Talvises päevas on kaks korda selline hetk.
Seda märkab vaid kõndides ja see hetk on vaja kinni püüda.
Sest ta on lühike.
Kõnnid kusagil hommikul kella 8 ja 9 vahel ntx suitsu ostma (mis pole ilmtingimata vajalik, mainiks siinkohal Peeter), sõnaga kõnnid kuhugi.
Vaatad, katustel on kohev lumi. Lumi pole valge, sest valgust veel pole. Lumi on hall.
Taevas on ka hall, sest enam pole pime, kuid veel ei ole valge.
Ja selle mõne minuti jooksul ei saa aru, kus lõpeb lumi ja kus algab taevas. Ja taeval pole piire.
Veel võimsam on see tunne, kujutan ma ette, kusagil laial lagedal.
Aga inimese sees on nii vist enamasti. Et päris hästi ei näe, aga midagi nagu silm siiski seletaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar