Sümpaatsed saapad, sümpaatne kass

Kõikidest Maailma saabastekandjaist tuntuim on Shreki filmide Saabaste Kass, kellele Antonio Banderas hääle on andnud. Rakvere linnanoorte teatritruppi trupi Triibu-Liibu (nihuke nimi peaks tollele tegelasele välimuse põhjal sobima) päris nii Kõva Tegija pole, aga tunda on, et mõlemad on omavahel sugulussuhetes ning need on suht lähedased.

Milline mulje siis 21. juuni etendusest Rakvere linnuse võlvkambris jäi? Väga elus etendusi, väga sobivas paigas. Kogu teatrisaal töötas asja nimel kasuks, kummalisel kombel isegi püsieksponaatidena mõeldud maakaardid, mis juhuslikult sirmi tagant paistsid, ühel keskaegsete Euroopa riikide, teisel toonase Liivimaa piirid. Nende põhjal saab nimelt aimu, millistes regioonides seda muinasjuttu omal ajal jutustada võiti, nii taredes kui lossisaalides. Saaliseinad õhkasid aegade jooksul endasse korjatud külma. On ju „Saabastega kass“ teatavasti väga vana muinasjutt.

Nukutehniliselt, oleks nukud võinud olla veidi-veidi plastilisemad, kuid lühikese (pisut alla pooletunnise) tüki jaoks jätkus nende miimikast ja kehakeelest täiesti. Hämmastaval kombel mõjus lõpusuudluse happy end markii de Carabassi ja printsessi vahel lausa erootilslt. Nad lausa liibusid teineteisesse. Ilusasti elas trupp üle ka apsud, mis tegijail ikka juhtuvad: no et kassi käepikendus korraks üle sirmi tolknes või et jänese kui nuku juhtimiseks mõeldud traat kotist välja jäi.

Tükki mängivad kaks erinevat koosseisu, mõlemat siinkirjutaja kahjuks näinud pole, aga mis silma hakkas ja töötab küllap ka veel nägemata jäänud seltskonna puhul: vaataja tajub, et see tükk on ise elaa pandud, nukud ise tehtud, lavastuslikud nipid, tempo, muusikaline kujundus jne ise leiutatud (jälgitagu valges kindas kätt, mis lisab tervele loole fatalistliku mõõtme), ja see nakatab.

Tore oli jälgida, kuidas lugu raamides hoidev jutustaja oskas neljandat seina lõhkuda. Loos vajaminevaid niitjaid ja heinalisi pandi nimelt mängima publik. Lastele ja nende vanematele pakkus tükis osalemine ilmselget mõnu, teatrimaagia töötas. Kõige vahvam oli silmanurgast jälgida ühte isa oma vast esimeses klassis käiva tütrega. Isa näojooned sulandusid tüki käigus pehmemaks, ta suu vajus veidi lahti ja kulmud tõusid kõrgemale, ta muutus natuke nagu poisiks tagasi.

Ainus, mille kallal kõva häälega viriseks, nukuteatri puhul kohe põhimõttttttteliselttttt - publikule paistsid üle sirmi näitlejate päänupud. Sirm peaks olema nii kümme sentimeetrikest kõrgem. Vähemalt. Sest noored inimesed on käbedad kasvamaie. See aga on tõesti ainus tõsisem etteheide.

Mainimist väärib ehk ka asjaolu, et 21. juunil toimunud etendusel viibis publiku seas tuntud kassišovinist ja kassivastase rinde esivedur kui mitte üleriiklikus, siis Rakvere mastaabis kindlasti – valge ja karvane koer Pluuto-Pontu Ervald.
Kui tükk lahti läks, toetas PPE oma esikäpad pingile ja jälgis näitemängu üksisilmi, sinnamaani, kuni kass saapad jalga sai. Siis taipas ta, et temast nii vägevale loomale vastast ei ole ning kaotas huvi ja lootuse.

Lõpetuseks: jäetagu meelde, juunis esitatakse tükki veel 27. ja 28. kuupäeval, juulis ja augustis, pühapäeviti. Sissepääs linnuse piletiga.

Ja jumal õnnistagu Tiina Rummi, kes Rakvere noori juhendab, ja kõiki neid õpetajaid, kes lastega teatrit teha viitsivad. Lääne-Virumaa lastetrupid ja nende etenduses on muide omaette tase. Aga see teema vääriks juba teist ja palju pikemat lugu.

P. S. Teatrikuluaarides sahistatakse, et kontrolletenduse järel, mille ainusisikulise publiku moodustas AS Virumaa muuseumid esimees Ants Leemets, olla viimatimainitu avaldanud arvamust, et tema suudaks üksi kah paremini „Saabastega kassi“ mängida.

Teatraalid üle maailma on kihevil, ootuspinge on lakke kruvitud.

Kuidas karud luuletama õppisid*

Sai mõned päevad Pedassaares suvitatud. Oli see nüüd kohavaim või mõni muu vaim, mis mulle pääle tuli, igatahes panin sääl pika jupi muinasjuttu kirja, millest ka teile tüki proovida pakun.
Jutustajaks on Aroni nimeline karu, kes oskab luuletada.

Räägitakse, see Luule Anne tuli meie pere konna sisse sedasi.
Seal inglite maal (see pole päriselt inglite maa, vaid see maa, mille nimi on inglite maa moodi, eks te taipate seda ju isegi), seal olla elanud üks kõrge Luule Anniga noormees, kelle nimi oli lord Pairon.
See lord Pairon oli üli kooli läinud, Oks Fordi üli kooli, ja tahtis oma kõikse parema sõbra kaasa võtta. Tema kõikse parem sõber oli üks koer, tore ja tark loom, kelle kohta räägiti, et ta on väga taibukas või isegi rohkem kui väga. Seega siis väga väga. Võib olla kõige targem koer maa ilmas üldse.

Aga Oks Fordi üli kooli prohvessorid ütlesid, et Oks Fordi üli kooli ees kirjades ei ole lubatud koertel ja inimestel ühes toas koos elada, ja taga kirjades ka mitte.
Lord Pairon jäi selle peale üsna nõutuks, aga tema sõber koer andis talle selle peale hea nõu. Ja lord Pairon võttis omale tuppa elama karu.
Kui prohvessorid pahandama tulid, siis ütles lord Pairon, keda tema sõber koer oli õpetanud, et minge ja lugege oma ees ja taga kirjad läbi ja näidake mulle seda kohta, kus on kirja pandud, et ühelö Oks Fordi üli õpilasel ei tohi tema tore ja armas kaisu karu toas olla.
Prohvessorid ütlesid selle peale, et ega päris karu pole kaisu, aga lord Pairon palus oma karul neid natuke kaisutada, mis peale mõned prohvessorid enam üldse midagi ei ütelnud.

Nii elasidki nad tükk aega kolmekesi ühes toas: lord Pairon, tema sõber koer ja karu ka. Lord Pairon läks oma sõbrustamisega nii hoogu, et võttis kõik oma sõbrad oma üli õpilase kambrisse elama. Nende hulgas oli kaks kaamelit, üks uhke hobune, kolme jalaga kroko dill ja kael kirjak.
Kui keegi selle peale imestust avaldama kippus, palus lord Pairon jälle oma karul imestajat kaisutada, ja siis tükk aega keegi ei julgenud millegi üle imestada.
Lord Pairon leidis aina uusi sõpru, lõpuks äks asi ikkagi nii kaugele, et lord Pairon ise ei mahtunud tuppa ära ja see lõik hakkas rohkem Noa laeva meenutama. Tema sõber koer ütles, et tema tahaks minna jälle maa ilma rändama ja ilma elu uurima, üle jäänud loomad ka tahstid omi asju ajada, aga meie esi vanem jäi koos lord Paironiga koos elama.

Ja kuna lord Pairon kogu selle aja, mis ta üli koolis käis, muudkui luuletas ja luuletas, siis õppis meie esi isa ka selle luuletamise kunsti kenasti ära.

* Tegu pole välamõeldisega, lord George Gordon Byron pidas tõesti üliõpialspõlves karu oma toas.

Pildil on näha karuluule kuulajaid, kel luuleelamus katuse sõitma on pannud

Muinasjutt tantsivast elevandist

TÄHELEPANU TÄHELEPANU
KUULUTUS KUULUTUS

Homme õhtulesineb
meie teatris

MAAILMA
KÕIGE HUVITAVAM BALERIIN
VÕRRATU EFREMIINE

Ühe mõnusa linnakese seintele ilmusid suured müürilehed. Sellesama jutuga, mida sa juba lugesid.

Järgmisel päeval oli teater rahvast täis. Publik ootas haudvaikuses. Lõpuks kustus valgus, muusika hakkas mängima. Eesriie avanes.

Laval seisis elevant. Heleroosa baleriiniseelik seljas, lont graatsiliselt välja sirutatud, tulipunane roos kõrvade vahel.

Ja elevant hakkas tantsima.

Elevant tantsusaalis! Elevant ja baleriin! No teate! Midagi säärast polnud keegi kunagi näinud. On ju elevant kõige raskem loom maa peal. Ega tema suuda kõrgele hüpata. Ei ole temast keeruliste sammude astujat.

Elevant tantsiski väga lihtsate sammudega. Astus ühele poole ja teisele poole. Kummardas ja sirutas lonti. Paar korda ta isegi hüppas natuke. Kroonlühtrid teatri laes tilisesid iga kord. Publik vaatas rohkem lakke kui lavale.

Etendus sai otsa. Publik plaksutas natuke ja läks laiali.

Järgmisel päeval tegi ajakirjanikutädi Inna kohalikus ajalehes elevant Efremiinega intervjuu.

Efremiine rääkis, et kui ta oli väike tüdruk, nii umbes kolmesajakilone elevandibeebi, leidis ta kord puu alt ühe ajakirja. Seal oli imekauni baleriini pilt. Baleriinil oli seljas õhuline seelik, lillepärg peas ning ta lendas kõrgel maapinna kohal.

“See pilt meeldis mulle nii väga!” ohkas Efremiine. “Ma otsustasin, et ka minust saab baleriin.”

Kõik aga, isa ja ema, sugulased ja tuttavad, kõik, kes tema plaanist kuulsid, hakkasid puhkima ja ähkima.

“Kas sa rumal oled peast? Sina ja baleriin! No mõtle ometi! Vaata kui suur ja raske sa oled!”

“Mis siis! Olen jah suur, olen jah raske kah! Aga see ei tähenda, et ma baleriin ei võiks olla.”

Efremiine läks pealinna, balletikooli. Seal öeldi talle: ”Kuulge, te olete nii suur ja paks, te ei kõlba baleriiniks.”

Efremiine ei löönud põnnama. “Siit uksest ma sisse tulin ja siit lähen ma välja vaid siis, kui baleriiniks olen saanud,” kuulutas ta.

Balletiõpetajad proovisid teda uksest välja lükata. Ei jaksanud. Hakkaski Efremiine baleriiniks õppima.

See nõudis palju hoolt ja vaeva ja õppemaksu. Õnneks sai Efremiine tööle tuletõrjesse. Ta oli tuletõrjeprits. Tänu temale kustutati kõik tulekahjud väga kiiresti. Tuletõrjepealik tegi Efremiinele ettepaneku, et ta lõpetaks oma mõttetu kooliskäimise ning tuleks nende juurde tööle.

Efremiine raputas kangekaelselt pead. “Ma kustutan tulekahjusid heameelega! Kuid see on mulle siiski vaid hobi. Minu kutsumus on ballett!” teatas ta.

Ennäe! Ühel päeval olidki Efremiinel baleriinipaberid käes. Ja ta asus etendusi andma. Tavaliselt oli nii, et peale esimest etendust ei osanud publik õieti midagi öelda. Efremiine tantsis küll kenasti, sammud olid tal selged ja hüppas ta õigel ajal. Aga kroonlühtrid laes, need tilisesid

Ent varem või hiljem said kõik teada, kui visa ja järeleandmatu oli Efremiine olnud, kui palju ta vaeva oli näinud. Kuidas kõik tema soovile vastu olid olnud.

Ja siis tuldi tema tantsu uuesti vaatama. Teine kord ja kolmas kord ja veel mitu korda

Et kroonlühtrid laes kergelt kõikusid ja aknaklaasid pisut klirisesid, see tegi asja veelgi põnevamaks.

Ja siis, no siis alles Efremiinele plaksutati.

See võib ka huvi pakkuda