Poistel POLE kooliminekuga kiiret

Panen siia üles ühe oma vana loo eesti hariduse jaoks revolutsioonilisel teemal. See ilmus nii 5 aastat tagasi. Hiljuti avastasin, et täpselt sama seisukohta toetab Lauri Leesi

Selline lihtne muudatus tasandaks tublisti lõhet klassis poiste ja tüdrukute vahel ja oleks lihtne teostada,

Poistel pole kooliminekuga kiiret

Alljärgnev dialoog ei ole üldkehtiv retsept. Ei pea kõigile sobima ega sobigi. Teie poeg peaks minema esimesse klassi, teil aga millegipärast kripeldab südames. Jätame kõrvale asjaolu, et järgneva vestluse osalistest on üks koolijuht ja teine reporter. Vestlus toimub kahe isa vahel.

Andry Ervald (AE): Olen mõelnud Tallinnasse ehitatava kooli peale, kus plaanitakse sisse seada eraldi poiste ja tüdrukute klassid. Ülo Vooglaid, igati tark mees, juhib seda. Teate sellest projektist?

Aivar Part (Rakvere gümnaasiumi direktor, AP): Eks ma loomulikult olen kuulnud.

AE: Ma siis avaldan oma arvamust edasi. Väitmata, et mul õigus on.

AP: Mina isiklikult kahtlen selle mõttekuses, et poisid ja tüdrukud peaksid algastmes eraldi õppima. Eraldi klassid võib ju teha, aga niikaua, kuni klassi ees on naisterahvas... Mitte iga naisterahvas ei suuda poisi nahka pugeda.

AE: Mina kahtlen Vooglaiu nägemuses, sest olen ise poisteklassi õpetanud, naljakal kombel õppis mu käe all ka Vooglaiu enese poeg. Ja peale tema veel kokku 20 poissi. Oi, ma olin hädas. Mis siis, et ma naissoost ei ole. Hea küll, olin algaja õpetaja. Kuid panin tähele: nendes tundides, mis tüdrukutega koos olid, läks õppimine kergemini ja ülalpidamine oli kah poistel viisakam.

AP: See on kahtlemata nii. Tüdrukud on ikka eeskujuks.

AE: Siiski pean Laagri koolile pöialt. Mida rohkem on Eestimaal erinevaid koole, seda parem. Aga vahetevahel olen naljaga pooleks tõsiselt mõelnud, et ühte tüüpi kool on Eestimaal puudu. Kuhu poisslapsi võetaks vastu mitte näiteks 7-, vaid 8-aastasena. Selle avastuseni jõudsin oma poja kaudu.

Meil oli nii, et poiss oli pea poolest igatpidi tubli ja nutikas, aga ei meeldinud talle, kui liiga palju inimesi kokku tuli. Ei olnud piisavalt eneseusku, et võõraste seas läbi lüüa. Sünnipäev on tal detsembris, oleksime võinud ta kooli panna, aga ootasime aasta.

AP: Siis detsembris sai ta 8, jah? Meil oli sama lugu. 7 sai meie poiss oktoobris, kaks nädalat seaduse kehtestatud tärminist hiljem, mis andis mulle võimaluse hoida teda aasta aega kodus, nii et ma panin ta seitsmeselt kooli ja kahe nädala pärast sai ta esimeses klassis 8. Tegin seda teadlikult, mäletan väga selgelt, et oma kasvus olin ma pikka aega väga aeglane. Mul läks kasv lahti keskkoolis. Ja tema on mul praegu veel lühike.

AE: Mina jälle olin kiire kasvuga ja pikk ja kohmakas ja sain koolis ikka kolki, et vähe polnud. Poiste maailmas loeb, on sind mõtet togida või mitte. Kuid poiste aeglasem kasv on ju üldse põhjamaise inimese eripära.

AP: Valdavalt jah. Võrreldes tüdrukuga võib öelda, et poisid stardivad jupp maad aeglasemalt.

AE: Ene Nool, linna algkooli direktor, mainis, et tüdrukutel hakkab lugemisega seotud ajukeskus tööle 5-, poisel 8-aastaselt. Ja nendib, et asjast räägitakse, aga miskit ei tehta. Ega tema pole ainuke, kes seda infot valdab. IGA PEDAGOOG TEAB SEDA.

AP: Võib küll olla. Selles mõttes, et nad oleksid tasakaalus, tundub esmapilgul väga ahvatlev, et teeme soolised koolimineku ajad erinevad. Siis on stardipositsioon ühesugune. Kas see on hea? Olen mõelnud, et elus on ju nii, et naine saab enne küpseks. Valdavalt luuakse perekond ka nii, et naine on natuke noorem. Kas selle taustal ei võiks ka poiss koolis veidi hiljem startida. Oleks see paha või mitte?

AE: Ma ei tea. Meie ju ei ehita uut koolitüüpi. Lihtsalt arutame omavahel. Sina isa ja mina isa.

AP: Sama hakkab silma, kui vaatan kooli rahvatantsurühmasid VI - VIII klassini. Kummaline on näha, et rühmas on koos päris tõsiste naiselike algetega tüdrukud, keda tantsitavad poisikesed. Erinevus selles eas on selline.

