Mängust ja asjadest

Lugesin.

Ja jäin mõtlema.

Kirjatükk ise on maitsev ja maitsekas, tuntud tasemel. Tänud. Siiralt.
Aga teema on sügavamam veel.

Minu noorpõlve ajal liikus ringi selline parool:" Mul on raske lapsepõlv, olen pärit vaesest perekonnast, pidin niidirulli ja õunasüdametega mängima."

Ei hakka siinkohal pajatama sellest, et tänapäeva inimesed ei oska eritii mängida ega ka sellest, kuivõrd oluline see oskus on.
Aga kui ma sest pajataksin, siis tooksin välja, et mängusuutmatus kasvab välja osalt ka liiga spetsiifilistest mänguasjadest.
Mis on muide lahedad, lükkavad poistel-tüdrukutel silmad põlema. Mõtlen siinkohal näiteks kõikide nende autodest, mis robotiks muutuvad ja igasugu nukkudest, mille külge tilu lilu riputada. Ainult et, midagi muud nendega mängida ei saa, kui autot ja robotit, ja tilu lilu tüütab isegi paadunud beibe ära.

Nukkudega, hee, on muidugi võimalik loovaid lahendusi leida. Kunagi rääkisin kahe tüdrukuga, nood kuulutasid, et nende lemmikmänguasjad on Barbied.
Ma tõmbusin arusaamatusest kangeks.
Siis nad selgitasid. "Kui Barbiel pea otsast ära võtta ja vastu maad visata, siis põrkab jõle kõrgele ja juuksed lehvivad nagu komeedi saba. Lahe!"

Kes murelikuks muutus, need tüdrukud on suured juba, ja pole abielus inimsööjatega ega kirjuta raamatuid "Ma armastasin kiskjat." Üks neist on igati lahe eesti keele õps, teine oli vahepeal halastamatu halastajaõde, praegu on ta asjalik asjapulk kuskil kontooras vist.

Mänguasi peab olema tuhandeid võimalusi pakkuv. Taluühiskonnas võttis tüdruk puulusika, mässis selle nartsu sisse ja oligi titt valmis. Kui tite kantseldamine ära tüütas, võeti seesama puulusikas ja tehti tast midagi muud.

Liiv, vesi, värvid, riideribad, suured kangad...
Ja loomulikult niidirull. Tuleb meelde, et üks vene poisike, kümne aastane või nii, mõtles tänu niidirullidega mängimisele välja originaalse kõrghoone konstruktsiooni.
Ladus paarkümmend niidirulli üksteise peale ja kui need maha kukkusid, ühendas need seestpoolt pingul traadiga.
Et ta sattus seda tegema oma insenerist isa silme all, läks idee käiku. Suured onud polnud millegi niisuguse peale tulnud.

Küsimus on mõttemoodulites. Kas anda inimeste kätte valmis mooduleid, mida Lego endast siiski kujutab, või pakkuda neile materjali oma moodulite loomiseks ja arendamiseks. Mis siis, kui iseavastamise käigus jalgrattaid välja mõeldakse. Mingis faasis on omaloodud jalgratas jube tähtis.

Mitte, et mul oleks midagi Legode vastu. Vahepealsest kriisist tuligi Lego kui kompanii välja suuresti tänu sellele, et lõi uusi moodulite kasutamise võimalusi. Neid, mida ajastu välja oli pakkunud ja sisse oli pakkinud.

Legot loetakse täiesti põhjendatult XX sajandi parimaks mänguasjaks. Aga läbi aegade parim mänguasi pole ta kohe kindlasti mitte.

Ja veel, kes Legosid omale soetada tahab (mulle tuli kohe hirmus legotamise isu peale), siis kõige soodsama hinna eest saab neid second hand poodidest, nii meil kui ka mujal.

Ülemine pilt: Olla seest samasugune kui väljast on suht ohtlik ja igav.
Alumist pilti palutakse tulevastel nunnadel mitte pikemalt uurida.