Esimeseks olemise rõõm

Lõpetasin kusagi augustikuus teistkordselt Split Secondi mängu.
BTW, see on esimene arvutimäng, milles ma oma pojast tegijam olen.



Selle auks võime kõik koos vaadata maailma ühte esimest arvutimängu. Pidi see aga kõige esimese mängija jaoks põnev olema!

Hull juba enne aastat 1984

Pange kõrvaga tähele seda meest,
koos temaga me viibime
hip hopi ja tecno
sünniallika läheduses

Pange silmaga tähele
kaasaegset tantsu,
Dali mõjutusi,
animatsioonitehnikat,
ja kui olete asja
lõpuni vaadanud,
no palun
kerige korraks tagasi
esimeste kaadriteni.

Aasta oli siis
1983.


Mis toimub teie kodus, kui te kodunt väljas olete?
Ei miskit erilist.
Kas olete selles nii kindel? Ka nüüd, pärast selle video vaatamist?

Sümpaatsed saapad, sümpaatne kass

Kõikidest Maailma saabastekandjaist tuntuim on Shreki filmide Saabaste Kass, kellele Antonio Banderas hääle on andnud. Rakvere linnanoorte teatritruppi trupi Triibu-Liibu (nihuke nimi peaks tollele tegelasele välimuse põhjal sobima) päris nii Kõva Tegija pole, aga tunda on, et mõlemad on omavahel sugulussuhetes ning need on suht lähedased.

Milline mulje siis 21. juuni etendusest Rakvere linnuse võlvkambris jäi? Väga elus etendusi, väga sobivas paigas. Kogu teatrisaal töötas asja nimel kasuks, kummalisel kombel isegi püsieksponaatidena mõeldud maakaardid, mis juhuslikult sirmi tagant paistsid, ühel keskaegsete Euroopa riikide, teisel toonase Liivimaa piirid. Nende põhjal saab nimelt aimu, millistes regioonides seda muinasjuttu omal ajal jutustada võiti, nii taredes kui lossisaalides. Saaliseinad õhkasid aegade jooksul endasse korjatud külma. On ju „Saabastega kass“ teatavasti väga vana muinasjutt.

Nukutehniliselt, oleks nukud võinud olla veidi-veidi plastilisemad, kuid lühikese (pisut alla pooletunnise) tüki jaoks jätkus nende miimikast ja kehakeelest täiesti. Hämmastaval kombel mõjus lõpusuudluse happy end markii de Carabassi ja printsessi vahel lausa erootilslt. Nad lausa liibusid teineteisesse. Ilusasti elas trupp üle ka apsud, mis tegijail ikka juhtuvad: no et kassi käepikendus korraks üle sirmi tolknes või et jänese kui nuku juhtimiseks mõeldud traat kotist välja jäi.

Tükki mängivad kaks erinevat koosseisu, mõlemat siinkirjutaja kahjuks näinud pole, aga mis silma hakkas ja töötab küllap ka veel nägemata jäänud seltskonna puhul: vaataja tajub, et see tükk on ise elaa pandud, nukud ise tehtud, lavastuslikud nipid, tempo, muusikaline kujundus jne ise leiutatud (jälgitagu valges kindas kätt, mis lisab tervele loole fatalistliku mõõtme), ja see nakatab.

Tore oli jälgida, kuidas lugu raamides hoidev jutustaja oskas neljandat seina lõhkuda. Loos vajaminevaid niitjaid ja heinalisi pandi nimelt mängima publik. Lastele ja nende vanematele pakkus tükis osalemine ilmselget mõnu, teatrimaagia töötas. Kõige vahvam oli silmanurgast jälgida ühte isa oma vast esimeses klassis käiva tütrega. Isa näojooned sulandusid tüki käigus pehmemaks, ta suu vajus veidi lahti ja kulmud tõusid kõrgemale, ta muutus natuke nagu poisiks tagasi.

Ainus, mille kallal kõva häälega viriseks, nukuteatri puhul kohe põhimõttttttteliselttttt - publikule paistsid üle sirmi näitlejate päänupud. Sirm peaks olema nii kümme sentimeetrikest kõrgem. Vähemalt. Sest noored inimesed on käbedad kasvamaie. See aga on tõesti ainus tõsisem etteheide.

Mainimist väärib ehk ka asjaolu, et 21. juunil toimunud etendusel viibis publiku seas tuntud kassišovinist ja kassivastase rinde esivedur kui mitte üleriiklikus, siis Rakvere mastaabis kindlasti – valge ja karvane koer Pluuto-Pontu Ervald.
Kui tükk lahti läks, toetas PPE oma esikäpad pingile ja jälgis näitemängu üksisilmi, sinnamaani, kuni kass saapad jalga sai. Siis taipas ta, et temast nii vägevale loomale vastast ei ole ning kaotas huvi ja lootuse.

Lõpetuseks: jäetagu meelde, juunis esitatakse tükki veel 27. ja 28. kuupäeval, juulis ja augustis, pühapäeviti. Sissepääs linnuse piletiga.

Ja jumal õnnistagu Tiina Rummi, kes Rakvere noori juhendab, ja kõiki neid õpetajaid, kes lastega teatrit teha viitsivad. Lääne-Virumaa lastetrupid ja nende etenduses on muide omaette tase. Aga see teema vääriks juba teist ja palju pikemat lugu.

P. S. Teatrikuluaarides sahistatakse, et kontrolletenduse järel, mille ainusisikulise publiku moodustas AS Virumaa muuseumid esimees Ants Leemets, olla viimatimainitu avaldanud arvamust, et tema suudaks üksi kah paremini „Saabastega kassi“ mängida.

Teatraalid üle maailma on kihevil, ootuspinge on lakke kruvitud.

Võitsin pokkeris 100 kilo

Võitsin täna hommikul pokkerit mängides 100 kilo dollareid puhtalt kätte.

Nüüd võin oma Tallinna maja katuse välja vahetada,
osta kõik need raamatud, mida lugenud olen, aga omada ei saa,
kinkida pojale motorolleri ja tütrele ka,
Rakvere kodu teise korruse välja ehitada,
maksta sõpradele ära kõik oma võlad ja võlakesed,
külastada hambaarsti iga päev kasvõi pool aastat järjest,
sõita oma armsa naisega maikuus kaheks nädalaks Pariisi,
anda Magasiini välja 16 leheküljelisena, täisformaadis ja värvitrükis,
kas kõike seda nüüd selles järjekorras, see on iseasi,
aga igatahes kõike seda
ja mõnda asja veel
vaja on vaid need dollarid Playstation Portableist oma pangakontole tõsta
ja eesti kroonideks konvekteerida.




Väike Manni leidis palju manni manni

Laused nagu elud

Olin kuskil 19, kui lõpuks taipasin, et see, et lapsepõlves sidus ema mulle lipsu ette ainult siis, kui ma lamasin, tuli sellest, et ema töötas matusekontoris.

Hakkasin uskuma jumala huumorimeelde hetkel, kui Selveri saalis olev teenindustelefon pikalt helises, ma selle vastu võtsin ja helistajaks oli mu kõige parem sõber.

Järgmist kahjuks ei saa tõlkida:

The day I lost my virginity was the day my Virgin Mobile cell phone broke.

Aga järgmist elu ja lugu saab

Sel hetkel kui kassapidaja viskas mõistva pilgu mu naise poole, kes ostis parajasti raseduse ajal võetavaid vitamiine, taipasin, et ta on esimene inimene peale meie kahe, kes teab, et ootame last.

Originaal:
As the cashier gave a knowing look to my wife as she scanned the prenatal vitamins, I realized this random girl is the first person on earth to know we are having a baby.


Aga vaadake parem ise, mis teile säält südamesse ja meelde jääb.

NB! Tekstid on esilugemisel ehk tsipa keerulised, a kel inglise keelega natukenegi hea suhe, leiab kindla peale maiuspalu.

Mängust ja asjadest

Lugesin.

Ja jäin mõtlema.

Kirjatükk ise on maitsev ja maitsekas, tuntud tasemel. Tänud. Siiralt.
Aga teema on sügavamam veel.

Minu noorpõlve ajal liikus ringi selline parool:" Mul on raske lapsepõlv, olen pärit vaesest perekonnast, pidin niidirulli ja õunasüdametega mängima."

Ei hakka siinkohal pajatama sellest, et tänapäeva inimesed ei oska eritii mängida ega ka sellest, kuivõrd oluline see oskus on.
Aga kui ma sest pajataksin, siis tooksin välja, et mängusuutmatus kasvab välja osalt ka liiga spetsiifilistest mänguasjadest.
Mis on muide lahedad, lükkavad poistel-tüdrukutel silmad põlema. Mõtlen siinkohal näiteks kõikide nende autodest, mis robotiks muutuvad ja igasugu nukkudest, mille külge tilu lilu riputada. Ainult et, midagi muud nendega mängida ei saa, kui autot ja robotit, ja tilu lilu tüütab isegi paadunud beibe ära.

Nukkudega, hee, on muidugi võimalik loovaid lahendusi leida. Kunagi rääkisin kahe tüdrukuga, nood kuulutasid, et nende lemmikmänguasjad on Barbied.
Ma tõmbusin arusaamatusest kangeks.
Siis nad selgitasid. "Kui Barbiel pea otsast ära võtta ja vastu maad visata, siis põrkab jõle kõrgele ja juuksed lehvivad nagu komeedi saba. Lahe!"

