Sting lauljana peaaegu et ei kõneta mind. Siin loos ta seda teeb, aga see pole põhiline.
Kusjuures ilus lugu, mis on muidugi oluline.
Aga pole põhiline. Nagu juba öeldud sai.
Loodetavasti jäi see kellelegi meelde.
Kõrvadesse, ka silmadesse, hakkab kinni üks ja sama, samasamasama asi:
harmoonia,
tasakaal,
rahu.
(Oi, kolm asja tegelt.
Pahan. Pahana pahan!)
Vist igatsen seda koostööd, mis noort suurmeistrit suure vanameistriga seob. Ja seda harmooniat ja rahu Stingi näojoontes.
Või kuidagi nii.
Loodetavasti saite juba ise kõigest aru.
Kui mitte kõigest, siis sellest ehk ikka, et.
Mis on oluline ja mis on põhiline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar