Näiteks “Narnia” kaks esimest osa ilmusid oma 10 aastat enne filmi. Eriti neid keegi ei teadnud, mõni üksik inimene, mõni üksik laps tuli vastu, kes luges neid. Niipea, kui tuli film, tehti must kohe EPL-i lugu, kui “Narnia” tõlkijast. See selleks. Aga näitaja siiski.
Ja ma hakkasin nägema, kuidas Narniat poes osteti! Oh sa.
Tead, kui sa kirjutad või tõlgid, siis on suur sündmus, kui näed mõnda inimest raamatupoes oma raamatut käes hoidmas, või, oo õnne, lausa ostmas. See küsimus pole siin selles, et see sulle kirjutajale midagi sisse tooks, vaid selles, et sa pole tööd asjata teinud. Pikka aega pusid ju, vahepeal on lootusetuse tunne, ei saa hakkama, no ei tule, siis jälle tuleb, siis lausa tuleb nii hästi, et on tunne nagu autor istuks sul toanurgas, pahviks piipu ja noogutaks julgustavalt.
Ja oh rõõmu, niipea kui Disney production tegi Lõvist ja Nõiast ja riidekapist filmi, hakkasin nägema, et oo, ema ostab oma lastele seda raamatut ja tulid kordustrükid ja ….
Siis ma mõistsin, kui suur mees on Walt Disney!!!! Tema on see, kes määrab, mispidi maakera pöörleb?
Ma olen kirjutanud muinasjutte, mida ei ole trükitud. Aga ma olen kohanud lapsi, kes teavad neid peast. Ja Erni Kask ja Peeter Rästas tunnistasid mulle Rakvere teatri suitsuruumis, et kui tekkis võimalus Jõulukoera kehastada, läksid meesnäitlejad trupis omavahel peaaegu kaklema.
Ju siis neis lugudes on midagi.
Ja minu hämmastuseks olen ma olemas vikipeedias. Ma ei tea, kes mind sinna pani, olen seal tõlkija, ajakirjanik ja muinasjuttude autor. Ma ei tunne end tõlkijana, ma ei tunne ennast ajakirjanikuna, ma ei tunne ennast õpetajana.
Mulle ei meeldi üldse, kui mulle pannakse mingit silti külge, et olen see või teine. Aga samas - - see täidab mind sisemise uhkuse ja rõõmuga, sellisega, millel on kena puhas kvaliteet - hm, ma olen muinasjuttude autor.
Kas keegi teab, kes on Punamütsi autor. Ega mitte. Aga Punamütsi ennast, kas keegi teab? Või Lumivalgekest? Kas keegi teab, kes kirjutas …. no mille iganes, no “Kalevipoja” näiteks.
Kreutzwald, tubli. Aga kes need lood välja mõtles? Millal? Kus ta elas? Mis ta tegi?
Jah, neidsamu muinasjutte, naljakal kombel, mida pole trükitud, teavad väga paljud lapsed peast ja väga paljud lastega töötavad inimesed. Sellega ma olen väga rahul.
Kas teie teate printsess Pudilõuga? Aga boamadu, kes ei kasvanud pikaks ja oli veel prillipapa kah? Olete tuttavad poisi ja ingliga ja selle kellukesega? Kas peigmees Seebi traagika on teie hinge puudutanud? Kas olete rännaud koos Vaalapoeg Martiniga, kes tahtis maailma näha? Kas teate, miks Vana Ämblik enam võrke ei koo?
Ei tea mitte?
Aga miks ometi? Võetagu ühendust muga ja ma jagan oma lugusid hääl meelel, häbeliku ja hambutu naeratuse saatel. Või võib ka ilma.
Kirjutamine on minu jaoks tähtis, aga minu jaoks kõige tähtsam asi maailmas ja kõige suurem rõõm -isaks olemine. Maarjale ja Joonasele.
Isaks-olemine on parem kui kirjutamine, kirjutamine on parem kui seks (sest kirjutamise puhul kestab kauem see mõnus tunne), seks on parem kui söömine.
Söömine on parem kui sportimine ja sportimine on parem kui magamine. Need on kõik mu lemmiktegevused.
Ja sellise skaala peal, mu armas naine ütleb: “Väga hea, prioriteedid on paigas!” ...Mulle on... ah sa... ma oleks unustanud... vestlemine!
Vestlemine oma tähtsuse ja mõnususe poolest on peaaegu isaks olemise kõrval. Ja omakorda on see seotud õpetamisega. Mina olen õppinud enamiku tähtsaid asju vestlustes. Sokraatiliselt.
Aga see ei pea kõikide kohta kehtima, eks ole. Vestlemine on
Ja abikaasa olla ja poeg olla on ka tore. Väga tore. Näiteks lähed apteeki ja ostad oma armsale emale kaks lehte validooli, sest ta võtab seda enne und, sest saab siis paremini magada.
Ja sõpru ja sõprust hindan ma väga-väga.
- Kas olla kõige targem lollide seas või kõige lollim tarkade seas?
(Ilma pausi ja kõhkluseta) Kõige lollim targemate seast.
- Miks?
Nii huvitav on tarkade inimestega koos olla! Ma rääkisin sulle vestlemisest. Mul ei ole lollidega mitte midagi rääkida. Näiteks. mul on olnud kaua aega probleeme suheldes teiste meestega. Ma ei oska autodest midagi rääkida, ma ei oska bensiinist rääkida. Ega ehitamisest. Naistest ma oskan rääkida, aga mul on väga mängulised arusaamad naistega suhtlemisest. Kui mehe arusaam naisest on see, et “maha ja taha”... (vaatab mulle otsa pilguga, mis ütleb: “Ma ei liialda, see on täpselt nii vastik, nagu ma ütlesin.” Ja kehitab õlgu M.U.)
Aga isegi siis kui ma ei saa aru, millest targad inimesed räägivad, mulle lihtsalt meeldib vaadata neid. Õnn on olla inimeste seas! Seda ei öeld mina, seda ütles vana juudi pessimist või optimist - mis iganes - Kafka ühesõnaga.
- Aga kui rääkida nüüd kirjutamisest, siis kas sinu arvates on meie kultuuriruumis liiga vähe inimesi, kes oskaksid enda arvamust väljendada?
Minu meelest on niimoodi - tähendab, kõik mida ma räägin, ei ole tõde, vaid see on minu arvamus. Minu meelest on niimoodi, et me elame väga-väga huvitavas kohas.
Katel keeb ja vesi mullitab ja ei oska päris öelda, millised mullid muutuvad tihkeks ja hakkavad supile maitset andma, ja millised lihtsalt tõusevad pinnale ja plahvatavad lõhki.
Kunagi ma olen teinud ühe väga viletsa intervjuu Mart Juure ja Peeter Ojaga. See oli esimese Eesti Playboy numbri jaoks. Noh, see intervjuu oli poolkõva. Saad aru, poolkõva intervjuu Playboy numbrile, see ei lähe mitte. Samas, peatükike eesti ajakirjanduse ajaoost, tegin inteka Playboy esimesse numbrisse, kõhõmm-kõhõmm.
Juurikas va masuurikas ütles kuidagi jutu sees, et üks rootsi kirjanik on öelnud, et kirjaoskus on enamikule inimestest üleliigne. Kuna neil ei ole midagi öelda.
Ma mõtlesin sellele kaua aega järele, ning mul tuli meelde kauaaegne hea keskkoolisõber Toomas Urb, kes manifesteeris sellise külma ülbusega, et on idamaine tõde, et enesest alamatega ei ole mõtet suhelda, et see määrib.(Ma mäletan niivõrd selgesti seda kohta, kus ta seda teatas, üks suvaline lagendik Audentese spordikooli taga. A.E.)
Ka see oli asi, millele kaua aega mõtlesin. Aastaid. Ja lõpuks ma leidsin, et kui ma ei suhtle enesest alamatega, siis ma ei saaks ju koolis õpetada... . Ma ei saaks enesest lühematega rääkida. Ja leidsin, et see on täiesti jama. Mingit pidi puudutame ka seda teemat, kas olla lollide seas või tarkade seas.
Ma suudan nö endast alamates pöörata välja selle külje, milles on kõik inimesed võrdsed - kõik inimesed mõtlevad, kes ma olen, mida ma teen, mis see elu on, kuidas ma suren. Isegi lapsed mõtlevad selle üle (naerab) mitte iga päev, eks ole.
Kõik inimesed armastavad uusi asju välja mõelda, tunnevad sest rõõmu, mõni rohkem, mõni vähem aga siiski. Sellel tasemel saab igaühega suhelda.
