...kelle sugulane eelmises sissekandes esines, mõnedki ei tea, et tema tegemisi ja kavaldamisi saab uurida ka keeles kodumaises.
Film nii kõrget latti ei ületanudkui lugu, ega ilmutanud ka sihukest osavust kui Fantastic Mr Foxi sugulane eelmises sissekandes.
Raamat tegi filmile puhtalt ära.
Head (loe: maailmakuulsad) pildid, hea (loe: sama) lugu, hulk fänne üle laia ilma. Selle koha pealt unikaalne raamat, et paneb lapse mõtlema, kas oma pere päästmiseks tohib kelmust teha, lausa vargil käia?
Oleks mul võlukepike, ma võluksin end jälle matemaatika tundidesse, esimesest klassist peale, ja õpiksin ainult selle õpiku järgi. Oh. Oh oleks mul võlukepike, ma võluks... esimesest... selle õpiku ... Oh, ....mul... võluks.... järgi.... Mõned näited.
*Hästi väljaõpetatud tuletõrjuja on see, kes oskab end kiiresti riidesse panna. Kui keskmine hästi väljaõpetatud tuletõrjuja tõmbab püksid jalga kolme sekundi jooksul, siis mitu paari pükse tõmbab hästi väljaõpetatud tuletõrjuja viie minuti jooksul?
*Kaks arvu, 5 ja 3, jõudsid kord punkti, kus vahetevahel on vahedel vahe vahel. Ning hakkasid seal oma vahet otsima. Mis on 5 ja 3 vahe?
*Hunt kutsus oma sünnipäevale 3 põrsakest, 7 kitsetalle ja 1 Punamütsikese. Mitu isuäratavat külalist kutsus hunt oma sünnipäevale?
*Ühel andekal kunstnikul oli valge koerake, mustvalge televiisor ja elu täis halle argipäevi. Kunstnik ostis 45 purgitäit erinevaid rõõmsatoonilisi värve ning asus töö kallale. Mustvalge teleka värviliseks muutmise peale kulus tal seitse purki värvi. Kolm korda rohkem kulus tal valge koerakese kirjuks võõpamiseks. Mitu purgitäit rõõmsatoonilisi värve jäi kunstnikul oma hallide argipäevade rõõmsamaks muutmiseks?
Paps ei vingunud enam mu kehvade hinnete kallal pärast seda , kui võitsin 100 dollarit lühijutu eest, mis kirjeldas, kui jube igav on mul matemaatika tunnis
Originaal: My dad stopped complaining about my bad grades when I won $100 for a short story I wrote out of boredom during math class. Veel sihukesi vahvaid lugusid
Eh, algus on nagu mõni riidetüki küljest, XXL näiteks. Tegelt tahan rääkida võrratust luuletajast. Vera Pavlova. Loomingus 2008 number 1
xxx
Miks mina, sinu kõige pehmem, olen loodud sinu kõige kõvemast - küljeluust? Sellepärast, et sul polegi midagi kõva, mis ei muutuks pehmeks minu sees...
xxx
Nad on armunud ja õnnelikud. Mees: Kui sind pole, mulle tundub, et sa lihtsalt astusid korraks kõrvaltuppa. Naine: Kui sa astud kõrvaltuppa, mulle tundub, et sind enam pole.
xxx
Emme, kas taevas on kaugel? Kaugel. Emme, kas meri on kauigel? Kaugel. Emme, kas päike on kaugel? Kaugel. Emme, kas issi on kaugel? Kaugel.
xxx
Liblikas lööb tiivad lahti: X Liblikas lööb tiivad kinni: B Liblikas hakkab lendama: XB, XB Liblikas lendab ära.
P.S. Viimase luuletuse kommentaariks: täheühendit XB kohtab tohti vene ikoonidel (Hristos Vaskres ehk Kristus on üles toimunud)
Kui kõik puud kasvavad ühepikkusteks siis pole lindudel enam vaja lennata nad võivad lihtsalt jalutada puulatvu pidi majade vahel igale poole ja meie saame väga hästi aru mispärast need linnud nihelevad nad püüavad meelde tuletada unustatud oskust just sellepärast me saemegi puid ja seome saetu palgiparvedeks et kalad võiksid randa tulla ja lükata raske laadungi ulgumerele
Viggo Madsen Andres Ehini tõlkes
Praegu käib konkurss "25 Eesti kõige kaunimat raamatut" Sääl on mõndagi kaunist. Aga kaunim ajakiri on selgunud. See valge, punase L tähega kaanel. Loetagu. Tuntagu mõnu.
Aga muidu? Nägin öösel unes Yoko Onot. Rääkis teine kellegagi juttu. Kahju, tagantjärele lootnuks midagi enamat.
Leedi Agatha on mu südamele endiselt armas, ent tema raamatute lugemisest olen ammu loobunud.
Christie retsept on ju see, et mõrvar peab ilmuma tegelaste sekka esimesel kümnel leheküljel. Loed need läbi, valid välja kõige süütuma ja sõbralikuma tüübi, lappad siva lõpuni ning pihtas-põhjas! Enamasti.
