Mul on hea sõber, peab restorani. Keeruline amet, raske aeg, eraelu ka vähe metsa poole, kusagil korra poole aasta jooksul hakkab sõber jooma. Elegantselt, põhjalikult, häid napse, veine ja viskisid, hammustab korralikult kõrvale ka, aga satub tsüklisse ikka.
Teine sõber, sigahea tõlkija, kui ta oma raamatutega umbe jookseb, mis ta siis teeb? Õige, hakkab jooma. Rämedalt viina sisse kallama. Liitri või paar päevas. Ja diiseldab mööda Eestit ringi ja ajab inimestega möla. Sihukest vägagi seosetut, aga huvitavalt sürrealistlikku. Tasub kohe kuulata. Lööb meele virgeks. Kuulajal ja rääkijal.
Esimene sõber tõmbab teise nädala lõpusl baarikapi ukse kinni ja reserveerib omale Wismarisse koha. Paari päeva pärast on tal lips sirgelt ees ja silm puhanud peas. Nii umbes on ka teise sõbraga.
Miks ma seda räägin? No mäletate küll, kui pikalt ja laialt pajatati, kuidas Britney vaeseke on omadega põhja käinud, lapsed kaotanud, end paksuks õginud, habemesse kasvanud, täitanud ja pesemata. Kokkuvõttes kanti ta tegijate nimekirjast maha.
Ausalt öeldes kahtlustan, et suurem osa sest jahust on PR kampaania. (sama jama ka Amy Winehouse`iga, kelle järgmist plaati ma tõesti himuga ootan).
Igatahes on Britneygi end psühhoanalüütiku diivanilt püsti ajanud ja saunalavale ümber kolinud. Tervislikud eluviisid ennekõige, eks ole, higistagem oma patune ihu puhtaks.
Sinna juurde ta vahepeal veel kargleb ja tantsiskleb - liikumisteraapia (seda endiselt kenasti, ehkki reieümbermõõt paistab tal pärast sünnitusi sentimeetri paari võrra jämedam kui varem) ning laulab ka. Womanizerit ja Circust ja muid hitte. Mitte midagi uut ja huvitavat põhimõtteliselt. Aga kuulata kannatab, isegi teist korda.
Kolmandat korda ka? Ei mitte.
Kuid igatahes tore, et inimene jälle tööposti ümber end keerutab ja riideid seljast heidab. Meesterahva silm puhkab, hing ümiseb, ja tald tatsub. Ainult et meel ei lähe virgeks.
Kes head tšikipoppi kuulata tahab, Pussycat Dolls on täitsa kenal uuel tasemel. Kui Dolls siiski liiga leierdatud on te meelest, vaadake Alesha Dixoni videot The Boy Does Nothing.
Suurepärane veidi glämmine tantsupopp, visuaalilt 30.-ndad, kõrva jaoks igati värske ja rõõmus r'n'b.
10 kommentaari:
Tervitused teile kõigile Valentiina päeval!
Avage see video ja jätke viin seekord joomata!
http://www.youtube.com/watch?v=MD2WOk6z72c
Valentiina päästab!
Kui selle loo tsüklist suudate lõpuks ilma Vismarita välja tulla, siis hoopis lugege, mida viinavea kohta kirjutab Martti Paloheimo, kes suri juba ää 89 a vanuse äiä`na, oma surematus raamatus "Lapsepõlve mõjud", mida ta kirjutas 85 a äiäna.
A Schuberti onu suri heameelest, et ta sellise looga valmis sai, kaks nädalat hiljem matsti maha, ja ei tulnudki tsükkelist välja.
Asi selles, et ta muudkui mängis ja mängis... kuni nõrkes.
Lisztil läks paremini. Asi selles, et ta enne selle loo arranžeerimist mainis moka otsast oma blogis, et Ade! Die Taubenpost. Sõbrad aimasid halba, muutusid kohe valvsaks ning peitsid ennast tema korteris kappi ära. Ta tiriti kohe klaveri tagant ära, kui lugu läbi sai, ning klaveri kaas pandi matsuga kinni.
Valentiina kutsuti ka arvatavasti pärast seda kui stopper sai 4:45 oma titade mähkusid pesema (see osa on videost puudu, ja on seni you tubes avaldamata, kuid see oleks väga õpetlik!).
Selles loos öeldakse see viinave põhjus ka kohe julmalt välja (Paloheimo arvatavasti kuulas ka raamatu kirjutamise ajal seda lugu)
Kui see video jõuab stopperinäiduni 3:04, siis on laulus sellised sõnad.
Sie heisst – die Sehnsucht! Kennt ihr sie? Kennt ihr sie?
Die Botin treuen Sinns.
Meloodias eristub see eksimatult. Proovige, kas kuulete?
minhu sakhsha kheel nörghuke olhema, ich war balnoi saksa keele tundide ajal, nii et paluks tõlget
ah jaa, võib ju translaatoriga kopit ja pastet teha ja siis uurida.
aga see translaator on jube loominguline vennike, igaks juhuks tõlgid äkki ise siiski
Ja Valentiina embab ka SInd
Ich war also balnoi during the untérrichten.
Peaks olema nii. Ma saan ise ka sellest ainult inglise keele kaudu aru.
Tema nimi on igatsus! Kas sa tead teda?
Südame ustav sõnumitooja.
Ma saan lugejatest aru, et neil on tekkinud kahtlusi, et kas Liszti elu oli siis tõesti säärases tõsises ohus, mis oleks meile maksnud kunstielamuste kaotusena uskumatult kõrget hinda.
Seda juba selle lihtsa asjaolu tõttu, et kuidas sai Liszti korteris kellakapis end varjanud sõber jääda muusika haaravast mõjust puutumata, ning ei langenud ka ise sellesse vangistavasse ekstaasi, millega selle kõige ilmsemal kujul siin kahtlemata on tegemist.
Pean siinkohal teid rahustama, ja kinnitan, et kõik toimus just nii.
Nimelt moodustus Liszti sõpruskond siiski ettenägelikest ja tarkadest, võiks öelda, tolle aja tõelistest suurkujudest, vahel isegi teadlastest ja professoritest.
Siin ongi tegemist sellise juhusega, kus tolle aja hiilgavaimad pead, panid omavahel pead kokku, ja päästsid oma sõbra, klaverivirtuoosi ja suurepärase helilooja.
Nagu ajaloost on teada, elas midagi sarnast läbi ka Homerose eepose Odysseia tegelane Odysseus, kes riskis ainsa elava hingena kuulata sireenide kauneid hõikeid ja laulu.
Tookordne metoodika, mis leidis kinnitust ka Trooja varemetes väljakaevamisi korraldanud Heinrich Schliemanni töödes (Liszti tolleaegne suur sõber ja austaja, ning päästeoperatsiooni üks peakorraldajatest), seisnes lihtsas füüsikalises asjaolus, et helilained ei levi vaigutaolise konsistentsiga olluses eriti hästi.
Seda antiikse akustikateaduse hiilgavat avastust ärakasutades, võiski Odüsseus tagada olukorra, et seistes laevamasti külge aheldatuna, võis ta segamatult kuulata sireenide sulneid viise, samal ajal kui tema kaaslased aerudel, tolleaegse galeerilaulu monotoonse meloodia, kuid süvafilosoofilise sõnumiga laulu sisemise hümina saatel (kõrvad oliivvaiguga (erimetoodika abil ekstrahheeritud) täidetud) segamatult, jätkasid teekonda, laskmata end eksitada kõrvalistest, kuid saatuslikest asjaoludest.
Tänu nimetad silmapaistva teadlase sellisele õnnelikule ideele, kantuna muistsete hellaslaste võitudest, saigi päästeoperatsioon võimalikuks.
Kapis end varjanud vandenõulase järgi sai oma nime ka päästeoperatsioon ise. Ajalooannaalidest võib väga järjekindlate uuringute tulemusel järeldada, et selle ülisalajase operatsiooni mimeks oli Operatsioon Seitse Kitsetalle. Seda aga jällegi tänu õnnelikule asjaolule, et Liszti sõpruskonda kuulusid ka vennad Jakob ning Wilhelm, kellelt pärines peidukoha idee.
Päästev idee tuli, nagu ikka tol ajal kombeks, juba lapsena geeniusemärke ilmutanud Carl Friedrich Gaussilt, kes pani ette kasutada Liszti tegevuse jälgimisel temanimelist jaotust, ning seekord siis põhimõttel, et klaveriklahvide puutumissageduste jaotuskõver läheneb ideaalsete sirenaalsete teoste korral Gaussi kõverale.
Tabanud ära sellisele jaotuskõverale vastava oleku tekke Liszti klaverimängus, oligi aeg anda märku teistele kaasvõitlejatele, kes siis juba edasise tegevuse enese hooleks võtsid.
Nii et nagu näete, on kunsti- ja teadusajaloo teed kummalised, ning kõige uskumatumaid lõikepunkte võib ette tulla.
Kuid säärased esialgu uskumatutena tunduvad lood on siiski tõepärased, ja õieti on säärased lood just need, mis ajaloo huvitavaks muudavadki.
Kristjan, mees, miks sa blogi ei pea.
Terve maailma kargleks jalalt jalale suurest rõõmust su muusikaajaloolisi tähelepanekuid lugedes.
Aitäh tõlke eest, ma tean seda nime
Kristjan, mees, miks sa blogi ei pea.
Terve maailma kargleks jalalt jalale suurest rõõmust su muusikaajaloolisi tähelepanekuid lugedes.
Aitäh tõlke eest, ma tean seda nime
JanetteHeffernan ütles, et see laul
http://www.youtube.com/watch?v=hjryFJ8v3i4&feature=PlayList&p=53C223ED0F56ED2C&index=13
on
Lovely. I used to sing this with Reinholt Gerhard, Elanor Gerhard's brother. It sounds lovely Lento but the Gerhard's took it tres presto. It is a very sexy little song about a fisherlad enticing a fishermaiden to "come and sit beside him" with perhpas more than a twinkle in his eye Thank you so much. I must sing it again.
Aga siis jah mõnikord osutub kontsert filmiks
http://www.youtube.com/watch?v=hme5jf2Z_ow&feature=related
Siukseid võiks kodus kogu aeg teha ja vaadatagi ainult üks kord ja kogu aeg.
Aga vist on nii, et selle viimase videooga on sellised lood, et seal dokumenteeritud sümptomid, vähemalt nii nagu nad seal väliselt näha on, esindavad üldjoontes seda head ja paremat, mida siinne ilm ühele inimolevusele saab pakkuda.
Olime ka seal kontserdil kohal, ja meie etteaste Tiiuga on stopperinäidul 7:11, kus võite mind ja Tiiut näha suures plaanis seismas ukseavas, ja omal moel kaasa elamas toimuvale.
Tiuka emapoolne vanaema, on jäänud kaadrisse stopperinäidu järgi kl 6:55.
Ats ja Hans vilksatavad ka läbi, aga ma nende aegu ei hakka siin välja tooma, sest Ats üldiselt on veidi solvunud, et ma tema tegemistest avalikult siin pajatan.
Saalis näete meie islandlastest häid sõpru, keda selles videomeenutuse kaudu on ikka ja jälle hea meenutada.
Tiuka väga hea sõbratar Tiara lipsab ka kaadrist läbi kl 3:05, ja tema süles istub väike Airin, mis muide nali küll, tähendavat Iirimaad (Terviseid meie kunagisele klassiõele Airiinile seejuures!).
Aga see poisu, kes kl 3:10 ema sülle tõstetakse on Herbert, minu hea sõbra Lyle lapselaps. Lyle ise on eetris kl 4:13 ja 4:43.
Lyle, kelle juures me tavaliselt Islandil olles peatume, teine naine Ellba on kaadris kl 4:24.
Tiara teine tütar Rhona istub suu ammuli ja kuulab lummatult laua taga, et mida onud nüüd laulavad kl 4:04 (keskel pisem tüdruk).
Üldiselt tahaks soovida, et ka teil nii sõpradega veaks, nagu seda mul ja Tiukal on mingi erilise taevaanni näol õnnestunud elus kogeda.
Aga Lylest võiksin lõputult rääkida, aga ütlen vaid, et meie sõprus Islandiga sai alguse just tänu temale ühel vihmasel päeval, kus me Tiukaga läbimärgadena tee ääres seisime, ja üritasime hääletada, et jõuda mingil moel enne pimedat öömajale.
Postita kommentaar