Ja nüüd me näeme, et iga suvaline inimene, kellel on sõrmed ja klaviatuur, saab kirjutada. Natuke liialdatud, aga vastab tõele. Mina näen, et on selline periood, et see katel keeb, mullid kihavad... praegu on minu arvates nihukene hetk, et kvantiteet hakkab kvaliteediks muutuma. Ma leian niivõrd palju blooge, mida on huvitav lugeda. Neid ei kirjuta inimesed, kes on kuidagi kirjutamisega seotud.
See omab väga suurt tähendust, inimesed on muutunud mitmekülgseks. Vanasti oli niimoodi, et oli rongijuht, ja rongijuht küll ei kirjutanud midagi. Mis tal kirjutada oli! Aga nüüd rongijuht kirjutab. Ja see võib täiesti põnev olla. Aga mis on selle taga?
Eile just sõber Taavi rääkis, et inimesed panevad bloogi üles oma mõtteid, või infot või nippe ja retsepte... See tähendab, et on tekkinud kinkimise kultuur. Ma kingin sulle oma teadmise, või luuletuse, ja ma ei taha selle eest tasu saada. Tahan, et sul oleks hea meel. Et sa neid asju kasutaks. Ma kingin sulle selle teadmise, või oskuse, või mulje, või foto... Ole lahke!
- Kui Sa peaksid võrdlema naisi ja mehi sõpradena, siis kuidas nad erinevad?
Naistega on alati sõprus mängulisem. Alati on natuke mingisugune... tedremäng.
Meestega on jälle tohutult hea ja kindel tunne. Me võime kümme aastat vahepeal mitte näha. Siis kui näeme, on meil jälle õlg õla vastas vastas ja me tunneme end hästi koos ja me ei pea palju rääkima, näiteks. Kuigi meil on paljust rääkida.
Meestega olen palju avastanud koos, käinud matkamas ja teinud ootamatuid tegusid ja käitunud nii, et tekiks mingi reaktsioon ja et huvitav oleks.
Samal ajal on huvitav see, et mul on meestest sõpru umbes 30% ja naissõpru 70%...
- Raamatutest... räägime?
Teeme korraks tagasipõike - ma ei leia, et mul see kirjutamisanne on nii hea. Võibolla lööb veel välja. Ma loodan. Ja ma püüdlen selle poole. Aga mul on jõlehea lugemisanne.
Mul on eriline anne – ma vaatan inimesele otsa, räägin temaga natuke, lähen raamaturiiulile (nunnu väljend, “lähen raamaturiiulile” - nagu minnakse kaevule! M.U.) ja võtan selle raamatu, mis tal on vaja. (see on tõsi ka minu puhul olnud siiani on kõik raamatud kümnesse olnud M.U.)
See on mul lihtsalt eriline anne, ma tohutult hästi oskan soovitada inimestele raamatuid. Mulle omale meeldivad raamatud, kus on põnev lugu, karjuv lugu, okkaline lugu. Jube vastuolulised karakterid. Lugu liigub kiiresti.
Noh, John Irving on suurepäraseks näiteks. Aga mulle meeldib ka näiteks Tammsaare, ja... mulle meeldib, kus on lugu. Mulle ei meeldi postmodernism näiteks.
- Mida postmodernism tähendab sinu jaoks?
Ee, et kõik on suhteline ja-ja-ja-ja (otsib sõnu) tsiteeritakse mingeid asju ja. Mulle ei meeldi modernistlikud romaanid, kus on mingid sisemonoloogid ja teadvuse voolud.
Tahan lugu! Ma tahan samastuda, kellelegi kaasa elada, ma tahan inimesele kaasa elada. Ja ma tahan autoriga vestelda. Kui autor räägib mulle niukse loo. Ja ma siis sügan ja mõtlen, et selle koha pealt tegi ta nüüd vahvalt ja selle tegelasega ma tahaks tuttavaks saada ja niukse tegelasega ma ei tahaks mingil juhul tuttavaks saada.
(muide, ta oskab rääkida, Andry oskab, st! Ta ei jäta mulle intervjuu vältel just eriti ruumi oletada või aimata, mida ta öelda tahab – kogu jutt, mdia ta vastab mu küsimustele on väga selge ja absoluutne – ei jää ruumi valesti tõlgendamiseks. Ja ta küsib üle, kui ei saa aru küsimustest või ei kuule, ei pane tähele – ta võtab seda momenti, milles teda intervjueerin täiega ja on kohal ses hetkes absoluutselt, naudib ja aitab kaasa nii maksimaalselt, kui see võimalik on --- see on tore ja hea! M.U)
(Aitäh. Väga sooja annab. A.E)
- Kuna mul on nüüd võimalus, tahtsin küsida: sa kindlasti tead seda saadet "Inside the actors studios", kus James Lipton...
