vanad mehed teavad, millest räägivad: Osho ja Sokrates

filosoofiline lugu (ja ta on seda, kuna jutt on Sokratesest): Sokratese juurde tuleb üks mees ja ütleb: "Sinu sõber, kellega sa hästi läbi saad, on sind tagaselja mustanud ja rääkinud midagi sinu kohta ja ma arvan, et peaksid seda kuulma!"

Sokrates vastab: "Enne, kui mulle sellest räägid, mõtle kolmele sõelale: tõde, headus ja vajalikkus. Kui see, mida tahad mulle rääkida, ei tule läbi kasvõi ühestki sõelast, siis ma ei taha kuulda, mida tahad öelda."

ja selline lugu ongi! kui asi pole tõde, ei ole hea uudis ega ka vajalik, või on ainult kaks neist kolmest, siis ei tasu tast üldse rääkida.

olen nõus, sest kui me maailmas räägiksime ainult sellest. ei, kui meedia kirjutaks ainult absoluutset tõde, mis oleks hea ja vajalik teada, siis inimesed võibolla ei taks Iraagi sõjast, tõsi küll. aga võibolla ei olekski Iraagis sõda!

teisalt jälle. kuulsin seda lugu juhtumisi ühelt kenalt targalt naiselt, ning tänu Andryle, kes mind kaasa kutsus selle naise - Moonika, juurde. pärast, kui olime Moonika kodust ära läinud, jalutasime Andryga Viru keskusesse, kust ta läks bussi peale.

ja head-aegaks ütles, Andry, kellele oli ka see lugu südamesse jäänud, et kirjuta mulle ikka... kui see, mida tahad öelda on: tõde ja hea ja vajalik. seega ma pole Andryle kirjutanud.

ning täna ma kirjutasin ühe üsna ebamugava ülestunnistuse ühele inimesele, kellel võibolla ei olnud ka vaja seda kuulda, aga kuna mul olu vaja see tõde temani toimetada, et saaksin süümepiinadeta elada, kuna hakkasin nüüd ausaks... siis paraku pidin temaga jagama midagi halvamaigulist - muidugi sõltub vaatevinklist ka, kas asi on halb või hea ja kellele millal...

sest vahel on nii, et läheb kolm aastat mööda ja siis alles saad aru, mida nt. Osho ütleb, kui ta soovitab (ja Jumal tänatud geniaalsuse eest, see on Tõsi, ta on seda soovitanud:) esmalt karju, laula või lalise välja see tekst, eestikeelne, või väljamõeldud keeles - mis iganes peab Sinu suust välja tulema ning siis heida end maapinnale pikali ja saa üheks Maailmakõiksusega.

olen teinud seda esimest osa päriselt, ja samal puhul tegin maapinnale heitmise - metsiku ja vaba - oma mõtteis, kuna oli veel liiga varaevad, et Emakese Maaga armatsema minna... ning tundsin end palju paremini kohe. Ausalt!

Veel ei ole pime, veel ei ole valge

Talvises päevas on kaks korda selline hetk.
Seda märkab vaid kõndides ja see hetk on vaja kinni püüda.
Sest ta on lühike.

Kõnnid kusagil hommikul kella 8 ja 9 vahel ntx suitsu ostma (mis pole ilmtingimata vajalik, mainiks siinkohal Peeter), sõnaga kõnnid kuhugi.

Vaatad, katustel on kohev lumi. Lumi pole valge, sest valgust veel pole. Lumi on hall.
Taevas on ka hall, sest enam pole pime, kuid veel ei ole valge.

Ja selle mõne minuti jooksul ei saa aru, kus lõpeb lumi ja kus algab taevas. Ja taeval pole piire.

Veel võimsam on see tunne, kujutan ma ette, kusagil laial lagedal.

Aga inimese sees on nii vist enamasti. Et päris hästi ei näe, aga midagi nagu silm siiski seletaks.

LAS TA SIIS OLLA

Kirjutasin umbes sada aastat tagasi ehk peaaegu äsja

nõnda

Täna mõtlin, et las ta siis olla.
Kui on.
Või kui ei ole.

Mul tuleb enda asjadega ise hakkama saada.

Inspiratsioon, oo irooniat, pärineb Oprahilt.

Ekstra külm neitsiõli ...

... tõlgiti ühes pisikeses toidupoes "Extra cold virgin oil".
Sellega seoses, aitan kirjutada Virumaa Teatajale suvist intervjuudesarja teemal, kuivõrd inimesed va masurutise (masuaegne surutis) all ägavad ja kas nad näiteks puhata üldse julgevad või veeretavad muudkui musti masumõtteid peas.


Toredad ja elusad vestlused on olnud. Oleme alati naerda saanud, ja avastanud uusi asju ja. Aga siis, kui diktofon või arvuti kinni lähevad, siis hakkab jutt puhuma uue nurga alt. Mainitakse potentsiaalseid kohtuasju ja tulevasi palgakärpimisi ja tüdimust selle üle, et peab suvel tööd tegema ja.

Ise ka ei räägiks pooli asju avalikkusele, ikka pööraks selle päikselisema poole ette.
Või mitte?
Tuleb meelde, kuidas üks tark naine mulle ütles, et inimese teevad terveks armastus ja tõde koos. Nii ma siis põen oma poolikut ja kasutut tööd.

Linke lugude juurde ma siia üles panna ei saa, kuna neid lugusid netiversioonis ei avaldata. Tänapäeval on see sama tobe kui väikese poisi käratsemine ja jonnimine, kes tahab sedasama jäätist, mille ema juba ära sõi.
Päevalehed on välja suremas, ja pole sest miskit, peaasi, et ajakirjandus jääb.

Pille-Riin bitšib

Naine kui niisugune on müstiline olevus, tüdruk veel eriti. Saksa keeles ei kasutata keskksoost artiklit sõna "tüdruk" ees asjata. See mätgib midagi, mis määratlematu.

Müstilisi naisi on maailm täis, ärme meenuta siinkohal kristlikke pühakuid, kes habet kasvatasid, et mitte mehele minna, mõelgem lihtsalt Mona-Lisast või oma naabrinaisest. Arusaamatud on nad mõlemad. Seega, Eestiski leidub müstilisi naisi, kuid kõige müstilisem tüdruk on meie maanurgas ilma igasuguse kahtluseta Pille-Riin.

Ellen Niidu Pille-Riin on pealtnäha tavaline tütarlaps, kes tundlikult jälgib maailma ja selles toimetavaid inimesi ning nende tegevuste ja rääkimiste otsad omavahel kokku sõlmib, ise sel moel kasvades ja maailma avastades.

"Vennaskonna" Pille-Riin, tema on merineitsilik varakevadine ahvatlev tsikk, kes sunnib meessoost isikut end vaadates soovima vaid ühte.

Oletame, et esimene Pille-Riin on teise Pille-Riini ema ja teine Pille-Riin on omakorda emaks saanud (ajaliselt see rida on täiesti tõepärane), tütre emaks, ning tollele ikka sellesama kauni ja küsimusi äratava nime andnud ning jõuamegi Wimbergi Pille-Riini manu.

Veel seob neid kõiki omavahel, et neil on (vähemalt mõtteliselt) kõigil alles see roheline klaasitükk, läbi mille maailma vaadata.

"See on liiga täiskasvanulik, et olla õige lasteraamat, aga samas ka liiga lapsemeelne, et olla päris suurte inimeste raamat. See on kõigi raamat, kogu pere raamat. Suurteraamat lastele ja lasteraamat suurtele. " sõnab Wimberg ise oma "Pille-Riini" kohta.

Kirjanik ise võib paljugi rääkida. Aga meid, meid huvitab ennekõike peategelane, on ju.

Wimbergi Pille-Riin on eelkõige 21. sajandis elav laps. Ta elab kusagil lapsepõlve ja neiuea hapral piiril. (Raamatukaanel ei kuiva tolmust puhtakls pestud pehmed mänguasjad mitte ilmaasjata.)
Ta vaatab Monki ja CSI-d, ta bitšib, ta avastab, et emal ja isal on arusaamatud saladused.

Ta kuulab pealt ema ja isa jutuajamisi ja teeb neist omad ning sageli väga täiskasvanulikud järeldused. Ta on salliv ja suudab mõista ka neid, kes temast hoopis erinevalt mõtlevad. Tal on peaaegu, et armulugu. Ta on julge, tugev, isepäine, ta on isegi seksikas.

Ootan huviga, kas Wimbergi lood kunagi ka koolide kirjadusõpikusse jõuavad.
Oma elulisuse ja olulisusega oleks see ainuõige, nad väärivad seda rohkem kui mõnigi muu tekst, mille üle lapsed koolis arutlema peavad.

Aga. Kas suudab kirjandusõpetaja hoida vaos arutelut teemal, miks Pille-Riinu issi ja emme küll dildo omale on hankinud, kust neid osta saab ja milline neist oleks parim. (Nimelt niisuguseid küsimusi saab ühe koo põhjal esitada). Või kas Harju keskmine kirjandusõpetaja suu suudab välja öelda sõna "bitšib"?

Wimbergi raamat oleks ideaalne, kui autor poleks kannatamatuks muutunud ja korraga ise minategelasena sisse astunud. See häirib, kuid selline on autori õigus.
Samas, mingitpidi annab see raamatule ka omapärase lõtvuse, mõttelise ja tõlgendusliku painduvuse.

Ja isiklikult minul ei tekkinud paralleele mitte niivõrd Ellen Niidu raamatuga, mulle meenus pigem Tuglas ja tema Illimar.

Kas kunagi tuleb meile külla ka neljas Pille-Riin? Arvata võib, et jah.
Huvitav, mis asju tema ajab, mida teeb ja mõtleb, milline ta välja näeb.

Piltiddel Elle Niidu raamatu Pille-Riin, joonistajaks Viive Tolli, keegi Pille-Riini nimeline modell, kes meessoost vaataja mõtted ühesuunaliseks umbtänavaks muudab ning Wimbergi raamatu kaas.

seekord ütleksin, et pole mõttetumat asja, kui märg käterätik.

XB XB XB XB XB XB

Eh, algus on nagu mõni riidetüki küljest, XXL näiteks.
Tegelt tahan rääkida võrratust luuletajast.
Vera Pavlova. Loomingus 2008 number 1

xxx

Miks mina, sinu kõige pehmem,
olen loodud sinu kõige kõvemast -
küljeluust?
Sellepärast, et sul polegi midagi kõva,
mis ei muutuks pehmeks
minu sees...

xxx

Nad on armunud ja õnnelikud.
Mees:
Kui sind pole,
mulle tundub,
et sa lihtsalt astusid korraks
kõrvaltuppa.
Naine:
Kui sa astud kõrvaltuppa,
mulle tundub,
et sind enam pole.

xxx

Emme, kas taevas on kaugel?
Kaugel.
Emme, kas meri on kauigel?
Kaugel.
Emme, kas päike on kaugel?
Kaugel.
Emme, kas issi on kaugel?
Kaugel.

xxx

Liblikas lööb tiivad lahti: X
Liblikas lööb tiivad kinni: B
Liblikas hakkab lendama: XB, XB
Liblikas lendab ära.

P.S. Viimase luuletuse kommentaariks: täheühendit XB kohtab tohti vene ikoonidel (Hristos Vaskres ehk Kristus on üles toimunud)

Vera Pavloval on ilmunud 10 luuletuskogu, teda on peetud meheks.

Kuningas King (minimuinasjutt)

Kunagi ammu elas kord kuningas King, kes ei armastanud kunagi kanda ei krooni ei kingi. See-eest oli ta hääks sõbraks Martin Luther King ning oma võõraspoja King Kongiga sai ta kõige krooniks samuti talutavalt läbi.

Õnneks olge (minimuinasjutt)

Elas kord Õnne, kes tõi kõigile õnne. Õnneks oli Õnnel õnne nii palju, et eneselegi üle jäi.
Õnneks oli.
Õnneks olge
Lugu on inspireerit konkreet inimesest - Õnne Kivimaast. Kuugeldasin, et ta pilti siia panna, a tuli niuke, all tekst: Õnn on elamises...
No las ta siis olla

Laused nagu elud

Olin kuskil 19, kui lõpuks taipasin, et see, et lapsepõlves sidus ema mulle lipsu ette ainult siis, kui ma lamasin, tuli sellest, et ema töötas matusekontoris.

Hakkasin uskuma jumala huumorimeelde hetkel, kui Selveri saalis olev teenindustelefon pikalt helises, ma selle vastu võtsin ja helistajaks oli mu kõige parem sõber.

Järgmist kahjuks ei saa tõlkida:

The day I lost my virginity was the day my Virgin Mobile cell phone broke.

