esmaspäev, 19. jaanuar 2009

Kala M Buur

Anule ja Ingridile pühendet.
Tänutähex
nende lugematute hõrgutiste eest,
mida Te väikesed valged käed
on küpsetanud.


Tänane päev kinkis sõnakalamehele mitmeid keni purikaid.

Kirjutasin ühele toredale mehele kirja, mees oli natuke kurb,
ta rääkis "vanadest headest aegadest. Lohutasin teda:

"Ei ole paremat halvemat aega.
On ainult hetk, milles viibime praega.

Või supiga.
Kõige parem on muidugi magustoidu kallal mekutada. Tass head latet või klaas veini sinna kõrvale, mm... jne, jne".

Päeval kirjutasime ühe teise toreda mehega kultuuriüritustele lisandunud käibemaksuprotsendist ehk jänesemaksust. Leidsime, et parim viis jänesemaksu kaotamiseks on Jänese maksast pasteeti teha. Nii enam vähem ka kirjutasime. Näis, kas, kes ja kus avaldab. Äkki teeb seda KesKus?

Õhtul käisime ühe toreda sõpsiga kepikõnnil. (Siinkohal kala M Buuri ärge oodake.)

Kõndimise käigus arenes meil selline vestlus:
Mina: Kas läheme otse mäkke, või läbi pargi.
Tema: Läbi pargi.
Mina: Läbi Aivi Pargi nimelise pargi.
Tema: Just.
Mina: (pisut puhkides) Sa tead, eks ole, et Tallinna Lennujaamale tahetakse Lennart Mere nimi panna. Pannakse ka nähtavasti. Siis on see Lennu jaam.
Tema: (kergelt ähkides) Ah nii.
Mina: Aga kas sa tead, milline tuntud Tallinna kultuuritempel juba kannabki ühe kuulsa eesti muusiku nime?
Tema: Ei. Kelle?
Mina: Linnahall. Ivo Linna nimeline hall.
Tema: (feministliku alatooniga) Hm. Miks mitte Reet Linna nimeline?
Mina: (Õhku ahmides) Tõepoolest!? Miks mitte? Mine tea. Äkki ongi.

Neid Kala M Buure korjus veel, jätan mõned tagataskusse, kunagi hea pannile visata.


Pildil eesti kalamburistika üks salajasi suurkujusid Veiko I. Connen. Vaimustas kalamburistika Ring konti juba varajases nooruses, kui teatas, et "suudab portugali keeles "oo" ütelda. Eelistab pesitseda varjulistes paikades, kus saab rahus oma teravkeelseid pärlikeesid häilida, et need siis Austajas Konna imetleva pilgu all sõnanöörile lükkida. Avalikkuse ette ilmub haruharva. Antud juhul suutis piltnik ta tabada Aegviidu metsade sügavustest.

6 kommentaari:

andry ütles ...

päeva viimane kalambuur oli nii ilus, ei raatsi seda jagamata jätta.

Vahur Kersna vestleb Uno Loobiga.

VK: Ütle, Uno, kuidas on võimalik olla popmuusik ja jääda viinast puutumatuks?

UL: Ega ma päris puutumatuks pole jäänud. Ma vahel hõõrum end viinaga.

:D:D:D:D:D:D

Teate, kes on Poolonu?
Uno Loop tagurpidi lugedes.

FUNKEY

Maria ütles ...

Andry, oled pärl. ära pahanda, et nii ütlen!

taavet ütles ...

Tänu Veiko-onule oskan ma ka saksa-keelt:
"Hoilii, hoilaa - ich bin kaerajaan."

Vist läheb Veiko kapsaaeda ka kaksik-vennad Kootikumid:

Einar Kootikum ning Janar Kootikum

:D

Uno-onul on siis Horvaatias poolvend nimega Dnev Loop.

andry ütles ...

Maria, aitäh.

Mõnikord on mul enesel ka tunne, et natuke midagi oskan,

Oled minu hinge südamekujuline rubiin. Hoian Sind õrnalt oma peos.
Tervita Eerot, kas keerasite passinupu keskele?
Pea meeles, mehelikust solidaarsusest olen ma teie suhetes Eero poolt:)


Taavi, see ich bin kaera jaan oli mul jummmmalast meelest läinud.

See tuleb surematux muuta

MERSII, Poku

Doris-Katre ütles ...

Sinu tekste lugedes on autor kohe ära tuntav, heas mõttes. Minu jaoks on see üllitis igatahes tänase päeva tujutõstja! Aitäh:)

Iida-Maria ütles ...

oh see lugu on pigem nagu mõnus veike amüüs-göll (pr keel pole mu tuvevainm külg), kusjuurs sõnad mõnus ja veike on ütlemise puhul saab huultega mekutada. Ja tegelikult on aeg avada köögiuksed ja minna sealvalminud hõrgutistega loodusesse.