Nonii, kui me nüüd räägime minu suurest eeskujust, siis see on Jeesus, aga kes on mu kangelane ja eeskuju ajakirjanduses, niivõrd kui ma olen ajakirjanik, see on James Lipton. Raudselt! James Lipton, I love him!
Liptoni kümme küsimust, minu variant:
- Lemmikvärv?
Mulle meeldivad punase ja musta kombinatsioonid. Ma mängisin väiksest peast niukest mängu: vaatasime naabripoisiga raamaturiiulit ja ütlesime näiteks „O-L-K“ ja teine pidi leidma, mis raamat see on. Oskar Luts „Kevade“, eks.
Ja oli raamat Stendhal „Punane ja must“ nüüd on see raamat kadunud, a mul on raamatu kaas silme ees siiani. Aga nii palju pole Stendhal mind mõjutanud... aga mul on lihtsalt hea olla, kui mul on punane ja must. Mul on punane sall, müts ja püksid. Ja mul on must jope. Ma tahaks punaseid kingi!
Saab tellida.
- Mis on su lemmikhääl/heli?
Kui lapsed naeravad. (ta hääles on tunda hella armastust) see on nii tore. Ma lihtsalt armastan seda.
Ükskõik, nad teatris naeravad lollide kohtade peale teinekord! Ma vahel imestan, mis asja nad siin naeravad.
Aga mul on nii hea, ma ujun selle sees, ma joon seda! Üks vene romaan on, kus võlurid ja nõiad – head ja pahad saavad kokku ja lähevad lastelaagrisse ennast taastama, nagu sanatooriumisse – laste energiast. Ma ei ole energeetiline vampiir, ma arvan – a mul on lihtsalt! Naeravad, heledad hääled ja siis kui nad kõõksuvad ja naeravad nii et piss on püksis, see on nii armas! Kui nad sedasi naeravad, siis tähendab, maailm on turvaline ja rõõmus paik nende jaoks. Kuis ma saaksin mitte rõõmustada selle üle, kui maailm on kelleleg jaoks turvaline ja rõõmus paik, ah?
- Milline hääl sulle kõige vähem meeldib?
Lihtne öelda. Mul ei ole midagi mootorite muusika vastu. Mõnikord väga meeldib.
Aga mind häirib, et ma oma kodu õues ei saa kuulda vaikust, mõtiskleda vaikuses, kuna ma elan Vabaduse pst ääres. Mis viib Laagrisse. Ja siin on koguaeg autod. Siuh-siuh siia sinna urr viuhh vuhh.
Pähh!
- Mis on su lemmikroppus?
Vanasti oli „karuperse“ (Naerame.) Tiinale see üldse ei meeldinud!
Ja nüüd ma olen tabanud, et ma ei vannu enam. Aga üldiselt ma saadan perse. Ja kui ma olen ilgelt tige, no üle mõistuse, siis ma ütlen: "No minge putsi, ei saa olla! No minge putsi."
Aga samal ajal nende perse ja putsi minemistega on niimoodi, nt sitt on minu jaoks positiivne mõiste – sitt on väetis ja perse on nihuke tore soe koht.
Ja putsi saatmine, see on lootusetute juhtumite puhul. Mine, mees, poe üska tagasi ja tule välja, kui end ümber oled teinud.
Aga ma eriti ei vannu enam muuseas.
- Miks?
Ma ei vaja seda enam, olen tasakaalukamaks muutunud. Kohe tunnen, et ei ole vaja öelda. Võib ka olla, et mulle on teisi väljendusvahendeid tekkinud.
Üks asi on veel, mida ma hoolega jälgin. Ma leian, et inimene peab kasutama kõiki keelekihte. Ja mm... näiteks vene keeles ropendada, see on selline pilotaaž! Selline loomingulisus.
Vene keeles saab ju uusi roppusi välja mõelda! Näiteks vitt on "bizda" ja helikopter on "vertaljott". Ja üks mu sõber mõtles välja siukse sõna – bizdaljott. Suurepärane! Kõik venkud ahhetasid ja tagusid teda tunnustuseks õlale, et nu paren, nu tõi dajoš! Maladets!
Aga mida ma hoolega jälgin... ma ropendan alati kui ma noorte inimestega töötan, siis ma meelega ropendan. Et näidata, et kasutan kõiki keelekihte.
