Sasu ja Zazou - in memoriam

Kaks aastat tagasi, sissemagatud hommik.
Oi! Pagan küll!
Kähku-kähku särk selga, püksid jalga, sokid, tossud. Kähku-kähku... Kiiresti-kiiresti.

"Pagan, mingi imelik lõhn! Vastik!"
Pistan nina tossu sisse, nuusutan, no kurat küll! Sasu on tossu täis kusnud.
"Kurat! Kus mu saapad on! Siin ei ole. Siin ka mitte. Siin ka ei ole. Pööningul? Kus taskulamp on!? Mis kell on? Kuradi Sasu! Aa, siin nad ongi. Kurat, need saapad on ju nii libedad."

Tööle ma muidugi kakerdasin, aga sellest ei saanud just hea päev. Õhtul, tosse masinas pestes, olin tige.

XXX
See lugu algas tegelikult pisut enam kui 13 aastat tagasi.
Pühapäeva õhtu, pime ja vaikne Rakvere linn. Noor pere kahe lapsega: tütar (10), poeg (5) jalutavad Vallimäelt Tallinna maanteed pidi alla. Vaikne ja pime tänav. Korraga, maantee keskel, Linnavalitsuse ja teksapoe vahel, keegi piiksub. Kes see seal on?
Igatahes on ta pisike ja karvane. Ja igatahes ta piiksub. Meeltäraheitlikult.

Perekond seisatab, latern ei põle, hästi ei näe, jääb vaatama, mõtleb, mida teha, mäe pealt hakkab kostma läheneva auto hääl.
"Kassipoeg!" hüüavad lapsed.
Pereema kiirustab kassipoja juurde.
"Tiiiiinaaaa! Auuutoooo!" hüüab pereisa ja nõksatab ema poole, et ta tagasi tõmmata.

Õhtuleht oleks saanud siit hea esilehe pealkirja: PEREEMA HUKKUS KASSIPOEGA PÄÄSTES LASTE SILME ALL

XXX
Tavaline pisike hall kassike, ja kuidas ta üksi maanteele sattunud oli, polnud võimalik välja mõelda. Lapsed panid talle nimeks Sasu.

"Sasu! Sasu!" Seda kilkamist oli me maja pikalt täis, kui ta mööda põrandat palle taga ajas või kardinat pidi üles kribis. Ka harrastas ta mõnikord heliloomingut, lühikesi modernseid klaveripalu, mida esitas mööda klaveriklahve paremalt vasakule astudes.

"Oo, Zazou," ütles talle pereisa, paadunud frankofiil, kes armastas ta nime hääldada prantsuse keeles, tunnustuseks. (Prantsuse keeles ongi tihti nii, et s hääldub silbi alguses kui Z ning ou kõlab alati kui pikk uu.)

Sasu sai suureks, temast kasvas tavaline eestimaine hall triibik. Oma lihtsale välimusele vaatamata, temas oli mingit enesest lugupidamist, ta hoidis oma pead väga püsti. On ju mõistujutuski öeldud, et kui koer vaatab inimesele otsa, mõtleb ta: "Sa annad mulle peavarju. Sa annad mulle süüa. Sa oled jumal!" Ja kui kass inimesele otsa suvatseb vaadata, mõtleb ta: "No näed. Sa annad mulle peavarju. Sa toidad mind ja paitad. Järelikult - ma olen jumal."
Kuid Sasu hoidis oma pead kuidagi kõrgemal kui kassid tavaliselt.

Saabus kirgede aeg. Sasule sündisid pojad, teised leidsid omale uue kodu, meie juurde jäi Sasu must poeg Tondu, kes aga ühel päeval lihtsalt minama jalutas.
Sasu steriliseeriti, sellega sai otsa tema emaõnn, nii ta siis jagas meie maja ja me elu.

XXX
Nagu me kõik, mõtlen siin inimkonna liikmeid laiemas plaanis, tahtis ka Sasu oma eluga maailma mingi jälje jätta. Me ei olnud tollal just korraarmastaja perekond. Sasu meelest olime kohe liiga lohakad.
Ja Sasu hakkas kõike, mis kuhugi põrandale kerglaselt või hooletult maha jäeti, meie tähelepanu pööramiseks ära märgistama.

Pikka aega lihtsalt siunasime teda. Selge see, et kass on süüdi, kui kingad, kotid, mistahes muu maha vedelema on jäetud. Siis õppisime tänu talle ära, no ei tohi jätta asju põrandale laokile! No ei tohi! Kingad olgu riiulis, voodi alati ilusti ära tehtud, õpetaja kott laste vihikutega laua peal. (Kuidas teile meeldiks tagasi saada uriinilõhnalist kirjandit. "Mida õpetaja nüüd sellega öelda tahtis?" mõtleks mõnigi esimese hooga.

Kui end siiski unustasime, kutsus Sasu meid jälle korrale. Tasuks pikemaajaliste harmooniaperioodide eest mängis ta meile mõnikord klaveril järjekordse uuema modernse hetkeimprovisatsiooni.

Kaks nädalat tagasi, päeva pealt, hakkas Sasu vaaruma, siis ei suutnud enam püsti tõusta, ei söönud. Ta oli juba rohkem kui 13 aastane. Ja loomaarst ütles, et tal on lihtsalt aeg minna. Ning aitas ta üle läve.

"Ma nutsin ikka korraliku peatäie," ütles pereema järgmisel päeval pereisale.

XXX
Vahepeal oli pereisa avastanud tänu Tõnu Kaalepi plaadiarvustustele prantsuse elektroonilise helilooja, kel nimeks - võta või jäta - Zazou. Ei-ei, mitte neljajalgse kassist helilooja, meie pere Zazou, hoopis tema kahejalgse nimekaimu: šveitsi -prantsuse helilooja Hector Zazou.

Oma blogis on disainer, muusikakriitik ning esseist Tõnu Kaalep kirjutanud näiteks:
"Dreamworld"... seisund, kus kõik on justnagu hästi või ongi hästi.
Panin mängima Hector Zazou plaadi "Geologies".
Nüüd on hästi. See ei pruugi jõuluni jätkuda, kuid on ilus.
Milleks debatt ja hämarus, kui sul on hea?
Kuula Zazou lugu "Enoch Arden", siis räägime edasi..."

Kuulasin teda. Mitte küll seda lugu, mida Kaalep mainis. Seda, mis netist esimesena ette jäi. Sattus olema mingi piuksumine, selline kõrvatungiv, garneeringuks meloodilised urinad, lainetav tiksumine. Ohoo, tegin ma. Mu muusikalised süljenäärmed hakkasid ohtralt voolama.

Nii hakkasin kuulama Hector Zazou muusikat.

Kolm kuud tagasi kirjutas Kaalep arvustuse kahele Zazou plaadile. Kahele viimasele. Uusi kompositsioone enam ei tule. Sest...

XXX
Eile tulin koju. Võtsin tossud jalast, ja pillasin nad riidevarna alla. Mõtlesin:" Nüüd võin tossud rahulikult jätta, kuhu tahan."
Siis mõtlesin:" Ma üldse ei pahandaks Sasu peale, kui ta tuleks ja sinna sisse pissiks. Ma kohe rõõmustaks. Kui ta vaid tuleks."

Täna, nende ridade kirjutamise ajal, hetk tagasi, käisin esikus. Tõstsin tossud riiulisse, tütre saapad ka.
Hector Zazou plaate mul ei ole. Aga mul on Youtube kontol tema lugudest kokku pandud playlist. Ikka täitsa tihti kuulan teda.
Mina ei oska nõustuda nendega, kes ütlevad, et surm on lõplik, et inimene elab nii kaua, kuni teda mäletatakse. Maaailm on üks suur Browni liikumine, molekulid sebivad, tormavad, põrkuvad kokku.
Elu kestab, kuni molekulid, mida sa elades liikuma panid, teistele molekulidele neid puutudes haiget ei tee. Pole tähtis, mis su nimi oli, kaua seda mäletatakse, või kes sa olid: inimene või loom.