"Kui soovid on selged ja sihid on siirad..."

Üks noor tüdruk Eestist rändab mitmendat aastat maailmas ringi. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis rahatult. Seljakott seljas, kepp käes, telk magamiseks kaasas. Ja aeg-ajalt kirjutab ta oma nägemistest-kogemistest siia .

Ma täpselt ei tea, mis või kes see on, aga viimati postitas ta sellised read:

One thousand roads there are,
even more...
But only one to walk.

Yet you shall recognise it without trouble,
as you would recognise your brother among a thousand people:

You just have to look.

Lugege teda, ta on ilus. Soovitan alustada kuulates, paremal küljel on link raadiosaatele.

And you just have to look...

Nüüd siis olen liputaja?

Kohtasin üleeila kauget sõpra, viimati nägime nii aastat 21 tagasi.
Sõber Gor ja tema vend Armen on pärit kaugelt ja soojalt maalt, Gorist on vahepeal saanud väga kõrgel kohal tegija ühes maailma suurimatest linnadest, ja sellele vaatamata, ta sinder on täpselt samasuguseks jäänud.

No ja eile kutsus ta meid Olümpsi sauna 26. korruse kõrgusel. Seisin seal paljalt duši all, minu ja linna vahel oli maast laeni aken, vaatasin linna ja mõtlesin, et olen mina aga liputaja.

Huvitav oli, et vahepeal käisime rõdu pääl suitsu tegemas, seal aknaklaasi meie ja maailma vahel polnud, ja sealt alla vaadates tuli kõva kõrgusekartus kallale.

Täna küsiti mu käest esimest korda meie blogi aadressi. Ühel teisel sõbrakesel hääl oli arvuti jonnima hakanud ja kõik ära unustanud. Saatsin rõõmuga.

Ja kurvastasin sinna otsa, et põhiliselt mina siia blokki kirjutan.


Kas olen seepärast nüüd liputaja?

Daugmale

See on üks koht Lätis. Üks neist kohtadest, kuhu ma meie Läti-Leedu reisil roolis olnud härra kaarti lugedes “juhatasin”, sest ma ei väsi kordamast, kohati olen ma topograafiline idioot.

Teinekord leidsime end hoopis teisel maanteel hoopis teises suunas minemas. Või seisime teeristis, olles täiesti eriarvamusel, kus kohas me hetkel kaardil ja riigis asume.

Aga seda kõike sõbralikult ja naerdes.

Vahele jäi palju linnu, kus sees palju nõukalikku ja sama palju euroopalikku. Lõppsiht oli täiesti "ebatüüpiliselt" Palanga, ikkagi suvepuhkus ju. Sattusime kesest 24h töötavat lõbustusparki, kus kõigi eesmärk tundus olevat meile midagi maha müüa. Eestlasi oli seal veel hulgim. Neid, kes ilmselt koolilõpureisile tulnud. Ja neid, kes perega puhkasid.

Palanga linna sisse sõites ei saanudki me aru, mida need inimesed seisavad seal tee ääres, sildid peos. Leedu keel polnud meie kummagi tugevam külg. Hiljem selgus, et kõik need inimesed soovisid üürile anda tuba oma majas – tulgu ainult turist ja andku raha.

Üleüldse tundus, et igal ühel seal linnas oli oma äriidee. Kes müüs lilli daamile kinkimiseks, kes sõidutas turiste, kes müüs midagi muud.

Minul tekkis vahepeal mõte, et sattusime sinna veel õigel ajal. Kui kõik ei ole veel päris nii nagu “mujal Euroopas” tehtakse. On natuke kiiksuga.

Üldiselt olime me aga täiesti ebatüüpilised turistid. Kui me oma reisi lõpuks saime Klaipedasr Palangat kirjeldava brožüüri, kus kirjas kõik vaatamisväärsused, mida peaks seal vaatama, siis selgus, et midagi me ikka olime näinud.

Aga ega me sellest väga vaesemaks või kurvemaks jäänud. Eesmärk polnud vaatamisväärsuste kohta linnukesi saada. Minule meeldivad rohkem need kogemused, mis saadud turistilõksude nurgatagustest.

Vasakul üleval: Maja pole ollagi, aga tuba on üürida.

Paremal: melu peatänaval.

All: Sa pole keegi, kui sul pole ideed - võimalus teha mere taustal pilti.