Aga samal ajal ma jälgin piinlikult, et ma ei mõjuks kiimalisena, või pealetükkivana, et ma ei nilli tüdrukuid.
Ma lihtsalt kasutan kõiki keelekihte. See on mulle väga tähtis olnud. Aga praegu mulle on juba nii palju uusi kihte tekkinud, et mul seda roppuste kihti ei ole vaja.
- Okei. Mis on su lemmiktegevus? Noh sa esitasid hierarhia ennist isegi...
Mulle meeldib isaks-olemine. Ja mulle meeldib pojaks olla oma emale ja mulle meeldib oma naise mees olla. Jaa... siis tuleb see hierarhia.
Maarja aitas mind selles suunas edasi väga palju, just sel suvel. Tulime bussiga Rakverest Tallinna ja rääkisime peaaegu terve tee juttu. Jaapanist. Ja Maarja seletas, kuidas saab olla, et elad niukeses reglementeeritud ühiskonnas, a hulluks ei lähe.
No kasvõi kui tööle lähed. Meil on ju enam vähem võimalik, et kui tegija oled ja tuld annad, jõuad isegi suht noorena firma tippu või sinna lähedale. Jaapanis mitte iial.
Maarja ütles, et kui oled seal altpoolt teisel pulgal, teed teed ja tood teed ja kummardad ja koogutad, siis see on su aukohus võimalikult hästi hakkama saada.
Ma pole kunagi aru saanud sellest idamaisest mõistuloost, et kui naise võtad, siis lastakse sind sügavasse kaevu, ja iga laps, kes sulle sünnib, on uus kivi, millega kaevusuu kinni kaetakse.
No ei ole nii. No ei ole. Ju ma võtsin õige naise ja õigel ajal, ja ju mul on vedanud, et ma oma lastega sõbrustada saanud olen ja saan siiani. Nad on tõesti mu kõige paremad sõbrad, mõlemad.
Mm! Üldse. Ma arvan, et peaks püüdlema sinna poole, et see asi, mida sa teed, on parajasti su lemmiktegemine. Ma praegu näiteks naudin väga meie vestlust.
- Jah-jah-jah, ma olen nõus. Ee... Mis on esimene amet, millega Sa raha teenisid?
See oli armas, ma olin 9-aastane ja ehitusmaterjalide laos kauba väljaandja, ema juures, ehitusmaterjalide laos.
Kõik pidasid ema hulluks! Väike poiss, materiaalne vastutus! Sajad ja tuhanded rublad, mis mu pilgu alt läbi käisid. Lõpetage silmapilk!
Mulle oli see äärmiselt tähtis ja tõstis mu eneseteadvust. Et tulid mingid suured onud ja ma lugesin kokku, mitu kipsplaati neil autokastis oli ja siis andsin allkirja tšeki peale, et auto võib väravast välja sõita. (Mul praegu veel läheb selg sirgu ja rind kerkib ette, kui seda meenutan. A.E.)
Veel on mul meeles, tol ajal oli tsinkplekk raske defitsiit. Kui seda üldse müüdi, siis ainult kolm tahvlit inimese peale.
A kolme tahvliga suurt midagi ära ei tee. Mõnel oli vaja 15 ja mõnel 20 tahvlit plekki. Siis aitas niuke nipp, et tšekk, kuhu kirjutati mida osteti ja mitu tükki ja millega siis kassasse maksma mindi, sinna peale kirjutati ka ostja perekonnanimi. (Pärast sai inimene sellega riigikontrollile tõestada, et ta ei varastanud oma materjale kokku, ikka ostis.) Oli selline aeg, ausalt. Mis mina teha saan.
No ja kui oli viie inimese ports välja kirjutada, siis kirjutati ühe ja sama tšeki peale Tamm, Kajakas, Kuusk, Konn, Punn ja Suusk.
Või siis, noh, mis iganes.
Korra tuli üks vene mees, ema ütles, et kirjuta talle tšekk välja, ma küsisin, et mis nimedega, ema lõi käega ja ütles, kirjuta Tolstoi.
Ja mul hakkas silme ees jooksma kodune raamaturiiul. Kirjutasin siis, et tsinkpleki ühise ostu teostasid härrad Tolstoi, Tšehhov, Dostojevski, Bondarev ja Kuprin.
Oleks keegi märganud ja küsinud, et mida värki, ma poleks midagi osanud öelda. Praegu ma ütleks, et klassikud tahavad end plekk-kirstudesse matta lasta.
Järgmine raha minu meelest oli, mille sain, kui vend sündis. See juhtus oktoobri kuus ja siis pidid naised minema pärast pooleaastast kodus olemist tööle. Ja mu ema läks märtsis tööle. Ja siis meil oli vist mingi lapsehoidja. Aga suvel ei olnud – suvel hoidsin mina venda.
Ja ma ikka täitsa hoidsin! Juhtus ka igasuguseid jamasid, aga vend on elus! See on peaasi. Ja mu vend, muide, oma sündimisega, on üks mu suurimaid mõjutajaid mu elus. Tänu temale õppisin enesest noorematega suhtlema ja sain suurest peast õpetajana toredasti hakkama.
Aga jah, kui ma teda hoidsin, ma olin kodus, mu vennake Toomas magas. Leidsin omaette mängides ühe kasetohust karbi, mis oli täis metallrublasid.
Ja ma äkki taipasin, mis see oli! Et see on vist mulle. Lugesin rahad üle. Nelikümmend rublast oli. Nelikümmend! Oh!
Muist Lenini pildiga ja muist selle Treptowi pargi mälestusmärgiga. Kus sõdur ühe käega last süles hoiab ja teise käega mõõka. Ja minus tekkis kahtlus. Ja lootus.
Et mu ema maksab mulle palka venna hoidmise eest. Mh-mh!
Ja oligi niimoodi, et kui mu suvi sai läbi, ja ma olin Toomast hoidnud, siis ema andis mulle ja ütles, et sa oled tubli poiss olnud, ja. (Küllap suutsin üllatunud nägu teha! A.E.)
Nelikümmend rubla! See oli praeguse rahaga võrreldes, no ma pakun peaaegu tuhat krooni. Kümneaastase lapse jaoks ikka selline võimaluste poelett, ükskõik, kas kommi või mänguasjade poe, eks ole.
- Aga kui sa saaksid enda praeguse ameti asemel midagi muud valida?
Viimasel ajal on mul kadunud kõrguse kartus, ehk vertiigo.
- Päriselt ka (mul on sama jama. M.U)?
Jah
- Kuidas siis?
Aa, ma käin kinesioloogi juures. Omaette teema.
Niiet ma tahaksin olla purilennuki või helikopteri juht. Ma tahaksin teha midagi niisugust, mida ma olen arvanud, et ma ei saa teha.
Teine asi, tead mulle väga meeldiks olla niukene laulja nagu kes laulab mingeid lugusid, nagu Dylan või Tom Waits või Springsteen... kes laulab väärt tekste, a ma ei pea viisi.
- Ma arvan, et on kõik.
Kõik?
- Jah.
No aga sa võid ju edasi rääkida, me võime ju vestelda.
- Aa, mul oli 1 küsimus veel! Kui sa saaksid endale minu poolt esitada ühe küsimuse, siis võiksid seda teha.
Mis on kõige tähtsam lause maailmas? Ole, kes oled!
- Kas sinu arvates on ajakirjanikel rohkem võimu kui ülejäänutel?
Ajakirjanik võib väga palju asju muuta, väga-väga võib teha – inimeste päeva võib kauniks muuta ja.
Ma nime ei tea, aga kuskil saksa kultuuriruumis on ajakirjanik, kes on parlamendiliige. Uuriv ajakirjanik ja kes kirjutab pidevalt sest jamast, mis toimub.
Ta on jõle popp, valitakse koguaeg tagasi.
Teisalt, Katrin Kuljus tsiteerib isekuuldud Juhan Peeglit: “Ajakirjandus, täna lehes, homme peldikuseinal.”
Ma mõtlen alati niimoodi, et okei – see on praegu teema, millest ma ei jaga ja mis mind ei huvita, aga kui keegi nt 20 aasta pärast loeb ja ta saab targaks ja saab midagi teada, mingi ajavaimu kätte ja saab tunda, kuidas inimesed mõtlesid ja mida märgati. Nupu tegemine on tõsiselt tähtis asi – praegu märgatakse, et naine jäi rongi alla ja mees tulistas poeakna katki.
Me jõuame “Tähetüdrukuni”; me võiksime kirjutada, et Jannseni poe kassiir naeratas täna üle pika aja. See on tähtis. See on väärt inimestele ütlemist.
Pärast intervjuud küsis intervjueeritav intervjueerja käest, kas too kohupiimakooki oskab teha. Ta oskas. Seega tehtigi ühistööna kooki. Oli hea!