Aga järgmist elu ja lugu saab

Sel hetkel kui kassapidaja viskas mõistva pilgu mu naise poole, kes ostis parajasti raseduse ajal võetavaid vitamiine, taipasin, et ta on esimene inimene peale meie kahe, kes teab, et ootame last.

Originaal:
As the cashier gave a knowing look to my wife as she scanned the prenatal vitamins, I realized this random girl is the first person on earth to know we are having a baby.


Aga vaadake parem ise, mis teile säält südamesse ja meelde jääb.

NB! Tekstid on esilugemisel ehk tsipa keerulised, a kel inglise keelega natukenegi hea suhe, leiab kindla peale maiuspalu.

Ah et SAMU. A mul suva

Seletuseks pealkirja alla.
Ma ei viitsi kasutada sõna MASU. Sest nagu igat sugu halb mantra-tantra, hakkab see kordamisel energiat koguma ja muutubki asjaks, raisk.

Lugu ise, see räägib Masu põhjustest ja tagajärgedest, võite seda žanriliselt minimuinasjutuks pidada

Kuldriigis, kus kõik oli kullast, ei teadnud ükski inimene, mida tähendab sõna "kullake". Sest ainus, mis polnud kuldne seal riigis, olid inimeste südamed.



P.S. Järgmine postitus on 200. Kes tahab teha? Verstapost või nii ...

MORE THAN JAZZ

Et kui elu tundub hapu. Vistrikud ei kao näolt. Koolis kukuvad halvad hinded. Igav on. Kurk valutab. Pruudi jutust ei saa aru. Peika vaatab pidevalt kellegi teise poole. 

Rahakotil on põsed lohkus. Kõik räägivad masust. Ühtegi head raamatut pole mida lugeda. Ükski laul ei kõneta. Maailm on must.

Siis kuulake. Jumal andis sellele mehele kaasa väga väikesed väravad, läbi mille maailmale rõõmu tuua. Muusikalise kuulmise, normaalmõõtmetega käed. Ja vankumatu vaimu.

Toida hunti

Lugu algab nagu paljud lood.

Vana indiaanlane istub lõkke ääres ja tõmbab piipu.

Lapselaps vaatab pealt, lõke põleb, mõlemad vaikivad.
Lõpuks lausub vana mees.

"Pea meeles, poiss. Igas inimeses elab kaks hunti: Must Hunt ja Valge Hunt.

Must Hunt, temaga on seotud kõik, mis inimeses halba: ahnus, kadedus, viha, laiskus, patused mõtted ja mis kõik veel.

Valge Hunt, temaga on seotud kõik, mis on inimeses head: armastus, üllameelsus, sõprus, omakasupüüdmatus, virkus, lahkemeelsus, rõõm ja mis kõik veel.

Nii ongi."

Vana mees jääb vait ja imeb piipu edasi.

Lapselaps mõtleb ja korraga küsib: "Vanaisa, ae.
Aga kui need kaks hunti omavahel kokku lasta, kumb siis võidab?"

Vanaisa vaikib, kaua, just nii kaua, et põnevus tekiks ja alles jääks, et see kuhugi ei kaoks, muigab siis ja lausub:

Alati võidab see hunt, keda sa paremini toidad."

Nii ongi.

Nopi päeva

sekund sekund
jaaniiedaasiijaaniiedaasii

tund tund
jaaniiedaasiijaaniiedaasii

päev päev
jaaniiedaasiijaaniiedaasii

aasta aasta
jaaniiedaasiijaaniiedaasii

põlvkond põlvkond
jaaniiedaasiijaaniiedaasii

tsivilisatsioon tsivilisatsioon
jaaniiedaasiijaaniiedaasii

universium universium
jaaniiedaasiijaaniiedaasii

kui sa enam ei jaksa
seda kõike kannatada

nopi päeva
nopi päeva

edasi
nii edasi


üks eluline dialoog ka

Mängust ja asjadest

Lugesin.

Ja jäin mõtlema.

Kirjatükk ise on maitsev ja maitsekas, tuntud tasemel. Tänud. Siiralt.
Aga teema on sügavamam veel.

Minu noorpõlve ajal liikus ringi selline parool:" Mul on raske lapsepõlv, olen pärit vaesest perekonnast, pidin niidirulli ja õunasüdametega mängima."