Ruth Rendelli on nimetatud Christie mantlipärijaks, aga pigem kannab ta kasukat. Ohtrate salataskutega. Eks aeg ole ka edasi läinud, kriminaalromaan ise keerukamaks kasvanud ja kirjutajad samuti. Mäletan, kusagil kümme aastat tagasi lappasin raamatupoes Rendelli koostatud psühhopaatidest kirjandustegelaste antoloogiat, oli seal ikka rahvast koos, alates Medeiast, lõpetades Rappija Jaaguga. Teine tore ja meeliköitev raamat oli tal veel, selline populaarteaduslik, sarimõrvarite välimääraja, kah tujutõstev ja kena lugemine.
Nii et Rendell teab, kellest kirjutab. Ikka inspektor Wexfordist (see kaabuga onu pildi pääl). "Looritatus" kõnnib Wexford kaubahalli sisseoste tegema, noh, suht koht samasugusesse koht kui suvaline Selver, ehkki see asub Sussexi äärelinnas, kõnnib välja ka, kuigi vahepeal on parklasse tekkinud värske laip. Kusjuures, Wexford, va teravasilm ja kogenud inspektor, seda ei märka.
Kära puhkeb mitu head tundi hiljem, kui värske laiba avastab üks kaubahalli viimastest külastajatest. Muidugi selgub, et mõrvariks kõlbab enamik kaubakeskuse klientidest.
Wexford on üks sümpaatsemaid kriminaliste inglise krimkades. Tema eriti DNA ja kondisaagimise peale ei looda, inimesed ja nende elud on see, kust kuritegu välja kasvab, õide puhkeb ja lõpuks ka kurjategija enese alla neelab. Lihtsalt, mingil hetkel juhtub, et : "Ta tegi läbi ühe niisuguse nihke, mis on inimese ajutegevuse tähelepanuväärseim omadus, oteskui oleks kangi tõestetud ja uus pilt paika loksatanud, või nagu oleks kaleidoskoopi raputatud." Neid sõnu kasutab Rendell küll ühe kurjategija kohta, ent sama hästi sobivad need ka peategelase sisse vaatamiseks.
Kas ka teie, armsad lugejad, enese juures säärast omadust olete täheldanud. Ah et seni mitte?
Siis kohe ei teagi, mida teile soovitada. Et kas minge ja lööge keegi mättasse? Või minge ja uurige, miks keegi mättasse löödi. Või lugege mõnda inspektor Wexfordi müsteeriumi. Mismoodi seal Maire Aunaste omaaegses reisisaates ajal öeldigi. Sellise karmi politseiniku häälega. Ah jaa: valik on sinu.
Ei saa veel lisamata jätta, "Looritatus" ilmub kurjategija välja esimesel 15 lehekülje jooksul. Seega - kena hommage auväärt Agathale.
Ühel päeval kohtas rüütellik prints nimega Arthur printsessi, kellest kaunimat polnud ta iial näinud. Printsessi nimi oli Sweetheart.
Selles printsessis oli midagi. Midagi arusaamatut, mis teda teistest eristas… Ehk oli see printsessi lummav ja piimjalt valge nahk, mis Arthurit selsamal hetkel, kui ta printsessi märkas, lausa pimestas. Või hoopis tema hulluksajavalt punased verevad huuled, mis lausa anusid esimest suudlust?
Oli kuidas oli, prints Arthurile oli silmapilk selge: printsess Sweetheart on tema elu armastus.
Prints otsustas, et ei tohi mitte süllelangenud õnne käest lasta, ta astus tolle pimestavalt kauni tüdruku juurde, pistis käe taskusse ja haaras sealt otsekui võluväel klaaskommidega kaetud kihlasõrmuse ning ulatas selle neiule.
Printsessi silmad lõõmasid rõõmust, kui prints sõrmuse tema õrna valgesse sõrme pistis. Ent tähelepanelik vaataja oleks seal näinud ka kurbusekildu vilksatamas…
Printsess Sweetheart mõistis, et on armunud… Ta teadis ka seda, et tõeline armastus paneb sulama ta südame, mis on tehtud valgest piimašokolaadist.
Õnnetu prints Arthur oli välja valinud ainuma printsessi terves ilmas, kes polnud armastusele määratud.
Sweetheart suri prints Arthuri käte vahel ning ei jäänud temast siia maa peale järele muud kui ta piimvalge käsi.
(Lugu pärineb prints Arthur III erakogust.)
Ülemisel pildil kuninglikus perekonnas ülima hoolega
säilitatav reliikvia.
Alumisel pildil prints Arthuri ja printsess Sweethearti pojapojatütar, sest nagu väidavad vanad käsikirjad, sulas printsess Sweetheart niivõrd aeglaselt, et jõudis siiski järeltulija saada, kes omakorda järeltulija sai ja kes omakorda...
Pildil on kujutatud prints Arthur VI ja tema naise kuninganna Beachbitchi tütar Chocolateslut.
