Kõikidest Maailma saabastekandjaist tuntuim on Shreki filmide Saabaste Kass, kellele Antonio Banderas hääle on andnud. Rakvere linnanoorte teatritruppi trupi Triibu-Liibu (nihuke nimi peaks tollele tegelasele välimuse põhjal sobima) päris nii Kõva Tegija pole, aga tunda on, et mõlemad on omavahel sugulussuhetes ning need on suht lähedased.
Milline mulje siis 21. juuni etendusest Rakvere linnuse võlvkambris jäi? Väga elus etendusi, väga sobivas paigas. Kogu teatrisaal töötas asja nimel kasuks, kummalisel kombel isegi püsieksponaatidena mõeldud maakaardid, mis juhuslikult sirmi tagant paistsid, ühel keskaegsete Euroopa riikide, teisel toonase Liivimaa piirid. Nende põhjal saab nimelt aimu, millistes regioonides seda muinasjuttu omal ajal jutustada võiti, nii taredes kui lossisaalides. Saaliseinad õhkasid aegade jooksul endasse korjatud külma. On ju „Saabastega kass“ teatavasti väga vana muinasjutt.
Nukutehniliselt, oleks nukud võinud olla veidi-veidi plastilisemad, kuid lühikese (pisut alla pooletunnise) tüki jaoks jätkus nende miimikast ja kehakeelest täiesti. Hämmastaval kombel mõjus lõpusuudluse happy end markii de Carabassi ja printsessi vahel lausa erootilslt. Nad lausa liibusid teineteisesse. Ilusasti elas trupp üle ka apsud, mis tegijail ikka juhtuvad: no et kassi käepikendus korraks üle sirmi tolknes või et jänese kui nuku juhtimiseks mõeldud traat kotist välja jäi.
Tükki mängivad kaks erinevat koosseisu, mõlemat siinkirjutaja kahjuks näinud pole, aga mis silma hakkas ja töötab küllap ka veel nägemata jäänud seltskonna puhul: vaataja tajub, et see tükk on ise elaa pandud, nukud ise tehtud, lavastuslikud nipid, tempo, muusikaline kujundus jne ise leiutatud (jälgitagu valges kindas kätt, mis lisab tervele loole fatalistliku mõõtme), ja see nakatab.
Tore oli jälgida, kuidas lugu raamides hoidev jutustaja oskas neljandat seina lõhkuda. Loos vajaminevaid niitjaid ja heinalisi pandi nimelt mängima publik. Lastele ja nende vanematele pakkus tükis osalemine ilmselget mõnu, teatrimaagia töötas. Kõige vahvam oli silmanurgast jälgida ühte isa oma vast esimeses klassis käiva tütrega. Isa näojooned sulandusid tüki käigus pehmemaks, ta suu vajus veidi lahti ja kulmud tõusid kõrgemale, ta muutus natuke nagu poisiks tagasi.
Ainus, mille kallal kõva häälega viriseks, nukuteatri puhul kohe põhimõttttttteliselttttt - publikule paistsid üle sirmi näitlejate päänupud. Sirm peaks olema nii kümme sentimeetrikest kõrgem. Vähemalt. Sest noored inimesed on käbedad kasvamaie. See aga on tõesti ainus tõsisem etteheide.
Mainimist väärib ehk ka asjaolu, et 21. juunil toimunud etendusel viibis publiku seas tuntud kassišovinist ja kassivastase rinde esivedur kui mitte üleriiklikus, siis Rakvere mastaabis kindlasti – valge ja karvane koer Pluuto-Pontu Ervald.
Kui tükk lahti läks, toetas PPE oma esikäpad pingile ja jälgis näitemängu üksisilmi, sinnamaani, kuni kass saapad jalga sai. Siis taipas ta, et temast nii vägevale loomale vastast ei ole ning kaotas huvi ja lootuse.
Lõpetuseks: jäetagu meelde, juunis esitatakse tükki veel 27. ja 28. kuupäeval, juulis ja augustis, pühapäeviti. Sissepääs linnuse piletiga.
Ja jumal õnnistagu Tiina Rummi, kes Rakvere noori juhendab, ja kõiki neid õpetajaid, kes lastega teatrit teha viitsivad. Lääne-Virumaa lastetrupid ja nende etenduses on muide omaette tase. Aga see teema vääriks juba teist ja palju pikemat lugu. 
P. S. Teatrikuluaarides sahistatakse, et kontrolletenduse järel, mille ainusisikulise publiku moodustas AS Virumaa muuseumid esimees Ants Leemets, olla viimatimainitu avaldanud arvamust, et tema suudaks üksi kah paremini „Saabastega kassi“ mängida.
Teatraalid üle maailma on kihevil, ootuspinge on lakke kruvitud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar