Sisalik on s,,, peremees

MIKS ME ELU PAREMAKS EI LÄHE? Miks maailm on jama? Miks poliitikud meid petavad? Miks noorus on hukas? Miks me pole saanud sellist Eesti vabariiki nagu tahtsime?
Laialivalguvad küsimused, keda see huvitab, muutugem konkreetseks.
Miks T.E. ei suuda suitsetamist maha jätta. Miks V.H. ei julge armastust avaldada oma sümpaatiale? Mispärast A.K. ei vaheta keskkooli, kuigi ta kõigile räägib, et talle vanas koolis ei meeldi ja teda huvitab see kallak väga, mida õpetatakse naaberkoolis? Miks K.S. ei julge üksi välismaale sõita? Miks R.M. ei lähe erialasele koolitusele, kuigi tajub suht tihti oma ebakompetensust ja raha ta selleks leiaks? Mispärast A.E. ei ole külastanud juba kakskümmend viis aastat hambaarsti?
Katsume kõik need küsimused ühe mütsi alla kokku pakkida? Mida need kokkuvõttes märgivad? Kas mitte muutusi? Ja muutumist?
Jah.
Just, täpselt.
Nii see on.
Seega peaksime hoopis küsima: miks me ei muutu? Ja sellele küsimusele on vastata lihtne. Me ei muutu, sest me ei muuda end. Ja me ei muuda end, sest kardame muutusi. Pelgame uut. No kurat küll, mispärast ometi?
Aitab. Asi hakkab kiskuma sonimise, nonsenssluule või hermeneutilise filosoofia poole. Madu ajab suu ammuli, et oma saba kugistama asuda. Neelab end alla, vastus jääb saamata.

VASTUSEKS POLE VAJA MÕELDA MAOST, pigem ühest teisest roomajast. Sisalikust.
Järgnev arutlus seisab ühte jalga pidi kujundite maailmas, teisega teadusvallas. Meenutagem inimloote arengut. See läbib kasvades kõik need etapid, mis on olnud seotud evolutsiooni ja organismide arenguga: ainuraksed, mitmeraksed, kala, kahepaikne, sisalik, imetaja, ahv, ürginimene...
Kuna "susaliku tee kivil jätab jälje" ning “kõik, mis on kunagi olnud, on kusagil alles” (Ristikivi), jäävad inimese ajusügavikesse alles ka tema kõikide arengu vaheetappide esindajate mõtted, tunded ja hoiakud. Meis elavad nii Ainurakne kui Kala, nii Ürginimene kui Sisalik, fülogenees on selle nähtuse nimi. (Muide, arvatakse ka, et inimene läbib vaimselt kasvades ja haridust omades kultuurilise fülogeneesi. Kõik suured tsivilisatsioonid elab ta oma mõtteis ja hinges läbi. Meis on alles kunagine etrusk, sumer, kreeklane, roomlane. Olgu neil siis hea olla, jätame nad rahule, sest neist me täna ei räägi.) Meid huvitavad bioloogiline fülogenees ja selle esindajad. See, et nad meis elavad, meis võimu haaravad, oma sõna kuulama sunnivad.

KÕLAB USKUMATULT? Seda ma usun. Aga vaadelgem seda asja na-tu-ke-ne lähemalt.
Kalamälu, viie sekundi taha ulatuv, on fülogeneesi vaheetappide produktidest kõige tuntum. Ühtepidi needus, teistpidi õnnistus. (Ilge jama, kui unustad minuti jooksul äsjasõlmitud tähtsa kokkuleppe; tohutu õnnistus, et me ei pea mäletama mõtteid, mida mõtlesime näiteks üleeile kell 12.47. Inimese mälu pole ju prügikast.)
Või siis Ürginimene. Meeldib teile lõkke ääres istuda, tuld vahtida. Või ahju tuld teha. Kuidagi hea tunne on, eks, muretu selline. See on Ürginimene meie sees. Ta teab, et kui tuli põleb, on ta väljaspool ohtu. Teda ei ähvarda külmasurm, ükski metselajas ei julge teda praksuva tule ääres rünnata.

SISALIK, TEMA NÄITAB OMA VÕIMU TEISTEST KAVALAMALT. Kujutage ette kirjatööst elatuva inimese elu. Ta istub laua teha, teeb arvuti lahti, paneb käed klahvidele... ja tunneb, et tal on koletu vajadus minna ja keeta tassike kohvi.
Kohv joodud, näpud klahvidele... ee... laud on nii segamini, koristame ära. Laud korda saadud, näpud klahvidele... ee... ei tule teksti, no ei tule.... Teeks parem Facebooki lahti... vaataks, mis semud teevad. Ja nii edasi ja nii tagasi.
See ei ole inspiratsioonipuudus. Siin pole süüd kaugustesse kadunud Muusal. Sisalik on see, kes meid kamandab, keelitab ja mangub. Ja see ei puuduta vaid kirjutavaid inimesi. Loetagu veel kord läbi nimekiri loo alguses. Seejärel aatame, mis juttu see Sisalik ajab.

SISALIK TAHAB LEBADA. Kõht on täis, päike paistab, kivi on kõrge, sealt näeb kaugele. Sealt vaatab ta siia, sealt vaatab ta sinna. Et ega kuskilt ilmakaarest hädaohtu lähenemas pole. Mispeale Sisalik lipsab silmapilk prakku kivide vahel. Või jääb liikumatult lebama. Justkui surnu.
Sest. Sisalik kardab uusi kohti ja uusi maastikke ja uusi kontakte ja uusi mida iganes. ““Ära tee uusi asju. Ära mõtle uusi mõtteid. Ära suhtle võõraste inimestega. See on ohtlik. Sa ei tea, mis siis juhtuma hakkab,” kõneleb ta vaikselt meie hingekõrva. Ja me kuulame, ja me kuuletume.
Terry Pratchet pakub, et isegi ajakirjandus on Sisalike võimu all. “Inimesed ei armasta lehest lugeda uudiseid, nad armastavaid vanuseid. Sõnumeid selle kohta, et täna on kõik samamoodi kui eile, et maailm pole muutunud.”

KUIDAS SISALIKKU VÕITA? Sisalik on tugev, teda alistada on raske. Enamasti me ei lähe temaga rinnutsi kokku. Enamasti kasutame muid nippe.

Sisalikku saab uimastada ja petta: suitsu, viina, meelemürkidega. Ainumas häda - õige pea harjub Sisalik mürgiannustega, hakkab neist kosuma ja kasvatab endale külge veel ühe pea.
Ja veel ühe. Ja veel ühe. Ja veel mitu.
Ühel hetkel pole see enam Sisalik, kes meile käske jagab.
See on Draakon.
Teine võimalus on kasutada samu nippe kui Sisalik. Kas peitu pugeda. Või lebada liikumatult, surnut teeselda. Inimesed suudavadki aastate kaupa Sisaliku kombel liikumatult lebada ja surnut teeselda. Kuni lõpuks hakkavadki lagunemislehka levitama.
Need kõik on ajutised lahendused. Tegelikult aitab vaid üks. Tuleb aru saada, kes Sinus hetkel kõneleb.
Kui tead, kes sa parajasti oled, võid olla ükskõik kes. Kui tead, et sinus on va Sisalik pea tõstnud, saad talle otsa vaadata ja ta pilguga kuuletuma suruda.

KAS ON ÜLDSE OLEMAS NEID, kes oma sisemise Sisaliku sõna kuulama sundinud? Kes uuega seotud ohutunnet ei pelga.
On. Mitte karjakaupa, aga on. Üks parimaid näiteid on legendaarse saatesarja “Top Gear” juht Richard Hammond - totaalne uljaspea. Sõidaks koerterakendiga Põhjapoolusele? Jess, hea mõte, siin võib surnuks külmuda!
Kihutaks mööda bobirada Norra bobikoondisega, nii et kopsud-maksad paigast põruvad. Mõnus! Prooviks külmkambris, kumb enne liikumatuks jääb, inimene või auto? Nuuh, pole teab mis põnev, aga kui midagi teravamat pakkuda pole, proovida ju võib."
Kuni... ühel päeval.... auto, mida Hammond juhtis, käis üle katuse ja mees oli mitu päeva olemise ja minemise vahel.
Sisalik võib olla ka meie sõber, kelle juttu kuulata pole sugugi vale.

TEGELIKULT TAHTSIN RÄÄKIDA hoopis inimeseks olemise ühest keerukamast küljest - kodanikuks olemisest. Oskusest mõelda oma peaga ja julgusest avaldada oma arvamust. Mis eriti tähtis: tahtmisest võidelda oma tõdede eluviimise eest. Mis kõik on ohtlikud tegevused, kus Vend Sisalik (nagu kõnetaks seda osa inimesest armastusväärselt ja lugupidaval moel Assisi Fransiscus) kohe pead tõstab ja ettevaatlikkusele manitsema asub.
Võtame selle va euro. Ma ei tunne kedagi, kes tahaks, et kroon kaoks ja euro seda asendaks. Kui palju olen ma inimeste suust kuulnud “äh, ei meeldi mulle see euro”, “ma ei taha, et euro tuleb”, “kroon on nii ilus raha, seda ei tohiks euroks vahetada.”
Olen alati küsinud, et kas oled kusagil oma arvamust avaldanud. Lehte lugejakirja saatnud? Netis foorumi avanud? Teleka jutusaatesse meili saatnud? Või äkki lausa meeleavalduse korraldamise peale mõelnud?
Ei. Mkm. Äkää. Pearaputus. Käegalöömine, sinna juurde lausutud: “Häh, on mul seda jama vaja.” See ongi Sisaliku hääl, need on Sisaliku sünad.

TUNDUB, TEGU ON EESTLASEKS OLEMISE ERIPÄRAGA. Metsarahvas eelistab ikka puu taha peitu pugeda. Või on me sees 70 nõuka-aasta jooksul sisse imbunud mürgid, mida manustati kaks korda aastas, punastel pühadel paraaditsedes.

Või kuulame liiga kiindunult oma sisemise Sisaliku häält?
Kui eestlane midagi muuta tahab, peab ta end putukaks mõtlema. Mis pole iseenesest sugugi mitte paha. Putukad ruulivad! Ruulivad ja skoorivad! Ja põhjus siin võib olla lausa... hm... üllatav. Kord küsinud teoloogid ilmakuulsalt evolutsiooniuurijalt John Haldane’ilt, mida võib maailma uurides teada saada Looja olemuse kohta.
Haldane vastanud, et ilmneb Looja poolne erakordne kiindumus mardikatesse.

Mardikaid on praeguseks kirjeldatud ei rohkem ega vähem kui 360 000 liiki ja sama palju ootab kirjeldamist. Ent veel rohkem peab Looja lugu putukatest, neid tarvatakse praeguse seisuga olevat kokku umbes täpselt miljon liiki.

NIIPEA, KUI EESTLANE KÄITUB PUTUKANA, läheb elu heamaks.
Me koguneme öösiti lauluväljakule nagu maailma suurim mesilastesumm, ja ennäe mis kõik uueks saab.
Me lendame prahihunnikutele peale kokku nagu hiigelsuur parv porikärbseid, ja ennäe, mets ja maa saavad puhtamaks.
“Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere” ja meist ei saada jagu ei seitsme saja ega seitsme kümne aasta jooksul.
Me lendame mesipuu poole ja...

Ära kuula (igat) sõna

Ärkasin vara, kottpimedas.
Lebasin, tõusin aegamisi teadvusesse, mõtlesin,mida päeva alustuseks teha.
Panin klapid pähe ja raadio mängima.
Jim Morrison ja Light My Fire esimesed taktid.
No jah, paningi siis tule põlema ja tatsasin kööki kohvivee temperatuuri higher ajama.

Järgmine laul oli Jaggeri Brown Sugar. Egas midagi, panin kohvitassi kaks tükki pruuni suhkrut.

Praegu joon kohvi, aga klapid võtsin igaks juhuks peast ära.

Inimene peab oma elu elama, mitte tegema seda, mida mingid Mickid, Johnid, Jimid või Arethad ütlevad.
Ja mis oleks saanud, kui äkki kõlanuks Ivo Linna suust "tõstan käed ja annan alla".

Tõeline südamelahtistaja:)

Epp Petrone on ülitore inimene, päritolult Karksi-Nuia maaplika, kes elab ühe jalaga Emajõe äärses nii öelda puust linnas, teise jalaga New Yorgis Meerikamaal (nagu lapsed seda tihti ütlevad). Eestlased tunnevad Eppu kõige paremini tema kirjastuse väljaantud "Minu...." (siia lünka võib ühel päeval kirjutada vist suvalise riigi nime) reisiraamatute sarja põhjal.

Kamille Saabre pole üldsegi mitte vähem tore, temagi on eestlanna, aga samas kosmopoliit, temagi on kunagi väga vahva reisikirja kirjutanud. Reisist oma isa juurde. Sest ta süda pumpab verd, mis on pooleldi egiptimaine, ent hetkel resideerub preili Saabre hoopitükkis mägisel Šveitsimaal. Kamille on kunstnik, kelle kohta tema eelnevaid töid teades võib öelda- eesti kultuuriruumis silmatorkav ja väga omapärane tegijanna.
Mis neis mõlemas ühist on? Nad on olnud (jah, see kõlab banaalselt, aga on tähtis) väikesed tüdrukud ja nad mäletavad (vaat see ei kõla banaalselt) seda aega imeliselt hästi. Sest see on tähtis, sest ilma kohe ei saa.

Lisaks ühendab neid loominguline tandemilisus, mille tulemusena jõudis ammu enne aastalõppu raamatuletile pildiraamat nii suurtele kui väikestele. See sai hoobilt omale külge Lastekaiste Liidu soovitusmärgi Hea raamat ja seda põhjusega.

Nii lugu kui ka sõnum on hämmastavalt lihtsad. Ema ja tütar lähevad seenele. Taas omamoodi reis. Matk minevikku. Aega, kui meie kõigi jaoks puud sosistasid, seened jutustasid oma jutte, koerad kõnelesid.

Üsna samamoodi kui muinasjuttudes, mõelgem kasvõi "Sõrmuste Isanda" ja Tom Bombadilli pääle, ainult et siis oli kõik see päriselt. Ja raamatu sõnum, see on lihtne, seda on öeldud ennegi ja tuhandeid kordi, kuid vajab alati aina ja aina uuestilausumist.

Kui võrrelda sama tandemi esimest koostööraamatut ("Kust tuli pilv?") on näha silmatorkavat arengut mõlema autori jutuvestmiskunstis. Nii lugu kui ka pilt liiguvad loogiliselt ja samas parajalt loogeliselt, pilt täiendab lugu ja vastupidi, lugu toob mõnegi väiksema detaili, mis pildi peal, suurde plaani.

Saabre värvikasutus loo meeleolude võimendamisel on harukordne!

Lõpetuseks, Petrone ja Saabre pildiraamat koos Piret Raua "Isand Linnu looga" ning Eckhart Tolle ja Robert S. Friedmani "Miltoni saladusega" kuulub aasta 2009 lastele mõeldud ja suurtele nauditavate pildiraamatute absoluutsete hittide hulka, mis jäävad kestma kauemaks kui käesolev aastanumber...

Veel ei ole pime, veel ei ole valge

Talvises päevas on kaks korda selline hetk.
Seda märkab vaid kõndides ja see hetk on vaja kinni püüda.
Sest ta on lühike.

Kõnnid kusagil hommikul kella 8 ja 9 vahel ntx suitsu ostma (mis pole ilmtingimata vajalik, mainiks siinkohal Peeter), sõnaga kõnnid kuhugi.

Vaatad, katustel on kohev lumi. Lumi pole valge, sest valgust veel pole. Lumi on hall.
Taevas on ka hall, sest enam pole pime, kuid veel ei ole valge.

Ja selle mõne minuti jooksul ei saa aru, kus lõpeb lumi ja kus algab taevas. Ja taeval pole piire.

Veel võimsam on see tunne, kujutan ma ette, kusagil laial lagedal.

Aga inimese sees on nii vist enamasti. Et päris hästi ei näe, aga midagi nagu silm siiski seletaks.

Issist sai isa, ainsa hetkega

Only after stepping on a lego in the middle of the night and ignoring the pain in order not to wake up the little princess I was carrying to bed did I realize that I was really a dad and not just a father.

Alles siis, kui keskööl paljajalu põrandale unustatud legotükile otsa astusin ja röögatuse alla surusin, et mitte üles ajada tillukest printsessi, keda parajasti voodisse viisin, mõistsin: olen isa, mitte lihtsalt issi.

Allikas: One sentence stories

Nii teemegi

Nagu olen kuulnud sadu kordi oma armsa armsa ema suust - Jutt olgu lühike või pikk, peaasi, olgu õpetlik.

FBI esisnaiper, kõige keerukamate juhtumite lahendaja, mees kes saab hakkama ka võimatuga, mees, kes on võimeline boamaole kuuli perse laskma, nii et see mao suust madu vigastamata välja tuleb, juhtub autoga sõitma läbi tühja ja unise Ameerika väikelinna.

Mees viskab pilgu aknast välja, näeb, postkast, selle peal on märklaud ja täpselt märklaua keskel kuulijälg. Mnjah. Postkasti kõrval poesilt, ka sellel ilutseb märklaud ja ka sellel märklaual on täpselt keskel kuulijälg.

Mees võtab hoo maha ja hakkab vähe hoolikamalt vaatama.

No kuhu ta ka ei vaataks, kõrtsiuksele või kirikutorni ristile, igal pool on märklauad ja kõikide, ma kordan kõikide märklaudade keskel on kuulijälg.

Mees peab auto kinni ja läheb küsib mingi taadi käest, kes oma maja ees uniselt silmi kissitab päikese käes, et kuule, kes teil siin linnas sedasi paugutab. Ah, see on see John poiss, siitsamast naabertänavalt, alailma teisel tukk peos, ega ta muud suurt teha oskagi kui päästikule vajutada.

FBI esisnaipri süda hakkab kiiremini põksuma. Ta haistab avastamata annet, looduslikku imelast, tulevast kolleegi. Läheb ja otsib John poisi üles.

Kotkasilmse laskuri moodi John poiss küll välja ei näe. Ta on paks, pekk ripub üle püksikummi, laup moodustab Johni näost vaid mõeldava osa, ja pilk on tal sedasorti, mida kontsentreerituks ei suudaks nimetada ka paadunud optimist. Ja iga lause lõpus ta kas rühatab või peeretab.

-Tere. Kas Sina oled John?
-No oletame, vastab John. (Jätan heliefektid lisamata.)
-Kuule, John, sina oled see mees, kes kogu aeg paugutab.
-No olen. Ja siis.
-Kuule, seleta ära, mis nipiga sa alati, iga viimane kui kord, kümnesse tabad.
-Äh, see on iisi, teatab John. Ma kõigepealt panen paugu kehtima, siis lähen ja joonistan märklaua ümber.

No vaat siis, kui lihtsaks võib elu endale teha...

Kolm võimalust

Kui sa palud jumalat, vastab ta su palvele kindlasti, ent võib seda teha kolme moodi.

- Jah.

- Mitte praegu.

- Mul on sinu jaoks midagi paremat plaanis.

Ilus mõistujutt. Kõlab nii veenvalt.

Sellele vaatamata on mul viimasel ajalt tihti tunne, nimetaksin seda universaalseks ja kõikehõlmavaks tühjuseks.
Kui ka pole tõsi, et Jumalat pole olemas, siis tundub, et kuulujutud tema surma kohta polegi vist liialdatud.

Jah.

Kuidas karud luuletama õppisid*

Sai mõned päevad Pedassaares suvitatud. Oli see nüüd kohavaim või mõni muu vaim, mis mulle pääle tuli, igatahes panin sääl pika jupi muinasjuttu kirja, millest ka teile tüki proovida pakun.
Jutustajaks on Aroni nimeline karu, kes oskab luuletada.

Räägitakse, see Luule Anne tuli meie pere konna sisse sedasi.
Seal inglite maal (see pole päriselt inglite maa, vaid see maa, mille nimi on inglite maa moodi, eks te taipate seda ju isegi), seal olla elanud üks kõrge Luule Anniga noormees, kelle nimi oli lord Pairon.
See lord Pairon oli üli kooli läinud, Oks Fordi üli kooli, ja tahtis oma kõikse parema sõbra kaasa võtta. Tema kõikse parem sõber oli üks koer, tore ja tark loom, kelle kohta räägiti, et ta on väga taibukas või isegi rohkem kui väga. Seega siis väga väga. Võib olla kõige targem koer maa ilmas üldse.

Aga Oks Fordi üli kooli prohvessorid ütlesid, et Oks Fordi üli kooli ees kirjades ei ole lubatud koertel ja inimestel ühes toas koos elada, ja taga kirjades ka mitte.
Lord Pairon jäi selle peale üsna nõutuks, aga tema sõber koer andis talle selle peale hea nõu. Ja lord Pairon võttis omale tuppa elama karu.
Kui prohvessorid pahandama tulid, siis ütles lord Pairon, keda tema sõber koer oli õpetanud, et minge ja lugege oma ees ja taga kirjad läbi ja näidake mulle seda kohta, kus on kirja pandud, et ühelö Oks Fordi üli õpilasel ei tohi tema tore ja armas kaisu karu toas olla.
Prohvessorid ütlesid selle peale, et ega päris karu pole kaisu, aga lord Pairon palus oma karul neid natuke kaisutada, mis peale mõned prohvessorid enam üldse midagi ei ütelnud.

Nii elasidki nad tükk aega kolmekesi ühes toas: lord Pairon, tema sõber koer ja karu ka. Lord Pairon läks oma sõbrustamisega nii hoogu, et võttis kõik oma sõbrad oma üli õpilase kambrisse elama. Nende hulgas oli kaks kaamelit, üks uhke hobune, kolme jalaga kroko dill ja kael kirjak.
Kui keegi selle peale imestust avaldama kippus, palus lord Pairon jälle oma karul imestajat kaisutada, ja siis tükk aega keegi ei julgenud millegi üle imestada.
Lord Pairon leidis aina uusi sõpru, lõpuks äks asi ikkagi nii kaugele, et lord Pairon ise ei mahtunud tuppa ära ja see lõik hakkas rohkem Noa laeva meenutama. Tema sõber koer ütles, et tema tahaks minna jälle maa ilma rändama ja ilma elu uurima, üle jäänud loomad ka tahstid omi asju ajada, aga meie esi vanem jäi koos lord Paironiga koos elama.

Ja kuna lord Pairon kogu selle aja, mis ta üli koolis käis, muudkui luuletas ja luuletas, siis õppis meie esi isa ka selle luuletamise kunsti kenasti ära.

* Tegu pole välamõeldisega, lord George Gordon Byron pidas tõesti üliõpialspõlves karu oma toas.

Pildil on näha karuluule kuulajaid, kel luuleelamus katuse sõitma on pannud

Ära karda, ära karda

Mõrvar viib väikest tüdrukut läbi pimeda metsa.

Tume öö, tuul oigab, oksad praksuvad, võsas hõõguvad kellegi silmad.

"Ma kardan," piiksatab tüdrukuke.

"Ära karda," lohutab mõrvar teda südamilkult.
"Sina ei pea ju pärast läbi pimeda metsa üksi koju minema.!