Kes murelikuks muutus, need tüdrukud on suured juba, ja pole abielus inimsööjatega ega kirjuta raamatuid "Ma armastasin kiskjat." Üks neist on igati lahe eesti keele õps, teine oli vahepeal halastamatu halastajaõde, praegu on ta asjalik asjapulk kuskil kontooras vist.

Mänguasi peab olema tuhandeid võimalusi pakkuv. Taluühiskonnas võttis tüdruk puulusika, mässis selle nartsu sisse ja oligi titt valmis. Kui tite kantseldamine ära tüütas, võeti seesama puulusikas ja tehti tast midagi muud.

Liiv, vesi, värvid, riideribad, suured kangad...
Ja loomulikult niidirull. Tuleb meelde, et üks vene poisike, kümne aastane või nii, mõtles tänu niidirullidega mängimisele välja originaalse kõrghoone konstruktsiooni.
Ladus paarkümmend niidirulli üksteise peale ja kui need maha kukkusid, ühendas need seestpoolt pingul traadiga.
Et ta sattus seda tegema oma insenerist isa silme all, läks idee käiku. Suured onud polnud millegi niisuguse peale tulnud.

Küsimus on mõttemoodulites. Kas anda inimeste kätte valmis mooduleid, mida Lego endast siiski kujutab, või pakkuda neile materjali oma moodulite loomiseks ja arendamiseks. Mis siis, kui iseavastamise käigus jalgrattaid välja mõeldakse. Mingis faasis on omaloodud jalgratas jube tähtis.

Mitte, et mul oleks midagi Legode vastu. Vahepealsest kriisist tuligi Lego kui kompanii välja suuresti tänu sellele, et lõi uusi moodulite kasutamise võimalusi. Neid, mida ajastu välja oli pakkunud ja sisse oli pakkinud.

Legot loetakse täiesti põhjendatult XX sajandi parimaks mänguasjaks. Aga läbi aegade parim mänguasi pole ta kohe kindlasti mitte.

Ja veel, kes Legosid omale soetada tahab (mulle tuli kohe hirmus legotamise isu peale), siis kõige soodsama hinna eest saab neid second hand poodidest, nii meil kui ka mujal.

Ülemine pilt: Olla seest samasugune kui väljast on suht ohtlik ja igav.
Alumist pilti palutakse tulevastel nunnadel mitte pikemalt uurida.

Ajalooline sissekanne, pikim maailmas

Järgmise sissekandega siseneme igaveseks eesti bloginduse ajalukku. Seda oma pikkuse poolest. Õigemnini, selle sissekande pea- ja kõrvaltegelaste keskmise pikkuse poolest.

Kõik algas sellest, et Teie alandlik teener kohtas bussijaamas üht meest. Mehe nimi on Aleksander Karavajev, kunagi oli ta "Kalevi" keskmängija, suht koht asjalik. (Pildil harjutab ta igihaljast natslikku tervitust.) Ühtlasi on ta abielus Teie alandliku teenri kunagise klassiõega.

Astusin siis kodanik Karavajevi juurde, kes samamoodi ajaviiteks suitsu pahvis kui minagi, ütlin, et kle, tervita oma armsat naist, kunagise klassivenna poolt, küllap ta teab, kui ütled, et isegi sinust pikem.

Karavajevi nägu läks morniks, silmad punni, ta teatas: "Minust pole keegi pikem!"

"Hy-hy," tegin mina vene keeles (me vestlesimegi põhiliselt vene keeles, ehkki pärast tuli välja, et ta räägib küll väga aeglast, aga maru mõnusat eesti keelt -"njeed depresjiivsed jeesti vjaikelinnad"), astusin talle sammu lähemale ja me jäime üksteisele väga tõsiselt otsa vaatama.

Kes keda?! Kes on pikem!?

Mind päästis see, et mu matkasaabastel on kahesendine tald.

Jätsin kodanik K lööduna maha, istusin siis bussi, vaatan, tuleb temagi sisse, pealaega lage nühkides.

"Mes? Sa ka sõidad Rackverre vä?" - "Muidugi. Kõik suured sõidavad Rackverre." Hm?

Nii me siis sõitsimegi Rackverre, tulime bussijaamas maha, läksime Pihlakasse, lobaasime seal. Tekitasime kahe peale kokku kõikjal hämmingut ja jahmatust. Meid mõlemaid jättis see külmaks. Hm, hm.

OK. Läksime laiali. Jätsin oma suure seljakoti Pihlakasse, läksin linna pääle asju ajama.
Tulin tagasi. Ja kes istuvad Pihlakas ja topivad suppi suumulgust sisse?

