Kuvatud on postitused sildiga unistus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga unistus. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 1. november 2010

"Kui soovid on selged ja sihid on siirad..."




Üks noor tüdruk Eestist rändab mitmendat aastat maailmas ringi. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis rahatult. Seljakott seljas, kepp käes, telk magamiseks kaasas. Ja aeg-ajalt kirjutab ta oma nägemistest-kogemistest siia .

Ma täpselt ei tea, mis või kes see on, aga viimati postitas ta sellised read:


One thousand roads there are,
even more...
But only one to walk.

Yet you shall recognise it without trouble,
as you would recognise your brother among a thousand people:

You just have to look.


Lugege teda, ta on ilus. Soovitan alustada kuulates, paremal küljel on link raadiosaatele.

And you just have to look...

kolmapäev, 20. oktoober 2010

Mitte all, vaid hoopis peal.

Kuda see seal Pipis oligi. Et Pipi läks Tommy ja Annikaga linna peale šoppama ja hängima, ja märkas apteekri aknal silti ja palus Annikal see silt ette lugeda, ja Annika luges, et "Kas te kannatate tedretähtede all?", mis peale Pipi tungis sedamaid apteeki, jäi apteekri nina all seisma, tegi end suureks ja pikaks ja laiaks ning teatas: "EI!"

"Mis "ei", ei suutnud apteeker mõista.

Pipi siis seletas, et "Ma ei kannata mingil juhul tedretähtede all."

Apteeker imestas, et "kuda nii, noor preili, mis jutt see on. Teil ju nägu üleni tedretähti täis."

"Jah, aga need tedretähed meeldivad mulle hirmsasti," teatas Pipi ja avaldas soovi, (kui ma õieti mäletan) osta mingit möksi, mis veelgi rohkem tedretäppe tekitaks.

Hää küll, hää küll. Mina nüüd eriti kindlalt väita ei saa, et mulle mu haigus hirmsasti meeldiks. Kusjuures igatsugu möksi, et see tõbi veel enam pead tõstaks, oleks iisi osta ja tarbida (kasvõi kanepit).
Aga ma julgen öelda, et ma juba pikemat aega ei kannata oma haiguse ALL.
Ma kannatan küll, aga ma kannatan oma haiguse PEAL.
Me maadleme, ja kuradima kaua oli nii, et tema kägistas mind ja mina jaksasin ainult siputada või tõmmelda.
Aga nüüd olen mina ta haardesse saanud, kui tahan, kägistan, kui ei taha, ei kägista.


Mis videosse puutub: sama tähtis selles loos on järgmine video



White Rabbit - Jefferson Airplane
One pill makes you larger
And one pill makes you small
And the ones that mother gives you
Don't do anything at all
Go ask Alice
When she's ten feet tall

And if you go chasing rabbits
And you know you're going to fall
Tell 'em a hookah smoking caterpillar
Has given you the call
Call Alice
When she was just small

When men on the chessboard
Get up and tell you where to go
And you've just had some kind of mushroom
And your mind is moving slow
Go ask Alice
I think she'll know

When logic and proportion
Have fallen sloppy dead
And the White Knight is talking backwards
And the Red Queen's "off with her head!"
Remember what the dormouse said;
"Keep YOUR HEAD

kolmapäev, 9. detsember 2009

Bob Dylan meets the Beatles

Yekati jee
Bob Dylan ja neli vennikest Liverpoolist.
Multikas
Fanni

You´re quite funny
You are quite cool
You are quite funny, man
jne

Valner Valme kirjutas Postimehe AKs, et Dylan on välja and 57 plaati, toonud au sisse folkroki, teinud tosina kannapöördeid, tema võib nüüd lõpuks ka jõuluplaadi teha, miks mitte.
Ta võiks isegi ABBA kaveritest plaadi teha, ikka oleks huvitav.

Nüüd ma kuulengi vaimukõrvas Dylanit kähiseval häälel laulmas:
Everybody screamed, when I kissed the teatcher
Või mis veel vingem
Oo-oo -Dancing Queen, young and sweet...
Või siis
I started to sing before
I started to talk...

pühapäev, 22. november 2009

Vaene laps

"Ma olin neli aastat laulnud ja staariks polnud saanud. Hakkasin juba arvama, et mind ei avastatagi. Kuid siis saabus preili (Diana) Ross mu karjääri päästma."

Nii ütles 10 aastane Michael Jackson.

