suurepärane itsitamismaterjal arusaajatele

1.
Esmaspäeval viidi Stirlitz mahalaskmisele.
„Jaa, nädal algab halvasti..." mõtles Stirlitz.

2.
Stirlitz valas Bormanni kassi bensiiniga üle ja süütas põlema. Kass jooksis parkümmend meetrit ja kukkus siis pikali.
„Ahhaa," taipas Stirlitz, „bensiin lõppes!"

3.
Stirlitz segas endale päevalilleõlist, bensiinist, tehnilisest piiritusest ja mustadest sokkidest kokteili ja jõi selle ühe sõõmuga ära. Stirlitz teadis, et selline segu on eluohtlik, aga ta ei surnudki.

4.
Stirlitz märkas ajalehekioski vaateaknal ajakirja, mille kaanel ilutses kena tüdruk ja all oli kiri: „Miss '96". „Imelik," mõtles Stirlitz, „96-aastane - ja näeb nii hea välja!"

5.
Ühel Berliini tänaval seisid Stirlitz, Müller, ja Bormann ning vestlesid elavalt. Neist möödus professor Pleisschner ja ütles valju häälega:
„Stirlitz, te olete pederast!"
Kõik pahvatasid naerma, ja ainult Stirlitz sai aru, et Keskusest on tulnud raadiogramm, milles talle omistati kindrali auaste.

6.
Gestapo sulges kõik väljapääsud, kuid Stirlitz põgenes sissepääsu kaudu.

7.
Stirlitz ja Müller väljusid kõrtsist.
„Võibolla võtaks mõned tüdrukud maha?" tegi Stirlitz ettepaneku.
„Ei," vastas Müller, „las ripuvad veel natuke."

8.
Müller helistas Stirlitzile ja kutsus teda laupäevakule - Riigipäevahoone aknaid pesema.
„Kõik!" mõtles Stirlitz, „olen paljastatud! Parem lähen ja annan end ise üles."
Ta läks Mülleri juurde ja teatas:
„Ma olen Vene luuraja Issajev!"
Müller muigas ja laskis tal minna. Ise aga helistas Bormannile:
„Mida küll meie naljamees Stirlitz välja ei mõtle, et saaks ainult tööst kõrvale viilida."
9.
„Stirlitz, te olete paljastatud!" teatas Müller. „Teie pass lõhnab vene viina järele."
„Ärge olge idioot, Müller!" vastas Stirlitz. „Bormannil on lihtsalt komme ennne templi löömist pitsatile õhata."

10.
Stirlitz sõitis oma Mercedesega Berliiinist välja. Äkki märkas ta tee ääres hääletavat Müllerit. Muiates sõitis Stirlitz mööda. Mõne aja pärast nägi ta taas hääletavat Müllerit ja sõitis jälle mööda. Nii juhtus see õige mitu korda. See pani Stirlitzi mõtlema. Kui ta järjekordselt Müllerist mööda sõitis, Stirlitz taipas:
„Kurat, ma olen ju ringteel!"

11.
Kõrtsi ees vedeleva Stirlitzi juurde astus Müller:
„Stirlitz! Te häbistate Saksa ohvitseri nime!"
Stirlitz tõstis oma nukrad vasikasilmad. Tal oli küll häbi, aga vahel ta lihtsalt tahtis end jälle nõukogude ohvitserina tunda.

12.
Müller ja Eischmann istusid kõrtsis.
„Kohe tuleb Stirlitz," seletas Müller, „ja ütleb parooli: „Mulle õlut ja viini vorstikesi". Siis võtamegi ta kinni."
Sisenes Stirlitz.
„Andke mulle palun, õlut, aga..." ta näitas Müllerile ja Eischmannile keelt, „aga viini vorstikesi pole vaja."

13.
Stirlitz kõnnib metsas. Keegi koputab vastu puud. "Rähn," mõtleb Stirlitz. "Ise oled rähn," mõtleb Müller.

14.
Müller sõidab autoga 70 km/h. Heidab pilgu peeglisse ning näeb: tema kannul jookseb Stirlitz ja teeb näo nagu jalutaks.

15.
"Madu," mõtles Stirlitz. "Stirlitz," mõtles voolik.

16.
Stirlitz ja Müller tulistasid järjekorras. Järjekord hõrenes kiiresti.

17.
"Stirlitz, te olete juut!" käratas Müller. "Ma käsin teid maha lasta!" "Vale!" hüüatas Stirlitz ägedalt. "Ma olen venelane!"