XB XB XB XB XB XB

Eh, algus on nagu mõni riidetüki küljest, XXL näiteks.
Tegelt tahan rääkida võrratust luuletajast.
Vera Pavlova. Loomingus 2008 number 1

xxx

Miks mina, sinu kõige pehmem,
olen loodud sinu kõige kõvemast -
küljeluust?
Sellepärast, et sul polegi midagi kõva,
mis ei muutuks pehmeks
minu sees...

xxx

Nad on armunud ja õnnelikud.
Mees:
Kui sind pole,
mulle tundub,
et sa lihtsalt astusid korraks
kõrvaltuppa.
Naine:
Kui sa astud kõrvaltuppa,
mulle tundub,
et sind enam pole.

xxx

Emme, kas taevas on kaugel?
Kaugel.
Emme, kas meri on kauigel?
Kaugel.
Emme, kas päike on kaugel?
Kaugel.
Emme, kas issi on kaugel?
Kaugel.

xxx

Liblikas lööb tiivad lahti: X
Liblikas lööb tiivad kinni: B
Liblikas hakkab lendama: XB, XB
Liblikas lendab ära.

P.S. Viimase luuletuse kommentaariks: täheühendit XB kohtab tohti vene ikoonidel (Hristos Vaskres ehk Kristus on üles toimunud)

Vera Pavloval on ilmunud 10 luuletuskogu, teda on peetud meheks.

Kuningas King (minimuinasjutt)

Kunagi ammu elas kord kuningas King, kes ei armastanud kunagi kanda ei krooni ei kingi. See-eest oli ta hääks sõbraks Martin Luther King ning oma võõraspoja King Kongiga sai ta kõige krooniks samuti talutavalt läbi.

Õnneks olge (minimuinasjutt)

Elas kord Õnne, kes tõi kõigile õnne. Õnneks oli Õnnel õnne nii palju, et eneselegi üle jäi.
Õnneks oli.
Õnneks olge
Lugu on inspireerit konkreet inimesest - Õnne Kivimaast. Kuugeldasin, et ta pilti siia panna, a tuli niuke, all tekst: Õnn on elamises...
No las ta siis olla

Ah et SAMU. A mul suva

Seletuseks pealkirja alla.
Ma ei viitsi kasutada sõna MASU. Sest nagu igat sugu halb mantra-tantra, hakkab see kordamisel energiat koguma ja muutubki asjaks, raisk.

Lugu ise, see räägib Masu põhjustest ja tagajärgedest, võite seda žanriliselt minimuinasjutuks pidada

Kuldriigis, kus kõik oli kullast, ei teadnud ükski inimene, mida tähendab sõna "kullake". Sest ainus, mis polnud kuldne seal riigis, olid inimeste südamed.



P.S. Järgmine postitus on 200. Kes tahab teha? Verstapost või nii ...

MORE THAN JAZZ

Et kui elu tundub hapu. Vistrikud ei kao näolt. Koolis kukuvad halvad hinded. Igav on. Kurk valutab. Pruudi jutust ei saa aru. Peika vaatab pidevalt kellegi teise poole. 

Rahakotil on põsed lohkus. Kõik räägivad masust. Ühtegi head raamatut pole mida lugeda. Ükski laul ei kõneta. Maailm on must.

Siis kuulake. Jumal andis sellele mehele kaasa väga väikesed väravad, läbi mille maailmale rõõmu tuua. Muusikalise kuulmise, normaalmõõtmetega käed. Ja vankumatu vaimu.

Head muutumist, aga mitte totaalset

Kõiki mu häid sõpru iseloomustab üks ühine joon - nad oskavad häid lugusid rääkida. Sedakorda kinkis loo hää sõber Taavet, kellele omakorda kinkis selle loo üks tore Türgi juurtega mees nimega Aka Sultan.

Järgnev lugu manitseb ettevaatlikkusele. Teate küll seda lausungit, et suurim suutmine on enese muutmine. Ärge liiga hoogu minge. Sest.

Elab Naine, selline keskealine. Ühel päeval, Naine läheb näost siniseks, ahmib õhku, kukub põrandale kõps kokku, infarkt! Jube!

Õnneks on kiirabi kohe kohal, kirurgil skalpell peos, naine tuuakse ellu tagasi. Ta tuleb haiglavoodis teadvusele ja talle meenub võimas surmajärgne kogemus.

Meenub, kuidas ta sattus Jumala juurde. Ja et Jumal ütles (sooja ja jämeda häälega, mul on Taaveti hääl veel kõrvas: "No kuhu Sina nüüd ronid? Sul on veel aega, tervelt 42 aastat, 8 kuud, 6 tundi ja 32 minutit. Mine aga heaga tagasi." 

Naine saab haiglast välja. Ja mõtleb, mul on ju nii palju aega. Ma pean seda hästi kasutama. Lasen omale õige silikoonid panna. Panebki.

"Ka veidi rasvaimu ei teeks paha," tuleb Naisele pähe veidi hiljem. Lasebki rasva imeda.

"Hm, peaksin hakkama trennis käima." Hakkabki.

Lasen juuksed ka ära blondeerida. Lasebki.

Tuleb juuksuri juurest välja, läheb üle tee, pidurite krigin, kolaki, Naine jääb auto alla ja sureb silmapilkselt.

Satub jälle Jumala juurde. Ütleb: "Mida sa mulle rääkisid? Kas sul häbi eiole, mis?! Mul pidi ju nii palju aega olema. Kõik need aastad, kuud ja minutid. Sa ise lubasid."

"Tead, mis," laiutab Jumal käsi. "Ma ei tundnud Sind lihtsalt ära."

Seega: ettevaatust- ettevaatust. Rahu, ainult rahu.

Kõndis kord Õnn mööda laia ilma

Kõndis kord Õnn mööda laia ilma. Igaühel, kes talle vastu tuli, täitis ta ühe soovi.

Ühel päeval astus Õnn mööda teed ega pannudki tähele, et tee peal on Auk. Ta kukkus sinna sisse ega suutnud sealt väja saada kohe mitte kuidagi.

Augu juurde sattus mitmeid ja mitmeid inimesi, kõigil neist oli mingi soov nagu meil ikka on, ja Õnn loomulikult täitis need soovid.

Ühel päeval tuli augu juurde Noormees. Ta nägi Õnne, kuid ei hakanud tema käest midagi nõudma, vaid küsis hoopis: "Mida sina, Õnn, kõige rohkem sooviksid?"

"August välja saada loomulikult," teatas Õnn.

Noormees aitaski Õnne august välja ning läks oma teed.
Õnn aga kõndis koos temaga.

Selle looga tahan teada anda, et eesti keeli on ilmunud üks imeline raamat. Keegi tore mees on tohutu hulga toredaid jutte kokku otsinud ja eesti keelde tõlkinud (selleks pole teie alandlik teener).

Mõnes järgmises sissekandes täpsustan raamatu kordinaadid, seniks las olla need mõned lood reklaamiks.

Toida hunti

Lugu algab nagu paljud lood.

Vana indiaanlane istub lõkke ääres ja tõmbab piipu.

Lapselaps vaatab pealt, lõke põleb, mõlemad vaikivad.
Lõpuks lausub vana mees.

"Pea meeles, poiss. Igas inimeses elab kaks hunti: Must Hunt ja Valge Hunt.

Must Hunt, temaga on seotud kõik, mis inimeses halba: ahnus, kadedus, viha, laiskus, patused mõtted ja mis kõik veel.

Valge Hunt, temaga on seotud kõik, mis on inimeses head: armastus, üllameelsus, sõprus, omakasupüüdmatus, virkus, lahkemeelsus, rõõm ja mis kõik veel.

Nii ongi."

Vana mees jääb vait ja imeb piipu edasi.

Lapselaps mõtleb ja korraga küsib: "Vanaisa, ae.
Aga kui need kaks hunti omavahel kokku lasta, kumb siis võidab?"

Vanaisa vaikib, kaua, just nii kaua, et põnevus tekiks ja alles jääks, et see kuhugi ei kaoks, muigab siis ja lausub:

Alati võidab see hunt, keda sa paremini toidad."

Nii ongi.

Pika eluea saladus

Sattusin hiljuti ühe Vana Daami, tõelise grand old lady juubelile.
Daami nimi on Odette Kirss, ta töötab Rakvere muuseumis ja on kokku pannud mitu hea raamatut Rakvere ajaloost. Mitte sellist saepurumaitselist. Lugusid elust ja inimestest. Jutuvestjate kuninganna on ta.

Daam sai 75. Ta näeb megasuperülihea välja. Kui mina juubelile jõudsin, olid ülejäänud külalised juba lahkunud. Ulatasin talle tagasihoidliku lillebuketi, mille ostmise nimel olin elus esimest korda külastanud taaraautomaati, ja daam pakkus mulle kohvi ja kooki ning nihutas ka paar allesjäänud võileiba lähemale.

Mina: Oh, aitäh, ma võileibadest eriti ei hooligi, sõin kodus kõhu viisakalt täis.
Tema: Aga võtke siis kooki.
Mina: Kooki võtan ma kohe kindlasti. Muide, kuulus psühholoog Imre Rammul on öelnud, et lapsepõlve lõpp saabub siis, kui kaob võime piiramatus koguses magusat süüa.
Tema: (veidi ehmunult) Oi, siis minul see veel saabunud pole. Kui ma ostan suure šokolaadi, siis ma pean jälgima end, et ma seda ühe õhtu jooksul ära ei sööks.
Mina: See on loomulik. Töötav aju tahab magusat. Kütteks.
Tema: Võib olla tõesti.
Mina: Ma ise ka armastan šokolaadi. Aga mul pole seda hirmu, et ma üksi selle nahka pista saan, mul lapsed söövad poole ära silmapilk.
Tema:(häbelikult) Mina peidan enda šokolaadi ära, et keegi üles ei leiaks.

Ma ei taha selle dialoogiga rõhutada, et Dame* Kirss on väga sale, ta silmad säravad, ta jutt on vaimukas, teda on rõõm kuulata ja vaadata.
Ma ei taha ka meenutada kõikidele Harry Potteri fännidele, kuis Syrius Harryle pärast dementoritega kohtumist šokolaadi pakkus, ja et see on lausa teaduslikult tõestatud, kuidas šokolaad stressi ja deprekat leevendab.
Tahan üles tunnistada, et juba teist õhtut järjest pistan nahka keskmist mõõtu šokolaaditahvli, olles seda, tõsi küll, eelnevalt ka Tiinale pakkunud, aga iga kord südamevärinal peljanud, et ta pakkumise peale "jah" ütleb.

*Dame on ingliskeelne väljend aadliseisuse märkimiseks. Vaimuaadlik - seda OK tõepoolest on.

Ajalooline sissekanne, pikim maailmas

Järgmise sissekandega siseneme igaveseks eesti bloginduse ajalukku. Seda oma pikkuse poolest. Õigemnini, selle sissekande pea- ja kõrvaltegelaste keskmise pikkuse poolest.

Kõik algas sellest, et Teie alandlik teener kohtas bussijaamas üht meest. Mehe nimi on Aleksander Karavajev, kunagi oli ta "Kalevi" keskmängija, suht koht asjalik. (Pildil harjutab ta igihaljast natslikku tervitust.) Ühtlasi on ta abielus Teie alandliku teenri kunagise klassiõega.

Astusin siis kodanik Karavajevi juurde, kes samamoodi ajaviiteks suitsu pahvis kui minagi, ütlin, et kle, tervita oma armsat naist, kunagise klassivenna poolt, küllap ta teab, kui ütled, et isegi sinust pikem.

Karavajevi nägu läks morniks, silmad punni, ta teatas: "Minust pole keegi pikem!"

"Hy-hy," tegin mina vene keeles (me vestlesimegi põhiliselt vene keeles, ehkki pärast tuli välja, et ta räägib küll väga aeglast, aga maru mõnusat eesti keelt -"njeed depresjiivsed jeesti vjaikelinnad"), astusin talle sammu lähemale ja me jäime üksteisele väga tõsiselt otsa vaatama.

Kes keda?! Kes on pikem!?

Mind päästis see, et mu matkasaabastel on kahesendine tald.

Jätsin kodanik K lööduna maha, istusin siis bussi, vaatan, tuleb temagi sisse, pealaega lage nühkides.

"Mes? Sa ka sõidad Rackverre vä?" - "Muidugi. Kõik suured sõidavad Rackverre." Hm?

Nii me siis sõitsimegi Rackverre, tulime bussijaamas maha, läksime Pihlakasse, lobaasime seal. Tekitasime kahe peale kokku kõikjal hämmingut ja jahmatust. Meid mõlemaid jättis see külmaks. Hm, hm.

OK. Läksime laiali. Jätsin oma suure seljakoti Pihlakasse, läksin linna pääle asju ajama.
Tulin tagasi. Ja kes istuvad Pihlakas ja topivad suppi suumulgust sisse?

Kaks Rakvere "Tarva" igati sümpaatset noorhärrat: Karl Vimberg ja Madis šumanov.

No mis sa kostad või kus sa pistad? Päev on veel noor, helistasin maailma pikimale mehele Xin Jao Sangile Hiinas, et äkki astud läbi. Xin Jao hakkaski juba siisapoole sammuma.

Ja on teisigi tulijad.
Hm-hm.

Looking forward into bright future

Meil on peres emane koer - Lonny. Oma nime on ta saanud tuntuima kaasaegse eesti kirjaniku Andrus Kivirähi kalli abikaasa, "Tähekese" peatoimetaja ja superhea tõlkija Ilona Martsoni ehk Lonni järgi.

Meie Lonny hakkas täna hommikul pulmitama, kimas mööda aiaauke ja üritas suvalise Romeo juurde pääseda. Eh, armastus, sina kallis magus mesi! Ei meil pole kerge kellelgi. Ta paganas ju tilgub!

Äsja teatas meie ema, vanaema, matriarh jne: "Tead, 24. veebruar on meie peres tähtis päev. Siis on vabariigi aastapäev, vastlapäev ja... Lonny pulmade lõpp."

Ehk löövad selleks ajaks ka pirrud kõik kahest otsast lõkendama ja lõpeb majandusmasendus.

Saage tuttavaks - Lonny Ervald.
Foto: Shyo Yano