Allikas: "Vibe Parimad intervjuud 1992-2007" Kirjastus Üle Õla 2009


neljapäev, 19. november 2009

Palju õnne Kersti Nigesenile


Vanalinna Hariduskolleegiumi juhataja Kersti Nigesen oli üks kahest, kes sel aastal Aadu Luukase missioonipreemia said.

Oi mul on hea meel ta pärast.

Et olen ise ka selles koolis Kersti alluvana ja Kersti kõrval töötanud, muresid ja rõõmusid jaganud, otsinud ja leidnud, saanud ja kaotanud, mõtteid ja tundeid maast üles korjanud ja neid sinna katki pillanud, ta poegadega koos matkamas käinud ja reklaame teinud, temaga kakelnud ja vaielnud, ta peale urisenud ja aastate pikkuselt tülis olnud, siis ära leppinud...

Kuna me mõlemad lapsed on selles koolis käinud (mitte Kersi ja minu ühised)...

siis on mul sama tunne kui peategelasel Kornei Tšukovski lasteraamatust "Tibu".
Tsiteerin:" Tibu ajas kuke eeskujul pea kuklasse ja kisas: Ki-ki-ki- kii. Olen ka nokamees. Olen ka mokamees. Ja kukkus platsi pepuli lompi tagasi."
Palju õnne, Kersti.

(Edasi läheb raamatus, et Konn aga naeris seda nähes (Ha ha haa. Kuke vastu sa küll ei saa.)


Pildil ülemisel: Kersti Nigesen koos kaasteelisega hariduses ja elus (Ülo Vooglaid on kaasteelise nimi)
Pildil alumisel siinsete ridade kirjutaja;)

esmaspäev, 22. juuni 2009

Tahan näha leekide tantsu

Tahan näha leeke tantsimas homme, tunda mere hõngu, solberdada paljajalu külmavõitu merevees, tajuda, kuis mere jahedus mulle ööpoole aina lähemale poeb, sest lõke madalamaks vajumas on, juua seepeale viina pitsi kaks või ehk isegi kolm, naerda ja vaikida koos kõige kallimate inimestega, hommikul pärast ärkamist teha üks mõnus ja krehvtine kohv, istuda trepile, kuulata lindude tsirkamist, tunda, kuis lõhnavad värske rohi ja lehed, ja mõelda, et käes on ilmhele ja igavene juuni, mis enam kunagi tagasi ei tule.

"Seda tema ihkas, seda tema tahtis, seda tema ihu igatses. "

Pilt on pärit sõber Kirsi feispuki kontost.

Kahju, et Kirsi kullake sääl teisel pool Soome lahte on.

Aga oma mõtteis, oma mõtteis saan olla koos kõikidega oma sõpradega, isegi Maiju ja Maikeliga sääl maakera kuklapoole pääl Austa Raali As.


laupäev, 20. juuni 2009

Unistus ärkas ellu



Kena päikesepaisteline päev oli, kui sammusin üle Rakvere Turuplatsi.

Platsi servas seisid kaks mees, mootorrattuririietuses, kusagil kolmekümnesed, näod veidi nõutud peas. Astusin ligi.

"Sorry, can I help You. It seems You are looking for something."

"Yes, we are looking for place to eat something," vastas üks neist. Tuli välja, kutid olid soome motikaturistid. Mitte seesugused ürgsed, Hell Angels tüüpi, nahas ja karvades, sihukesed yuppielikud rohkem.

"Well, kui tulete koos minuga nii 90 sammu, näitan teile mõnusat pleissi," teatasin neile, nad tulidki, me sammusime Art Cafesse, nemad tellisid omale söögid joogid, mina läksin raamatukokku.

Tagasiteel trehvasin nende motikaid, olid täitsa mõnusad, sihukesed tutikad ja hästi hoitud, pühapäevaratturite riistapuud, aga see selleks.
Mind tabas tulevikupilt.

Kusagil nii aasta kaheksa pärast lükkavad kaks meest ühes Belgia või Hollandi väikelinnas oma motikad hargile püsti. Nad sirutavad oma kangeksjäänud selga, ringutavad vähe ja otsivad lähedusest mõnusa kohviku.

Nad istuvad, süüvad-joovad, ei räägi eriti midagi. Päike paistab, neil on mõnus, nad on rahul endaga ja eluga.
Nende nimed on Andry ja Joonas.