Kaks Rakvere "Tarva" igati sümpaatset noorhärrat: Karl Vimberg ja Madis šumanov.

No mis sa kostad või kus sa pistad? Päev on veel noor, helistasin maailma pikimale mehele Xin Jao Sangile Hiinas, et äkki astud läbi. Xin Jao hakkaski juba siisapoole sammuma.

Ja on teisigi tulijad.
Hm-hm.

Suurepärane mänguasjake

Pandagu tähele, meie blogi paremas servas on translaatrori nimeline mänguasjakse.

Kirjutate eesti keeles mistahes lolli mõtteavalduse, lasete inglise keelde tõlkida, kõik saavad aru; lasete prantsuse keelde tõlkida, kõik erutuvad rõõmsalt, lasete vene keelde tõlkida, võite molli saada, kui jutt ikka eriti loll on.

Kõige ohutum, tõlkige soome keelde, või siis miskitesse hiero glüü fi de SS e

Everybody, shake your tongue
Everybody, lets have fun
Everybody, twist your lips
and move your mental hips.

Long live les pantalon rouge!!!

Parem varblane peos, kui tuvi matustel (KMS)

Istusid koos
jutuhoos
kolm sõbrakest hääd-
Preili K, härra A, härra P
olid need.

Neiu K
endaga
oli toond
ta
ta
taa

ja oh rõõmu,
mida tundsid
härra P, härra A
kui neiu K
nendega nõus
oli seda
ja
ga
ma

Siis härra A, härra P

preili K

asusid mängima:

pähetükkivaid luuleridu

kui lumehelbeid 

üksteisele kraesse puistama

Käib aimamatuid radu pidi armastus (Kareva)
Ma ei kirjuta vastikuid ridu (Viiding)
Igav liiv ja tühi väli (Liiv)
Kes neid suudaks lahuta (Koidula)

Mu isa oli tuumafüüsik (Lindlo)
Memm kinkis mulle karabiini (Viiding)
Ikka korterisügavustes hiilgavad meie silmad (Luik)
Kui kaunis oli see. (Koidula)

Aina igasugu pudipadi pähe tuleb taguda meil koolis (Aimla)
Kimbukese sinilolli kinkisin ma sinule (Ehin)
Me saame hakkama, ükskõik kuidas (Chalice)
Ikka täitsa pekkis (Pehk)
Seda asendab ka mesilasevaha (Viiding)
Oma laulu ei leia ma üles (Tungal)
Naabri Antsul oli peni (rahvalik laul)
Ma vaatan valget lage (Kareva)
Piilupart oli rongijuht (Niit)
Strawberry fields forever...(Lennon-McCartney)
Vaino Vahing on tapnud sadu kasse ja tapab veelgi (Unt)
Let It Be (Lennon-McCartney)
Kassa armastad mind maailma ääreni (Rooste)
Sa armasta siis minu silmi kui nendes on maailmataevast (PE Rummo).

Keegi mul koputab südame pääle (härra A)

Me oleme inkubaatori lapsed ja sellest taagast lahti ka ei saa (härra P)

Selline mäng seega. Kultuurne ajaviide. Seltskond ütleb kordamööda ja järjest suvalisi pähetulevaid värsiridu eesti või maailma või udmurdi luulest.
Kuni see põnev on.
Kel parajasti ei plahhhhvata, võib passida.

Näitab ühisteadvust, avardab silmaringi ilma ripsmelainerita, lubab oma erudeeritusega eputada, toob välja, kes ja mis ollakse...

Ja kokku saab sest mõnigi kord uue luuletuse. Kui ei usu, lugege see posu sääl ülal uuesti läbi, autorite nime kõrvale jättes.

"Kuid inimese hinges, sääl heljub surmani, kui kaunis kauge kaja sest luulest ometi."

Anna haava, võta näppu.

Olen kukkede kaugus- ja kõrgushüppe tshempion.

Pealkiri on võetud
ühest pullimast blogist
mis eesti keeles
elanud on.

Tundub küll,
see möirgaja loom
hulgub nüüd Blogide Manitou juures
taevastel karjamaadel
tõmbab rohtu
koos Haiawata ja Hell's Angelitega

või raiuti tal jalad küljest
nagu see rahvuskangelastega kenaks kombeks.

No on lehmad




Igatahes siin ta on


Veel: tahan soovitada, kui kellegi avaneb võimalus isikliku kõrvaga Ehinit oma luulet lugemas kuulda, siis see annab elamuse.

Aga kui ta veel mõne sellise loo ette kannab, siis hoidke kahe käega katusest kinni, et see minema ei kimaks