Ei hakka siinkohal pajatama sellest, et tänapäeva inimesed ei oska eritii mängida ega ka sellest, kuivõrd oluline see oskus on.
Aga kui ma sest pajataksin, siis tooksin välja, et mängusuutmatus kasvab välja osalt ka liiga spetsiifilistest mänguasjadest.
Mis on muide lahedad, lükkavad poistel-tüdrukutel silmad põlema. Mõtlen siinkohal näiteks kõikide nende autodest, mis robotiks muutuvad ja igasugu nukkudest, mille külge tilu lilu riputada. Ainult et, midagi muud nendega mängida ei saa, kui autot ja robotit, ja tilu lilu tüütab isegi paadunud beibe ära.

Nukkudega, hee, on muidugi võimalik loovaid lahendusi leida. Kunagi rääkisin kahe tüdrukuga, nood kuulutasid, et nende lemmikmänguasjad on Barbied.
Ma tõmbusin arusaamatusest kangeks.
Siis nad selgitasid. "Kui Barbiel pea otsast ära võtta ja vastu maad visata, siis põrkab jõle kõrgele ja juuksed lehvivad nagu komeedi saba. Lahe!"

Kes murelikuks muutus, need tüdrukud on suured juba, ja pole abielus inimsööjatega ega kirjuta raamatuid "Ma armastasin kiskjat." Üks neist on igati lahe eesti keele õps, teine oli vahepeal halastamatu halastajaõde, praegu on ta asjalik asjapulk kuskil kontooras vist.

Mänguasi peab olema tuhandeid võimalusi pakkuv. Taluühiskonnas võttis tüdruk puulusika, mässis selle nartsu sisse ja oligi titt valmis. Kui tite kantseldamine ära tüütas, võeti seesama puulusikas ja tehti tast midagi muud.

Liiv, vesi, värvid, riideribad, suured kangad...
Ja loomulikult niidirull. Tuleb meelde, et üks vene poisike, kümne aastane või nii, mõtles tänu niidirullidega mängimisele välja originaalse kõrghoone konstruktsiooni.
Ladus paarkümmend niidirulli üksteise peale ja kui need maha kukkusid, ühendas need seestpoolt pingul traadiga.
Et ta sattus seda tegema oma insenerist isa silme all, läks idee käiku. Suured onud polnud millegi niisuguse peale tulnud.

Küsimus on mõttemoodulites. Kas anda inimeste kätte valmis mooduleid, mida Lego endast siiski kujutab, või pakkuda neile materjali oma moodulite loomiseks ja arendamiseks. Mis siis, kui iseavastamise käigus jalgrattaid välja mõeldakse. Mingis faasis on omaloodud jalgratas jube tähtis.

Mitte, et mul oleks midagi Legode vastu. Vahepealsest kriisist tuligi Lego kui kompanii välja suuresti tänu sellele, et lõi uusi moodulite kasutamise võimalusi. Neid, mida ajastu välja oli pakkunud ja sisse oli pakkinud.

Legot loetakse täiesti põhjendatult XX sajandi parimaks mänguasjaks. Aga läbi aegade parim mänguasi pole ta kohe kindlasti mitte.

Ja veel, kes Legosid omale soetada tahab (mulle tuli kohe hirmus legotamise isu peale), siis kõige soodsama hinna eest saab neid second hand poodidest, nii meil kui ka mujal.

Ülemine pilt: Olla seest samasugune kui väljast on suht ohtlik ja igav.
Alumist pilti palutakse tulevastel nunnadel mitte pikemalt uurida.

Härra A ja härra P peavad dialoogi

Kuna härra AE ja härra PP on vähemal ja suuremal määral teatrisõbrad (härra AE vähemal ja härra PP suuremal), siis on nende vestlus edastatud vastavalt draamakunsti kaunitele ent rangetele nõudmistele.

Tegelased
Härra AE vanus 50, täissõõnud valgenahaline mees.
Härra PP, vanus 14, näljane valgenahaline noormees
Härra PPE, vanus 13 x 6, valgenahaline, karvane, neljajalgne vanahärra, kellele meeldib, kui teda kõhtu sügatakse
Pliit, valge, neljajalgne, liikumatu, emailist, vanus 8

Tegevuskoht Härra A köök

Aeg: tänapäev, pärastlõuna.
Härra AE ja härra P istuvad köögis ja joovad teed. Härra A üritab samal ajal ka pliidi alla tuld tekitada, seda korduvalt, ent suhteliselt edutult.
Teises toas kargleb Pussycat Dolls, seda teleekraanil.
Aegajalt käib vestlejaid seiramas härra PPE, kes siiski dialoogi ei sekku. Kuid kuulab hoolega ning liputab tähtsamatel kohtadel rõhutatult saba.
Härra PP on lõpetanud tutvumise omavalmistatud adaptsiooniga William Shakespeare teosest "Omlet" ning rüüpab teed. Härra AE istub pliidi ees, üritab endiselt edutult tuld hakatada, siis suitsu teha.

AE: Oo. Ma polegi sulle näidanud. (Võtab praeahju ukse pealt tuhatoosi kõrvalt firma Paramount hülsimasina, mis sarnaneb paberlehtede klammerdajale, näeb aga tänu oma verisele värvile võrratult ohtlikum välja, näitab seda) Tead, mis see on?
PP: (kergitab kulme)
AE: (imiteerib hülsimasinaga säärdekargamist ning hammustamist. Härra P.P.E jälgib seda lõbustatult, kuid üleolevalt) Urr, auh auh. Urrr. Urrrr.
PP: (teeskleb hirmunut)
AE: Elegantne asjake, otse Pariisist.
PP: Mm?
AE: Ma arvan, Su vanaisa teaks kohe, misasi see on. Tudu muuseumis on nihuke igatahes olemas, ainult et vanaaegne. Nii. Jälgi mängu. (Võtab tubakakoti, puistab puru hülsimasinasse, pressib kokku, võtab tühja hülsi, paneb selle masina otsa, tõmbab sisse, teeb masina lahti, ulatab P-le, et too selle sealt välja võtaks. P kõhkleb.)
No mis on nüüd? Kätte võid ikka võtta. Ega sa põlema ei pea panema.
PP: (võtab pakutud sigareti ettevaatlikult näpu vahele nagu oleks see pisike mürkmadu.)
AE: Sa pole kunagi suitsu teinud?
PP: (vaikib)

Pinterlik paus

AE: Sa pole kunagi teinud suitsu vä? Mis mees sa siis oled? Mäh?
PP: (vaikib sigaretti hoides)
AE: (võtab ta käest sigareti, süütab selle, puhub suitsujoa pliidiuksest sisse, pliit hakkab köhima) Miks sa ei vasta?
PP: (teeseldes imestust) Kas see ei olnudki retooriline küsimus?
AE: (irvitades) Ei olnud. Oled mees või ei ole?
PP: (vaatab härra A-le imestunult otsa, üritab vingerdada) Ma mõtlesin, et see on retooriline küsimus.


Mikropaus.

PP: (vagalt) Vaata, sa oled meile meediaringis korduvalt õpetanud, et küsimine on väga tähtis. Vastamise kohta pole sa midagi öelnud.
AE: (muigab) Muide, ma just eile lugesin selle kohta, Garri Kasparovi raamatut, tead kes on Garri Kasparov, see male maailmameister ja poliitik, eks ole.
Seal ta tsiteerib, kui ma ei eksi Mihhail Tali (tegelikult Pablo Picassot), kes ütleb, et ärge tulge võrdlema inimese ja arvuti intellekti. Pole midagi võrrelda. "Arvuti oskab vaid vastuseid anda, aga küsimusi esitada mitte." Nii ta umbes ütles. Ehkki (härra A mõtleb korraks oma jaapani väimehe peale, kes tegeleb robootikaga ja konstrueerib intelligentseid tehisjäsemeid), tänapäeval oskavad arvutid juba vist ka küsimusi esitada.
PP: Minu arvuti oskab juba ammu küsida. Kogu aeg küsib, et kas sa oled kindel, et tahad lahkuda. Kuhu sa nüüd lähed? Meil alles hakkas lõbus.

Kõik naeravad, ka härra P.P.E., pliit hakkab tasapisi tõmbama.

Edasine vestlus laiemale avalikkusele huvi ei paku, kuna oli tavapäraselt vaimuvaene.

Ülemisel pildil härra A suitsetamist nautlemas, keskmisel pildil valmistab härra P oma väikeste valgete kätega elu esimest sigaretti, alumisel pildil on näha toas ringi tiirutanud mesivanti, kes vestlust hoolikalt pealt kuulas ja FBI jaoks salvestas.