Sattusin hiljuti ühe Vana Daami, tõelise grand old lady juubelile.
Daami nimi on Odette Kirss, ta töötab Rakvere muuseumis ja on kokku pannud mitu hea raamatut Rakvere ajaloost. Mitte sellist saepurumaitselist. Lugusid elust ja inimestest. Jutuvestjate kuninganna on ta.
Daam sai 75. Ta näeb megasuperülihea välja. Kui mina juubelile jõudsin, olid ülejäänud külalised juba lahkunud. Ulatasin talle tagasihoidliku lillebuketi, mille ostmise nimel olin elus esimest korda külastanud taaraautomaati, ja daam pakkus mulle kohvi ja kooki ning nihutas ka paar allesjäänud võileiba lähemale.
Mina: Oh, aitäh, ma võileibadest eriti ei hooligi, sõin kodus kõhu viisakalt täis.
Tema: Aga võtke siis kooki.
Mina: Kooki võtan ma kohe kindlasti. Muide, kuulus psühholoog Imre Rammul on öelnud, et lapsepõlve lõpp saabub siis, kui kaob võime piiramatus koguses magusat süüa.
Tema: (veidi ehmunult) Oi, siis minul see veel saabunud pole. Kui ma ostan suure šokolaadi, siis ma pean jälgima end, et ma seda ühe õhtu jooksul ära ei sööks.
Mina: See on loomulik. Töötav aju tahab magusat. Kütteks.
Tema: Võib olla tõesti.
Mina: Ma ise ka armastan šokolaadi. Aga mul pole seda hirmu, et ma üksi selle nahka pista saan, mul lapsed söövad poole ära silmapilk.
Tema:(häbelikult) Mina peidan enda šokolaadi ära, et keegi üles ei leiaks.
Ma ei taha selle dialoogiga rõhutada, et Dame* Kirss on väga sale, ta silmad säravad, ta jutt on vaimukas, teda on rõõm kuulata ja vaadata.
Ma ei taha ka meenutada kõikidele Harry Potteri fännidele, kuis Syrius Harryle pärast dementoritega kohtumist šokolaadi pakkus, ja et see on lausa teaduslikult tõestatud, kuidas šokolaad stressi ja deprekat leevendab.
Tahan üles tunnistada, et juba teist õhtut järjest pistan nahka keskmist mõõtu šokolaaditahvli, olles seda, tõsi küll, eelnevalt ka Tiinale pakkunud, aga iga kord südamevärinal peljanud, et ta pakkumise peale "jah" ütleb.
*Dame on ingliskeelne väljend aadliseisuse märkimiseks. Vaimuaadlik - seda OK tõepoolest on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar