Rakvere jatsukohvikus toimus ajalooline sündmus (11.12.09). Koos Villu Veski bändiga esines ülikõva bassimees N'Dioba Senegalist, tulevikus võimalik tipptegija.
Kontsert algab. Pea juhuslikultki. Hea, et kohale jõuti. Soome laevast kiputi maha jääma, teed olid libedad. Aga Rakvere jatsurahvas on kohal, teatrikohvik kuulajaid täis. On nende seas noori ja vanu, pakse ja peenikesi, väärikaid ja väljapeetuid, kes pudeli Metaxat lauda tellivad, karvaseid ja sulelisi, kes kraanivett ja rohelist teed lürpavad.
Ühes asjas on nad ühtemoodi. Nad teavad sama, mida teadis Kurt Vonnegut. Kes ühes oma raamatus küsis, et mihuke kingitus Ameerika rahva poolt on laias ilmas kõige armastatum. Ja vastas ise, et selleks on afroameerika jats ja selle tuletised. Ja küsis uuesti, et "mis on jats?". Ning teatas: "See on kõrgema taseme turvaseks.".
Valge põhjamaine šamaan ja must mõnus nõid
Esimene lugu kulub sisseelamise ja publiku kuulatamise peale, aga siis läheb lahti. On tunda: et trummid-klahvid jäävad täna vähe tagaplaanile. Rütmimees Tanel Ruben hoiab kätt täpselt bändi pulsil ja määrab biidi ning jätab ruumi soolodele. Õhtu üllatusesineja Lätist Raimonds Macats intoneerib ja vahetab tämbreid isuga. Umbes nagu inimene ütleks; "Mina lähen täna poodi." Ja siis: "Mina LÄHEN täna poodi.", ja siis "Mina lähen täna POODI." ja paneb siis pika ja palava soolo: "mina lähen tänanana poodidoodi, ja nii edasi ja nii tagasi." Bänd hakkab tasapisi kihisema kui korgi alt valla pääsenud šampanja, publik ka.
Aga jah. Kaks peategijat on täna valge põhjamaine šamaan oma kõverate torudega ja must lõbus võlur, kes naeratades oma kõhu peal keeli patsutab ja sikutab. Villu Veski ja N'Dioba. Nii silma kui kõrva haakub, kuis Veski soolod tiirlevad ja keerlevad nagu käsikivid. Ae-ga-mi-si. Ikka-jälle samasse kohta tagasi jõudes. Punkti, kus kõik kordub ja siis uueks saab.
Ja tema kõrval gruuvib* N'Dioba. Kelle bassiakordid moodustavad peene tikandi, esialgu nagu juhuslikugi, ja siis korraga sünnib sealt mustrimeloodia.
See koostöö, sõbrad lugejad, on võrratu.
Üks lollakas küsimus ja mitu tarka vastust
Intervjuu toimub vaheajal, kui muusikutel jutumahlad juba liikumas. Alustame vestlust loomulikult kõige eksootilisema külalisega - N'Diobaga.
A:E Mu esimene küsimus on vist väga loll. A ma ikka küsiksin selle ära.
N: (N'Dioba naeratab julgustavalt, ülejäänud bänd ootab valvsalt)
AE: Kui ma trummimängijat vaatan, tajun distantsi tema ja ta trummide vahel, teatav vahemaa eraldab ka klahvpillimängijat ja tema instrumenti. Saksiga oleks nagu teised lood, saksofon nagu kasvaks mängija seest välja, nagu hingepikendus.
Ja teie bassimängu vaadates, on
mu sisetunne on õige,
kui tahaksin väita, et basskitarr on teile nagu kehaosa?
(murelikult) On see väga loll küsimus?
N: Jah, see on nii.
AE: Ma olen nii loll.
N: Ei. Ei-ei-ei.
Tuleb välja, et N'Dioba esimene vastus kõlas ikka basskitarri kohta, ah, kergendus!
N: (Naerab) Jah, see on mu seltsimees. Mu satelliit.
AE: On ta mees- või naissoost? ("He or she?" N'Dioba on siiani rääkinud kitarrist "it")
N: Naissoost. (Vastus on kiire ja kindel.)
AE: On tal ka oma nimi, nagu inimesel?
N: Ta on mulle armas küll, aga nime tal pole sellist erilist. See on Fenderi jatsubass, Marcus Milleri signatuuriga! (Basskitarride seas väga kõva sõna!)
AE: Millal oma kullakesega kohtusite?
N: Aastal 2000.
AE: Ja olete siiani üksteisele truud?
N: (Naerab) Siin kontserdil on mul tema kaasas.
AE: Te kindlasti teate kuulsat USA kirjanikku Toni Morrisoni. Nobeli preemia laureaat, esimene must naine, kes sai kirjandusnobeli, feminist?
N: Kes? Toni...? Ei, ei tea teda.
AE: Ta on nii kuulus. Isegi eesti keeles on tal kaks raamatut välja antud (võtab raamatud välja, näitab.) Ühel nimeks muide "Džäss".
N: (õnnetult) Ei tea.
AE: Kama kaks. Aga. TM on väitnud, et must inimene koosneb kolmest kolmandikust. Pealispinnal on haridus, ühiskond, see, mis õpetatud ja õpitud. Sügavamal on religioon. Kõik need laulud Jeesusest, eks ole. Ja kõige all, keskmes, on Aafrika ürgne teadmine, nõiausk. On see jutt õige?
N: Jah, nii see võib olla.
AE: Millises vahekorras teis need kolm komponenti on?
N: (siiralt) Ma ei tea. Muusikat ma õppinud ei ole. Ma hakkasin ise pilli mängima. Proovisin algul lihtsamaid pille ja. Nii ta läks.
AE: Vapustav. Selline tase. Ausalt vapustav.
N:(muheleb - nagu häbelik väike poiss, kes on ootamatult kiita saanud, ja seepeale palub siinkirjutaja luba küsida sama asja teiste bändimeeste käest. Esimesena Villu Veskilt. Tema vastus on pikk ja põhjalik.
Kokkuvõttena: muusikalist haridust N'Diobal ei ole, ta on looduslaps. Ja sedapidi on suurim osa temast see Aafrika juurikas, müstiline, meie jaos eksootiline, mille me ammuilma unustanud oleme, mis siis, et ise kõik sealsamast Aafrikast pärit oleme. Veski räägib veel vahepeal loo, kuidas ta esimest korda N'Diobaga mängima sattus. Kusagil jam-sessionil. Saksimängija, nagu ikka, seisab laval esireas, ülejäänud torud ja rütmigrupp ja taustvokaal tema taga. "Korraga tundsin, hea kindel tunne on mängida," lausub Veski, ta näole ilmub hetkeks toonane üllatunud ilme. "Piilusin selja taha, vaatasin, laval on uus bassimees - N´Dioba."
"No selge, see magus pähkel saab lehte pistetud," mõtleb leheneeger, ja on juba tõttamas teiste bändimeeste juurde, aga Villu Veski, põhjalik Muhu mees, kutsub ta korrale. "Su küsimus oli kolmeosaline. Kolmandale osale on mul vastamata.
AE: Vabandan.
VV: Religioonist rääkides. Ehk on huvitav ära märkida, et N'Dioba pole kristlane, ta on veendunud musulman. Võib olla on see isegi ajaloolise väärtusega fakt: arvatavasti esineb täna Rakvere jatsukohviku laval esimest korda ajaloos mustanahaline muhameedlasest bassimees.
AE: (veidi isegi pidulikult) See saab ära märgitud, ma luban. Mispeale VV ta vallale lubab. Huh.
Trummimeeste kohta räägib linnalegend, et nemad on peaaegu kõnevõimetud. Loll jutt suhu tagasi. Sest Tanel Rubeni kohta see igatahes ei käi. Temagi tunnustab õhtu staari, ja lisab selgituseks:" Mis see minu ülesanne bändis on? Väga lihtne. Ma ei tohi end provotseerida lasta, rütmist kõrvale minna. Ja koos N'Diobaga on see nii kerge."
Küsitlemata on kvarteti viimane liige, pianist Raimons Macats. Macutsile kukub sülle järgmine pähkel:
AE: Kui vaatan laval musta meest ja valget meest koos, mõtlen, et ei tea, kas valgel mehel sihukese temperamendi pärast kade ei hakka?