AE: Selles eas lööb jah naiselikkus väga äkki välja.

AP: Selles eas kukub side partnerite vahel ära. See on aeg, mil poisil alles natuke hakkab mingi mehelik tunne tulema, tüdruk tunneb juba huvi vuntsidega noormeeste vastu.

AE: Kuidas teie poiss õppimisega hakkama saab? Meie oma pole ühegi ainega jännis ja jääb õppimisest jõudu üle muid asju teha.

AP: Meie oma on iseloomult selline rahutu ja elav. Koduse õppimise juurde peab teda sundima. Mu abikaasa on ka õpetaja, tema jaoks on asjad professionaalselt selged. Kus tuleb sundida ja kus võiks järele anda. Poisile peab kogu aeg ütlema, ”kas sul on tehtud?”, “hakka nüüd tegema”. Me võime selles abikaasaga isegi mõnikord eriarvamusel olla. Ma ütlen, et kui kogu aeg korrata “vaatame üle”, “teeme koos ära”, et siis ei teki tal iseseisvust. Kui oleme kahekesi, on mu küsimus “on sul õpitud?”. Pärast naine heidab mulle ette, et näe, see jäi poisil tegemata.

AE: Minu meelest keegi ei jaksa iga päev silma peal hoida. Meie katsume käepärast olla, kui tal on vaja midagi arutada.

AP: Tema jaksab. Tal on õpetajana see sisemine tunne, et peab teadma, kuidas õppimisega on. Võib-olla isad tegelevad rohkem asjadega, mis kooliga pole otse seotud. Mul näiteks on väga hea meel, et poisile suusatamine meeldib.

Alguses nägime sellega päris kurja vaeva. Ostsime poisile suusad ja vedasime Mõedakule. Need esimesed sammud! Ta siunas ja sõimas mind. Mitu korda mõtlesin, kas see tekitab tal vastikust. Ei tohi ju üle piiri minna. Vist läks õnneks. Nüüd üritame talviti ikka sõitmas käia ja ta vahel võtab sõbra kaasa. Ja siis tal on hea meel. Püüab olla asjalik ja teisi juhendada. Tema on läbi valu ja vaeva saanud selle asja endale selgeks.

AE: Kas teil selliseid momente on pojaga, et arutate mingitel teemadel. Kooliteemadel või ilmaasju?

AP: Muidugi. Minul on natuke raske, sest olen samas koolis koolijuht. Pean hoolega vältima, et mingit kõrvalmaiku ei jääks, et ma tema kaudu koolielu uurin.

AE: Jätame koolielu kõrvale. Kuidas ilmaeluga on?

AP: Mis tal viimati huvi äratas, olid olümpiamängud. Antiik- ja tänapäevaolümpia. Olümpiaga alustati uuesti ju üle saja aasta tagasi, aga tuli välja, et “enne oli ka”. Tema ei saanud aru, mis see “enne” oli. Mis see “antiik” on? Siis tekkis tal ajamõiste.

AE: Meie oleme teinud nii, et kui poiss näost kahvatuks läheb ja silme alla rõngad tulevad, jätame ta koolist koju.

AP: Meil niisugust asja pole. Küll on, et ta mõnikord närviliseks läheb. Vaheajad on lapse jaoks väga vajalikud. Just enne sügis- ja kevadvaheaega, siis ta on tõesti väsinud ja hakkab rääkima, et peaks nüüd tulema vaheaeg. Jõulude aegu nii ei ole, seal on igasuguseid muid üritusi, mis kompenseerivad.

AE: Kas teie poiss jaksab kooli kõrval midagi muud teha?

AP: Mis on huvitav, et ta läks muusikakooli ja valis omale pilliks kitarri. Võtab pilli pihku, noodilehed on ka ees, ja tinistab. Kui küsid, et mis sulle seal meeldib, ütleb: “Ma ei tea, mulle kitarr meeldib.”

AE: Kuidas teie peres tunnustamine käib?

AP: Väga lihtsalt. Ilmselt mingi märksüsteem on igas perekonnas. Vanema jaoks peab olema selge, milline hoiak, suhtumine, sõnaline ütlemine – kogu see komplekt, mis su enese seest tuleb, mis selle juures lapsele oluline on. Tõsiselt peab ütlema: “See on sul küll... Ahaa! Sa tõesti tegid selle ise või.” See peab seest tulema ja siiras olema.

AE: Jäägitult siiras.

AP: See on lapse jaoks kõige suurem stiimul. Sa võid talle šokolaadi osta ja muid asju, aga kui sa näitad üles üllatus- ja lugupidamismomenti koolitöö või tema enda ütlemise või mõtte kohta. “Kas sa tõesti mõtlesid selle ise välja või?” See stimuleerib teda.

AE: Mina ütlen:”Mm, mina poleks seda küll osanud.”

AP: See on tunnustus! See paneb lapse kasvama. Ta tajub ära, et sina isana või emana oled üllatunud mingi ainult temale omase teo või mõtte üle.