleksin oma tulevikuplaanides kindel. (EB)
  
• Et mul oleks laiem silmaring ja ma avastaksin MAAILMA :) läbi reisimise (EB)
  
• Et ma jõuaks endas selgusele, et mis saab pärast keskkooli. (EB)
• Et leiaksin uusi sõpru, et õpilastel läheks hinnetega hästi ja kevad ruttu tuleks. (MT)
• Et ma oleksin õnnelik ka edaspidi ja üle kõige soovin kõike head oma sõpradele ja tuttavatele. (JK)
• Et inimesed naerataksid palju. (MM)
  
• Et päike paistaks. (EK)
• Et maailmas oleks rahu. (LK)
• Et ma lõpetaksin üheksanda klassi väga-väga heade hinnetega. (EK)
• Et tuleks hea seeneaasta. (LK)
• Et igaüks leiaks oma Rekka. (MM)
• Et Eestimaa külades leiduks rohkem maju, kus oleksid kanad, lehmad, sead ja hobused. (JS)
• Et ma õpiks kõigile talutavat kohvi valmistama. (LT)
• Et Chuck Norris enam Hollywoodis filme ei rikuks.(LT)
• Et Eesti oskaks kokku panna riigieelarve ilma toetusi vähendamata, vaid pingisoojendajate palku vähendades.(LT)
  
• Et Õhtu Hommikult midagi õpiks.(LT)
• Et rohelised marsimehikesed lõpuks kapist välja tuleks.(LT)
• Et Olav Mäe jääks igavesti Eragümnaasiumisse. (MM)
• Et Hermann Simm saaks õiglase karistuse. (LK)
• Et kõik muu oleks ka korras. (EK)

Soovisid: Kärt Lindlo, Lagle Maria Tamm, Peeter Karjus, Priit Põldma, Andry Ervald, Eleri Kang, Jaana Skvortsova, Liisa Tulvik, Maris Toomel, Cäty Torm, Elina Bandurina, Maris Alanurm, Maarja Männiste, Liina Klammer.

Ühtlasi teatame, et mõnedki me seast on asunud asju ajama, et see, mis soovitud, ka täide saaks viidud.

Hurraa! Edasi uute kõrgendike poole, seltsimehed!

Üks sõna

Antiik-Kreeka, kui võtta seda riigina, koosnes erinevatest maakondadest. Nende seas olid Sparta ja Lakoonia.

Sparta on tänapäeval meile tuntud fakti poolest, et seal visati "väärarenguga" imikud pärast sündi kaljudelt surnuks, veel on "spartalikud eluviisid" sõnapaar, mida järjest enam unustatakse, ja muidugi nood 300 uhket ja allaandmatut meest, kes mäekitsuses Pärsia armeed oma elu hinnaga kinni suutsid hoida, ning kelle auks siina on pandud mälestuskivi tekstiga - "Rändaja, tõtta ja vii Lakedaimoni rahvale teade:/ täitsime tõotuse siin, langenud viimseni me." (Johannes Semperi tõlge, mälu järgi osundasin).

Lakoonia andis panuse maailma kõnekunsti. Lakoonia elanikke treeniti rääkima asjast, väljendama end lakooniliselt.

Mingil hetkel tulid Sparta saadikud Lakoonia omavalitsusjuhtide juurde ja ütlesid:" Me kuulutame teile sõja. Tuleme teile kogu oma väega kallale. Nii et andke parem kohe alla. Sest kui me teie maa vallutame, siis tapame kõik teie mehed ja lapsed ja vägistame teie naised. Kui me teist võitu saame, meie halastust ei tunne.
Seega, andke heaga alla ja hakake meile maksu maksma.

Lakoonia riigijuhid kuulasid spartalaste pika tiraadi ära ja vastasid sellele ühe sõnaga: "Kui."

Eile vaatasin TV-3 uudistest, kuidas Edgar Savisaar analüüsis Eesti meedia olukorda. Tundus, et rääkimapanevaks jõuks oli asjaolu, et Kruuda oli sunnitud oma ajakirjad sulgema ning Savisaar tajus ohtu jääda ilma isiklikust propagandatorust. Huvipakkuv aga, või mis huvipakkuv, tarretamapanev oli lause (oleksite pidanud kuulma Savisaare hääletooni): "On selge, et Keskerakonna võimuletulek järgmistel valimistel on vältimatu, kui valijad seda tahavad.

Mu ema (82), ea poolest Savisaare põhilisse toetusgruppi kuuluv, käib juba aastaid valimas selleks, et anda hääl kesikute vastu. Ma ise ka.

Mulle meeldivad mõnedki Keskerakonna ideed (astmeline tulumaks ntx), aga see, läbi mille nad tegutsevad on mu jaoks must Spiel. Keeldun sellele kaasa aitamast.