reede, 19. juuni 2009

Ma kaeban naise peale nüüd

Ma olen abielus. Mu naine on väga tore.

(Ma meelega ei kirjutanud: "Mul on tore naine", ta pole minu oma. Ei, ka "mu naine" ei kõla hästi.)

"Ta on tore." Vaat nii on hea.

Ma tunnen teda alates 1. septembrist 1979. Mu pilk ja süda märkasid teda kohe. Ühel aknalaual istumas ja inimesi jälgimas.

Me abiellusime 23. augustil 1985. See oli ühtlasi mu 27. sünnipäev, ja mu naine, ta on mu elu kõige suurem ja parem sünnipäevakink.

Alates sellest päevast oleme abielus olnud. Varsti juba 25 aastat.
Vastuolulises, kuid õnnelikus. See number on suurem kui paistab.

Sest mu naine, ta on tark, ilus, hoolitsev, hea, mis iganes.

Kuid. Ma kaeban tema peale veidi nüüd.

Kogu selle aja jooksul on tal olnud neli harjumust, millega ta mind paremal juhul endast välja viib, kuid mõnikord lausa hulluks ajab.

1. Vannitoas või WCst väljudes jätab ta peaaegu alati tule põlema.
2. Meie WC paber ei ripu seina küljes rullis, vaid on põrandal sesiva aluse puust varda otsas. Sestap, kui vetsupaberi rull otsa saab, ei võta ta mitte kunagi, mitte kunagi tühjakssaanud pabertoru sealt ära, vaid paneb uue rulli rahumeeli sinna otsa. Ja teise. Ja kolmanda.
3. Ta aevastab iga päev (umbes kella kümne paiku, (nagu kellakägu)kas siis hommikul või õhtul) kolm korda järjest, ja teeb seda väga kõvasti, nagu suurtükk. (Freud väidab, et see on seksuaalse rahuldamatuse tundemärk, ma pole nõus, Freud on ennegi eksinud)
4. Kui ta on mingi pikema aja jooksul kodus üksinda, siis leian külmkapi tagaseina äärest kuivanud juustutükke, leivakannikaid, hallitanud porgandeid, mida iganes. Viimati läks meil kapsas külmkapis kasvama.

Kuid nüüd. Nüüd läks ta üle piiride, asus teele uuete Himaalajate poole.
Tulin koju, avasin külmkapi, näen, et armas naine on ostnud süüa ja ka kümnese paki tikke. Ning tikud koos toiduga külmkappi pannud.

Kas selliste tikkudega üldse midagi süüdata saab, mis paar nädalat külmkapis on vedelenud?

Aga polegi vaja midagi süüdata.
Sest meie armuleek ei kustu mitte.

P.S. Pealegi, mul vist on ka omad veidrused. Ma ise pole küll neid täheldanud, aga mine tea...

Pildil Tiina Ervald 1. septembril 1979


Umbes sama on öelnud Ellen Niit järele oma Jaanile, sinna kaugele teisele poole

...............
...............

..............
.............

Kaks tolmukübet ühte sulatus
ja teine teise varal äkki adus
maailma lõpmatuse ulatust.
Kõik kaduviku hirm me meeltest kadus.

Umbtihnikuis öö, päeva vahemail
meid saadab üha armastuse valgus
ja surma hirmutavail ahelail
on küllap lõppki, kui neil on kord algus.

teisipäev, 16. juuni 2009

Võttis mehe ohkima


Põrkudes Rein Raua mininovellist
"Paberpunamütsike kohtas paberhunti"

kirjutasin

"Oh, mis kehvad väljavaated,"
ohkas mees Kaukasusest oma kauka suust
sisse vaadates.

Kaukaasia on jah mõnikord Kauka Aasia

reede, 12. juuni 2009

märg käterätik!!!
seekord ütleksin, et pole mõttetumat asja, kui märg käterätik.

laupäev, 23. mai 2009

Muinasjutt tantsivast elevandist



TÄHELEPANU TÄHELEPANU
KUULUTUS KUULUTUS

Homme õhtulesineb
meie teatris

MAAILMA
KÕIGE HUVITAVAM BALERIIN
VÕRRATU EFREMIINE

Ühe mõnusa linnakese seintele ilmusid suured müürilehed. Sellesama jutuga, mida sa juba lugesid.

Järgmisel päeval oli teater rahvast täis. Publik ootas haudvaikuses. Lõpuks kustus valgus, muusika hakkas mängima. Eesriie avanes.

Laval seisis elevant. Heleroosa baleriiniseelik seljas, lont graatsiliselt välja sirutatud, tulipunane roos kõrvade vahel.

Ja elevant hakkas tantsima.

Elevant tantsusaalis! Elevant ja baleriin! No teate! Midagi säärast polnud keegi kunagi näinud. On ju elevant kõige raskem loom maa peal. Ega tema suuda kõrgele hüpata. Ei ole temast keeruliste sammude astujat.

Elevant tantsiski väga lihtsate sammudega. Astus ühele poole ja teisele poole. Kummardas ja sirutas lonti. Paar korda ta isegi hüppas natuke. Kroonlühtrid teatri laes tilisesid iga kord. Publik vaatas rohkem lakke kui lavale.

Etendus sai otsa. Publik plaksutas natuke ja läks laiali.

Järgmisel päeval tegi ajakirjanikutädi Inna kohalikus ajalehes elevant Efremiinega intervjuu.

Efremiine rääkis, et kui ta oli väike tüdruk, nii umbes kolmesajakilone elevandibeebi, leidis ta kord puu alt ühe ajakirja. Seal oli imekauni baleriini pilt. Baleriinil oli seljas õhuline seelik, lillepärg peas ning ta lendas kõrgel maapinna kohal.

“See pilt meeldis mulle nii väga!” ohkas Efremiine. “Ma otsustasin, et ka minust saab baleriin.”

Kõik aga, isa ja ema, sugulased ja tuttavad, kõik, kes tema plaanist kuulsid, hakkasid puhkima ja ähkima.

“Kas sa rumal oled peast? Sina ja baleriin! No mõtle ometi! Vaata kui suur ja raske sa oled!”

“Mis siis! Olen jah suur, olen jah raske kah! Aga see ei tähenda, et ma baleriin ei võiks olla.”

Efremiine läks pealinna, balletikooli. Seal öeldi talle: ”Kuulge, te olete nii suur ja paks, te ei kõlba baleriiniks.”

Efremiine ei löönud põnnama. “Siit uksest ma sisse tulin ja siit lähen ma välja vaid siis, kui baleriiniks olen saanud,” kuulutas ta.

Balletiõpetajad proovisid teda uksest välja lükata. Ei jaksanud. Hakkaski Efremiine baleriiniks õppima.

See nõudis palju hoolt ja vaeva ja õppemaksu. Õnneks sai Efremiine tööle tuletõrjesse. Ta oli tuletõrjeprits. Tänu temale kustutati kõik tulekahjud väga kiiresti. Tuletõrjepealik tegi Efremiinele ettepaneku, et ta lõpetaks oma mõttetu kooliskäimise ning tuleks nende juurde tööle.

Efremiine raputas kangekaelselt pead. “Ma kustutan tulekahjusid heameelega! Kuid see on mulle siiski vaid hobi. Minu kutsumus on ballett!” teatas ta.

Ennäe! Ühel päeval olidki Efremiinel baleriinipaberid käes. Ja ta asus etendusi andma. Tavaliselt oli nii, et peale esimest etendust ei osanud publik õieti midagi öelda. Efremiine tantsis küll kenasti, sammud olid tal selged ja hüppas ta õigel ajal. Aga kroonlühtrid laes, need tilisesid

Ent varem või hiljem said kõik teada, kui visa ja järeleandmatu oli Efremiine olnud, kui palju ta vaeva oli näinud. Kuidas kõik tema soovile vastu olid olnud.

Ja siis tuldi tema tantsu uuesti vaatama. Teine kord ja kolmas kord ja veel mitu korda

Et kroonlühtrid laes kergelt kõikusid ja aknaklaasid pisut klirisesid, see tegi asja veelgi põnevamaks.

Ja siis, no siis alles Efremiinele plaksutati.

See võib ka huvi pakkuda



reede, 22. mai 2009

Otsitakse ilusate siblivate tütarlaste nimesid


Meie erikorrespondendid Tartus Maria Nochimochi U ja Eero automaatnemuffinV kirjutasid oma blogis:

Luisa Värk pani oma lapsele nimeks Miina-Rihanna, meie Eeroga ostsime porrutaime ja panime talle nimeks Lydia Britney, kultuurne värk.

Õigus. Ja me elus on nii vähe kultuuri, avastasin mina, liiga vähe. Meil näiteks õue peal tuiavad kuus kana ja kukk. Okei, kuna kukk on igavene sadist ja läheb varsti potti, mitte küll vabatahtlikult, siiski peab ta ristitud saama, sest ega supipott põrgut ei pea tähendama:
Markii dö Sadee mind Go Hee Zöö saagu ta nimeks.

A mida nende kuue kanaga teha?
Ei tahaks enam kultuuritu olla, häbitundes aeleda, sõprade pilgu eest tekki üle pea tõmmata.

Kaks tükki jaksasin välja mõelda:
Billy Grilly Gabu Jalace (taas vihje tulevasele saatusele)
ja Muriel Eggnogg Munacas (vihje põhitegevusele)

Ülejäänud mass on võrdlemisi ühetooniline, mitte ei oska neid nimestada, ja selline natsikarva pruun.
Kas ehk armsad lugejad aitavad.

Juhul, kui kanaristimise projekt edukaks osutub, järgmisena võtan ette männiokastele nimepaneku.

Nilbelt hea

Teen ebatavalist asja enda kohta, leidsin nilbelt hea blogi ja lihtsalt kopitan ja pastetan ühest loost osa... Einmal ist keinmal

Teile võib mitte meeldida keelekasutus, aga mõttekasutus, selle kohta ärge küll undama tulge. Robert Kurvitz on kirjutajaks, au ja kuulsus talle. ZA/UM on blogi nimi ja vaadake, kes on päise peal. Paljudele meist tuttav ja armas mehike, kas pole.
http://za-um.blogspot.com/

OK. HERE WE GO


Kas sa mäletad seda kohta, kus ma ütlesin „rolling stone“? No vot, nüüd tuleb välja, et see, mida ma seal tegin oli kirjanduslik võte nimega "fore-shadowing".

Rolling stone on viiekümnendate Ameerika slängis üks üpris spetsiifiline tüüp. Sõjajärgne „sitt paps“, kes teeb naisele kotid ja siis mõned aastad hiljem leiab, et see va kodu-värk ja laps on tema jaoks liiga igav. Ei tasu segamini ajada tavalise kotid-ja-sõjaväkke arhetüübiga, rolling stone on tast mõneti vastutustundlikum. See mees leiab, et „veerevatele kividele sammal ei kasva“ (sellest vanasõnast on tuletatud ka tema nimi) ja hakkab alles mõnda aega hiljem "edasi veerema". Et mitte manduda.

Bob Dylan´i „Papa was a rolling stone", ansambel „Rolling stones" ja samanimeline muusika-ajaleht peaksid nüüd lugeja jaoks arusaadavad olema.

d
Mis toob meid väga loogiliselt ja ilma vähimagi traagelduseta Pedeste Üheksakümnendate juurde. Seda sa ju mõtled kui ma ütlen sulle „The Gay Nineties“? Valesti mõtled. Mitte ainult ei ole see „gay“ kui homoseksuaal vaid vanamoodne viis öelda „lõbus“, need on ka teised üheksakümnendad. Ma räägin tuhande kaheksasaja üheksakümnendatest. Kas pole imelik mõelda, et kellegi jaoks olid kunagi hoopis teised üheksakümnendad?

„The Gay Nineties“ on nüüdseks täielikult ununenud kultuuriline nähtus Ameerikast, 20 saj algusest. Tuleb välja, et kunagi peeti aastaid 1890-1900 vägagi postiivseks ajaks. Tohutu teaduslik areng, majanduskasv, poliitiline stabiilsus maailmas jne.

„The Gay Nineties“ on selline kummaline nähtus nagu seda on nostalgiline periood, mis ei ole enam nostalgiline, kuna kõik need inimesed, kes siis elasid on surnud. Sellest kui vahva siis olla oli tehti filme (plakat vasakul), raamatuid, laule. Tegemist oli ajastulise meeleoluga a la „Pätsi aeg“ kuni pärast Teist Maailmasõda hakkasid need üheksakümnendad koos oma publikuga välja surema.

Ma sooviks veelkord rõhutada: seda ei ole enam, kuna keegi ei ole enam nostalgiline selle aja järgi. Kõik need koltunud tunded ja need inimesed, kes neid tundsid, neid filme vaatasid ja raamatuid lugesid, oma kolonialistliku lebotamise tippaegasid taga igatsesid, on nüüdseks surnud. Setting on aegunud. Kui keegi oskab mulle veel selliseid näiteid tuua, siis palun. Kommentaarium on avatud. Oleksin enam kui tänulik ja lugeja saaks oma ajaloo-musklit demonstreerida.

Sest et enamus selliseid nostalgiaid jäävad ju ajalukku alles, on "tuntud" niiöelda. Naiteks „Gay Nineties´i“ euroopalik, laialivalguvam variatsioon „La Belle Epoch“, ilus ajastu, oma Viini ja Klimpti ja muu sellisega.


Järgmine lugu räägib Mikhail Ivanovich Kalinist.

Kalinin, nagu me teame, oli bolševik. Tema järgi on nimetatud jabur Kalinini Oblast, Vene eksklaav Poola ja Leedu vahel. Ja selle pealinn Kaliningrad. Mida me ei tea, on see, et Kalinin oli Stalini ajal Nõukogude Liidu nominaalne riigijuht. Pioneerid kutsusid teda ka djeeduškaks, mitte ainult Stalinit. Tegelt oli see muidugi paras nali nagu Venemaa presidendiga kombeks on. Aga mitte sellest ei räägi see lugu. See lugu räägib sellest, kuidas Kalinin pani nii kõvasti tuusa, et mulle ausalt öeldes ei tulegi midagi tuusamat meelde, mida keegi kunagi teinud oleks.

Selleks ajaks kui Kalinin oma suure žesti tegi, oli heaks tavaks kujunenud, et kõigile teistele partei kommunistidele (peale Stalini) tulevad mehed riigi poolt finantseeritud terrori organisatsioonist öösel ukse taha. Ja viivad ta põrgu. Need mehed, kes Kalinini ukse taha tulid, olid NKVDst. (Nüüd on umbes sama hea aeg kui mistahes teine aeg, tuletamaks meelde, mis seksikaid nimesid seesamune terrori organisatsioon veel kandnud on. Olgu ette ära mainitud, et ma ei tee seda mustkunsti-trikki vikipeedia abil. Ma olen sama kõva kui endine pärandimiljonär Martin Luiga. Ma oskan ka öelda: „Ohranka-Tšekaa-GPU-(o)GPU-NKVD-NKGB-MGB-MVD-KGB-FSD“)

Niisiis. On öö ja enkavedšnikud tulevad Kalinile ukse taha. Sa kujuta ette, mis kauni parketiga, avar, stalinistlik korter tal võis olla. Partei koorekiht ikkagi. Kalinin tuleb uksele, seal kuskil ta selja taga on naine mures ja lapsed magavad. Mehed mustades nahkmantlites näitavad Kalinile töötõendit ja paluvad tal kaasa tulle. Kalinin saab kohe aru, mis värk on. See on nüüd see koht, kus ta gulagisse läheb. Aga Kalinin, vastupidiselt nendele ülejäänud miljonitele, on Marxi idee jaoks natuke liiga tähtis. Ja Kalinin teab seda. Ei ole nii, et Marxi idee jaoks tähtis Kalinin läheb Norilski koksi kaevama.

„Kes te türa oleta sellised üldse, et te Kalinit öösel tülitama tulete?!“ ütleb ta ja võtab seina pealt mõõga. Mõõk on Kalininil niisama kodus, seina peal. That’s the kind of guy Kalinin is. Mõõgaga vehkides ajab ta enkavedešnikud tänavale. On öö, Moskva kesklinn. Vaesed mehed on segaduses. Nad ei tea, mida teha. Tavaliselt nii ei juhtu. Tavaliselt nad tulevad lihtalt kaasa või tõmblevad enne niisama sihitult ringi ja siis tulevad. Aga mitte Kalinin. Kalinin vehib mõõgaga ja ütleb: „Get the fuck off my street“. Ja noh, Kalinin on kõva mees, jube piinlik oleks Kalininga tõmblema hakata. Ah jaa, ja tal on mõõk ka.

Mehed lähevad koju ära, hiljem kaebavad ülemusele, et Kalinin ei tulnud, võttis mõõga ja saatis vittu. Ülemus läheb Stalini juurde: „Kuule, Kalinin ei tulnud, saatis vittu.“ Mille peale Stalin ütleb, et paras NKVD-le, et Kalinin nad vittu saatis.

Kalinin ei lähe kunagi gulagisse. Ta sureb vanadusse, oma kaunis datškas, pensionil. Keegi ei nussi taga enam. Vot selline lugu siis. Ja pane nüüd hästi tähele: see on päriselt sündinud lugu. Nii oligi. Allikas: „Müstiline Venemaa“.


Mis toob meid väga sulava ja loomuliku üleminekuga järgmise tükini. Selleks on Timbuktu. Selle Aafrika linna nimest tuleb väljend „from here to Timbuktu“, mis sümboliseerigu seda, kuidas 18. sajandi eurooplase jaoks tähendas Timbuktu maailma lõppu. Tegelikult on ta sulle üpris lähedal. Lääne-Saharas täpsemalt. Jah, see on linn Sahara kõrbes ja kunagi oli see üks maailma rikkamaid linnasid. Praegu on see Mali vabariigis ja ei ole üks maailma rikkamaid linnasid.

Tänapäeva Mali vabariik võtab oma nime 12-13 saj õilmitsenud mustanahaliste kuningriigi järgi. Malid olid vähe kõvad, neil oli raskeklt kulda ja nii said nad Saharasse, kaubateele Timbuktu linna ehitada. Sinna püstitasid nad ka Sankore ülikooli, mis on maailma vanim ülikool. Või üks vanimatest, olenevalt arvajast.

Timbuktu kui müstiline kullalinn kadus eurooplase teadvusest kuskil 20 sajandi alguses.

d

Ja nüüd, lõpetuseks, mana esile oma kõige viktoriaanlikum, hot potato Briti aksent ja ütle: Lieutenant Colonel Sir Francis Edward Younghousband. Ehk lühidalt: Sir Francis Younghousband.

Kas sulle ei tundu, et midagi on valesti selle nimega? "Younghousband". Vaata seda tüüpi! Younghousband... no on midagi valesti sellega! Kuidagi absurnde on. Absurdsed vuntsid, absurdne nimi. Alguses mulle jäi see mees just selle naljaka pildi ja nime pärast meelde. Ja sellepärast, et ta oli Briti ohvitser koloniaal-Indias ja massimõrvar. Just nii. Sir Francis Younghousband - officer, mass murderer. Ent lähemal uurimisel ilmnesid järjest hullemad asjaolud. See mees, nimelt, ei ole pärit planeedilt Maa.

Igati tubli, stiff upper lip Briti sõjaväe-koolitusega mees oli. Palju muid härrasmehele sobilikke huvisid ka. Tegeles kartograafiaga ja nii. Saadeti Indiasse. Seal Younghousband läbis Gobi kõrbe ja kaardistas esimese tee Mantšuuriast Indiasse, piidles Eversti tipu poole, jõi vaenlase kapteni, Gromchevskyga Karakorami mägedes viina ja imetles kasakate ratsutamisoskusi. Gromchevskyle, omakorda, avaldasid muljet Younghousbandi gurkha-sõdurid ja nende vägev püssitulistamine. Good times, good times. But when were those times? Not coincidentally it was „The Gay Nineties“.

Seejärel juhatas Sir Francis Younghousband briti invasiooni Tiibetisse ja tappis seal hästi palju vaenlase sõdureid, kelle ta tegelikult oleks pidanud vangi võtma. Ja siis... ee... juhtus midagi. Midagi, mille tulemusena ta eluloo kirjutanud härrasmees võtab Sir Franicis Younghousbandi kokku järgmiselt: „brought up an Evangelical Christian, read his way into Tolstoyan simplicity, experienced a revelatory vision in the mountains of Tibet, toyed with telepathy in Kashmir, proposed a new faith based on virile racial theory then transformed it into what Bertrand Russell called 'a religion of atheism. (Younghousband was) a premature hippy who had great faith in the power of cosmic rays and claimed that there are extraterrestrials with translucent flesh on the planet Altair.“

Wait? What? Cosmic Rays, planet Altair, where did this come from? No on selline ajalugu! Pole midagi teha.

Kurb koht tuleb seal, kus telepaatiaga tegelev, just telepaatilise nägemuse saanud Younghousband avastab järsku, et see massimõrv oli kohtav viga. Kõik elu on nüüd Francise arvates püha ja täiuslik. Loe veel sellest, kuidas Francise arvates asjadega on ta raamatust: „Life in the Stars: An Exposition of the View that on some Planets of some Stars exist Beings higher than Ourselves, and on one a World-Leader, the Supreme Embodiment of the Eternal Spirit which animates the Whole”(1927). Et, mis seal toimub või? No see mees käis esimesena välja Gaia hüpoteesi, fännas panteisimi, pakkus, et planeedil Altair (võib olla ka Stellair) elab Kristuse-laadne olend, kes sealt telepaatiliselt tarkust kiirgab. Selle tarkuse hulgas oli ka vaba-armastus, nagu välja tuleb ("freedom to unite when and how a man and a woman please" ja “marriage laws being a matter of outdated custom."). Kõige ilusam asi, mida Younghousband öelnud on, tuleb kirjas oma armukesele. Kes vähemalt selle järgi otsustades oli Franicsest ka lapseootel. Jäägu see siis ka käesoleva lõpetuseks:


...why shouldn't an exceptionally spiritual woman like you who has already had the idea of giving birth to a Christ and who is now wedded in the spirit [to me?] crown her experience and give birth to a God-Child who will manifest God more completely even than Jesus did?”

neljapäev, 21. mai 2009

Võitsin pokkeris 100 kilo


Võitsin täna hommikul pokkerit mängides 100 kilo dollareid puhtalt kätte.

Nüüd võin oma Tallinna maja katuse välja vahetada,
osta kõik need raamatud, mida lugenud olen, aga omada ei saa,
kinkida pojale motorolleri ja tütrele ka,
Rakvere kodu teise korruse välja ehitada,
maksta sõpradele ära kõik oma võlad ja võlakesed,
külastada hambaarsti iga päev kasvõi pool aastat järjest,
sõita oma armsa naisega maikuus kaheks nädalaks Pariisi,
anda Magasiini välja 16 leheküljelisena, täisformaadis ja värvitrükis,
kas kõike seda nüüd selles järjekorras, see on iseasi,
aga igatahes kõike seda
ja mõnda asja veel
vaja on vaid need dollarid Playstation Portableist oma pangakontole tõsta
ja eesti kroonideks konvekteerida.




Väike Manni leidis palju manni manni

Ära karda, ära karda


Mõrvar viib väikest tüdrukut läbi pimeda metsa.

Tume öö, tuul oigab, oksad praksuvad, võsas hõõguvad kellegi silmad.

"Ma kardan," piiksatab tüdrukuke.

"Ära karda," lohutab mõrvar teda südamilkult.
"Sina ei pea ju pärast läbi pimeda metsa üksi koju minema.!

kolmapäev, 20. mai 2009

Unenägu suurest majast


Joonasel, meie pojal oli mitu päeva vähe kehv olla, ta jäi koju, lihtsalt munes niisama ja osales aiatöödel (ma loodan, et ta klassijuhataja neid ridu ei loe).

Täna ärkas ta suht koht hilja, meie olime juba hommikuselt jalutuskäigult tagasi, tema ikka veel horisontaalis. Sellistel puhkudel on mul kombeks teda masseerida, et tal veri käima läheks, uni jalga laseks ja tekiks tahtmine elusaks hakata.

Asungi siis teda masseerima.
Joonas nohiseb mõnust.
Korraga ütleb ta:
"Ma olen viimasel ajal igasuguseid veidraid unenägusid nägema hakanud."
"Noo," lausun mina. "Milliseid siis. Ma loodan, et seal osalevad nappides riietes neiud."

"Täna öösel," alsutab Joonas, "olin ma näiteks unes Rakveres. Seal meie kodu juures, aga kõik oli kuidagi pime ja hämar, nagu mingis vaimudemaailmas."
"Antimateeria, must auk, antimaailm," pakun mina abivalmilt.

"No ja ma olin saanud 18 ja siis tulid sina ja ütlesid:" Tead, sa oled 18, nüüd lähme ja teeme esimese suitsu."
"No nii" imestan mina. Ja kuidas oli?"
"Väga lahe oli," vastab Joonas.
Mina hakkasin naerma, no ma ei tea, Joonas tõesti ei tee suitsu. Samas, Iirimaal on komme, kui poiss käib leeris ära, siis ta läheb otse kirikust pubisse ja tema ristiisa teeb talle välja esimese õlle. Ja ma olen otsustanud salamisi enda sees, et kui Joonas kuskil mingi aja juba 18 on olnud, siis ma viin ta kohvikusse ja tellin talle esimese õlle, joob ta seda siis või ei joo, suva, ja räägime juttu.

"Aga siis oli nii, et me hakkasime koju tulema," jätkab Joonas, "ja tead küll seda naabri maja, eks ole (selles elab üks kuulus eesti poliitik, milllegipärast tundub see olulisena. A.E.), ja ma vaatan, et seal maja küljes on mu klassiõde, nagu koer, koerakett kaelas.
Me jõuame koju, ma ütlen, et kuule, ma lähen tagasi, vaatan, mis värk on, kas kõik on ikka korras.
Lähen klassiõe juurde, küsin, mis värk on, kas kõik on ikka korras ja tema ütleb, et jah, ära pabista, kõik on ok."
"Ja mis siis sai?" küsin mina.
"Siis ma ärkasin üles, lausus Joonas.

Ma uurisin veel, et milline tunne tal unenäost sisse jäi, sest unenägudest arusaamiseks
pole tavaliselt esmatähtis, mida täpselt nähakse või mis juhtub, vaid see, mis maitse asjast suhu jääb pärast ärkamist.
Joonas väitis, et hea tunne oli.

"Tead," jätkas Joonas, "mis on kõige tobedam mu unenägude juures. Alati elan ma unes niisuguses suures plokkidest korrusmajas, kõik minuga juhtub ka tavaliselt selles majas.
Näiteks ükskord mind kutsuti unes mingile peole ja see pidu oli kaks korrust kõrgemal kui ma ise elan.

Aga kamm on see, et ma ei tea, mismoodi mu enda elamine välja näeb, mu enda korter. Kui ma sealt peolt tagasi tulin, no jõudsin oma kodu ukseni, astusin sisse, panin esikus tule põlema ja ärkasin üles."

Maja on unenägudes muide väga sageli artefakt, mis sümboliseerib inimese elu.
Päris tore ju, kui maja on suur.

Haa! Ära tegime!


Üleeile õhtu, mees ja naine jalutavad koera.
Korraga mees ütleb:
Kuule, ma hakkasin mõtlema, kui meil sel aastal pulmaastapäev tuleb, mitmes see juba on?
Naine mõtleb hetke ja vastab:
Kas mingi kakskümmend kolm või nii umbes.
Mees vaikib, arvutab:
Kuule, ei ole. Kakskümmend viis on.
Nane, vaikib, arvutab: Aga on jah.
Mees: No vat Mis see on siis - hõbepulm või?
Naine (aeglustab sammu, mütleb lööb üle näo särama): Jah. (hakkab naerma)
Mees: No vaata aga.
Naine: Haa!!! Ära tegime.
(Löövad patsu, naeravad)

Nüüd Mees mõtleb, mida kinkida Naisele, sel tähtsal päeval. Kuidas seda tähistada?

No küll ma midagi välja mõtlen, sinna ikka vähe aega ka veel - augusti lõpus.

teisipäev, 19. mai 2009

Pisike punane pedomeeter


Pedeomeeter. Jah, selline sõna on täitsa olemas.
Aga ei tähenda seda... Seda noh...

See pole nagu Geigeri loendaja, mille suunad mingile objektile, ja kui see on radioaktiivselt saastatud, hakkab tiksuma.
Nii et pedomeetrit ei saa suunata ühelegi mehele või naisele ning siis skaalalt vaadata, kui palju on subjektis potentsiaalset homosust või lesbisust.

Innokesele ja Irjakesele, jutumärgid algavad, eesti rahva tõe ja õiguse eest võitlejatele, jutumärgid lõpevad, sihuke riistapuu oleks muidugi mokkamööda. Paljudele teistele ka.

She was more upset when I told her I was a vegetarian than when I told her I was a lesbian.

Meeletult tobe minu meelest, eile päeval olid blog.tr.ee loetavaimate lugude topis kaks asja, kus pealkirjas oli sees homo. Vaat mida toob kaasa klassikalise kultuuri mittetundmine. Kes veidigi kreeka-rooma taivilisatsioone nuusutanud, no mis selles homonduses nii huvitavat on, ah?

Räägime nüüd jälle asjast. Pedomeeter on sammulugeja. Ja minul on selline riistapuu nüüd olemas.

Ei pea enam oma igapävastel jalutuskäikudiel numbreid loendama nagu segane, saan muud, oluilisemat ja mõnusamat mõtiskleda.

Sest mõtelda on mõnus, eriti just sammudes.
Saab edasi sammuda, nii mõtteis kui maastikul, ei pea pikalt paigalt tammuma.

Loe ka Bruce Chalkwini raamatut Laulujooned.

Meeleheitel sarimõrvarid (minimuinasjutt)


Meeleheitel sarimõrvarid said kokku, nad olid tõsiselt mures.
Üheskoos olid nad likvideerinud Kapten Tenkeši, hukanud Neli tankisti ja koera, likvideerinud 17 kevadist hetke, nad olid kõrvaldanud Vaprad ja Ilusad ja terve Dünastia, vabastanud Dallase, sõitnud buldooseriga üle kodu, mis asub keset linna ning hävitanud kõik 13 õnne.
Kuid.
Nüüd, veendenuna, et plaan toota seriaal sarimõrvarite elust vastab tõele, lasid nad käed jõuetult rüppe. Nad teadsid; iseennast nad likvideerida ei saa.

esmaspäev, 18. mai 2009

1 pluss 1 = 111


1 mees abiellus 1 naisega,
neil oli 2 peale 4 last,
kellest 1 oli küll
nagu gei rohkem
pisut nagu
impotetne ka
ega tootnud lapselapsi,
ülejäänud aga sünnitasid
rõõm- ja himuga,
nii et ühest ja ühest sai kokku üksteist,
ja
needki omakorda
tegid sugu
suure õhinaga
sest kõik selles
kõik selles
pundis
kõik
armastasid
11


Matemaatika kodutöö:
Sul on viis number 1. Võid kasutada mistahes tehteid ja lahenduskäike, vastuseks peab tulema 100

Kes õigesti vastas, võib endale kommi anda. Kes ei...


Vastus on maru lihtne 111-11=100

Ostap Benderi matused


Täna mängib Rakvere teater viimast korda "12 tooli". Margus Grosnõi teeb Benderina sellise sitaks hea rolli, ta ületab Eino Baskinit ja Tõnu Kilgast, kes samuti Benderit on teinud, umbes sama palju kui Michael Jordan mistahes Tartu "Rocki" mängijat.
Tahtsin kindlasti vaatama minna, aga jalad läksid paiste, rahakotil põsed lohku, jäi ära.
Viisin aga raamatuid raamatukokku, keegi oli samas tagasi toonud Trubetsky suure luulekogu, lõin selle suvalisest kohast lahti ja vaata aga vaata



Ostap Benderi laul
Trubetsky ja Juri Mihailov

Ei, ma ei nuta ja ma ei hala!
Ma vastan avameelselt - pisaraid ei vala:
Mis on me elu? Mäng! Ja pole minu süü,
et šansse keegi oksjonil ei müü.
Ja kelle eeski mul vabandada?
Ei saa mind keegi edutada, tagandada!
Ja kas siis mu talent ja hingeline sarm
Ei ole väärt, et suur on honorar?

Las raevusteb tuul nõnda kuri.
Halluduste merede peal.
Ja valendab, valendab mu üksik puri
Ja foonil on laevade read!

Ma pole rüüvel ja pole ka apostel
Ja kulgeb vaimustuse hüüatuste kostel
Mu elu nagu mäng ja vahel tundub siis,
Et ees mind ootab siiski paradiis!
Mul puudub korter, puudub sängki!
Kuid, inglid, vaikige, te vaadake ma mängin!
Ja väga võimalik, et keset jaotusi
On vähem võite, kui on kaotusi.

Las raevutseb...

Ma pole lapsik ja pole ihne.
Ka minu jaoks ei ole sugugi kõik lihtne
Ja väga võimalik, et halliks muredest
Ma lähen varem ülejäänutest.
Kuid ma ei nuta ja ma ei kelgi.
Mu hing võib jätta teisse kustumatu helgi.
Ja väga võimalik, et nagu unedes
Mul merelt kumab sadam tuledes.

Las raevutseb tuul nõnda kuri
Halluduste merede peal -
Ja valendab, valendab mu üksik puri
Ja foonil on laevade read.

Ja valendab ja valendab mu üksik puri
Siin terasest laevade seas.

Rakvere laval ei valendanud õnneks Grosnõi üksi, Peeter Jakobi tegi suurepärase Vorobjaninovi, Tiina Mälberg lõi ja lehvitas, Peeter Rästas oli surnud ämm, suurte inglitiibadega, ... eh, Jaanika Juhansonil on palju, tõesti väga palju veel ees.

Benderist siin ja sääl ilma pääl, noh kuugeldage, aga võib ka siit uurida

Ühtlasi teatan, et ühinesin facebookis Ostab Benderi fännklubiga, mille liikmed on kohustatud üksikuid leskemandaid kosima, malesimultaane korraldama ning kõigile uupujaile, kedakohtavad, selgitama, et nende pääsemine tuleb neist endist vaid.