RM: (maru rahulikult) Ei hakka. Jazz on sulam, keegi peab ka külmavereline olema. Sedasorti kadedust pole mina kunagi tundnud." Ja nii edasi ja nii tagasi.
Kõige armsam Macatsi juures on taas tema intoneerimine, kerge läti aktsent, mida kirjeldada on raske, mida peab lihtsalt teadma. Ja kui kõik lätlased nõnda rahulikult asja võtavad nagu Macats, pole Lätiga lugu nii hull ühti. Sedakorda ei kõnele ma mitte jatsulises, vaid poliitilises plaanis.
Oh, see aafrika keel, see on nii ilus.
Kontsert läheb edasi ja aina paremaks. N´Dioba lumivalge naeratus sätendab nagu jõulutulestik kadedakstegevalt kaugele ja asub konkureerima Tarvast valgustavate prozektoritega. Ta tantsiskleb, tirib bassikeeli, laulab.
Õelda, et ta teeb seda aafrika keeles, ja et seda on võluv kuulata, oleks tobe. Sest nagu väitis pärast mu veetlev kaaslanna sel kontserdil (isiklik tütar noh, et mõni lugejaist siinkohal ei tea mis järeldusi ei teeks):
" Tegin wikipedias taustauuringut. Ta laulis tõenäoliselt volofi keeles ja ma armastan tõenäoliselt volofi keelt. - ei tahaks nagu öelda, et armastan aafrika keelte kõla, sest absurd oleks, kui keegi väidaks, et ta armastab euroopa keelte kõla. Muidugi võib seda ka väita. Aga mis see tähendaks siis? Et ta armastab hispaania, inglise, setu, albaania ja leedu, ja muid keeli? Kõik ühes potis koos. Öäk, on ju."
Küsimisi
N'Dioba oma maispeissi leheküljel on eeskujudena ära märkinud Jaco Pastoriuse ja Richard Bona. Viimast N'Dioba meenutabki oma esinemislaadilt. Pehmus ja järeleandmatus, sulnis olek ning voolav vokaal. Kas on ta eesmärgiks olla väike Bona? Või julgeb ta iseeneseks saada?!
Millal tulevad Mezzo või Nat' Geo kanalil ekraanile muusikavideod, millel esineja nime puhul jookseb ekraani all riba: N´Dioba - Senegal. Ma ei tea. Aga tean: kui mees seda tahab, siis tulevad.
Ootame, vaatame.
Mõtleme ja loodame.
Kannatame.
Ja elame kaua.
Siis näeme.
Alla ja üles
Teatrimäelt koos tütrega alla astudes tuleb pähe kõige olulisem kõsimus. See, mis pagan võtaks, intervjuus küsimata jäi.
"Mees, sa mängid seda oma pilli nii kuramuse hästi... Mitu sõrme sul on, mees, ah?"
Kõnnime vaikides. Korraga lausun: "Sa ju tead küll, kui väga mulle meeldib jatsu ajal soolodele toeks vaikselt nipsu lasta?"
"Ikka," muigab mu neiuke.
"Aga tead mis," lisan ma pärast pausi.
"No-oh," aimab tütar mu hääletoonist juba ette midagi erilist tulemas.
"Nende soolode saatel ma ei suutnud."
"No näed siis."
Me kõnnime allapoole, tee on libe ja lumine, aga meis on tunne, et astume pika sammuga mingi vahva tipu poole ja raskusjõud on miskipärast häbenema hakanud ja korraks kuhugi peitu pugenud.
*gruuvima - sisemiselt tantsisklema, end õõtsutamata, muusikastiil, mis paneb kuulajad ja muusikud endid tantsima ja õõtsuma
BÄND
N'Dioba (Senegal): basskitarr, djembe, võrratu vokaal
Villu Veski (Muhu); kolm saksofoni, djembe, jutuvestja
Raimonds Macats (Riia): klahvpillid, suupill
Tanel Ruben (Tallinn): trummid ja rütmipillid
Helimeheks oli Rakvere Suur Imekõrv Elmar Sats
